Isamaa ja tema saatus eesti kirjanduses (0)

Isamaa ja tema saatus eesti kirjanduses.
Meie isamaa ajalugu on väga keeruline.Eestit on kimbutanud paljud rüüsteretked,mõningad sõjad ja meie üle on võimutsenud mitmed erinevad rahvad .See ei ole jätnud märki ainult inimeste hingedesse ja mälestustesse, vaid sügav jälg on talletatud isegi kirjandusse ja selle arengusse .
19.sajandil sai alguse Baltimaades venestamisprogramm.Selle poliitika eesmärgiks oli piirimaade venestamine. See ei tähendanud ainult seda , et kogu asjaajamine läheb vene keelseks,vaid sellel oli laiaulatuslikum mõte.Selline poliitiline muutus oli Eesti kultuurielule väga rängakas hoobiks.See omakorda hakkas literatuuri evolutsiooni pidurdama.Ülikoolides läks õpe venekeelseks,mille tagajärjel langes kirjaoskajate tase.Venestamise ajal oli tsensuur ennekuulmatult suur ja karm.Kontrolliti,mida eestlased oma raamatutes ja väljaannetes kirjutavad.Keelatud oli rahvuslike ideede õhutamine ja võimudevastased laused ja mõtted.Kirjanike loometööd piirati päris karmilt ja paljusid teoseid ei lubatud avaldada või need hävitati.Võimud sulgesid Eesti Kirjameeste Seltsi ja keelustati eesti rahva ajaloost rääkivate jutustuste avaldamine.See kõik mõjus kirjanduse levikule ja arengule laastavalt.
Eestlased hakkasid aina rohkem tegema samme meie hindamatu loomingu taaselustamiseks. Hoolimata karmist tsensuurist,keeldudest ja Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemisest ,ei jäänudki kirjanduse kogumine ja loomine soiku.Toimusid üldlaulupeod ,kus lauldi rahvuslikke palu ja näidati armastust Eestimaa vastu.Tänu Jakob Hurdale toimus ka suurejooneline rahvaluule kogumine.Selle tegevuse juures aitasid Jakob Hurta tuhanded inimesed.Järjest enam julgesid inimesed avaldada folklooriainelisi raamatuid ja kirjutati üles eesti rahvaviise.Rahvusmeelsed haritlased hakkasi välja andma ajalehti.Üheks tähtsamaks sai Postimees ,mis koondas enda ümber mitmeid haritlasi.Ajalehed virgutasid isamaalist mõtteviisi ja austust emakeele vastu.Kuna need olid väga populaarsed,siis kindlustati häälekandjatega ka ilukirjanduse laialdane levik.
Teise maailmasõja ajal lahkusid väga paljud eestlased oma kodumaalt ,nende seas ka haritlased ja kirjanikud .See pagemine lõi kultuuri tohutu lõhe,mille tagajärjel tekkis pagulas- ja kodueesti kirjandus. Ehkki nende harude vahel oli suuri temaatilisi ja stilistilisi erinevusi, oli neil ka palju sarnast. Kui väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, siis kodumaist pigem poliitilised asjaolud . Mõlemad olid sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all.Kuid see ei olnud takistavaks teguriks loomingu ilmumiseks.Pagulaskirjandus oli isegi elujõulisem kui Eesti NSV oma .Algselt kirjutati emakeeles , hiljem hakkas osa kirjanikke oma teoseid tegema asukohamaa keeles.Paljud luuletajad rääkisid oma poeemidest sõjast,põgenemisest ning isamaa igatsusest ja armastusest.Enamus olid juba tuntud kirjanikud, kelle loomingu avaldamine ja isegi omamine oli tolleaegses Eestis keelatud.
See on uskumatu ,kui palju on pidanud meie kirjandus läbi elama. See arengutee ja kannatusterada on olnud raske ja käänuline. Meie kultuur on saanud ränku hoope ,kuid sellegipoolest on see püsima jäänud.See kõik näitab seda,kui tugevad on meie kodumaa inimesed,kes ei lase kirjandusväärtustel hävineda.