Jean Paul Vinay ja Jean Darbelnet „Tõlkimise metoodika“ (0)

Jean Paul Vinay ja Jean Darbelnet „Tõlkimise metoodika“
Resümee
Tõlkimisel on võimalik kasutada mitmeid meetodeid ja neid ka omavahel kombineerida. Eri meetodite ja protseduuride arvu saab lühendada seitsmeni, milles iga üks vastab kõrgemale keerukusastmele ning on rakendatavad sõnavarale, lausestruktuurile ja sõnumile. Lisaks meetodite valikule, on oluline vahet teha kohustuslikel ja vabadel muudatustel.
Eristatakse kahte tõlkimismeetodit: otsest ja kaudset. Mõnedes tõlkeülesannetes võib olla võimalik transponeerida lähtekeele sõnum element elemendi haaval sihtkeelde, sest see baseerub kas paralleelsetel kategooriatel (struktuuriparalellismid) või paralleelsetel mõistetel, mis on metakeeleliste paralleelsuste tulemuseks. Kasutatakse: laenamist, paigaldamist, sõnasõnalist protseduuri.
Protseduur 1 Selleks, et tühimikust, tavaliselt metakeelelisest (näiteks uus tehniline protsess, tundmatu mõiste), jagu saada on laenamine kõige lihtsam kõikidest tõlkemeetoditest ning aitab säilitada originaalteksti stilistilisi nüansse, koloriiti. Tutvustamaks lähtekeele kultuuri hõngu, võib kasutada võõraid termineid (nt vene „rublad“, „datšad“ , „aparatšik“ või mehhiko- hispaania „tequila“ ja „ tortillad “; või siis lugu tüüpilises inglise seades loos , väljend „the coroner spoke“ („Koroner rääkis“), on tõenäoliselt parem tõlkida prantsuse keelde laenates pigem inglise termini „coroner“ , kui üritada leida enam-vähem rahuldav samaväärne auaste prantsuse Magistratuuri hulgast, näiteks „ Le coroner prit la parole“).
Protseduur 2 Paigaldamine (calque) on erilist sorti laenamine, mille abil üks keel laenab teiselt väljendusvormi, kuid seejärel tõlgib sõnasõnalt iga selle elemendi. Tulemuseks on: kas sõnavaraline (Compliments of the Season ! Compliments de la saison !), mis vastab sihtkeele lausestruktuurile tutvustades samas uut moodi väljendit; või struktuurne paigaldamine (nt Science - fiction), mis tutvustab uut keelde paigutatud konstruktsiooni. Aja möödudes, saavad paljud paigaldused (nagu ka laenud) lahutamatult keele osaks, kuid võivad muutunud semantiliselt, muutes need faux amis („valedeks sõpradeks“). Tõlkijad on rohkem huvitatud uutest paigaldustest, mis suudavad täita tühimiku, kasutamata tegelikku laenamist („économiquement faible“ prantsuse keelne paigaldus, mis on võetud saksa keelest). Sellistel puhkudel on soovitatav luua uus sõnavaraline vorm kasutades kreeka või ladina juuri või kasutada konversiooni.
Protseduur 3 Sõnasõnalise tõlke puhul on tõlkija töö piiratud sihtkeele kasutusõigsusest kinnipidamise jälgimisega. See on otsene lähtekeelse teksti üleviimine grammatiliselt ja idiomaatiliselt vastavasse sihtkeele teksti. Hea lahendus, mis on ümberpööratav ja täiuslik iseeneses. Kõige levinum on selle kasutus sugulaskeelte vahel ja veel enam, kui neil on üks kultuuriruum (näiteks prantsuse-itaalia). Kui struktuurilis-metakeeleliste erinevuste tõttu ei saa teatud stilistilisi efekte transponeerida ilma süntaktilist järgnevust või isegi sõnavara muutmata, siis kasutatakse keerulisemaid protseduure, mis lubavad tõlkijatele rangemat kontrolli nende tööde usaldusväärsusele. See tähendab, kui otsesest tõlget pole võimalik kasutada (nt puudub tähendus, annab uue tähenduse; on vastav väljend, kuid teisest registrist) kasutatakse kaudset: transpositsiooni, modulatsiooni, ekvivalentsi või adaptsiooni.
Protseduur 4 Transpositsiooni („ümbervahetamine“) on ühe sõnaklassi ümbervahetus teisega, tähendust muutmata (nt verb asendub nimisõnaga). See on eriline tõlkeprotseduur, mida saab kasutada ka ühe keele siseselt. On olemas kaks eri tüüpi transpositsiooni: kohustuslik ja valikuline. Kohustuslik: mineviku kontekstis „dès son lever “ (upon her rising) - „as soon as she got up“ Valikuline: vastupidises suunas „as soon as she got up“ võib tõlkida sõnasõnaliselt „des qu´elle s´est levée“ või kasutades transpositsiooni „dès son lever“. Transpositsiooni peaks kasutama, kui see võimaldab teatud stiilinüansid säilitada: vormid on tavaliselt „täpsemad“.
Protseduur 5 Modulatsioon (G. Pannetoni termin) on vaatenurka muutes saavutatud sõnumi vormi variatsioon. Selline muutmine on õigustatud, kui sõnasõnaline (või isegi „ümbervahetatud“) tõlketulemus sihtkeeles on ebasobiv, kõlab veidralt (nt „The time when...“ tõlgitakse „Le moment où...“, mitte „The time where...“). Eristatakse jällegi valikulist/vaba modulatsiooni ja kohustuslikku/ parandatud modulatsiooni. Vaba võib muutuda parandatud modulatsiooniks juhul, kui sellele on viidatud sõnaraamatutes ja grammatikates ning on õpetatud.
Protseduur 6 Ekvivalents (samaväärsus) on sihtkultuuri vaste kasutamine eriti idioomide, klišeede, vanasõnade puhul. Enamik ekvivalentse on parandatud, et edasi anda mõtet „Like a bull in a china shop“ =„Nagu elevant portselanipoes“, kuid mõnikord, näiteks onomatopoeetiliste, ekslamatiivsete väljendite puhul ( kogemata lüüakse haamriga näpu pihta: pr.k „Aïe!“, ingl.k „Ouch!“ ) on see vaba.
Protseduur 7 Adaptsioonimeetodit kasutatakse sellistel puhkudel, kus mingi situatsioon väljendatuna lähtekeeles on tundmatu sihtkeele kultuurile . Tõlkijad peavad sellistel juhtudel looma uue võrdväärse situatsiooni. Adaptsioon on seetõttu erilist sorti ekvivalents, situatsiooniekvivalents. Seda kasutatakse näiteks filmi-ja raamatupealkirjade tõlkimisel (Tros hommes et un couffin – Three men and a baby). Tihti keeldutakse adaptsioonimeetodi kasutusest (sest see ei mõjuta üksnes lauseehitust, vaid ka mõtete liikumist), kuid selle puudumist on ka tunda (nt paljude rahvusvahelise organisatsioonide poolt väljaantud tekstides, kus on nõutud ülim täpsus ning kasutatud tihti calque meetodit on lõppsaadusetuks sisutu loba, sõnavaling). Oluline on, et adaptsiooni kasutamine ennast õigustaks, lõpptulemus tunduks „õigem“. Tõlkekvaliteedi saavutamiseks tuleks „lünki“ täita vastavate elementidega niimoodi , et üldmulje oleks kahel sõnumil samasugune. Seejuures on oluline julgus ja oskus kasutada tekstide tõlkimisel ka kaudse tõlke meetodit ja selle protseduure.
3