Soome ja Rootsi välispoliitika (0)

Soome ja Rootsi välispoliitika
Katriin Mangus
Sissejuhatus
Käesolevas töös võrreldakse Soome ja Rootsi välispoliitikat. Mõlema riigi puhul on tegemist väikeste naaberriikidega, millal on arenenud majandus ja osaliselt ühine ajalugu. Mõlemad kuuluvad Põhjamaade hulka. Siiski on nende välispoliitikas mitmeid erinevusi.
Järgnevalt analüüsitakse Soome ja Rootsi välispoliitikat Euroopa integratsiooni, sõjalise neutraliteedi, rahvusvahelise mõjuvõimu, heaoluriigi ja Venemaa suhete teemadel . Kõikide teemade puhul pööratakse mõlema riigi välispoliitikat kujundavatele teguritele, sh ajaloolisele perspektiivile.
Analüüs
Soomet ja Rootsist võib mõlemaid käsitleda nii Euroopa kui Euroopa integratsiooni piirialadena. Esiteks asuvad nad Euroopa keskusest geograafiliselt eemal, Soome asub Euroopa Liidu idapiiril. Teiseks ei ole need riigid kunagi kuulunud Euroopa asjades tuumikriikide kohta, nad ei ole olnud Euroopa integratsiooni initsiaatorid, mõlemad on väiksed riigid, mille mõjuvõim Euroopa ühiste asjade kujundamisel ei ole võrreldav näiteks Saksamaa või Prantsusmaaga. (Ojanen 2000: 1)
Mõlemad riigid ühinesid Euroopa Liiduga 1994.a., mistõttu võib neid pidada hilisteks liitujateks. Tõsi, pärast neid on ühendusega liitunud veel mitmeid teisi riike. Euroopa integratsiooni osas ilmnevad kahe riigi vahelised erinevused. Soome on olnud rohkem tihedamale organisatsioonile orienteeritud ning soovinud läheneda Euroopa tuumikule, Rootsi on jäänud aga rohkem eraldiseisvaks. Heaks näiteks on siin rahaliiduga ühinemise temaatika. Kui Soome on rahaliiduga ühinenud ja euro kasutusele võtnud, siis Rootsi on säilitanud oma rahvusliku valuuta. Soome on uue liikmesriigina nimetatud eeskujulikuks õpilaseks, kes on kiiresti ülevõtnud Euroopa Liidu liikmesriigi põhimõtted ja toetanud Euroopa integratsiooni jätkumist. Samal ajal on Rootsi vaatamata oma passiivsusele Euroopa integratsiooni teemades siiski toetanud Euroopa Liidu idalaienemist. (Ojanen 2000: 20) Kui otsida sellisele käitumisele ajaloolisi põhjuseid, siis kindlasti mõjutab asjade käiku see, et Rootsi on ajaloos olnud oluliselt suurema mõjuvõimuga riik kui Soome. Seetõttu on Rootsi rohkem suunatud oma rahvuslike huvide eest seisemisele. Kuna Soome on võrreldes Rootsiga olnud iseseisev riik lühikest aega ning olles Venemaa naabriks ja kannatanud minevikus idanaabri agressiooni all, on Soome jaoks kindlast olulisem Euroopa Liidu roll turvalisuse tagamisel . Seetõttu on Soome olnud nõus tihedamalt ja kiiremini Euroopa Liiduga integreeruma.
Rootsi välispoliitikat on kindlasti mõjutanud ka sealne heaoluriigi mudel. Rootsi on kujundanud välja kõrgetel maksudel ja sotsiaaltoetustel põhineva majandussüsteemi, millega tagatakse kõikidele ühiskonnaliikmetele suhteliselt kõrge sissetulek ning sissetulekute ebavõrdsus on Rootsis märgatavalt väiksem kui Euroopa riikides keskmisena. (Algan et al 2011: 3) Heaoluriigi kontseptsioonil on olnud Rootsi elanike jaoks suur tähtsus ja sellest tulenevalt on avalikkus seda toetanud. Samal ajal on Euroopa Liidus ja sellega ühinemise nähtud ohtu Rootsi majandusmudelile. See on olnud ühes põhjuseks, miks Rootsi elanikud ja ka poliitikud on olnud suhteliselt euroskeptilised.
Ojanen (2000: 23) väidab, et Soome Euroopa Liidu poliitika juhtmõtteks on olnud, et Euroopa asjades kaasarääkimiseks on esmalt vajalik osaleda. See tähendab, et läbi tihedama integratsiooni loodetakse saada Euroopas soositum positsioon ja seeläbi rohkem sõnaõigust. Olles liitlaseks tihedat integratsiooni toetavatele Saksamaale ja Prantsusmaale, loodetakse, et selle vastu õnnestub saada nendepoolne toetus Soome huvidele. Rootsi ei ole sellist poliitikat rakendanud ning siinkohal võib erinevuse põhjuseks olla ka asjaolu, et Rootsi on Soomest suurem riik. Tänu sellele on Rootsil Euroopa Liidu formaalsetes otsustusmehhanismides, näiteks Europarlamendis, rohkem mõjuvõimu. Soome tunneb aga ennast rohkem väikse riigina ja otsib seetõttu alternatiivseid võimalusi oma sõnaõiguse suurendamiseks .
Mõlemale riigiline on iseloomulik sõjaline neutraliteet. Külma sõja ajal ei kuulnud nad kumbagi leeri ning kumbki nendest riikidest ei ole liitunud NATOga. (Ojanen 2000: 3) Rootsi neutraliteedipoliitika on kahtlemata olnud pikaajalisemate traditsioonidega. Tegemist on riigiga, mis ei ole viimase mitmesaja aasta jooksul aktiivses sõjategevuses osalenud. Soome kisti tänu Nõukogude Liidu rünnakule II maailmasõtta, kus tänu sellele võidi temas näha Saksamaa liitlast, kuigi soomlaste enda seisukoht on olnud, et neil oli Nõukogude Liiduga eraldiseisev sõda.
Rolenc (2013: 10) väidab, et erinevalt Soomest on neutraliteet olnud Rootsi jaoks vabaks valikuks. Rootsi otsustas neutraliteedipoliitika kasuks ligi 200 aastat tagasi, ajal kui ta oli arvestatava sõjalise jõuga riik. Soome neutraliteet on olnud aga mõjutatud soovist vältida konflikti Nõukogude Liidu ja Venemaaga. Tänu selle pikaajalisusel ja vabatahtlikkusele on neutraliteet juurdunud sügavamalt rootslaste eneseteadvusesse. Rootsis on väljakujunenud selgelt neutraliteet ja rahupoliitikat toetav avalik arvamus.
Tänu neutraliteedile on Rootsil õnnestunud hoiduda mõlemast maailmasõjast ja sõjakahjude puudumine on olnud Rootsi majandusarengut ning heaoluriiki soodustavaks teguriks . Tänu neutraliteedi ja rahupoliitika mudeli edukusele on Rootsi pärast II maailmasõda asunud rahupoliitikat propageerima globaalsel tasandil, osaledes aktiivselt ÜRO Julgeolekunõukogu tegevuses. Rootsi on seal omandanud rahuvahendaja ja läbirääkija rolli. (Rolenc 2013: 11)
Neutraliteedipoliitika ei tähenda seda, et Rootsi ja Soome ei teeks teiste riikidega kaitsepoliitilist koostööd. Rootsi puhul on see edukalt toimunud läbi bilateraalse koostöö teiste riikidega, sh USA-ga. Rootsi on teinud koostööd ka NATOga osaledes programmis Partnerlus Rahu Nimel (Andersson 2013).
Kui vaadata Soome ja Rootsi neutraliteedi tulevikku, siis võib arvata, et Rootsi puhul on selle jätkumine mõnevõrra suurema tõenäosusega. Nagu eelpool kirjeldatud on Soome olnud oma välispoliitikas rohkem pragmaatilisem ning Euroopa Liidu integratsiooni toetavam. Seetõttu võiks arvata, et kunagi tulevikus võib Soomest saada ka NATO liige. Siiski ei pea Kivinen (2011: 12) seda lähitulevikus võimalikuks, sest sellele puudub sisepoliitiline toetus. Ükski Soome erakond ei toeta NATOga liitumist. Samuti ei ole NATOga liitumise teema päevapoliitikas arutlusel. Põhjuseks, miks Soome elanikud neutraliteedi jätkumist toetavad võib tuua soomlaste usu ise hakkamasaamisesse, mille kinnituseks on Talvesõda Nõukogude Liiduga. Samuti on Soome elanike seas NATO vastaseid meeleolusid tekitanud USA sõjategevus Iraagis, mida alustati valelikke argumentidega.
Mõlemad riigid asuvad Venemaa läheduses ning nendel suhted Venemaaga on mõlema jaoks olulised. Mõlemal riigil on tihedad majandussidemed Venemaaga. Siiski võib pidada neid sidemeid tähtsamateks Soome jaoks. Soome ja Venemaa majandussidemete arengule andis tugeva tõuke II maailmasõja järgne olukord, kus Soome oli kohustatud Nõukogude Liidule tasuma reparatsioone. Osa nendest tasuti kaupadena. See omakorda arendada Soome tööstust ja lõi võimalused Soome kaupade hilisemaks ekspordiks.
Rootsi jaoks on Venemaa tähtsaks energiavarustajaks. Rootsi ei suuda ennast ise naftaga varustada ja impordib seda Venemaalt. Samal ajal suudab Rootsi ennast ise varustada elektrienergiaga, mida toodetakse peamiselt jõgede hüdroenergiast. Naftat kasutatakse eelkõige Rootsi transpordisektoris. Seetõttu võib pidada Rootsi sõltuvust Venemaa naftatarnetest väiksemaks kui mitmete teiste riikide oma. Maagaasi tarned on Venemaalt on Rootsi jaoks vähetähtsad, sest Rootsi tarbib seda väikses mahus . Sellest tulenevalt ei oma Nord Stream gaasijuhe Rootsi jaoks tähtsust. (Frisell, Oldeber 2009: 9)
Rootsi ja Venemaa välispoliitilisi suhteid on mõjutanud erinev suhtumine inimõigustesse ja demokraatiasse ning Balti riikidesse. Rootsi on olnud pidevalt demokraatia ja inimõiguste propageerijaks globaalsel tasandil ning sellest tulenevalt on ta sageli Nõukogude Liidus või Venemaal toimuvat kritiseerinud. Samuti on Rootsi olnud pidevalt Balti riikide toetaja, toetades nende iseseisvumist ning hiljem ühinemist Euroopa Liiduga. Venemaa on aga näinud Balti riike enda mõjusfäärina, nn. lähivälismaana ning tõstatanud pidevalt küsimusi nendes riikides elavate venelaste diskrimineerimisest. (Frisell, Oldeber 2009: 8) Soome on nendes küsimustes tunduvalt vähem Venemaa vastu sõna võtnud (Etzold, Haukkala 2011: 254)
Võrreldes Rootsiga mõjutavad Soome Venemaa suhteid ajaloolised sündmused rohkem. Soome on olnud Venemaa osa, Venemaaga sõdinud ning pärast sõda reparatsioone maksnud. Samuti on Soome ja Venemaa vahelised majanduslikud sidemed tugevamad kui Soome ja Rootsi vahelised. Seetõttu on Venemaa Soome jaoks tähtsamaks majanduspartneriks. Soome on kujunenud Venemaa ja venelaste jaoks teatud mõttes väravaks Euroopasse. Soome on Venemaa kodanikele kõige suuremaks Schengeni viisade väljastajaks ning viimaste aastate jooksul on Soome elama asunud palju Venemaalt pärit immigrante. (Etzold, Haukkala 2011: 253-254)
Kuna mõlemad riigid on Euroopa Liidu liikmesriigid, siis on nende puhul muutnud lisaks otsestele suhtele oluliseks ka Venemaa ja Euroopa Liidu vahelised suhted. Võrreldes Soomet ja Rootsit leiavad Etzold ja Haukkala (2011: 255), et Soome on olnud Venemaa ja Euroopa Liidu vaheliste suhte edendajana aktiivsem kui Rootsi. Selle põhjuseks on olnud Venemaa suurem tähtsus majanduspartnerina, mistõttu on Soome lähtunud Venemaa ja Euroopa Liidu suhete puhul oma pragmaatilistest huvidest.
Kokkuvõte
Soome ja Rootsi puhul on ühiseks jooneks geograafiline asend, mõlemad asuvad Euroopa põhjaosas ning Euroopa tuumikust (Pranstusmaa, Saksamaa) suhteliselt kaugel. Mõlemad riigid ühinesid Euroopa Liiduga hiljem kui enamus Lääne-Euroopa riike. Soome on olnud rohkem tihedamale organisatsioonile orienteeritud ning soovinud läheneda Euroopa tuumikule, Rootsi on jäänud aga rohkem eraldiseisvaks. Mõlemad riigid on sõjaliselt neutraalsed ja ilmselt lähiajal ei kavatse sellest loobuda . Mõlemale riigile on olulised suhted Venemaaga, kuid nende tähtsus on suurem Soome jaoks.
Viidatud allikad
Andersson, J. J. (2013). Sweden has effectively used bilateral co-operation with the US and other European states as an alternative to NATO membership. http://blogs.lse.ac.uk/europpblog/2013/05/20/sweden-nato-eu-alternative-us-defence-policy/ (24.12.2013)
Algan, Y., Cahuc, P., & Sangnier, M. (2011). Efficient and inefficient welfare states. IZA Dicussion Paper, 5445.
Etzold, T., & Haukkala, H. (2011). Is there a Nordic Russia policy ? Swedish , Finnish and Danish relations with Russia in the context of the European Union. Journal of Contemporary European Studies, 19(2), 249-260.
Frisell, H. E. & Oldberg, I. (2009) ‘Cool Neighbors’: Sweden’s EU Presidency and Russia ,Russie.Nei.Visions n42,
Kivinen, O. (2011). Soome ja NATO. Diplomaatia , 2, 12
Ojanen, H. (2000). Participation and Influence : Finland , Sweden and the post-Amsterdam development of the CFSP . Institute for Security Studies. Western European Union.
Rolenc, J. M. (2013). Means, Goals , and Sources of Foreign Policy: The Case of Sweden. ISA 2013 convention, 3-6 April 2013, San Francisco , USA