Kokkuvõte Michel Foucault teosest „Seksuaalsuse ajalugu I“ – Scientia sexualis (0)

Kokkuvõte Michel Foucault teosest „ Seksuaalsuse ajalugu I“ – Scientia sexualis
Loetud teksti ülevaateks võib öelda, et Foucaulti eesmärgiks oli antud raamatu kirjutamisel näidata, et viimast kolm sajandit Lääne tsivilisatsioonis ei saa kuidagi võtta kui seksuaalsuse repressioonina, pigem aga vastupidi- valitsev võim kasutab seksuaalsust oma eesmärkides ning oma mahhinatsioonides kavalalt ära.
Ta on ära toonud kaht põhilist seksitõe produtseerimise moodust- lääne maailmale/ kultuurile oli seks kui teadus seksuaalsusest (scienta sexualis), ning muu maailm (Hiina, Jaapan, India, Rooma , araabia -moslemi ühiskond) vaatlesid seksi kui kunsti (ars erootika ). Samas minu loetud materjali lõpupool tuleb Faucalt välja väitega, et scienta sexualis polegi muud kui lihtsalt ars erotika eriti subtiilne (habras) vorm.
Foucaulti väitel elame me ühiskonnas, kus seksuaalsus ei vastandu võimule (tahtes teda ohjata), vaid seks ja ka keha on muutunud võimu instrumentideks, mille abil ta domineerib ja valitseb- kuid sealjuures seda kõike üritatakse kiivalt maha salata ning eitatakse. Arvati/ üritati peale suruda arusaama, et seks on tabu , kuid samal hetkel tehti erinevaid katseid ja uuringuid , nt. Bourneville, Iconographie de la Salpetriere, lk 110 jj. Charot` loengud.
Samuti tuuakse välja, et seksuaalsuse teema on olnud läbi ajaloo kõrgkeskpunktis- ta oli teaduslike, meditsiiniliste, religioossete ja eetiliste diskursuste üheks kõige olulisemaks teemaks. Samuti ei seondunud seks mitte pelgalt tunde ja naudinguga, seaduse ja keelamisega vaid tõe ja valega. Seksist sai teadmiste objekt.
Foucault toob välja ka viis tunnustatud diskursuse teaduslikku meetodi, millega mõjutatakse inimkonda ja pannakse siis sellest (seksist/ seksuaalsusest) rääkima, tehes nende kaudu ka analüüse/ katseid/ kogutakse andmeid:
1. „Rääkimapanemise“ kliinilise kodifitseerimine
2. Üldine ja kõikjaleulatuv kausaalne postulaad
3. Seksuaalsusele loomuomane latentsuse printsiip
4. Tõlgendamismeetod
5. Ülestunnistuse avaldusest meditsiiniline nähtus
Kõigi nende viie tunnuste põhjal, kogu see kontseptsioon viitab sellele, et inimene ise ongi seks.
Suurt tähelepanu pööratakse ka pihtimustele (kristliku patukahetsuse algusaegadest kuni tänapäevani on seks teema number üks), ülestunnistustele (on diskursuserituaal) ja rääkima panemisele- tõe väljakiskumisele, kus domineerijaks on pool, kes vaikib ja kuulab, kes küsib ja eeldatavasti ei tea mida talle vastatakse/ räägitakse. Viimase puhul peab rääkijate/ suhtlejate vahel olema side, mis neid omavahel seob, et see jutuajamine üleüldse toimuma saaks. Faucalti on öelnud, et ülestunnistus vabastab süüst, puhastab, kustutab eksimused, teeb vabaks ja tõotab pääsemist.
Mulle tuli äärmise ootamatusega selline lähenemine seksile/ seksuaalsusele, nagu see antud tekstis oli. Ootasin miskit muud- mitte päris eetilisi näiteid/ vahelõike, või siis väga kuiva ja teaduslikku juttu . Oln valmis nii üheks kui teiseks äärmuseks.
Samas ma ei saa päris öelda, et antud lugemispala mulle ei meeldinud- ta ei tekitanud lihtsalt minus tunnet , et ma tahaks seda lugeda ning oleksin valmis antud raamatu kaanest kaaneni läbi töötama, samas miskit sellist vastumeelset ka polnud.
Mulle meeldisid mõned mõtted ja seosed/ terad mis sealt välja tulid, millele ma ise poleks osanud mõelda, kuid mis oleks justkui iseenesest mõistetav- nt. sama ülestunnistuse teema: „Ülestunnistus vabastab süüst, puhastab, kustutab eksimused, teeb vabaks ja tõotab pääsemist.“, „Ülestunnistus vabastab, võim aga sunnib vaikima. Tõde ei kuulu võimu valdkonda, vaid on algselt suguluses vabadusega .“ või :“Salgamine aga on alati seotud fundamentaalse suhtega tõesse“
Mis mulle üldse ei meeldinud oli see, et tekst oli/ on aetud liiga keeruliseks. Ühel leheküljel kirjutatakse , et miski on niimoodi ja teisel leheküljel lükatakse see vastuväidetega kohe ümber. Näiteks ülevalpool kirjutasin : “..... tõde ei kuulu võimu valdkonda, ......“ ning järgmine lausepool lükkab kohe selle ümber, n-ö filosoofiline vastuväide, et tõde pole oma olemuselt vaba vaid on üdini läbi põimunud võimusuhetega. Liiga palju vasturääkivusi ning võõrsõnu. Mulle jäigi väheks lihtsat, arsaadavat, inimlikku keelekasutust, et poleks pidanud iga teise sõna järel sõnaseletust otsima .
Foucaultiga olen ühel meelel selles, et seks on aegade algusest olnud teema number üks. Lihtsalt varem, kunagi ammu , räägiti sellest võibolla väikest häbi tundes nurga taga, pimeduses, siis praegusel ajal räägitakse ning promotakse teda avalikult ning suuremas osas ilma häbitunneta. Seksist alustatakse rääkima juba lasteaias, koolis ning huvi pakkuv info on vabalt kättesaadav ka kodust välja minemata kasvõi interneti või televisiooni vahendusel. Seksi ei võeta enam kui tabu, nagu seda alguses või vahepealsel perioodil võeti, sest võimuorganid alatasa juurutasid seda. Varasemalt polnud haigust ega füüsilist hälvet, millele poleks kas või osaliselt omistatud seksuaalseid põhjusi. Mäletan, et kui olin väike, siis aegajalt juhtus olema nii, et kui ema oma sõbrannaga köögis juttu ajasid, ning ma seejuures ukse taga pealt kuulasin, jooksis jutt ikka seksi ümber ning arutleti ja omistati kellegile mingeid hälbeid ning imelikke käitumisvorme juurde mis olid seotud otseselt seksuaalsusega. Samuti, kui mul laps sündis ning kuskil kahe aastaselt oma meheushkust uurima ja „katsuma“ hakkas, pistis kohe ema hädakisa lahti, et see pole normaalne. Peale seda, kui ma seletasin, et mis saab seal olla mitte normaalset, kui laps oma keha õpib ning uurib, kui tal seal jalgevahel miskit ripub ja segab - minagi uuriks ja vaataks mis selle põhjustab?! Õnneks ta rahunes ning nüüd vähemalt ei ürita mulle enam rääkida mingitest käitumishälbedest, kui miskit peaks olema.
Samuti mulle tundub, et seksuaalsuse teema on vaheperioodil olnud taandarengus. Kunagi Vana-Kreekas oli normaalne ning tolereerit homoseksuaalsust. Aegu hiljem aga maailmas kanti selline seksuaalne eelistus kohe surmapattude nimekirja. Isegi tänapäeval vaadatakse gei`de poole viltu, samaaegselt on aga lesbi `d normaalne nähtus ning mõned isegi mingilmääral vaatavad nende suunas kadestavalt ja hindavalt.
Suurimaks erinevuseks leian olevat seksialast informatsiooni kättesaadavust ning levitamist. Kui varasemalt oli seks teema number üks, nagu ka praegugi, kuid sellest räägiti mööda nurgataguseid, siis tänapäeval on seks igal pool ning iga nurgapealt läbi ja lõhki räägitud/ seletatud ning üksipulki lahti lahterdatud. Tänapäeval on seks normaalne nähtus ning kui seda poleks, oleks miskit väga imelik. Isegi multfilmid on ülestöödeldud seksi peal- suured rinnad ning miniseelikd seljas, siivutud väljendid ja vihjed, millest õnneks väikesed auditoorlased aru veel ei saa. Mis ausaltöeldes mind ka kurvastab. Kui võrrelda varasemaid ning tänapäeva multikaid tajub kõige paremini, kui väärastunud on see ettekandmine lastele, kel pole normaalselt veel mõtleminegi välja kujunenud.
Koolides algklassides on juba „täiskasvanud beibed“ ringi jooksmas, ning nende arvates on see täiesti normaalne. Lastel jääb ära lapsepõlv, aina varasemalt hakatakse elama täiskasvanute elu. Kogu meedia ringleb vaid seksi ümber, ning kui seda tuleb sellises koguses aina peale, kaob sellest tulenev ettevaatusabinõud ning ohud tagaplaanie, sest see seksuaalsuseelu on nii huvitav ning uus mida proovida ja uurida. Isegi mu viie aastane laps räägib juba ühest oma lasteaia kaaslasest kui naisest ning mida kõike nad koos vaid ei teeks .