Stalin (1)

Kool
Nimi
Klass
STALIN
Referaat
Juhendaja :
Õp nimi
Tallinn 2008
Sisukord
1.
Sissejuhatus
Stalin on tuntud enda julma ja radikaalse poliitika poolest. Uurin, mis mõjutasid teda sellisteks võteteks ning kuidas ta pürgis eesmärkideni.
1. Eeldused tema valitsemis taktikale
1.1. Nimi
Ta sündis nimega Jossif Vissarionovitš Džugašvili ning ema hüüdis teda gruusiapäraselt Sosoks. Teine nimi oli Koba , mis oli ta parteiline varjunimi. Selle võttis ta noorpõlve lemmikraamatust, kirjanik Kazbergi raamatu peategelase nimi oli Koba. See oli Gruusia Robin Hood, kes kartmatult röövis rikkaid. Selle nime all tunti teda 1907. aastast kuni 1913. aastani. Jossif Stalin, nimi mille järgi teda tuntakse, on kolmas. Koba kadus , sest ta ei olnud enam vari, vaid Juht. Arvatakse, et nimi „Stalin“ tuleb tema iidoli nimest „ Lenin “. Need kaks on väga sarnased teineteisele.
1.2. Sünnikuupäev
Stalin (Džugašvili), Jossif Vissarionovitš, sündinud 21.detsembril (vana kalendri järgi 9.detsembril) 1879 . aastal. Selle kuupäeva võib leida paljudes entsüklopeediates, kuid Parteiarhiivis on olemas fotokoopia sissekandest Jossif Džugašvili sünni kohta Gori Uspenski kiriku registreerimisraamatus. Seal on kirjas, et ta oli sündinud 6.detsembril 1878. aastal. Samuti on see kirjas Gori vaimuliku kooli lõputunnistusel. Tema ametlik sünnikuupäev oli välja mõeldud selleks, et varjata tema minevikku .
Uue kalendri järgi on tema sünniaeg 18. detsember 1878. Tähtkujult on ta Ambur, mis annab talle seiklushimu. Kuid ei saa tähelepanuta jätta Merkuuri seisu. Merkuur on mõistuse planeet, Merkuur Kaljukitses annab talle pessimistlikku suhtumise ja napisõnalisuse. Kuid kõige huvitavam seis on Marssil, Marss Skorpionis teeb tegutsemise stiili on äärmiselt intensiivseks ja jõuliseks. Olles midagi midagi pähe võtnud, on inimest võimatu peatada. Tegudes kaldutakse suurtesse äärmustesse. Kas kõik või mitte midagi - vahepealset varianti ei tunnistata. Pealiskaudsus ei ole omane. Ollakse fanaatik, kes oma eesmärgi nimel läheb kasvõi läbi seina. Ka ülejäänud planeetide seisud, majad ning aspektid viitavad tema iseloomule: egoism , püüd saavutada sotsiaalset õiglust, äärmiselt tugev isiksus, suhtlemisgeenius, tegevusele on iseloomulik distsipliin ja konkreetsus, arvestatav konkurent ja ohtlik vaenlane.
1.3. Vanemad
Soso isa, Vissarioni Džugašvili e Beso , oli vägivaldse iseloomuga joodikust rändkingsepp, kes pekksis meeletult oma poega ja naist. Ta oli musta verd, keskmist kasvu, kõhn, madala laubaga, kandis vuntse ja habet. Koba oli temaga väga sarnane. Ema oli Jekaterina (neiupõlvenimi Geladze) e Keke oli armsake, heleda naha ja tedretähnidega, väga uskilik, oskas kirjutada ja armastas muusikat. Ta algul kannatas mehe võimu all, kuid hiljem hakkas vastu ning viskas mehe välja. Keke käis rikaste kaupmeeste juures tööl, et Sosot harida. Ka tema peksis oma poega, sest muud moodi ei olnud enam võimalik teda kuulama panna.
1.4. Lapsepõlve aeg
Jossif sündis Gruusia linnas Goris. Kura jõe suudmes asuv linnake on üpris väike. Selle keskel on kõrge küngas, millel seisab seisab kindlus . Kõike varjutab isemoodi metsik koloriit . Kahekorruselised elumajad ja väikesed kauplused paiknevad suurte puude varjus. Seal, all-linnas elas jõukam rahvas. Grusiinlased, armeenlased, juudid ja teisteski rahvustest Gori kaupmehed pidasid kaubavahetust kogu linnas. Selliste dekoratsioonide all saigi alguse meie kangelase elu. Kogu selle ilu all aga peitub julm kodune elu. Isa oli joodik , kes aina jõi ja taotles füüsiliselt ainuvõimu peres. Ema ja poeg põgenesid naabrite juurde. Pikimööda sai noorik vanemaks , muutus tugevamaks, purjutav Beso aga jäi ühe nõrgemaks. Nüüd astus Keke kartmatult mehele vastu, mehel kadus võim peres ning ta sõitis Tiflisi elama. Ema, kellest oli saanud perekonnapea, kasvatas poega nüüd üksinda ja peksis teda üleastumise eest rängalt. Peksta!- see mõte jäi alatiseks tema alateadvusesse.
1888. aastal läks Keke unistus täide- tema poeg astus Gori vaimulikku kooli. Kõigi nelja õppeaasta jooksul oli Soso vaimuliku kooli parim õpilane. Koolis oli palju erinevaid õpetajaid. Üks neist, Dmitri Hahutašvili, jäi õpilastele eluksajaks meelde. Poisid pidid istuma liikumatult, hoides käsi enda ees laual, ja vaatama hirmuäratavale õpetajale otse silma sisse. Kui keegi pilgu kõrvale pööras, sai ta kohe joonlauaga vastunäppe. Oli ka leebemaid õpetajaid, kuid neid ei austatud. Soso pidas need õppetunnid meeles.
Elu Goris oli igav ja üksluine. Soso vapustavamaid mälestusi oli kahe kurjategija avalik hukkamine. Õpetajad leidsid , et hukkamise pealtnägemine peab tugevdama poistes arusaamist , et karistus on vääramatu ja hoiab neid kuritegelikult teelt. Kuid Soso mõistis seda teisiti: jumala käske võib rikkuda.
1.5. Noorusaeg
1894. aastal lõpetas Soso hiilgavalt vaimuliku kooli ja asus õppima Tiflisi vaimulikku seminari . Seminaristid elasid suures hoones, mis oli muust linnast müüridega eraldatud. Seminaris valitses karm ja askeetlik jumalakartlik kord. Varahommikul tuli minna palvusele, päeval tuli veel mitu korda palvetada ja paar korda sai välja jalutama , kell kümme õhtul tuli minna magama. Nii algas Soso noorusaeg. Suur osa neist polnud hingeliselt valmis selliseks eluks. Nad leidsid endale teise õpetuse- kuulumine keelatud organisatsioonidesse. Intelligentsi hulgas levis tormiliselt revolutsioonilised ideed tänu publitsist Pjotr Tkatšovile. Ta väljastas raamatuid, kus ta seletas, et revolutsiooniks pole vaja rahva ülestõusu, vaid vandenõu edukast juhist. Nemad peavad haarama riigis võimu, seejärel muutma orjusega harjunud vene ühiskonnast ning kihutama siis täieauruga helgesse tulevikku, sotsialismi. Neid raamatuid lugedes muutus poisi iseloom, kadus lõbusus ja mängulust. Ta muutus mõtlikuks ja endasse tõmbunuks. Sel ajal sai temast Koba. Õppetöö vajus ära, et tegeleda „saladusega“.
1.6. Põrandaalused organisatsioonid
Ta ühines Vene Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Parteiga (VSDTP-ga) ning temast sai elukutseline revolutsioonäär. Koba pidas marksismi universaalseks imerohuks. See „ filosoofiline süsteem“ oli vastavuses tema totalitaarse iseloomuga. Sallimatu ja isikukeskse bolševistliku kultuuri paranoiline salatsemine klappis hästi kokki Koba enesekindluse ja intrigeerimisoskusega. Ta sukeldus revolutsioonilise poliitika allmaailma, mida iseloomustasid vendeseltslaslikud intriigid, ideoloogiline väiklus, haritus , fraktsioonide võimumängud, revolutsionääride omavahelised armulood, politsei sisseimbumine ja organisatsiooniline kaos. Põrandaalune rändurielu, mis oli alati ohtlik, vormis mitte ainult Stalini, vaid ka kõigi tema seltsimeeste iseloomu. Sellega on seletatavad paljud hiljem juhtunud asjad.
Revolutsioonilise liikumise ja VSDTP-sse kuulumise pärast arriteeritakse teda korduvalt. See on osa tema ametist. Esimene arreteerimine toimub Bakuus, 20. märtsil 1908. aastal. See on löök Leninile. Bakuu oli seni ainus piirkond, kus bolševikud jätkasid strateegilist liikumist, ning Koba oli selle põhiline õhutaja. Ta saab kolm aastat vangistust, kuid ta põgeneb sealt varem.
1.7. Stalini esile pürgimine
1912. aastal võeti ta partei keskkomitee liikmeks Praha konverentsil . Novembris sõitis Stalin Viinist Krakovisse, et kohtuda seal Leniniga. Juhi juhendamisel kirjutas agar õpilane artikli, milles ta käsitles bolševike poliitikat tundlikus rahvusküsimuses. „ Marksism ja rahvusküsimus“, milles arutleti, kuidas Vene impeeriumit koos hoida, andis Stalinile ideoloogi kuulsuse ning tagas Lenini usalduse.
1913. aastal arreteeritakse Stalin kaks korda, esimene kord saadeti ta kahtlaselt lühikeseks ajaks vangi. Teine kord saadetakse ta Siberi kaugesse ja külma kirdeossa. Kuna kardeti uusi põgenemisi, viidi väljasaadetud polaarjoone taga asuvasse üksildasse Kureika külla. Vabaks pääses ta 1917. aastal. Just sel ajal kui Suure sõja strateegilised väärsammud ja toidupuudus hävitasid paratamatult tsaarivõimu, mis bolševike üllatusesks veebruaris äkki kokku varises, asendudes Ajutise Valitsusega. Olukorda kasutas ära Stalin, ta oli ainuke partei staažikas liige Petrogradis. Lenin oli Šveitsis ja Trotski Ameerikas. Too õhtu valiti Stalin partei Venemaa komitee keskbüroo ning Pravda toimetuse juhatuse liikmeks.
Lenini ja Stalini suhted soojenesid, samuti ka suhted Trotskiga, kes koostas Punaarmee. Stalinile see ei meeldinud, ta pidas teda takistuseks juhikohale saamisel ning soovis teda likvideerida . Tema sõnul pidi tal olema sõjaline võim, kuid Trotski armee oli nõrk. Stalin hakkas Trotskit teelt kõrvaldama. Stalin oli hiljem öelnud: „Pole inimest, pole probleemi“. See oli bolševike tava. Lenin suhtus sellesse positiivselt, tal oli vaja halastamatut järelkasvu. Ta nägi seda Stalinis. 1920. aasta mais, pärast seda, kui poolakad olid hõivanud Kiievi, määrati Stalin edelarinde kommissariks.
Lenini tervislik seisund halvenes 1923. aastal. Teine ajuverevalum on ta halvanud ning ta suudab vaevu rääkida. Stalin ei tunne oma kunagisele iidolile kaasa, vadi näeb võimalust saada Juhiks. Algselt asendasid teda küll Stalin ja Kamenev koos, kuid ajapikku Stalini võim suureneb. Stalin hakkab isepäi ebasündsaid otsuseid vastu võtma, Lenin on selle pärast tema peale maruvihane, kuid ta ei saa enam midagi teha haigus on ta üle võimust võtnud.
Kokkuvõte
Stalini julm poliitiline tegvus oli põhjustatud tema raskest lapsepõlvest ning tema sünnikuupäev võimendas tema radikaalsust ning julmust. Teda ei huvitas ainult eesmärk, selleni jõudmiseks ta vahendeid ei valinud.
Kasutatud kirjandus ja allikad

Radzinski, E. Stalin. Varrak . 2000.a

Montefiore, S. S. Stalin- Punase Tsaari õukond. Varrak. 2005.a

Legrand, J. Stalin. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2001.a

http://www.sloleht.ee/index.aspx?v=astrology&s=3