Stress (1)

Ürgajal oli stress kui kaitsereaktsioon , mille abil suutsime kiiremini reageerida. Stressi tõttu läks verre adrenaliin ja nii said meie esivanemad rasketes olukordades ellu jääda. Lõpuks muutusime me superreageerijateks, me olime võimelised vahetult reageerima igale olukorrale, aga me ei suutnud (ega suuda paljud praegugi) kontrollida reageerimisviisi. See lõi omakorda hea keskkonna stressi tekkimisele meie kõigis eluvaldkondades, stress muutus osaks meie elust.
Tänapäeval on saanud stressist üks raskemaid haiguste põhjustajaid. Stressist pole enam kasu, vaid rängalt kahju. Paljud võtavad stressi paratamatusena, millega tuleb õppida harjuma.
Tavakeeles mõistetakse stressi närvipingena, mis pikema aja jooksul mõjub muserdavalt ning võib tekitada ka kehalisi vaevusi .
Teaduslikumalt tõlgendatult on stress keha ja meelte vastus organismile esitatud kõrgendatud nõudmistele, valmisolek tekkinud ohu ning suure koormuse tingimustes tegutsemiseks.
Stressi tekkepõhjusteks on stressorid , ehk nähtused või sündmused,mis nõuavad organismilt kohanemist. Kuna inimesed hindavad erinevaid stressoreid erinevalt, on ka inimesteorganismide vastureaktsioonid erinevad. Mida ootamatum, ohtlikum või väljapääsmatum on olukord, seda suuremat stressi ta võib põhjustada. Ning kui pidev stressiolukord kestab pikemat aega, muutub see haiguslikuks Lühiaegne stress pole midagi hullu. Aga haiguslik on ta juba siis, kui teda võiks nimetada depressiooniks. See tähendab, et ma ei taha midagi teha, mind ei huvita mitte miski, mu liigutused on ka aeglased-uimased, ma ei söö, ei maga.
On ka psühholooge, kes väidavad, et stress ei tulene enamasti mitte ränkrasketest pingutustest, vaid oskamatusest oma koormust reguleerida ning tasakaalustamata suhtumisest tehtud ja tegemata töödesse. Ka see pole vale, kuna inimesed on erinevad.
Levinuimad füüsilised