Palgaline ja alaline armee (0)

15. sajandil keskaegse rüütlimaakaitseväe osatähtsuse
vähenemine Euroopa sõjanduses.
Ühiskonna üldine majanduslik edenemine
Kuningavõimu tugevnemine, mis vajas kindlat kaitset.
Rikkuse kasv ühiskonnas võimaldas sõdureid palgata,
samal ajal vajas kuningavõim tugevat ja valitseja kontrolli
all olevat sõjaväge.
Sõja eel pakkus riik (kuningas) eraettevõtjale rügemendiülema
patenti. Rügemendiülemalt käsud kompaniiülematele.
Viimased saatsid välja värbajad meeste kogumiseks. Sõjaline
ettevalmistus polnud oluline.
Esialgu väeosad üksnes sõja ajaks.
Üldiselt vabatahtlikult.
Armeesse astujad kuulusid väga erinevatesse sotsiaalsetesse
kihtidesse: vabad talupojad, laostunud rüütlid, linlased, teiste
seisuste esindajad ja välismaalased (eriti hinnatud olid
sveitslased, sotlased ja mitme Saksa riigi elanikud).
komplekteerimine tugines esialgu eraettevõtlusele.
polnud otseselt seotud konkreetse riigi ja rahvaga, mis tegi
selle suhteliselt ebausaldusväärseks .
palgasõdur oli huvitatud eelkõige heast teenistusest.
Lisaks palgale võis sõdur arvestada ka sõjasaagiga.
Jalavägi: raskejalaväelased (oda, sõjakirves, mõõk) ja
kergejalaväelased (arkebuus ja musket).
Ratsavägi: relvastuses mõõgad, piigid,
püstolid ja arkebuusid.
Suurtükivägi: see oli täielikult eraettevõtjate st inseneride
käes. Suurtükke valmistasid üksikud meistrid, kes töötasid
omaette, ja seetõttu oli ka iga suurtükk ainulaadne.
Ajutine palgaarmee polnud absolutistlikule riigivõimule
toeks välispoliitiliste eesmärkide realiseerimisel.
Riik hakkas ise armeed organiseerima
Sõjavägi muutus alaliseks institutsiooniks nii sõja- kui ka
rahuajal.
Professionaalsed juhid - ohvitserid
Kehtestati riiklik sõjaväekohus
Teenistus kindla lepingu alusel ja tavaliselt pikaks ajaks.
Palgasõdurist sai professionaalne sõjamees.
Sõdur kaotas sideme
tsiviileluga ja elatusallikaks
jäi armee.
Jalavägi: relvastatud piikide (odade) ja musketitega
Ratsavägi: raskeratsavägi (kürassiirid),
keskmine ratsavägi (tragunid) ja
kerge ratsavägi (hussaarid).
Suurtükivägi
Sõda peeti ühiskonna normaalseks ja igapäevaseks
vajalikuks osaks.
Kasutusele võeti tulirelvad.
Loodi magasinisüsteem: enne seda sõltusid sõdurid
röövitud ja ostetud toidust.
Paljudes riikides reformiti sõjaväge,.
Loodi sõjakoole, kus õpetati välja ohvitsere. Esimesed
sõjakoolid Itaalias 15. sajandil.
Gustav II Adolf:
Louis XIV: kadetikorpused Prantsusmaal
Friedrich I: esimene kadetikorpus Preisimaal
Friedrich II Suur:
Markii de Louvois: range distsipliin armees, parandati
sõjaväe väljaõpet, hoolitseti sõdurite eest rohkem
Peeter I: reformid, sõjakoolid 17. saj II poolel Venemaal
Ratsaväe tähtsuse vähenemine pärast Kolmekümneaastase
sõja lõppu (1648)
Suurtükiväe juhtimise võttis üle riik
Ühtlustati sõjaväeelu
Jalavägi jagati kolmeks: eelvägi, peajõud ja järelvägi
Seisti viirgudena ühel joonel
Ratsavägi rivistati jalaväeosade vahele ja tiibadele
Löögijõu moodustasid tulirelvadega jalaväelased
Alaliste armeede loomisega see lahingukord kadus
Jagunes: tsentrumiks ­ jala- ja suurtükivägi
tiibadeks ­ ratsavägi (jalaväe kaitsmiseks)
Liiguti ühtse rindena vaenlase poole.
Vaenlase territooriumi haaramine lahinguta.
Soodustas tulirelvade laiaulatuslikum kasutamine.