Keskmisena on soodest aurumine umbes 80 % vaba vee aurumisest. Sood peavad äravoolu kinni. See sõltub turbakihi filtratsioonist. Kõrgsood annavad vähe vett välja, madalsoodest võib äravool olla suurem, just põhja- ja pinnavee arvel. Sood suurendavad jõgede äravoolu minimaalsel perioodil (suvel). Soode veereziimi uuritakse Tooma Soojaamas Jõgeva Maakonnas, mis allub Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia instituudile. (http://www.eau.ee/~mit/kiled.pdf) Soode taimestik Madal- ja siirdesoode taimestik. 5 Kasvukohatingimuste suur varieeruvus madal- ja siirdesoodes võimaldab seal kasvada väga erisuguste nõudlustega taimedel. Seetõttu on madal- ja siirdesoode floora mitmepalgeline. Lisaks sootaimedele, mis on tihedalt seostunud soo kui toitekeskkonnaga, kasvab neis taimi, mis on tüüpilised arumetsas, niidul, veekogudes ja mujal. Madalsoo iseloomulikeks liikideks on rohurindes angervaks, ubaleht, soo-kuuskjalg, soosammal
Alam-Pedja looduskaitseala asub endises Võrtsjärve nõos. Alam-Pedja looduskaitseala on peamiselt tasane piirkond Kaitsealal on kokku 12 vooluveekogu kogupikkusega 115 km ja 55 vanajõge kogupikkusega 51 km. Jõgede vahele jäävad inimtegevusest peaaegu puutumata sood. Alam-Pedja looduskaitsealast katavad sood umbes 80%, ülejäänud viiendik jääb mineraalmaadele. Kõige suurema pinna Alam-Pedjast hõlmavad rabad (32%), madalsoode all on 28%, siirdesoode all 13%, lammisoode all 8%. Järvetasandikud hõlmavad 13% ja jõetasandikud koos kaldavallidega 6%. lammialad ja märjad metsad. Erilise kaitse all on 4 loodusreservaati: Karisto, Peterna, Tõllasaare ja Võiviku Kaitseala haldab LKÜ Kotkas. Kaitseala piirid kulgevad valdavalt mööda järgnevaid jõgesid: põhjapiiriks on Pedja, Umbusi ja Pikknurme jõed, Idas laevajõgi , lõunas Emajõe luha lõunaserv ning läänes Pede ja Põltsamaa jõgi
põhieesmärk: säilitada kogu siinset loodusmaastikku ja klassikalist kultuurmaastikku. ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks kaitsmiseks, uurimiseks tutvustamiseks. Teke Soomaa piirkond vabanes mandrijääst umbes 13 000 aastat tagasi sood hakkasid kujunema pärast seda. Kõige olulisemaks rabataimeks on turbasammal. Soomaal on üleujutused. Üle 80 % Soomaa rahvuspargi pindalast on : rabade, siirdesoode, madalsoode, soostunud niitude ja soometsade all. Metsad Erinevad metsad hõlmavad Soomaa rahvuspargi territooriumist 1/3. Luidetel kasvavad kuivad ja valgusküllased nõmme- ja palumännikud. Soomaa metsade enamlevinud puuliigid on: mänd, kask sanglepp. Mänd ja Sanglepp Taimed Soomaa Rahvuspargis on kokku loetletud 537 liiki soontaimi : neist38 puu-ja põõsaliike. Samblaid on leitud 193 liiki. Seeni on leitud 360 liiki. võhumõõgad . ööviiulid. niidu-kuremõõgad.
Soomaa piirkond vabanes mandrijääst umbes 13000 aastat tagasi ja sealsed sood hakkasid kujunema pärast seda. Praegu on sood jõudnud oma arengus raba arengujärku. Kõige olulisemaks rabataimeks on turbasammal, mis turbaks lagunedes rabapinda kergitab, millimeeter või paar aastas, tuhandeid aastaid järjepanu. Raba on kui omapärane veekogu, mille pind on pealt kumer ja sageli kõrgem ümbritsevatest aladest. Üle 80 protsendi Soomaa rahvuspargi pindalast on rabade, siirdesoode, madalsoode, soostunud niitude ja soometsade all. Raba on keerulise tekke ja arenguga maastikutüüp ja ökosüsteem. Kui suurvesi Sakala kõrgustikult alla tuleb, ei suuda Soomaa jõed seda korraga ära mahutada. Nii valgub vesi luhtadele ja metsadesse ning ujutab üle teedki, katkestades ühenduse välisilmaga. Mõnel aastal on kevadine suurvesi tõusnud ligi meeter päevas ja niimoodi 34 päeva järjest. Suurvee tulemusena kujuneb Riisa
Second level lendorav Third level Fourth level Fifth level Rabade ülekaal Üle 80 protsendi Soomaa rahvuspargi pindalast on Click to edit Master text styles rabade, siirdesoode, Second level madalsoode, soostunud niitude Third level ja soometsade all. Fourth level Fifth level Soomaa tunnustamine Rabade kuningriigiks peetav Soomaa rahvuspark pääses esimese Eesti kaitsealana Euroopa uhkemaid põlisloodusega alasid
ekstreemsetest kasvukohtades (Islandi kuumaveeallikate äärest). Ökoloogiliste nõudmiste suhtes on turbasamblad erinevad: on laia amplituudiga ja kitsa amplituudiga liike. Ainult allikasoodes, kuid on ka liike, mis kasvavad igal pool niisketes kohtades. Enamik turbasambla liike kasvavad valgusküllastes kohtades, vaid üksikud liigid eelistavad varju. Turbasamblaid on võimalik jagada kasvukohaeelistuste järgi viieks: soostunud metsade, madalsoo ja siirdesoo, siirdesoode ja õõtsikute, rabastunud metsade ning rabade liigid.
kollaseks ning muutub pehmeks. Vili valmib juulis-augustis. Saak on aastati väga erinev; viljumine on tundlik nii hiliste öökülmade kui ka teiste ebasoodsate ilmastikutingimuste suhtes. SINIKAS Sinikas (ka joovikas, rukkisinikas, soomari. mitmeaastane ühekojaline kääbuspõõsas kanarbikulistesugukonnast. Sinikas on levinud taim põhjapoolkera metsa- ja tundravööndis kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Sinikas on sage kogu Eestis. Kasvabrabade ja siirdesoode servaaladel, soo- ja rabametsades. Sinikas kasvab ainult happelisel pinnasel; armastab niiskust. Taime kõrgus on 30...70 cm. Puitunud vars on püstine, tugev ja harunev. Lehed on munajad, sinakasrohelised; lehe pikkus on tavaliselt 8...20 mm ja laius 4...20 mm. Noortel taimedel võivad lehed püsida ka üle talve. Sinikas õitseb mais-juunis. Õied on kahesugulised. Õied on valkjad või roosakad, pikliku kupja 4...6 mm pikkuse krooniga. Õied asuvad 1...3-kaupa longus raagudel
Üleujutus Soomaa piirkond vabanes mandrijääst umbes 13 000 aastat tagasi ja siinsed sood hakkasid kujunema pärast seda. Praegu on siinsed sood jõudnud oma arengus raba arengujärku. Kõige olulisemaks rabataimeks on turbasammal, mis turbaks lagunedes rabapinda kergitab, millimeeter või paar aastas, tuhandeid aastaid järjepanu. Raba on kui omapärane veekogu, mille pind on pealt kumer ja sageli kõrgem ümbritsevatest aladest. Üle 80 protsendi Soomaa rahvuspargi pindalast on rabade, siirdesoode, madalsoode, soostunud niitude ja soometsade all. Raba on keerulise tekke ja arenguga maastikutüüp ja ökosüsteem. Soomaa suurim rabamassiiv Kuresoo koosneb kümnest erinevast osast, mis kokku moodustavad ühe suure liitlaama. Enamasti piirab raba märg, peaaegu läbimatu servamäre, järgneb rabarinnak männikuga, mis Kuresoos on üllatavalt järsk, tõustes 50-100 meetrisel lõigul 6-8 meetri kõrguseks. Suurema osa rabast moodustab rabalava
Kaitseala pindala on 6619,5 ha, geograafilised koordinaadid on 58° 39 33 N, 23° 56 54 E Lihula maastikukaitseala võeti kaitse alla Lihula soostiku ja sealsete kaitsealuste liikide elupaikade kaitseks aastal 1998. Alal on oluline roll lindude rändepeatuspaigana ja pesitsusalana (kaljukotkas on Lihula rabas pesitsenud juba üle 100 aasta). Kaitsealustest taimeliikidest kasvab Lihula rabas massiliselt porssa. Lihula maastikukaitseala eesmärk on: elupaigatüüpide: rabade, siirdesoode ja õõtsikute, madalsoode, läänetaiga, laialehiste metsade, soostuvate ja lodumetsade, siirdesoo- ja rabametsade, soostunud sinihelmikaniitude ja kõrgrohustute kaitse; kaitsealuste liikide - välja-loorkull, soo- loorkull, hiireviu, laanepüü, teder, rukkirääk, sookurg, rüüt, väike-koovitaja, öösorr, väike- kirjurähn ja hallõgija - kaitse. Kasutatud materjal 1) http://www.tuhalalooduskeskus.ee/ 2) http://et.wikipedia.org/wiki/Tuhala_maastikukaitseala
Soomaa piirkond vabanes mandrijääst umbes 13 000 aastat tagasi ja siinsed sood hakkasid kujunema pärast seda. Praegu on siinsed sood jõudnud oma arengus raba arengujärku. Kõige olulisemaks rabataimeks on turbasammal, mis turbaks lagunedes rabapinda kergitab, millimeeter või paar aastas, tuhandeid aastaid järjepanu. Raba on kui omapärane veekogu, mille pind on pealt kumer ja sageli kõrgem ümbritsevatest aladest. Üle 80 protsendi Soomaa rahvuspargi pindalast on rabade, siirdesoode, madalsoode, soostunud niitude ja soometsade all. Raba on keerulise tekke ja arenguga maastikutüüp ja ökosüsteem. Soomaa suurim rabamassiiv Kuresoo koosneb kümnest erinevast osast, mis kokku moodustavad ühe suure liitlaama. Enamasti piirab raba märg, peaaegu läbimatu servamäre, järgneb rabarinnak männikuga, mis Kuresoos on üllatavalt järsk, tõustes 50-100 meetrisel lõigul 6-8 meetri kõrguseks. Suurema osa rabast moodustab rabalava. Kuresoos valitseb lage jänesvilla-rohuraba
8 Valga nõgu-valdavalt niiskete liivaste ja metsarohkete tasandikega Valga nõgu Võru-Hargla orund-utab endast kirde-edelasuunalist laia vagumust, mida piirab ühelt poolt Haanja kõrgustik, teiselt poolt Otepää ja Karula kõrgustik[3] Ida-Eesti maastikuvaldkond Alutaguse-Soine ja metsane Alutaguse madalik hõlmab Peipsi nõo põhjaosa. Seda iseloomustab eelkõige vanade rannavallide, rabade ja siirdesoode ulatuslik levik. Peipsiäärne madalik-ujutab endast järve ümbritsevat liivase pinnakattega, kuid kohati tugevasti soostunud tasandikku. [3] Kaart 3 Maastike looduslik liigestus[2] 9 KOKKUVÕTE Eesti maastikuteaduse nurgakiviks sai 1922.a. ajakirjas "Loodus" ilmunud Eesti geograafiline rajoneering, milles olid ära toodud TÜ maateaduse professori J.G.Granö Eesti maastikulised üksused
Turvas - mittetäielikult lagunenud taimejäänustest koosnev sete. Inimese jaoks on turvas oluline maavara. Turvas moodustub peamiselt turbasamblast, aga samuti kõigi teiste rabataimede jäänustest. 2. Soode kasutamise võimalused turba varumine metsa kasvatamine põllumjanduslik kasutamine marjakasvatus jahindus ja korilus puhkus ja turism teaduslik uurimistöö 3. Madal- ja siirdesoode kasvukohatüübid; nende lühiiseloomustus Madalsoo - kasvukohatüüp paikneb nõgudes, jõelammidel ja tasastel madalatel maadel. Taimestik toitub põhjaveest. Turbalasundi paksus on 1-2 m, vahel ka rohkem. Muld on keskmise viljakusega. Põhiline puuliik on sookask. Harvem leidub mändi. Alustaimestik on liigivaesem kui lodus, iseloomulik on tarnade esinemine. Metsa uuenemine looduslikult toimub põhiliselt sookasega. Siirdesoo - tekkinud tarnamadalsoo edasise soostumise tagajärjel, asub
Turbaliiginimetus koosn ühe või kahe taimeliigi v taimerühma nimest.(vt. Tabel lk 54) Turbalasundid. Soo turbamassi tervikuna nim turbalasundiks. Turbalasundi nim selgitamisel määratakse kõigepealt lasundi tüüp. Eristatakse viite lasunditüüpi madalsoo-,siirdesoo- sega-,siirdesoo-,raba-sega- ja rabalasund. Iga lasunditüübi piires on meil kolm lasundi alltüüpi: metsa-, metsa-märe ja märe. (vt lk 57) 3) MADAL JA SIIRDESOODE ISELOOMUSTUS madalsoo on soo arengu alamaste, asub reljeefi madalamas osas tasasel alal ja toitub põhiliselt mineraalaineterikkast põhjaveest, osalt ka pinna- ja tulvaveest. Võrreldes siirdesoo ja rabaga on mulla potentsiaalne viljakus suurem. Mikroreljeef tasane, harvem mätlik. Madalsoo voib olla lage(rohusoo) või kaetud puurindega(puissoo,soomets). Puurindes iseloomulikud sookask, sanglepp,kuusk, alusmetsas harilik toomingas, paakspuu, mage sõstar.
2009. aastal lõpetatud märgalade inventuurimise põhjal ulatub nende pindala 9371 hektarini, paaril järgmisel aastakümnel suureneb see pindala enam kui kaks korda. Ammendatud turbaväljad avaldavad ümbruskonna veereziimile negatiivset mõju ning need on ka kasvuhoonegaaside allikaks, samuti suurendavad põlengute riski, vähendavad bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust. Seega on Eestis kaevandamise poolt kahjustatud rabade ja siirdesoode kasvuhooneefekt ligikaudu 10 korda suurem sellest, kui need alad oleksid looduslikus olekus. Ohtu raba turbatootmisala Siin pildil on näha Ohtu raba turbatoomis ala, kus kaevandatakse olulist turvast. Rabade ja soode Click to edit Master text styles Second level kuivendamine Third level Fourth level
· kuulub mustikaliste sugukonda, · perekonda mustikas pole mürgine, kuid rohkel tarbimisel võib mõnedel · mitmeaastane ühekojaline inimestel põhjustada suvehaljas puittaim, iiveldust ja joobetunde kääbuspõõsas tekkimist · kõrgus 0,3...0,7 (1,2) m · on niiskuselembene, · kasvab rabade ja siirdesoode kasvab vaid happelisel servaaladel, soo- ja rabametsades pinnasel SOOKAIL Ledum palustre L. · kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda kail · mitmeaastane ühekojaline igihaljas puittaim - põõsas või poolpõõsas · kõrgus (10) 30...60 (140) cm · kasvab sagedamini rabamännikutes, kus on domineeriv, kuid väiksemate rühmadena esineb ka rabas, siirdesoos mätastel, soometsades ja
1.Soome 31% 2.Eesti 21% (suuremad, kui 1ha soid 9836) 3.Iirimaa 17% 4.Rootsi 16% 5.Kanada 14% 5.Indoneesia 13,6% Soode tekkeviisid ja nende iseloomustused. 1) Järvede kinnikasvamisel - ~1/3 Eesti soodest -põhjast -pealt -põhjast ja pealt üheaegselt 2) Maismaa soostumine - ~2/3 Eesti soodest -kestev veerohkus 2. Soode tüübid Eestis, taimestik ja loomastik. Soode tüüpide iseloomustused. Madalsoode liigitus ja taimestik. Madal- ja siirdesoode loomastik: putukad, ämblikud, kahepaiksed, roomajad, linnud, imetajad. Siirdesoo taimestik. Rabade liigitused. Ida- ja Lääne-Eesti rabade erinevused. Rabataimede iseärasused, liigid rinnete kaupa. Taimeliigid, milledele on ohtlik ja ohutum astuda. Laukad, nende paiknemine. Älves. Rabade loomastik: putukad, ämblikud, kahepaiksed, kalad, roomajad, linnud, imetajad. Madalsoo -57% -madalamatel aladel -toitub mineraaliderikkast veest
Viimased suuremad suvised üleujutused olid 1978. a. juulis ja 1997 a. ja 1998 a. suvel. Sügisene tulvade periood algab tavaliselt septembris. Selle perioodi veeseisud on enamasti madalamad kui kevadisel suurveeperioodil. Talvel tekib jõgedel jääkate tavaliselt detsembri teisel dekaadil. Soomaa rahvuspargi uhkuseks ja vaatamisväärsuseks on rabad. Kaitseala väärib kindlalt oma nime, sest üle 80 protsendi selle pindalast on rabade, siirdesoode, madalsoode, soostunud niitude ja soometsade all. Soomaa on tasane maa, vaid lõunaosas veidi lainjas. Lauskjas pinnamood, vettpidavad settekihid, suhteliselt suur aastane sademete hulk ja pikad niisked sügised loovad soodsad tingimused rabade arenguks. See piirkond vabanes mandrijääst umbes 13 000 aastat tagasi. Nõgudes säilinud järvedes ja madalates veekogudes algas seejärel soostumine. Tänaseks on Soomaa suured sood jõudnud rabafaasi. Ilmekaim neist on Kuresoo, mis laiub
Pindmisse kihti hakkab kogunema juba halvasti lagunenud turvas. Tuleb määrata pH ja taimestiku järgi. 3,7% kogu maafondist, 0,1% haritavast maast, 9% Eesti soodest kõigest. Tulevad lisaks sisse tuppvillpea, puhmastaimed, turbasamblad, mättalised ja lehtpuu ülekaalukalt (lepad). Kui üles üldse harida, siis ainult rohusood. Ülejäänud ei sobi ülesaharimiseks. Rabad põhjaveeline toiteline on asendunud vihmaveetoitelisusega (pinnaveetoiteline). Tekivad siirdesoode edasisisel rabastumisel. Rabad 5,7% Eesti maafondist, 0,1% haritava maana, 36% Eesti soodest. Peamiselt marjakasvatuseks jõhvika, kultuurmustika, mesimuraka kasvatamiseks. Tavaliste põllukultuuride kasvatamiseks ei sobi. Kaevanduste sulgemisel tehakse marjakasvatus või pannakse kasvama männid. Väga vähe uuesti taastamist märgalana. Üldiiselt siiani praktiseeritud ei ole. Rabade ja soode üldine keskkonnaväärtus oluline mageveevarude hoidjad, elupaigaks
Lalsi (142 el.); · kirdes suurem asula Laeva küla (471 el.) Kaugseire andmeil on põllumajandusalasid vaid 14 %. Need asuvad Võrtsjärve põhjarannikul ja kirdes Laeva ümbruses. 9) Kaitsealused territooriumid: Alam-Pedja looduskaitseala (Eesti keskosa suurim märgala 25 846 ha), ala soostumus on 82%. Kõige suurema pinna Alam-Pedjast hõlmavad rabad (126 km2 ehk 32%). Madalsoode all on 106,3 km2 (28%), siirdesoode all 50,4 km2 (13%), lammisoode all 29,5 km2 (8%). Järvetasandikud hõlmavad 48,2 km2 (13%) ja jõetasandikud koos kaldavallidega 21,3 km2 (6%). Kuigi suurem osa Alam-Pedja looduskaitsealast on soode all, annavad siinsetele maastikele kordumatu näo eelkõige jõed, millest oleneb lammisoode, jõetasandike ja kaldavallide areng. Alam-Pedja looduskaitseala piires on neli loodusreservaati: Peterna, Tõllasaare, Võiviku, Karisto
Toitainetesisaldus tõuseb ka pikka aega kuivendatud rabamullas - 20 cm paksuses kihis on tuhka 2 korda, lämmastikku 1,7, difosforpentoksiidi 1,6, kaaliumoksiidi 1,7 ja kaltsiumoksiidi 2,2 korda rohkem kui kuivendamata rabas, kuid absoluutnäitajad jäävad siiski väga madalaks. Lisaks eespool märgitud muutustele, mis kaasnevad kuivendamisele, hakkab kuivendatud soodel jõudsalt kasvav mets ka ise oluliselt mõjutama pealmise kihi omadusi. Kuivendatud madal- ja siirdesoode metsastumisel muutub oluliselt mullale langeva varise struktuur. Seni põhiosa moodustanud sootaimestiku (esmajoones turbasambla) varis asendub puistuvarisega, mille hulk on seda suurem, mida tootlikum on mets. Kuna puistuvaris on varise põhiosaks terve metsapõlvkonna jooksul, seega väga pikka aega, kujuneb mullale langeva puistuvarise hulk sedavõrd suureks (kuivendatud siirdesoomännikus langeb 50 a. jooksul 1 hektarile umbes 125...150 tonni
suurimad ja sügavamad laukad, neist suurimal on pikkust üle 200 m. Aabla raba pindala on 356 ha, see on peamiselt kidurate mändidega puisraba. Ka Aabla rabas leidub älveid ja laukaid. 13 Arvukad Lahemaa rahvuspargi väikesood on tavaliselt kujunenud erivanuseliste rannavallide ja -rõõnete vaheliste kitsaste nõgude soostumisel ja esindatud siirdesoode või rabadega. Sarnaseid rannamoodustiste-soode komplekse esineb näiteks PudisooSuurekõrve rannabarride süsteemis, samuti Hara rabast põhja pool. Kahe sootüübi vahel esineb erinevaid üleminekuid, nagu näiteks MaarikojaPedaspea Litoriinamere luidestunud barri taha kujunenud raba või Lohja ja Kasispea soo. Vähesed madalsood on tekkinud kunagiste rannajärvede ja järvikute kohale, sinna, kus jääjärveline savi asub maapinna lähedal
Soomulla Sisaldus kuivaines, % Turba liik Sisaldus kuivaines, % pHKCl Ainult atmosfäärse toitumisega altüüp tuhk CaO P K N Tekivad: siirdesoode edasisel rabastumisel tuhk CaO P K N LG1 edasisel soostumisel Madalsoo 1020 2,5 4,0 0,07 0,07 2,53,5 Puuturvas 15,3 4,2 0,10 0,07 2,9 6,2
allikast – allikasoo Siirdesoo üleujutusala – lammisoo -12% Soo ja soostik Madalsoo puhul: Rabade puhul -üks nõgu -rabalaamid -eraldatud soometsadega – soostik -laugas -suuremad soostikud: Epu-Kakerdi, -älves Puhatu,Lihula-Lavassaare -servamäre SOODE TAIMEKOOSLUSED Madal- ja siirdesoode liigitus Madalsood *Õõtsiksood -esineb: kinnikasvanud või kinnikasvavate veekogude ümbruses -toitainete sisaldus: keskmine kuni kõrge -taimkate: muda-, pudel, ümar- ja niitjas tarn, soopihl, ubaleht. Eutroofsed turbasamblad, sirbikud *Luhasood -esineb: jõgede ja järvede luhtades -iseloomulik: perioodilised üleujutused -toitainete sisaldus: keskmine -taimkate: pilliroog, konnaosi, luht-, sale, põis- ja mätastarn. Põõsastest pajud.
paremini tuulist kasvukohta. Juurestik tungib arukasest sügavamale maasse. Haljastuses eriti kasutamist ei leia, ehk ainult sookase põõsasjas vorm f. fruticosa, milline on laiovaalne lameda ülaosaga, 2-3 m kõrgune põõsas. Madal kask (Betula humilis Schrank) [húmilis] Humilis madal. Rahvapärased nimetused halakask, orjakõiv, porsakask, marokõiv. Kolmanda kodumaise liigina kohtame siirdesoode ja rabade servades madalat, kuni 2,5 m kõrgust ja vanas eas umbes sama laia põõsasjat, rohkesti hargnevat madalat kaske. Liigi üldlevila hõlmab Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsed alad. Võrsed: tumepruunid, tihedasti kaetud valgete väikeste karedate vahatäppidega. Lehed: munajad kuni ovaalsed, 1.....3,5 x 0,8.....2,5 cm (lehe pikkus on alati suurem kui laius), noorelt karvased, hiljem vaid alt roodudelt, leheroots 0,2.....0,6 cm, sügisvärvus kollane. Õied: -urvad 1....
madalam, kuid hakkab turbalasundi kasvades vähehaaval kerkima. See soodustab veevoolu aeglustumist. Madalsoo läheb siirdesoo järgu kaudu üle kõrgsooks ehk rabaks. Rabad on meil hakanud kujunema peamiselt pärast viimast jääaega. Rabapinnas koosneb peaaegu täielikult turbasamblast. Soo arenemisprotsessid on aeglased. Üleminek ühelt astmelt teisele võib võtta tuhandeid aastaid. Euroopas on peamiseks soode liigiks madalasood. Eestis on madalsoode all 57 %, siirdesoode all 12 % ja rabade all 31 % soostunud alade pindalast. Turvas tekib soode pindmises osas, madalsoo turbakiht on 3-10 cm ja rabadel 40-50 cm paksune. Turba juurdekasv on suurim jahedal ja niiskel perioodil, meetrise turbakihi tekkeks kulub umbes tuhat aastat. Eesti rabades on turbakihi paksus enamasti 5-7 m, Haanja looduspargi Vällamäe soos on see 17 m. --- 96 Erinevate soode osakaal Eestis Siirdesood 12 % Rabad 31 % Madalsood 57 % Eesti suuremad soostikud
viimasest paremini tuulist kasvukohta. Juurestik tungib arukasest sügavamale maasse. Haljastuses eriti kasutamist ei leia, ehk ainult sookase põõsasjas vorm f. fruticosa, milline on laiovaalne lameda ülaosaga, 2-3 m kõrgune põõsas. Sordid: 'Aurea'; 'Drost's Dwarf'; 'Incisa'; 'Integrifolia'; 'Murithii'; 'Purpurea'; 'Urticifolia' Madal kask (Betula humilis Schrank Humilis madal. Rahvapärased nimetused halakask, orjakõiv, porsakask, marokõiv. Kolmanda kodumaise liigina kohtame siirdesoode ja rabade servades madalat, kuni 2,5 m kõrgust ja vanas eas umbes sama laia põõsasjat, rohkesti hargnevat madalat kaske. Liigi üldlevila hõlmab Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsed alad. Tsoon II. 1818. Tunnused: Võrsed: tumepruunid, tihedasti kaetud valgete väikeste karedate vahatäppidega. Lehed: munajad kuni ovaalsed, 1.....3,5 x 0,8.....2,5 cm (lehe pikkus on alati suurem kui laius), noorelt karvased, hiljem vaid alt roodudelt, leheroots 0,2.....0,6 cm, sügisvärvus kollane.
Õitseb mais, juunis. Viljad pähklikesed valmivad juuli lõpust või augustist septembrini. Rohurinne: tupp-villpea (K), rabamurakas (K), ümaralehine huulhein. ÜMARALEHINE HUULHEIN Drosera rotundifolia; perekonna nimi tuleneb kreeka keelest drosos kaste (näärmerakkude nõretilgad lehtedel meenutavad kastetilku); rotundifolia (lad.k.) ümaralehine. Huulheinaliste sugukond. Kasvukoht: kõik rabatüübid ja siirdesoode rabamättad, kui need on küllalt lage-dad ja valgusrohked. Eelisteb kasvada tihedal turbasamblakattel.Ümaralehine huulhein on mitmeaastane, madal, püstise varrega rohttaim. (Talvitub pungana samblas). Igal aastal kasvab taim sambla juurdekasvu võrra ülespoole ja moodustab uue kodariku. Lugedes huulheina varrelt lehekodarike asukohti saab mõõta turbasammalde lineaarset juurdekasvu. Lehed lamavad enamasti samblapinnal, on
Eesti oma 2,24 miljardi tonniga on maailmas 18. kohal. Kõige enam leidub meil turvast Ida- Virumaal ning Pärnu maakonnas. Soode kaudu toimub põhjavee varude taastumine, samuti toodavad seal kasvavad taimed hapnikku. Enamik looduslikke rabasid on looduskaitse all, kuna nende elustikku kuulub rohkesti haruldasi ja ohustatud liike. Milline on inimtegevuse mõju soodele? Paljud madalsood on praeguseks kuivendatud ja kasutatakse nüüd põldudena või heinamaadena. Kuivendatud siirdesoode asemele kasvavad aga metsad. Rabadest võetakse ära turvas ja ajapikku metsastuvad needki alad. Eesti turbavarud vähenevad pidevalt, kuna kasutatakse tunduvalt rohkem, kui juurde tekib. Turba moodustumine on väga aeglane protsess - igal aastal tekib juurde maksimaalselt 1 mm turvast. Turba kasv on aeglustunud ka tänu kliima soojenemisele. Soode pindala väheneb aluselise reaktsiooniga õhusaaste tulemusena – see mõjub eriti halvasti turbasammaldele kasvule. KLASS: Rohusood 1
annaabi.ee 
