Järvamaa Kutsehariduskeskus
Arvutid ja võrgud
Referaat
LCD JA CRTMärt Virunurm
Juhendaja : Egel Aasamets
Järvamaa 2013
1
LCD EHK VEDELKRISTALL MONITOR Ülevaade
Vedelkristallid ise valgust otseselt ei kiirga. LCD’sid kasutatakse paljudes erinevates
seadmetes nagu arvuti
monitorid , televiisorid, seadmete infotablood, lennuki kokpiti
displeid jne. Neid kasutatakse väga laialdaselt laiatarbeseadmetes nagu näiteks
elektroonilsed mängud, (käe)
kellad , kalkulaatorid ja (
mobiil )telefonid. LCD’d on
kompaktsemad, kergemad, mobiilsemad, töökindlamad, odavamad ning kahjutumad
silmadele kui CRT monitorid. LCD’sid on saada suurem lahutusvõime ja suurusevalikuga.
Kuna LCD ei kasuta fosforeid, ei teki LCD’del pildi sissepõlemist.
Tööpõhimõtted
Vedelkristallid, mida LCD-ekraanides kasutatakse, muudavad polariseeritud valguse
võnkesuunda 90° võrra, kuna molekulid on vedelkristallis teineteise suhtes väändunud. Kui
vedelkristalli läbib
elektrivool , joonduvad selle molekulid ühises suunas ning ei polariseeri
enam valgust. Neid omadusi kasutatakse vedelkristallekraanides ära järgnevalt (vt ka
kõrvalasuv skeem):
1. Tavaline (juhuslike polarisatsioonidega) valgus siseneb ekraani.
2. Vertikaalne polarisaator muudab valguse vertikaalselt polariseerituks.
3. Vedelkristalli läbimine muudab polarisatsioonisuunda (kui pikslit ei läbi vool) 90°
võrra (horisontaalseks).
4. Valgus läbib horisontaalpolarisaatori, peegeldub peegelkihilt ja läbib taas
horisontaalpolarisaatori.
5. Vedelkristalli läbimine muudab polarisatsioonisuunda (kui pikslit ei läbi vool) 90°
võrra (vertikaalseks).
6. Valgus läbib vertikaalpolarisaatori ja väljub ekraanist, muutes vastava ekraaniosa
heledaks.
Kui pikslit läbib vool, on selles asuvad vedelkristalli molekulid ühes suunas joondunud ja
valgus läbi seda polarisatsioonisuunda muutmata. Sellisel juhul jõuab vertikaalselt
polariseeritud valgus horisontaalse polarisaatorini ning ei saa seda läbida ja pikselt paistab
tume. Taustvalgustusega süsteem toimib samal põhimõttel; valguse
teekond saab lihtsalt
alguse ekraani tagumisest osast, kus horisontaalne polarisaator ta polariseerib. Enamus
3
tänapäeval kasutatavaid ekraane on taustvalgustusega, ilma taustvalgustuseta on näiteks
käekellade ja kalkulaatorite ekraanid.
Värviline LCD
Värvilised vedelkristallekraanid töötavad samadel põhimõtetel, aga iga värviline piksel
koosneb
punasest , rohelisest ja sinisest alapikslist, mille kombineerimisel erinevatel
tugevustel on võimalik näidata erinevaid värve. Valgele taustvalgustusele
lisavad värvi
värvifiltrid.
Materjalid
Klaas on põhiline tugimaterjal ekraani erinevate komponentide jaoks, kuid on ka
funktsionaalmaterjal näiteks värvifiltrites. Polarisaatorina on kasutusel PVA
(polüvinüülalkohol), mille molekulid on üheteljelise venitamise tõttu samasuunalise
paiknemisega. Stabiliseeriva ja toetava materjalina ümbritseb PVA-d TAC-i (triatsetüül
tselluloosi) kiht, mille peal võib olla ka peegeldusvastane kiht. Vedelkristallidena
kasutatakse erinevaid pikaahelalisi orgaanilisi aineid, mis sarnanevad omaduste poolest
paljusti vedelikega, ent omavad siiski tahketele
ainetele omast ühtlast struktuuri. Kuna
erinevate vedelkristallide omadused, millest kõige olulisemad on töötemperatuur ja
nominaalvool, on erinevad sõltub materjalivalik ekraani iseloomust. Väga olulised
ekraanide osad on läbipaistvad voolu juhtivad materjalid. Neist esimesena võeti LCD-
ekraanides kasutusele ITO (
indium -tinaoksiid), mis on aga indiumi harulduse ja ITO
tootmiseks vajaliku vaakumtehnnoloogia tõttu kallis. ITO alternatiividena uuritakse nii
polümeere kui süsiniknanotorusid. Alternatiivina on kasutuses ka AZO (
alumiinium -
tsinkoksiid), ent selle optilised ja
elektrilised omadused jäävad ITO-le alla. Praegusel ajal
kasutatakse kujutise tekitamiseks sageli kiletransistoreid, millest on moodustatud
pikselitest koosnev
maatriks (LCD TFT), milles transistorid on väiksemad kui
tavalised ränipõhised transistorid. TFT eelisteks on väiksem elektrikulu ja kõrgem kiirus ning
väiksem
interferents , mis tuleneb transistorite paiknemisest vastavate pikslite juures.
Näitajad
LCD-ekraanide kirjeldustes on antud mitmeid näitajaid, mida on omavahel erinevate
mõõtühikute ja mõõtmismeetodite tõttu raske võrrelda. Mõned tüüpilisemad näitajad:
•
Mõõtmed või diagonaal: Tavaliselt on antud ekraani diagonaali pikkus tollides.
•
Lahutusvõime ekslikult toortõleg inglise keelest
resolutsioon : Näitab, mitu pikslit
on
ekraanil . Tavaliselt antud horisontaalse ja vertikaalse piksliarvu korrutisena. See
tähendab, et 2560x1600 lahutusega kuvaril on
horisontaalselt reas 2560 pikslit ja
vertikaalselt 1600 pikslit. HD või Real HD võivad tähendada väga erinevaid asju,
kuid tavaliselt mõeldakse selle all horisontaalset kuvari lahutusvõimet
1080 pikslit
ja ekraani kuvasuhet 16:9.
•
Piksli suurus või pikslivahe: Atnud on kas individuaalsete pikslite suurus või
kaugus ühe piksli keskpunktist teise. Erinevus suurustes tuleb tühjast alast kahe
piksli vahel.
•
Pikslitihedus: Pikslitihedus näitab, kui tihedalt pikslid asetsevad. Kuigi seda on
kuvarite tutvustuses harva välja toodud, on see üks parimaid pilditeravuse näitajaid.
Tavaline mõõtühik on DPI (pikslit tolli kohta).
•
Kaadrisagedus: Näitab, kui tihti
ekraan oma andmeid uuendab, Pilt ekraanil aga ei
muutu sama tihedalt, kuna andmetöötlus ja piksli oleku muutmine nõuavad
lisaaega. Mõõtühik
herts (Hz, võnget/korda sekundis).
5
•
Reageerimisaeg : Aeg, mis kulub pikslil ühest värvist teise muutumiseks.
Mõõdetakse nii gtg (
hallist -hallini) kui btb (
mustast -mustani) aega, mistõttu
tulemused pole alati võrreldavad. Mõõtühik
millisekund (ms).
•
Vaatenurk: Minimaalne ja maksimaalne
kaldenurk , kus 180° on paralleelne
vaatajaga.
Kuidas töötab LCD monitor (pildil) ELEKTRONKIIRETORU EHK CRTTööpõhimõteOptiline kujutis saadakse peene
elektronkiire põrkumisel vastu ekraani, mille
luminofooriga kaetud kiht jätab elektronkiire liikumise teest nähtava jälje. Elektronikahuris
moodustunud peen suunatud
elektronkiir liigub ekraanil vastavalt hälvitussüsteemi
toimele.
Koostisosad
Elektronkiiretoru koosneb elektronikahurist, hälvitussüsteemist, ekraanist ja kestast
(kolvist).
Elektronikahur koosneb katoodist, tüürelektroodist, mille pingega reguleeritakse
elektronkiire voolu, ja teravustus- ehk fokuseerimissüsteemist, mille toimel elektronid
koondatakse
kiireks .
Hälvitussüsteem, mis paneb elektronkiirele ekraanil liikuma, koosneb horisontaal- ja
vertikaalhälvitussüsteemist, millede abil on võimalik
kiirt juhtida
igasse ekraani punkti.
Ekraan moodustatakse kesta sisekülje katmisega fluoerestseeriva ainega.
Ekraanid
Ekraani tähtsaimaks osaks on fluorestseeriva aine kiht. Selleks kasutatakse mitmesuguseid
metalliühendeid: tsinksulfiidi, tsinksilikaati (villemiiti), kaltsiumvolframaati jne.
Sealjuures lisatakse põhimaterjalile aktivaatoritena 0,001...1% mitmesuguseid
metalle (vaske, hõbedat, vismutit jne). Kasutatavad ekraanimaterjalid erinevad teineteisest
põhiliselt kolme parameetri poolest. Nendeks on valgusandlikkus, järelhelenduse kestus ja
helenduse värvus.
7
Valgusandlikkus on ekraani
valgustugevus kiire võimsusel 1 W. See
parameeter ei ole
konstantne , vaid sõltub elektronide kiirusest (anoodpingest) ja kiire voolutugevusest.
Kasutatavate materjalide valgusandlikkus on 0,17... 17 cd/W.
Järelhelenduse kestus on
ajavahemik , mille vältel ekraani heledus pärast elektronkiire
kustumist langeb 1%-ni esialgsest. Kasutusotstarbest sõltuvalt võib järelhelenduse kestus
olla mõnest mikrosekundist kümnete sekunditeni.
Helenduse värvus sõltub otseselt fluorestseerivast ainest ja tema kiirgusspekter on üsna
kitsas . Seepärast kasutatakse sageli sobiva helendusega värvuse saamiseks mitmete ainete
segusid. Nii näiteks annavad tsinksulfiid ja villemiit rohelise helenduse, kuid esimesel on
järelhelendus pikk, teisel aga lühike. Valge helenduse saamiseks kasutatakse tsinksulfiidi ja
tsinkkaaliumi segu, mis on aktiveeritud kaadmiumi ja hõbedaga. Arusaadavalt on
kasutatavad luminofoorimaterjalid sageli firmasaladusteks.
Kuna
ekraanile langeb töötades pidevalt elektrone, siis peaks ekraan laaduma negatiivselt.
Tegelikult aga esineb sekundaaremissioon ja selle tulemusena
laadub ekraan hoopis
positiivselt. Ekraanilt sekundaaremiteerunud elektronid liiguvad positiivselt pingestatud
anoodile. Sekundaaremiteerunud elektronide kiirus on aga ekraani läheduses väike ja tekib
ruumilaeng, mis hajutab elektronkiirt. Ruumilaengu kõrvaldamiseks kaetakse toru sisekülg
voolujuhtiva grafiitemulsiooni
kihiga (akvadaagiga), mis ühendatakse teise anoodiga.
Kasutatakse ka alumineeritud ekraani. Alumineeritud ekraani puhul kaetakse ekraani
sisekülg õhukese, elektronidele "läbipaistva" alumiiniumi kihiga. Et elektronid suudaksid
alumiiniumikihti edukalt läbida, kasutatakse kõrgemat anoodpinget.
Ekraanile langevate elektronide energiast muutub valguseks 2...3%, ülejäänu aga kuumutab
ekraani.
Kuumenemise tulemusena luminofoor vananeb ja ekraan tuhmub. Samuti võib
tugeva vooluga paigalseisev kiir ekraani langemispunktis "läbi põletada". Seepärast on
ekraani säilitamise eesmärgil
soovitav kasutada võimalikult väikest
heledust .
Värvilised kineskoobidVärvikineskoobi ekraanil moodustub värviline kujutis kolme põhivärvi kooskiirgusest:
punane (tähis R - "red"), roheline (tähis G - "
green ") ja sinine (tähis B - "
blue "). Igale
värvusele on oma elektronkiir ja luminofoorielemendid. Eri kahurite katoodide kütteniidid
on ühendatud paralleelselt, kuid iga värvi
katood on eraldi välja toodud, ühine on
heleduse modulaator ning ühised on ka fokuseerimiselektroodid.
On olemas kaks põhitüüpi värvikineskoope: aukmaskiga ja pilumaskiga. Aukmaskiga
kineskoobis paiknevad eri värvi
kiirte elektronikahurid võrdkülgse kolmnurga tippudes.
Ekraanil on eri värvi luminofooride mosaiik ja selle ees aukmask, mis tagab, et õiget värvi
kiir satuks õiget värvi mosaiiktäpile. Mosaiiktäppide arv võrdub aukude arvuga ja mida
suurem on see arv, seda teravam on tekkiv kujutis.
Pilumaskkineskoobis paiknevad kolm eri värvi elektronikahurit ühes horisontaalreas, nii et
ka
nendest väljuvad elektronkiired on ühes tasapinnas. Ekraan koosneb eri värvi
luminofooritriipudest. Need on paigutatud nii, et moodustavad kolmest triibust koosnevad
triaadid RGB. Kiirte langemiseks täpselt triaadile ja
selliselt , et iga kiir tabaks õiget
luminofoori, on ekraani sisepinnast umbes 1-5 mm kaugusel pilumask. See on
metall -leht,
milles iga triaadi kohal on
pilu . Pilud ja neile vastavad triaadid paiknevad astmeliselt.
Luminofoor võib ekraanil paikneda ka ribadena. Normaalsel vaatamiskaugusel triaadide
värvused liituvad ja silm
tajub neid sõltuvalt eri värvi triipude heleduse vahekorrast mingi
kindla värvusena.
Hälvitusmähised paigaldatakse ja reguleeritakse kineskoopide valmistaja poolt ja ainult
korrigeerimismagnetid kineskoobi
kaelal reguleeritakse televiisori valmistaja poolt.
9
Kuvaritorud
Kuvaritorud (Display
Tube ) on kineskoopide eriliigiks, mille eripära tuleneb nende
kasutamise iseärasustest. Põhiline erinevus on selles, et arvuti kasutaja vaatab kuvari
ekraani palju ligemalt kui televaataja. Sellest tulenevad kiirguse ja ka kujutise teravuse
erinõuded. Ka on kuvaritorud reeglina väiksema ekraanidiagonaaliga,
kusjuures kasutatakse nii aukmaski kui ka ribamaskiga torusid.
Kujutise teravuse ehk lahutusvõime määrab ekraanile
kantud pildipunktide ehk pikslite
üldarv. Selleks on reas olevate pildipunktide arv korrutatud ridade arvuga. Iga pildipunkt
moodustub kolmest ekraani
sisepinnal olevast erivärvilisest luminofooritäpist või kolmest
kõrvutisest luminofooririba lõigust. Lahutusvõime ja kujutise teravus on seda suurem,
mida väiksemad on pildipunktid. Nende suurus on tavaliselt 0,25...0,41 mm. Pikslite
koguarv sõltub sellest, mis otstarbeks on antud
kuvar tehtud.
Kuvari tähtsaks parameetriks on ka vertikaalhälvitus ehk kaadrisagedus. See näitab, mitu
korda sekundis joonistab elektronkiir ekraanile kujutise. Kaadrisagedus on tavaliselt 60 Hz
või rohkem. Mida suurem on sagedus, seda vähem väreleb kujutis. Ekraanilt valguse
peegeldumise vähendamiseks on kallimate kuvaritorude pind kaetud spetsiaalse
helkimisvastase aine kihiga.
Kuvari ekraan kiirgab infrapunast, raadio- ja röntgenkiirgust ja tekitab ka elektrostaatilist
välja. Kiirgustasemed on kuvaritel normeeritud ja kiirguse vähendamiseks kasutatakse
ekraanifiltreid, mis võivad olla ka kuvarisse sisse ehitatud. Uuemad nn. LR-
kuvarid (Low
Radiation ) ei vaja täiendavaid filtreid.
Elektronkiiretoru ehitus:1. Elektronrelvad
2. Elektronkiir
3. Fokuseerimisvärten
4. Hälvevärten
5.
Anood 6. Värvieraldusfilter
7. Luminofoorivad
8. Värvide
filter suures plaanis
11
Kasutatud kirjandus:http://benchmarkreviews.com/index.php ?
option =com_content&task=view&id=169&Itemid=38&limit=1&limitstart=2
http://et.wikipedia.org/wiki/Elektronkiiretoru http://et.wikipedia.org/wiki/Vedelkristallkuvar http://en.wikipedia.org/wiki/Liquid_crystal_display -S-Video - Wikipedia, the free
encyclopedia
http://www.liquidcrystaltechnologies.com/LCDMaterials.ht m
Document Outline
- LCD EHK VEDELKRISTALL MONITOR
- Ülevaade
- Tööpõhimõtted
- Värviline LCD
- Materjalid
- Näitajad
- Kuidas töötab LCD monitor (pildil)
- Elektronkiiretoru ehk crt
- Tööpõhimõte
- Koostisosad
- Ekraanid
- Värvilised kineskoobid
- Kuvaritorud
- Kasutatud kirjandus:
Kõik kommentaarid