Sise ja välistegurite toimel kujunenud pinnavormid (0)

Tartu Kivilinna Gümnaasium
SISE- JA VÄLISTEGURITE TOIMEL KUJUNENUD PINNAVORMID .
Kerli villems
7b
Tartu 2009
Sisukord :
1. Sisukord ........................................................ lk 2
2. Sissejuhatus .................................................. lk 3
3. Tuuletekkelised pinnavormid ...................... lk 4 - 5
4. Rannikutekkelised pinnavormid .................. lk 6 - 8
5. Vooluveetekkelised pinnavormid ............... lk 9 - 10
6. Liustikutekkelised pinnavormid ................ lk 11 – 12
7. Kokkuvõte .................................................... lk 13
8. Allikad ........................................................ lk 14
Sissejuhatus
Pinnamood ehk reljeef on mingi piirkonna pinnavormide üldine iseloom, mis moodustavad maismaa ja merepõhja pealispinna kuju. Sise- ja välisjõudude toimel on pinnamood pidevas muutumises.
Pinnavorm  erineb ümbritsevast alast kõrguse, siseehituse ja tekkeloo poolest.
Pinnavormideks võib olla jõeorg,  voor ,  aga ka nt tuhamägi. Pinnavormi suurus ei ole piiratud. Pinnavormiks on nii Himaalajamäestik (megavormid) kui ka väikesed vihmauurded (nanovormid).
Kuju järgi jaotatakse pinnavorme positiivseiks, neutraalseiks ja negatiivseiks. Positiivsed pinnavormid on ümbritsevast alast kõrgemad, negatiivsed aga madalamad.
Pinnavorme kujutavat kaarti nimetatakse topograafiliseks kaardiks.
Tuuletekkelised pinnavormid
Lainetuse ja tuule tegevuse tulemusena võivad tekkida liivaluited või luiteahelikud.
Tugev tuul suudab edasi kanda suurel hulgal liiva, mis kuhjub põõsaste, puhmaste jt. takistuste ümber väikesteks kuhikuteks –luideteks. Aegade jooksul võivad luided omavahel liituda ja nii kujunevad üsnagi pikad ja kõrged luiteahelikud.
Eesti suurimad luitestikud on Narva-Jõesuus, Vääna-Jõesuus, Keila-Joal, Laulasmaal, Nõval, Häädemeestes, Saaremaal, Hiiumaal ja Peipsi põhjarannikul.
Läti ja Leedu luidetega võrreldes on Eesti luited väiksemad (tavaliselt 5-15 m kõrgused, 75-150 m pikkused). 
Suurte luidete kujunemist on Eestis takistanud madal meri ja sopiline rannajoon , mis ei lase meres tekkida liivarohketel settevooludel. Samuti ei kanna meie väikesed jõed merre kuigi palju liiva. Muutliku suunaga tuuled, niiske ja jahe mereline kliima ning kerkivad rannikud on samuti ebasoodsad tegurid suurte luidete tekkeks. 
Maapinna kerkimise tõttu on rannajoon aegade jooksul taandunud ja paljud aastatuhandeid tagasi kunagisel mererannikul tekkinud luited on jäänud nüüdisrannast kaugele - neid nimetatakse ka sisemaaluideteks.
Luited :
Rannikutekkelised pinnavormid
Rannik  on randlat ja sellega piirnevat merepõhja ja maismaad hõlmav vöönd.
Ranniku maapoolne piir on lahtesid, merepoolne aga poolsaarte tippe ühendav joon. Kui rannikumeres leidub saari , moodustub ranniku piir mööda kõige merepoolsemate saarte merepoolseid külgi.
Rannikud jaotatakse järskrannikuks ja laugrannikuks. Viimase piires eraldatakse järsak- ja lauskranda. Eesti rannik, kaasaarvatud pank -rannik on täies ulatuses laugrannik. Järskrannik on näiteks  fjordrannik .
Rannikute tüübid:

• Dalmaatsia rannik on rannikutüüp, kus saarte ranna-joon kulgeb maismaa ranna- joonega paralleelselt.
  

• Fjordrannik on rannikutüüp, kus kõrge kaljune rannik on liigestatud fjordidega – pikkade kitsaste järskude kõrgete kallastega ja kaugele maismaasse ulatuvate sügavate lahtede või väinade poolt.
  

• Laidrannik on rannikutüüp kus rannajoone lähedal paikneb väiksete saare-keste - laiude ahel.
  

• Riasrannik on rannikutüüp, kus rannajoon on rangelt lõikunud väikeste lehtrikuju-listelahtedega,
  

• Skäärrannik on rannikutüüp, kus keerukalt liigestunudel kerkival laugrannikul paiknevad skäärid peamiselt kristalseist kivimeist koosnevad kaljusaared, paljudel juhtudel üle veepinna ulatuvad silekaljud või silekaljustikud.
  

• Deltarannik on rannikutüüp, kus madal mererannik on liigestatud paljude jõeharude-ga. Deltarannik on iseloomulik piirkondadele, kus suurte jõgede suudmes tekkisid deltad.
  

• Limaanrannik on rannikutüüp, kus mere rannikul esinevad limaanid - jõe suudmesse tekkinud merelahed.
  

Vooluveetekkelised pinnavormid
Vooluvesi võib tekitada väga mitmesuguseid pinnavorme. Vooluvete toimel on kujunenud Eesti suurimad negatiivsed kulutusvormid jõeorud.
Eesti jõeorud on väga eriilmelised. Isegi ühe ja sama jõe erinevad lõigud võivad olla erinevat tüüpi orgudes. Kõige sagedamini Eestis esinevad orutüübid on :

• Sängorud. Sängorud koosnevad ainult voolusängist, kus vesi täidab oru peaaegu perveni. Selline orutüüp esineb tasastel aladel, kus jõe põhjaerosioon on väga nõrk. Kuna ülekaalus on küljeerosioon, siis on sängorud väga looklevad.
  
• Moldorud . Moldorud on laiad , kausikujulised orud, mille põhjas looklev jõesäng haarab orust üksnes väikese osa. 
  Sageli on tegemist vanade liustiku sulamisvee orgudega, kus praegu voolavad veevaesemad jõed.
  
• Lammorud. Lammorud on laiad ja lameda põhjaga. Oru põhjas voolab jõgi looklevalt ja ujutab suurveega üle laialdased alad jõe ümbruses. Üleujutatud alale jätab vesi maha kaasatoodud sette-materjali, millest tekib aegade jooksul tasane lamm .
  

Harvemini esinevad Eestis mägistele aladele iseloomulikud jõeorgude tüübid:

• Sälkorud. Need on sügavad, järskude veerudega ja V-kujulise ristlõikega jõeorud. Nad tekivad suure langu ja kiire vooluga jõeorgudes.
  

• Kuristikorud ehk lõhanguorud. Need on sälkorgudest sügavamad ja järsuveerulisemad. Eestis on kuristikorud näiteks Jägala ja Keila jõel allpool juga.
  

• Kanjonorud. Need on väga järskude, kohati püstiste astmeliste veerudega orud. Kanjonilaadseid orulõike on Narva, Valgejõe, Kunda, Piusa ja Võhandu jõel.
  

Vooluveeks on ka tugevate vihmasadude tulemusena maapinnal tekkinud veenired, mis nõlvadest alla voolates koonduvad ja tekitavad kamardumata pinnasesse väikesi uurdeid. Peale mitmeid tugevaid sadusid võivad need areneda sügavateks, peaaegu püstveerulisteks jäärakuteks ehk ovraagideks. 
Liustikutekkelised pinnavormid
Eristatakse palju erinevaid liustikutüüpe, kuid kõige üldisemalt võib nad jagada oruliustikeks ja mandriliustikeks.
Mandriliustikud on suured jääkehad, mis katavad laialdasi alasid. Sellisteks on näiteks jääkilbid, mis katavad suuremat osa Gröönimaast ja Antarktisest. Liustikualune pinnamood ena-masti ei mõjuta oluliselt mandriliustike pinda, isegi teravad ebatasasused aluspinna reljeefis on tajutavad vaid väga sujuvate ebatasasustena liustiku pinnal. Mandriliustike paksus võib ulatuda mitmete kilomeetriteni.
Mandriliustikud jaotatakse jääkilpideks ja jäämütsideks, neist jääkilbid on tunduvalt suuremad. Jääkilbi staatus ongi ainult kahel liustikul. Nendeks on Gröönimaa ja Antarktise jääkilbid. Antarktise jääkilbi suurim paksus ulatub ligikaudu 4300 meetrini. Jäämütsid on väikesed ja suhteliselt õhukesed jääkatted. Eristataks kiltmaade ja madalike jäämütse. Jäämüts on näiteks Islandi suurim liustik  Vatnajökull.
Oruliustikud ehk mäestikuliustikud on pikad "jääjõed", mis on reeglina kujunenud mäestikuorgudes. Oruliustikke jaotatakse omakorda:

• Orvandi- ehk kaariliustik on kõige väiksem liustikutüüp, pikkusega kuni 1 km, kujunenud orvandites .
  
• Oskulaarsed liustikud erinevad Alpi liustikest selle poolest, et toituvad jääkilpidest. Levinud näiteks Gröönimaa jääkilbi servaaladel .
  
• Rippliustikud on suure kaldega oruliustikud, enamasti ripp-orgudes. Neis on suur varinguoht .
  
• Jalamiliustikud tekivad siis, kui liustik väljub oma vooluteest ehk troogist. Sellega kaasneb jää laialivajumine ning väga keerukad lõhede süsteemid .
  

Gröönimaa jääkilp
Liustik
Eraldi tuleb esile tuua šelfiliustikke, mis toituvad maismaal asuvaist liustikest, kuid ujuvad ühe otsaga kalda küge kinnitunult vee (enamasti mere või ookeani) kohal. Hea näide on  Rossi šelfiliustik  Antarktikas . Jäämäed, mis ujuvad meres, on tavaliselt šelfiliustike küljest lahti murdunud suured jääkamakad.
Kokkuvõte
Pinnavorm ehk reljeefivorm on mis tahes looduslik või inim-tekkeline maapinna või merepõhja osa, mis erineb ümbritsevast alast kõrguse, siseehituse ja tekkeloo poolest.
Pinnavormideks võib olla jõeorg, voor, aga ka nt tuhamägi. Pinnavormi suurus ei ole piiratud. Pinnavormiks on nii Himaalajamäestik (megavormid) kui ka väikesed vihmauurded (nanovormid).
Selles referaadis käsitlesin 4 erinevat pinnavormi :

• Tuuletekkeline pinnavorm
  
• Rannikutekkeline pinnavorm
  
• Voolutekkeline pinnavorm
  
• Liustikutekkeline pinnavorm ,
  

ning sain teada, väga palju põnevat pinnavormide kohta. Referaati illustreerisin piltidega.
Allikad

• http://www.vkg.werro.ee/materjalid/EGCD/Opik/juku/pinnam/pvormid.html
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Pinnavor m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Rannik
  
• Pildid: http://www.google.ee
  

• Dorling Kindersley , „Illustreeritud lasteentsüklopeedia“, aasta 2000
  

17