Seitse surmapattu (0)

Seitse surmapattu
7 surmapattu kohtab igapäev, kuid missugused need täpselt on ja mis ei vasta minu arvates sellele?
Aplus ehk õgarldus tähendab raiskamist. Inimesed raiskavad raha, toitu ja muid paljusi väärtuslikke asju. Ei osata väärtustada asju ning kulutatakse neid mõttetult, kui samal ajal on olemas ka inimesi, kes vajaks neid asju rohkem aga ei saa endale kahjuks lubada. Kõige lihtsam näide on toit ja selle vajadus ning tarbimine. Raisatakse üleliigselt raha, et osta süüa, mida ära ei sööda ja lõpuks visatakse sama kergekäeliselt prügikasti kui ostukorvi. Igal pool meie ümber on aga samas nii palju näljahädalisi, kes saavad ainult unistada maitsvast toidust. Toidu, raha ja muude väärtustega tuleks käituda viisakusega, sest selle valmistamine on olnud kellegi suur vaev . Majanduse tunnis nähtud video ehmatas mind see, et lõunamaades saavad talunikud ja töölised kohvi tootmise eest ainult kopika , kui samal ajal müüakse meil seda kui kulda. Kohvi hind ainult tõuseb. Austuses tööliste suure töö eest, tuleks väärtustada seda, mis tänu neile meil laual on ja mitte ainult seda lihtsalt otstarbetult kasutada.
Iha on millegi vastupandamatu tahtmine. Suur iha tuleb südamest ja hingest millegi järele. Minu meelest ei saa iha lihtsalt nimetada patuks , kuna minu jaoks ei ole patt millegi tahtmine või unistamine. Iha muutub siis halvaks kui hakatakse oma vajadust valimatutel viisidel rahuldama, valitakse selliseid teid, mis toovad rohkem kahju või kasu. Päris palju leiab liiga suurt iha seebikate temaatikas, kus tapetakse näiteks oma unelmate printsi pärast oma konkurent. Ihaga on kõik kontrolli all kui see vastab normaalsuse piiridele ning selle täitmiseks ei võeta midagi ekstravagantset ette.
Enamuste inimeste kõige suuremaks patuks on laiskus . Ei taheta lasta lahti vanadest harjumustest ega ei viitsita proovida midagi paremat ja uut. Inimesed on liiga mugavad ning ei üritagi paremuse poole pürgida. Laiskust esineb kõige rohkem sellest poolest, et ei viitsita ennast liigutada, kasutatakse kõige mugavamaid variante ja oodatakse millal, keegi teine teostava asja ära teeks . Kõige parem näide oleks see, et inimesed sõidavad juba isegi lühikesi paari saja meetriseid vahemaid autoga , selle asemel, et jalutada 1-2 minutit.
Lugedes artikleid valmis meisterdatud tehnikavidinatest ( mobiiltelefonid, puutetundlikud arvutid , köögimasinad, robotid jne) siis tekib küsimus, mis on pannud inimesi neid asju tegema? Kas huvi selle vastu, või siis hoopiski laiskus? Miks teha näiteks nõudepesu masinat kui inimesed viitsiks ise nõusid pesta? Selle küsimuse vastus on laiskus ja alternatiivide otsimine. Minu meelest siiski on rohkem masinate leiutamine ja valmistamine positiivne nii et laiskusel võib ka olla mitu erinevat külge.
Raevu leidub tänapäeval igalt poolt, küll ollakse vihased mõne erakonna vastu, bussi liikluse , mõne sõbra või millegi neljanda vastu, asju mille pärast kurjad ollakse on väga palju. Vihkamine on minu meelest kõige otstarbetum asi, see ei too kasu endale ega ka teistele. Kui tahad , et midagi või miski muutuks, siis muuda ennast kõige pealt, või aita vihatud asja parandamisele kaasa. Tuleb õppima andestamist ja leppimist. Alati ei saa kõike parandada ja muuta ning tuleb lihtsalt sellega rahul olla, mis on ja mida ei ole. Viha ei paranda asju, vaid teeb seda ainult hullemaks.
Inimesed, kes on kadedad, ei taha anda ega jagada midagi teistele, kui siiski see ka juhtub ei tehta seda südamest ning läbi suurte vaidluste iseendaga. Piiblis on kirjas, et kes annab, sellel antakse, kuid alati tuleb anda südame järgi ehk siis miks üldse anda kui see ei tule südamest.
Olen lugenud interneti avarustest ka piiblist leiduvaid mõtteid, et kadeduse tuntumateks sümboliteks on madu ja skorpion, kuid kas see vastab alati nii. Olles ise sündinud skorpioni tähtkujus novembri keskel tähendab seda, et olen indiaani horoskoobi järgi madu. Mina ei saa öelda, et minu üheks patuks on kadedus , kuna pean ennast piisavalt lahkeks ja vastutulelikuks inimeseks , kuigi vastan mõlemale sümbolile. Selle poolest tulebki minu arvamus, et kadedus ei tule inimesest ise vaid sellest, kuidas on last väiksest peale kasvatatud .
Uhkus, on väga iseloomulik omadus paljudel inimestel meie ümber, see omaduses esineb ka vahest minul. Inimesed on niivõrd uhked , et ei suuda leppida oma vigadega. Alati süüdistatakse teisi enne kui mõeldakse selle peale, et äkki on nad kõik selle suure probleemi või draama ise põhjustanud. Uhkus paneb inimesi mõtlema, et nad on kõige perfektsemad. Uhkust võib ka esineda selles, et osad endast palju arvavad inimesed on muutunud niivõrd uhkeks, et ei taha teistel abi küsida ja proovivad iseseisvalt probleemidega hakkama saada. Enamasti siiski ei suudeta üksi probleemistikku lahendada ja tulemus on üldse täiesti null. Vahest võib ka uhkus olla see, mis päästab, kui oled veendunud, et sinul on õigus siis tuleb selle eest võidelda, et õige variant päeva valgusele tuleks.
Kindlasti ka minul on tulnud ette juhtumeid kus olen oma uhkusega liialdanud. Olles ise asjast valesti arusaanud olen ka mina vaielnud inimestega häälekalt, kuna meeldib seista enda seisukoja eest. Mõistes, et olen eksinud , on vaja palju julgust , et leppida sellisesse halba olukorda jäämist. Sageli kohtab ka seda, et inimesed ei suuda oma eksimust tunnistada ja see võib probleemiga seotud osapooli pikaks ajaks riidu viia ning lepitus on kaugel mägede taga. Siin koha peal peaks tulema mängu vanasõna, et targem annab järele. Milleks on vaja vaielda nii hullult, et jäädakse tülli kuudeks, aastateks terveks eluks? Vaidlused, milles on mängus uhkus, võivad tagant järgi meenutades olla ka naljakad ja huvitavad, mida hea meenutada. Uhkusest tekitatud vigadest tuleks õppida ja järgmine kord olla targem, kuna mis vaidlus see oleks kui sellest poleks üldse mingit moodi kasu, kas või iseendale .
Ahnus on ka tänapäeval väga aktuaalne teema. Paljud tahavad omada erinevaid väärtuseid kõige rohkem, ning napsavad teiste eest ära kõik, mis võtta annab. Tahetakse silma paista sellega, et omatakse kõige rohkem asju, raha, kuulsust, kuid tegelikult missugune väärtus nendel on, need ju kõigest materiaalsed asjad? Selle kohta võib öelda vanasõna, et ära tee seda teistele mida sa ei tahaks endale ehk siis kui ei taheta leppida ilma jäämisega siis ei tohiks jätta ka teisi millestki ilma. Ahnust tuleb hoida kontrolli all, seda üritatakse vältida isegi kõige lihtsamatel moodidel. Ükspäev hommikul kooli sõites alles kuulsin raadiost, kuidas paluti nendel isikutel mitte helistada uuel loosimisel, kes on kuuaja jooksul midagi võitnud. Ülejäänud jääb inimeste iseenda südametunnistusele, et kas üritavad rohkem endale asju näpata või ei.
Piiblis kirjutatud surmapatud esinevad meis kõigil. Kellel suuremal määral, kel vähemal. Kuid siiski arvan, et kõik see on meie teha, missugused me oleme. Tuleks õppida austama ennast, teisi ja üldse kõike meid ümbritsevat.