Isamaa
ja tema saatus eesti kirjanduses.
Meie isamaa ajalugu on väga keeruline.Eestit on kimbutanud paljud
rüüsteretked,mõningad sõjad ja meie üle on võimutsenud mitmed
erinevad rahvad .See ei ole jätnud märki ainult inimeste hingedesse
ja mälestustesse, vaid sügav jälg on talletatud isegi kirjandusse
ja selle arengusse .
19.sajandil sai alguse Baltimaades
venestamisprogramm.Selle poliitika eesmärgiks oli piirimaade
venestamine. See ei tähendanud ainult seda , et kogu asjaajamine läheb vene keelseks,vaid sellel oli laiaulatuslikum mõte.Selline
poliitiline muutus oli Eesti kultuurielule väga rängakas
hoobiks.See omakorda hakkas literatuuri evolutsiooni
pidurdama.Ülikoolides läks õpe venekeelseks,mille tagajärjel
langes kirjaoskajate tase.Venestamise ajal oli tsensuur ennekuulmatult suur ja karm.Kontrolliti,mida eestlased oma raamatutes
põletamine, iidsete teadmiste peitmine illusoorsete uskumuste taha, et teha teed kaubandusele...) ? Ajalugu kui konstruktsioon Mälu. Mäletamine ja elulood Pikka aega on mälu ja ajalugu olnud kaks erinevat diskursust. Inimesed mäletavad lähemaid ajaloosündmusi erinevalt. Kas mõni neist mäletab järelikult valesti? Mis tingib kogemise aluse, kas on olemas objektiivset kogemust? Inimese jutustust oma kujunemis- ja kogemusloost nimetame elulooks. See ei ole sama, mis tema poolt elatud elu, vaid eluloo autor teeb kirjutades valikuid, millises valguses seda näidata. Elulugude kasutamine algas kõigepealt USA-s, kus hakati huvi tundma indiaanlaste pärimuste vastu. Vanim sellekohane biograafiline materjal pärineb aastast 1825. Teaduspõhine ajalugu ignoreeris mälestusi ajaloo allikatena pikka aega. Alles eelmine sajand tõi suhtumises murrangu. Biograafilise meetodi ajalugu ei ole Euroopas ühtlane. Enamikes maades avastati elulood kui allikas ja meetod 1970.
Kõik kommentaarid