Mina ja Minu Maailm on väsinud vihkamast (0)

Mina ja Minu Maailm on väsinud vihkamast
„Ma vihkan ... .“- lause, mida ma olen öelnud või mõelnud päris tihti. Kolme punkti asemele võiksin ma erinevaid sõnud: Teda, oma tööd, endist elukaaslast, kellest ma olen just lahku läinud, seda ilma jne. Väidetavalt pidi olema armastusest vihkamiseni üksainus samm. Neid inimesi/asju on ikka väga palju, liigagi palju mida ma vihkan või vihanud olen ja vahel ma tunnen, et see võtab minult meeletult energiat ära. Ma ei ole ainus, kes vihkab, ka minu sõbrad ja tuttavad, terve inimkond tunneb või on tundnud seda emotsiooni. Vahel kui sellele mõelda tundub see nii õõvastav ja hirmu tekitav, et minu loomuses on konflikte tekitada ja nende baasil siis vihata ja see nagu annaks õiguse teistele halba tekitada. Viha tundes teen ma halba ainult ise endale. Nõustun viha osas Luule Viilmaga, kes jõudis enda elu jooksul kirjutada päris mitu eneseabi õpikut väitis, et :“ Viha minus on stress . Viha olemasolu tõmbab viha ligi ja viha kasvab“ (Viilma 2003). Ometigi olen ma sellest väsinud ja tüdinud. Järgnevad näited vihkamise kohta on kõik isiklikku laadi ja sellest tuleneb essee pealkiri :“Mina ja Minu Maailm on väsinud vihkamast“.
Hakates mõtlema sõna „ vihkama “ tähenduse peale ei oskagi seda kuidagi väga täpselt defineerida. Viha ja vihkamist ning sellega seonduvat võib pidada emotsiooniks, mis on kõige rohkem maailma muutnud ja seda kahjuks halvemaks.
Minu arvates on viha emotsioon, mis tekib millegi/kellegi vastu ja olenevalt viha suurusest tekib soov teda/seda hävitada või vältida. Millalgi hiljem peale (paanilist) vältimist tekib ükskõiksus.
Vihkamise vastandiks peetakse armastust. Tegelikult ma ei nõustu sellega. Minu jaoks on armastuse vastand ükskõiksus. Ükskõiksust peetakse mõnikord veel hullemaks tundeks kui vihkamist. Alguses kui on viha alles tekkinud ning kasvamise faasis on hävitamise soov väga suur, mis võib väljenduda tahtmises teha haiget teisele poolele, kes on selle viha tekitanud. Selline haiget tegemise soov tekib näiteks kui ma oled midagi väga lootnud ja need lootused purunevad tuhandeks killuks ja isegi mitte hea tahtmise juures ei suuda neid kilde keegi kokku panna, siis ma tahaksin selle inimese ära hävitada (mitte küll füüsilise vägivallaga, et ma teda piinama hakkaksin, vaid tekitada talle sellist valu ja nördimust, mida ainult mina tundsin). Sellises olukorras tuleb asju võtta mõistusega ja pigem mängida neid asju läbi oma peas, kanda viha maalimisse, kirjutamisesse, jooksmisesse. See on hetk, mil tuleks olla üksinda ja teha kokkuleppe iseenda ja maailma vahel, leida rahu. Alles palju hiljem otsida abi näiteks sõpradelt.
Hiljem, kui viha on lahtunud ja hävitamise periood on kadunud ja alles on jäänud ainult nördimus tekib vältimise faas. Selles faasis ma väldin kõiki olukordi ja inimesi, mis meenutaksid mulle seda olukorda, mis meenutaks mulle kurbust ja viha. Mingil hetkel kõik halb kaob. Asemele tulevad uued vihkamise objektid ja olukorrad.
Bioloogias me õppisime, et neurobioloogid on leidnud seose viha ja armastuse vahel, nimelt on nende vahel õhk õrn piir, äidetakse, et viha ja armastus tekivad samas ajupiirkonnas, aga armastuse puhul lülitatakse ajukoores välja suurem osa piirkondi, kuid viha puhul on see välja lülitatav piirkond väiksem ja selle tõttu on vihaga kaasas ka natukese kainet mõistust. Seega teadus kinnitab teaduslikult rahvasuus levinud tarkust, et armastusest vihkamiseni on üksainus samm.
Mulle väga meeldib Milan Kundera ütlus vihkamise kohta: „ Vihkamine tüssab meid sellega, et ta seob meid vaenlasega tihedalt kokku“ (Kundera 1999). Ma olen arvanud, et ma suudan olla oma mõtetes üle vihkamise subjektist, kuid see ei ole nii. Vaatamata sellele istub ta pidevalt mul peas ja ma mõtlen temale rohkem kui inimesele (inimestele), kellest ma peaks hoolima . Ma kardan, et ma olen oma vihkamise subjektiga rohkem emotsionaalselt seotud kui inimesega keda ma armastan . Kõik minu energia läheb vihkamiseks ja mu aju genereerib asju kuidas talle tekitada probleeme. Kättemaksu planeerimine ja selle teostamine võtab väga kaua aega, et saabuks magus tasumise hetk, kuid kui see hetk viibib, siis omakorda võib viha tunne kumuleeruda. Tekitades ma vihkamise subjektile probleeme võib juhtuda, et selle tõttu kannatavad ka need inimesed, kes ei peaks kannatama ja minu vihast osa saama. See paneb mind mõtlema, et ma ometi ei ole inimene, kellele meeldiks vihata ja halba teha, olla hävitaja, kuid see on minu sees, see on halb mina. Mu sõbrad ei usugi, et minu sees on tumedam pool, sest ma oskan seda varjata. Tänu sellele tumedamale poolele olen ma seotud oma vaenlasega väga lähedalt ja tihedalt. Isegi kui ma seda olla ei taha ja selle tõttu olen ma väsinud ning ei suuda ka armastusele piisavalt tähelepanu pöörata.
Milan Kundera mõttetera toetab ka Robert Green Ingersoll (1833-1899) kes oli Ameerika kodusõja veteran, poliitik ja kõnemees. Tema sidus vihkamise ja Põrgu müüdi. Ta väidab, et: „Põrgu müüt esindab kogu seda õelust, kättemaksuiha, isekust, julmust, vihkamist ja autust, mis inimese südames võib peituda“ (Robert Green Ingersoll s.a). See lause paneb mind mõtlema, et viha tundmine on nagu põrgus põlemine, vaatamata sellele, et ma ei ole usklik ja sellest tulenevalt ka põrgut ja paradiisi ei usu nii nagu kirikus käijad. Omades suhteliselt elavat ettekujutusvõimet võiks olla põrgu midagi sellist nagu vihkamine kui tundmus ja tegevus, mis sarnaneb põrgus olemisele. Minu sisemus on torgitud teravatest nõeltest (või tuleleekidest), mis sunnivad mind tegutsema, mõtlema ja kätte maksma, mis ei anna mulle rahu ei päeval ega ööl. Mis ei lase mul magada rahus , peas keerlemas aina üks mõte. Vihates elaksin ma nagu maa pealses põrgus ja ma ei suuda nautida kõike seda head, mida elu mulle pakub.
Mõeldes sellele, kuidas ma olen vahel lapsikult öelnud mõnele sõbrale, et: „ Ma vihkan sind, et sa jätsid tulemata täna minuga kino , kuigi sa lubasid„ olen ma peale järgneva mõttetera lugemist hakanud jälgima enda väljaütlemisi ja olen püüdnud enne välja prahvatamist neid siluda ja sõnastada nii, et teisel ei jääks sellest okast hinge ja järele mõeldes, et ka minul mitte.
Aleksandr (Issajevitš) Solženitsõn on kirjutanud: “ Olge tasakaalukalt elust üle – ärge peljake õnnetust ja ärge igatsege õnne, sest niikuinii ei kesta kibedus igavesti ega saa magusa mõõt täis. Aitab ju küll, kui külm teid ära ei võta ja kui nälg ja janu ei kärista teie sisikonda. Kui teie selgroog pole murtud, kui teie mõlemad jalad suudavad käia ja mõlemad käed painduvad, kui teie mõlemad silmad näevad ja mõlemad kõrvad kuulevad – miks peaksite te siis veel kellelgi kade olema? Milleks? Teiste kadestamine hävitab kõige rohkem meid endid . Hõõruge oma silmad selgeks ja peske puhtaks oma süda – ja hinnake üle kõige neid, kes teid armastavad ja on teie vastu heatahtlikud. Ärge solvake neid, ärge riielge nendega, ärge iialgi lahkuge neist vihameeles; te ju ei tea, võib-olla on see teie viimane tegu enne arreteerimist ja te jäätegi niisugusena nende mällu!“ (Aleksandr (Issajevitš) Solženitsõn 1973)
Seda tsitaati olen ma enda jaoks lahti mõtestanud nii, et „olla tasakaalukalt elust üle“ tähendab seda minu jaoks ka seda, et ma ei laseks enda üle võtta võimust sellisel tundel nagu vihkamine ja viha. Endas tuleks leida tasakaal ja rahu, et mitte öelda välja seda, mida hiljem üle mõeldes ei pruugigi nii näha, sest tegelikult ma ei saa vihata kedagi, keda ma armastan. Ja tõesti tuleks olla õnnelik ja tänulik selle üle, et mul kõik füüsilised asjad toimimas ja mu ümber on inimesed, keda hoida ja armastada.
Hetke emotsioonid on küll head, kuid vahel on targem nad hoida vaos. Teiste vihkamine hävitab kõige rohkem meid ennast ja kui ma tõesti lahkun inimesest vihameeles, siis küllap ei suudaks ma hiljem endale andestada, et ma lahkusin enda jaoks valesti. Nii hea on ära minna, kui ma tean, et lahkuminek oli rahumeelne vaatamata õhku jäänud või pooleli jäänud vihastamisele ja tülile.
Ma olen näinud vanades vene filmides , et inimestel on olnud komme istuda enne teeleminekut, kas siis niisama või teelauas. Meie peres on kujunenud ka sarnane traditsioon enne kodust ära minemist, kas siis sooja toiduga laud või lihtsalt kohvi joomine. Ja kuidagi on kujunenud välja vaikiv kokkulepe, et sel ajal tüli ülesse ei kisu ning, et kodust minnakse ära rõõmsal meelel. Ja küll jõuab hiljem edasi tülitseda, kui veel on taaskohtudes meeles, mille üle me tülitsesime ja vihastasime, tavaliselt õnneks ei ole. Rõõmsal meelel minnes jääb hea tunne südamesse ja siis on alati hea tagasi tulla ning seda enam, et kodu peaks olema selline koht kuhu peab olema alati hea tulla ja kõikidel pereliikmetel. Kodu peaks olema ka selline koht, kuhu saab tulla peitu maailmas valitseva ebaõigluse ja viha eest. Ega asjata pole hispaanlased öelnud:“Minu kodu on minu kindlus.“
Arvestades kõike eelnevat püüan ma mõtiskleda ka selle üle, et kas minu viha sügavam põhjus võiks peituda ka enesearmastuse puudumises. Hermann Hesse on kirjutanud oma raamatus Stepihunt , et: „/.../ilma armastuseta iseenese vastu on võimatu ka ligimesearmastus, et enesevihkamine on täpselt seesama, mis kõige hullem egoism, ja kutsub lõpuks täpselt sama õudse isoleerituse ja meeleheite esile“ (Hesse 2012) Seda arvamust kinnitaks ka essee algul esitatud väide, millega ma nõustusin sissejuhatuses , et viha minus on stress. Ma usun, et koledused, mis on maailmas tehtud, mis iganes põhjust ettekäändeks tuues on tingitud sellest, et nende täideviijad ei ole leidnud endas sisemist rahu ja nad ei ole osanud otsida abi. Nad on olnud egoistlikud, küllap nad on olnud hingeliselt isoleeritud ja tõrjutud või vähemalt on nad nii tundnud nii. Ma usun ka, et inimesed vihkavad ja teevad läbi viha halba maailma just selle pärast, et neil puudub enesearmastus . Ja kui puudub enesearmastus, siis ei armasta mind ka teised ja samas ei suuda ka mina kedagi piiritult kõike andvalt armastada.
Mul on vedanud , et Minu Maailm on rahulik ja ma saan tegeleda rahus vihkamisega, mind ei sega keegi. Samas mulle tundub, et ühiskond kus me elame, peabki seda normaalseks, et iga indiviid saab rahus omi asju vihata. Olles nüüd 100% aus siis ma pean inimesi, kes räägivad vihavabast maailmast ja igavesest rahust ja valgustatusest ja harmooniast natukese rohkem kui hulludeks, nende jutt ja mõtted tunduvad mulle haige sonimisena. Minu isiklik suhtumine on neisse, et tehku mis tahavad, peaasi, et nad mind oma hullusesse ei nakata.
Mõnikord olen ma ka põgusalt mõtisklenud, et sellised kasinuse ja harmoonia , rahu juttu ja intensiivset mitte vihkamist propageerivad inimesed, kas elavad äärmises vaesuses või on nad sellega suure raha kokku ajanud.
Esimesed on minu jaoks tõeliselt õnnetud hinged - nad on leppinud selle kesise olukorraga ning neil puudub ambitsioon midagi paremaks muuta. Nad nagu peituks „oleme head“ sildi taha, et nad ei peaks tulema välja oma headuse mugavustsoonist välja, et saada midagi maisemat ja rikkalikumat ja nad lepivad selle vaesusega. Ma ei väidagi, et nad pole õnnelikud, aga vahel on neid kurb väljast poolt nende kogukonda vaadata.
Teine äärmus on need, kes on sellega rikkaks saanud. Nad propageerivad mitte vihkamist, teevad erinevaid eneseavastamise kursuseid, kirjutavad raamatuid, kuid samas on nad väljas ainult raha peal. Inimesed, peaksid leidma ise endas tasakaalu ehk siis olema tasakaalukat elust üle ehk ka armastama ennast piisavalt.
Parim mida ma teha oskan on see, et hoida vihkamist ja konflikte eneses ja enda teada, äärmisel juhul elada neid välja üksi olles. Püüda teadlikult ennast mitte killustada vihkamise põletava tundega ja loota südamest, et tänu sellele on Minu Maailm pisut parem paik. Loomulikult tuleb pühendada rohkem aega nendele, kes seda tõeliselt väärivad ja oskavad hinnata. Vihates ei saa ma midagi positiivset vastu ainult väsitan ennast ja enda emotsioone. Ja kui tõesti plaanid ei lähe nii nagu olen lootnud, tuleb neelata alla lapselik jonn ja liikuda edasi paremasse homsesse.
Kasutatud kirjandus:
Hesse, H. 2012 Stepihunt. 5 trükk. Tallinn. Tänapäev.
Ingersoll, R G. s.a. Gale Encyclopedia of Biography: Robert Green Ingersoll - [WWW] URL http://www.answers.com/topic/robert-g-ingersoll (10.12.2012)
Milan, K. 1995. Surematus . Tallinn. Monokkel.
Solženitsõn, A. 1973. Gulagi arhepelaag . Tallinn. Kirjastus Eesti Raamat.
Viilma, L. 2003. Ellujäämise õpetus - [WWW] URL http://www.luuleviilma.ee/ (10.12.2012)
6