baseerub kas paralleelsetel kategooriatel (struktuuriparalellismid) või paralleelsetel mõistetel, mis on metakeeleliste paralleelsuste tulemuseks. Kasutatakse: laenamist, paigaldamist, sõnasõnalist protseduuri. Protseduur 1 Selleks, et tühimikust, tavaliselt metakeelelisest (näiteks uus tehniline protsess, tundmatu mõiste), jagu saada on laenamine kõige lihtsam kõikidest tõlkemeetoditest ning aitab säilitada originaalteksti stilistilisi nüansse, koloriiti. Tutvustamaks lähtekeele kultuuri hõngu, võib kasutada võõraid termineid (nt vene ,,rublad", ,,datsad" , ,,aparatsik" või mehhiko-hispaania ,,tequila" ja ,,tortillad"; või siis lugu tüüpilises inglise seades loos, väljend ,,the coroner spoke" (,,Koroner rääkis"), on tõenäoliselt parem tõlkida prantsuse keelde laenates pigem inglise termini ,,coroner" , kui üritada leida enam-vähem
1960, "Perpetuum mobile" 1963, 2. sümfoonia 1966). Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks."Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end ammendanud. Järgmise kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui ka vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga. ja tema looming muutus vaimulikumaks. 2. Pärdile iseloomulik muusikastiil kannab nime tintinnabuli- stiil
taas hõrenedes olematusse hajub. 1960.aastate keskel hakkas Pärt kasutama uut nn kollaažitehnikat, mille puhul ühes teoses võib kõlada mitme eri ajastu muusikastiile, seda kas ostseste tstaatidena või siis helilooja enda loodud stiliseeringuna. 1968.aastaks tundis Pärt, et seni kasutatud muusikalised vahendid on end tema jaoks ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Edasiste otsingute tulemustena jõudis Arvo Pärt uue originaalse loomestiilini. Tintinnabuli stiil (ld.k. kellukesed) nagu Pärt seda ise nimetab on täiesti erinev helilooja varasemast helikeelest. See on nn heakõlaline muusika, mis lähtub kolmkõladest, eeskujuks häälestatud kokkukõlavad kellukesed. Kõlaliselt on tintinnabuli
radikaalseima esindajana. Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks." Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968– 1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal . 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga. 1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" (Aliinale)
tähtsamaks sai Postimees,mis koondas enda ümber mitmeid haritlasi.Ajalehed virgutasid isamaalist mõtteviisi ja austust emakeele vastu.Kuna need olid väga populaarsed,siis kindlustati häälekandjatega ka ilukirjanduse laialdane levik. Teise maailmasõja ajal lahkusid väga paljud eestlased oma kodumaalt,nende seas ka haritlased ja kirjanikud.See pagemine lõi kultuuri tohutu lõhe,mille tagajärjel tekkis pagulas- ja kodueesti kirjandus.Ehkki nende harude vahel oli suuri temaatilisi ja stilistilisi erinevusi, oli neil ka palju sarnast. Kui väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, siis kodumaist pigem poliitilised asjaolud. Mõlemad olid sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all.Kuid see ei olnud takistavaks teguriks loomingu ilmumiseks.Pagulaskirjandus oli isegi elujõulisem kui Eesti NSV oma .Algselt kirjutati emakeeles , hiljem hakkas osa kirjanikke oma teoseid tegema asukohamaa keeles.Paljud luuletajad rääkisid oma poeemidest
sümfoonia, 1966). Pärast kollaaziteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks."[1] Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (19681976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga. 1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" (Aliinale)
sümfoonia, 1966). Pärast kollaaziteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks." Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968-76), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimistrenessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga.jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks (ld tintinnabulum kelluke)
töötamiseks vajaliku savi niiske. Pärast 56 aastat kestnud suhet abiellus Rodin lõpuks Rose'iga. Kuigi see juhtus vaid paar nädalat enne viimase surma. Rodin järgnes oma abikaasale üheksa kuu pärast. Rodin suri 1917.a 19. Novembril ja maeti Meudoni. Skulptuur Kuigi juugendit seostatakse enamasti graafika ja dekoratiivsete kunstidega, võib ka antud perioodi skulptuuris leida juugendile omaseid stilistilisi suundumusi vormide muutmine kurviliseks, looklev kuju, armastus suletud kontuuride vastu. Figuure kujutatakse enamasti põlvitavate, istuvate ja kössi vajunutena. Sellal kui professionaalsed skulptorid kasutasid traditsioonilisi materjale (marmor, pronks), püüdsid uuendajad, nagu näiteks Émile Gallé ja Louis Comfort Tiffany, avastada klaasi skulpturaalseid omadusi. Lineaarsed vormid on omased Belgia skulptori Georges Minne loomingule. Tema pühendus tervenisti inimfiguurile
Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks." Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga. 1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" (Aliinale)
tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks. Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (19681976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse
Kunsti ja kirjanduse tihedaid sidemeid näitab või seegi, et tähtsaimad figuurid juugendkunstis olid kirjanduslikud (Juudit, Salomé, Tristram, Isolde jne.) Tuntumad graafikaga tegelejad olid Georges de Feure, Jan Toorop ja Henri van de Velde. 6 Skulptuur Kuigi juugendit seostatakse enamasti graafika ja dekoratiivsete kunstidega, võib ka antud perioodi skulptuuris leida juugendile omaseid stilistilisi suundumusi vormide muutmine kurviliseks, looklev kuju, armastus suletud kontuuride vastu. Figuure kujutatakse enamasti põlvitavate, istuvate ja kössi vajunutena. Sellal kui professionaalsed skulptorid kasutasid traditsioonilisi materjale (marmor, pronks), püüdsid uuendajad, nagu näiteks Émile Gallé ja Louis Comfort Tiffany, avastada klaasi skulpturaalseid omadusi. Lineaarsed vormid on omased Belgia skulptori Georges Minne loomingule. Tema pühendus tervenisti inimfiguurile
töödes on tunda flirti juugendiga lineaarsed arabeskid ja dekoratiivsus, näiteks maalis "Sinine tuba, Picasso stuudio, Boulevard de Clichy", 1901), Franz Marc (1880 1916), Vassili Kandinsky (1866 1944, Müncheni-perioodil valminud muinasjuttude ainelised puulõiked), Max Klinger. Skulptuur Kuigi juugendit seostatakse enamasti graafika ja dekoratiivsete kunstidega, võib ka antud perioodi skulptuuris leida juugendile omaseid stilistilisi suundumusi vormide muutmine kurviliseks, looklev kuju, armastus suletud kontuuride vastu. Figuure kujutatakse enamasti põlvitavate, istuvate ja kössi vajunutena. Sellal kui professionaalsed skulptorid kasutasid traditsioonilisi materjale (marmor, pronks), püüdsid uuendajad, nagu näiteks Émile Gallé ja Louis Comfort Tiffany, avastada klaasi skulpturaalseid omadusi. Lineaarsed vormid on omased Belgia skulptori Georges Minne loomingule. Tema pühendus tervenisti inimfiguurile
1963, 2. sümfoonia, 1966). Pärast kollaaziteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks."[2] Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (19681976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga. 1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" (Aliinale)
Ka üksikute tegelaste kujutamisel leiame kontraste: head ja halvad, võitjad ja kaotajad, noored ja vanemad inimesed. Kuni teose lõpuni kirjeldab Bäumer isiklikke elamusi, tähelepanekuid ja tundmusi. Selline kujutamisviis on muidugi subjektiivne, aga just niisuguse jutustamistehnikaga on Remarque suutnus luua kogupildi, mis avaldab sügavat muljet ning väärib sõjaeepose nime. Romaani üksikute episoodide meeleolu vaheldub kiiresti. Selle saavutamiseks kasutab Remarque erimevaid stilistilisi vahendeid. Nii võib romaanist leida humoristlikke ja piltlikke väljendeid, irooniat, personifikatsiooni, võrdlusi ja metafoore. Sümbolitega on autor pigem kokkuhoidlik. Romaani tegelastele on omane asitada oma seisukohti kord nii, kord naa, kord jaatavast, siis jälle eitavast küljest. Remarque´ile meeldib põimida oma teosesse filosoofilisi arutlusi, mis aga mõnikord tunduvad natuke ülepakutud. Sündmusi on romaanis kujutatud lakooniliselt ning seetõttu on Remarque´i võrreldud
vaimuliku teksti tõttu. 1968. aastal ehk pärast ,,Credo" keelustamist jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütles: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks." Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul, mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia, otsis Pärt niinimetatud "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga. 1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina"
töödes on tunda flirti juugendiga lineaarsed arabeskid ja dekoratiivsus, näiteks maalis "Sinine tuba, Picasso stuudio, Boulevard de Clichy", 1901), Franz Marc (1880 1916), Vassili Kandinsky (1866 1944, Müncheni-perioodil valminud muinasjuttude ainelised puulõiked), Max Klinger. Skulptuur Kuigi juugendit seostatakse enamasti graafika ja dekoratiivsete kunstidega, võib ka antud perioodi skulptuuris leida juugendile omaseid stilistilisi suundumusi vormide muutmine kurviliseks, looklev kuju, armastus suletud kontuuride vastu. Figuure kujutatakse enamasti põlvitavate, istuvate ja kössi vajunutena. Sellal kui professionaalsed skulptorid kasutasid traditsioonilisi materjale (marmor, pronks), püüdsid uuendajad, nagu näiteks Émile Gallé ja Louis Comfort Tiffany, avastada klaasi skulpturaalseid omadusi. Lineaarsed vormid on omased Belgia skulptori Georges Minne loomingule. Tema pühendus tervenisti inimfiguurile
Veljesto ümber kogunenud sõpruskonda kuulusid Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August Sang, Heiti Talvik ja Paul Viiding. Teise maailmasõja vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjanduse ja kodueesti kirjanduse. Ehkki nende eesti kirjanduse harude vahel oli suuri temaatilisi ja stilistilisi erinevusi (eelkõige ajalookäsitluses), oli neil ka palju sarnast. Kui väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, siis kodumaist pigem poliitilised asjaolud. Mõlemad olid ent sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all. Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis, nagu Marie Under, Artur Adson, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi. Välis-Eestis alustasid loominguga
Liigendamata tekst, aina sagenevad fragmenteerimisvõtted. 14. Mats Traadi ja Arvo Valtoni looming. Mats Traat: „Tants aurukatla ümber“, „Puud olid, puud olid hellad velled“, „Karukell, kurvameelsuse rohi“, „Minge üles mägedele I–XII“. Alustas luuletajana, on kirjutanud ka tartukeelset luulet. Ühiskonnakriitiline. Hiljem siirdus proosasse. Suunatus ajalukku. Räägib lihtrahvast, maalähedane hoiak. Tekstid on üksteisest erinevad, Traat varieerib teadlikult stilistilisi võtteid. Arvo Valton: „Kaheksa jaapanlannat“ – satiirilised hüperboolid, grotesk, mäng tsensuuriga. Kirjutanud nii proosat kui ka filmistsenaariume („Viimne reliikvia“). Alguses humanistlik lähenemine, probleemrealism, hiljem realismist kaugenemine. Palju lühiproosat. 15. Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1973–85. Ajaloolise proosa laine, realistlik probleemproosa, psühholoogilise modernismi laine, följetonistlik
stiliseeritud, aga täpse joone, mis kujutab radasid,mis jooksevad mööda iga suuremat avenüüd, uskudes, et see on parim lähenemine, sest see on lugejatele kõige lihtsamini arusaadav (Joonis 14[b]).[15] Metrookaart kui graafilise disaini zanr (Joonis 14). Osa L liinist Brooklinis a) Vignelli kaardil, b) Kickmapil c) Tauranac-Hertz'i kaardil. [15] Mõnikord tegi ta jällegi vastupidi geograafiliselt stilistilisi lihtsustusi, et aidata sõitjaid. Näiteks, Queens Boulevard, suur maantee Queensis. Hiljutised kaardid ei kajastanud selle suhteid metrooga, sest nad kas ignoreerisid seda täiesti nagu Vignelli kaardil, näidatud joonisel 15[a] või jätsid selle tahaplaanile nagu praegusel MTA kaardil näidatud joonisel 15[c]. [15] Oma kaardil stiliseeris ta Queensi Boulevardi sirge joonena ( joonis 15 [b]). ,,Ma otsustasin
sümfoonia, 1966). Pärast kollaaziteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks." Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (196876), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga. 1976. aastal sündis pika vaikuse järel taas muusika valmis klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" (Aliinale)
loomuse. Kardinaalsed dispositsioonid on inimese olemuse ja tema käitumise aluseks olevad omadused. Keskseid dispositsioone võib vaadelda isiksuse kandetaladena- need on kardinaalsetest joontest vähem eredad, ent samas konkreetse inimese juhttunnused. Teised dispositsioonid on iseloomujooned, mis mõjutavad inimkäitumist harvem ettetulevates situatsioonides, need kirjeldavad inimest pealiskaudsemalt ja on vähem püsivad. Lisaks ülalmainituile rõhutab Allport ka motivatsioonilisi ning stilistilisi dispositsioone. Motivatsioonilised dispositsioonid toetuvad inimese vajadustele ja ajendeile ning tingivad, initsieerivad teatud käitumise. Isiksus Allport uuris läbi enne teda esitatud 49 isiksuse määratlust, enne kui tõi välja viiekümnenda, milles ta rõhutab järgmist: Isiksus on samaaegu produkt ja protsess Isiksust iseloomustab kindel struktuur Isiksusel on võime areneda Inimese individuaalsus määrab talle isikupärase viisi kohaneda keskonnaga, käituda ja mõtelda.
Proosa: jätkab ja uuendab realistlikku traditsiooni. Prosaistina kirjutab peamiselt lühiromaane. Mitmekülgne: ajalugu, olevik, linna ja küla, ümber kehastumine erinevateks tegelasteks (ka naise vaatepunkt). Proosa on peamiselt eesti taluelust 19.-20. sajandil (tööeetika ja elu pühaduse tunnetamine). Peateljeks aeg (argipäeva elu, ajalugu ja igavik). Tekstid erinevad üksteisest, varieerib teadlikult stilistilisi võtteid. Varased jutustused on 1960ndate sotsiaalproosast ühiskonnakriitilisemad. ,,Tants aurukatla ümber" (1971) ühe põlvkonna lugu, algselt filmistsenaariumiks kirjutatud). Sellega algas 1940-50nda kolhoosi ja maaelu peegeldus pihta. Kirjutas peamiselt Eesti ajaloolisest saatusest, teda huvitas ajastu, mitte inimesed. Tekstid on asetatud Piibli kui sümbolteksti taustale. Tekstimaailma karm looja.
1. Nimeta ja kirjelda erinevaid võimalusi antiikkirjanduse piiritlemiseks. Antiikkirjandust on võimalik piiritleda kolme erinevat moodi. Esimene ja kõige levinum määratlus on piiritleda kirjandust ajalooperioodide kaupa ehk jaotada ajalugu enam-vähem võrdse pikkusega perioodideks ja tuua välja sellele ajaperioodile iseloomulikke kirjandusvorme ja nende stilistilisi eripärasid. Võimalus on piiritleda kirjandust ka kultuuriruumi ja keele järgi. Sajandite jooksul muutusid nii Vana-Kreeka kui Vana-Rooma riigi valduste piirid väga laias ulatuses ning võimalik on eristada eri piirkondade kirjandust. Kolmandaks on võimalik eristada kirjandust ka murrete järgi, kuna eri ajastuil ja eri piirkondades kõneldi keelt erinevalt. 2. Millised on kreeka kirjanduse peamised perioodid?
Toimus eemaldumine varastele rock’n ’rolli hittidele iseloom ulikust m ässulisusest, energiast ja väljakutsuvast esituslaadist. Laulutekstides teismeliste temaatika (põhiliselt romantiline armastus) Esitajad valiti tihti välimuse järgi Laulude autoritena hakkasid taas domineerima kutselised spetsialistid. Frankie Avalon- “Venus”- tüüpiline teismeliste- popi hitt, mis on kaugenenud rock’n’rolli ägedusest, ent omab teatud stilistilisi sarnasusi. “The Everly Brothers”- laul “Bye, Bye, Love”. R ock’n’rolli instrum entalistide esilekerkim ine 50 -ndate lõpus oli suuresti seotud asjaoluga, et uue noortemuusika esialgne energia hakkas laiadele massidele vastuvõetavaks lihvimise protsessis kaduma. Osa publikust otsis muusikat, mis oleks endiselt äge ning avastas instrumentaalgrupid, kellest suurem osa oli mänginud tantsusaalides, kus polnud vaja silmas pidada raadiokõlblikkust. Laulja rolli täitis
annaabi.ee 
