7 surmapattu (0)

7 surmapattu
Uhkus, kui inimeste üks suurim hukutaja maailmas on saanud väga paljudele inimestele, nagu ka minule , üheks omaduse vormiks, millest ei suudeta lahku õelda. Inimesed, kes on uhked ei suuda leppida vigadega, mille nad on ise põhjustanud. Süüdistatakse kõiges teisi ega otsida enda vigu ja ei tunnistata neid, sest uhkus sunnib inimest paratamatult mõtlema, et tema on kõige targem , parem jne. Uhkus võib ka inimesi hukutada. Inimesed, kes on langenud selle lõksu ei julge teistelt abi küsida ning proovivad iseseisvalt probleemi(dega) hakkama saada. See tekitab pinget ja ei suudeta näha enam probleemi tõelist kollet. Samuti segab see õige lahenduse leidmist, sest vahel võib teistel tulle hea idee, mis oleks parim lahendus sellele, kuid selle tunnistamiseks, et see hea on, vajab inimene julgust , mis tavaliselt puudub, sest see jätaks lolli mulje inimestest.
Ka minul on tulnud ette selliseid juhtumeid. Olen vaielnud mitmeid kordi sõpradega ja äkitselt olen ma mõistnud, et ma olen hoopis valet teguviisi õigeks pidanud ja selle poolt äärmiselt häälekalt oma arvamust avaldanud, olles ise teadmatuses või valesti asjast aru saanud. Sellistel puhkudel on ikka palju julgust vaja läinud, et tunnistada, et ma eksisin ja selle läbi jääda lolli olukorda. Võib-olla isegi punastada. Kui nüüd tagantjärele mõelda, on need olnud mu parimad hetked vaidlustes, sest need annavad võimaluse ennast parandada ja sellest olukorrast õppida. Samuti arendavad vaidlused diskuteerimis oskust ja ka argumenteerimist, mis tuleb elus alati kasuks. Paljudel aga ei ole sellist julgust, et tunnistada oma viga. See võib inimesed alatiseks tülli viia ja lepitust pole mõtet loota . Eriti, kui tegu on kahe uhke sõbraga. Kumbki ei suuda järele anda. Kui selgub , et kumbki eksis, pole see kaugeltki veel lahendus. Sellest algab sündmuste keeris , millesse kistakse mõlemad osapooled, kus kumbki pool õigustab ennast või teeb teist maha. Sellisel juhul kehtib vanasõna, et targem annab järele, mis on ka minu vaidluse motoks saanud.
Inimesed, kes on kadedad, ei suuda jagada midagi teistega , vähemalt see jagamine ei tule südamest ega tekita neile rõõmu. Nende elu on kurb, sest ammusest ajast on teada, et jagatud rõõm on kahekordne rõõm. Seega valdab kadedate inimeste südames tühjus ja nad ei suuda seda täita. Ka piiblis on öeldud, kes annab, sellel antakse, kuid alati tuleb anda südame järgi.
Kui inimene on kade, ei ole see lõplik. Kaugel sellest. Inimene, eriti kui ta on noor, suudab ennast muuta. See muutus ei pruugi olla küll alati paremuse poole, kuid siiski on võimalik sellest õppida, kui seda vaid tahta.
Ka mina olen selles patus süüdlane. Pole ma sugugi alati heameelega jaganud komme, toitu ja rõõmu. On juhtunud, et ma olen kadeduse tõttu isegi valetanud, mis on minu arvates üks koledamaid patte. Õnneks olen ma proovinud ennast muuta ja ma usun, et ma liigun paremuse poole, mis ongi kõige olulisem.
Viha ja vihkamise võib liigitada samasse kategooriasse, sest mõlemad põhjustavad teistele halba ega jäta ka ennast puutumata. Vihkamine on minuarvates kõige mõttetum asi, sest ei too see rahuldust endale ega ka teistele. See kurnab ainult inimese vaimu ja täidab selle justkui musta valgusega . Lõpuks võib inimese psühholoogia üles öelda ja vihkamine võib hakata aju tegevust juhtima . Õnneks on maailmas olemas ka andestamine, mis on vihkamise peamine ravi. Andestada poel aga kerge, kuid seda saab õppida nagu ma seda ise kogenud olen. Just andestus täidab hinge roosi lõhnaga ja muudab inimese pilku helgeks ja soojaks , mille puhul on äärmiselt mõnus saavutada selle inimesega silmside, sest sealt justkui peegeldaks tuge ning head energiat. Minu lootus oleks, et inimesed õpiks kõikjal maailmas rohkem andestama ja seeläbi muudaks maakera paremaks kohaks.
Võib tekkida küsimus, et mis hoiab meid kõiki kinni vanades harjumustes ega lase proovida midagi uut ja põnevat. Nendeks teguriteks on kartus, laiskus ning mugavuse tunne juba praegusest elust. Mina aga räägiksin natukene laiskusest.
Laiskus on paljude inimeste keelepruugis kui halva tähendusega sõna. Ometi ei ole see tegelikult nii. Just laiskus on minu arvates pannud meid tegutsema, et toimuks tehnika areng. On spekuleeritud, millal robotid hakkavad täielikult inimeste eest tööle tehastes ja toomissektoris. See aeg pole sugugi kauges tulevikus, nagu võib enesele ettekujutada. Robotite arengu tagamaid uurides võib jällegi järeldada, et just mugavus ja laiskus on inimesed sellistelt töö postidelt, mida tänapäeval robotid teevad, ära peletanud. Seetõttu võib järeldada üsna kindlalt, et laiskus, pole mitte üksnes halb, vaid toob endaga kaasa ka midagi positiivset.
Kahjuks on sellistel asjadel ka teine külg – pime, halb ja paha külg. See on see laiskus, mis juhib osade kodanike aju. Seda võib näha mitmes küljest, millest minuarvates kõige parem näide on, kuidas inimesed selleks, et mitte jalakäies või rattaga sõites koeraga jalutada, teevad seda autoga . Aken lahti, koer nööriga autost väljas ja muutkui jalutatakse. Mõistuse poolest sellised inimesed just minu silmis ei hiilga. Esiteks rikuvad nad auto heitgaasidega loodust, teiseks rikuvad nad iseenese südame tööd ja selle tugevust, sest ega süda kui inimese kõige olulisim elund pole mõeldud taluma raskeid rasva volte meie kõhul ja reitel. Inimene on loodud ikkagi vanadst aegadest saati sihvakaks kütiks, mis hoidis teda kunagi elus ja andis ka söögipoolist. Tänapäeval seda just öelda ei saa.
Õnneks on minarvates laiskus minust mööda läinud, kuid arvatavasti sõltub see ka inimesest ja tema võimest ennast sundida millekski tahtmatuks, mis tegelikutl tooks talle kasu.
Pillamist võiks seletada ka kergema eesti keelse sõnaga, milleks oleks raiskamine minu silmis. Seda sõna võib samuti käsitleda kui laiamist. Kui on palju raha ja seda igale poole mõttetult kulutada, on just nimelt raiskamine minu silmis. Ka toidu ära viskamine ja sellega mõtlematu ümberkäimine on nimelt äärmiselt kahetsusväärne, sest maailmas on äärmiselt palju elanikke, kes peavad elama pidevalt kõht tühjana. Ka lapsed. Juba austusest nende elanike vastu võiks tänada enne söögi kedagi, kasvõi ema, et ta on valmistanud selle söögi ja seda üldse võimaldanud meile. Sellesse ei tohiks suhtuda , kui iseenesest mõistetavasse asja. Toidu, raha, asjade ja kõige väärtuslikuga tuleb käia austusega ümber, sest see on siiski kellegi töö ja vaev . Just tänapäeval, kus tarbimine on rahva seas äärmiselt suur, tuleks rahvast teadustada sellega kaasnevatest ohtudest, et hakataks mõtlema.
Nagu pillamine, on ka liigsöömine mõnesmõttes raiskamine, sest see on jällegi tarbimine. Tuleb isu midagi süüa, ja inimene teeb seda, sest kõike on saada. Organismil aga polegi neid aineid tihtipeale tarvis, kuid himu süüa on. Himule antakse järgi ja selle tulemusel tarbimine suureneb.
Kahjuks ei saa ma öelda, et ma olen sellest patust puhas, sest näksimist esineb ka minu puhul äärmiselt palju. Mõnus on teleka eest istudes võtta mõni küpsisekott ja teekruus ette ning asuda neid tühjendama. Ometi koormab see lõppude lõpuks just minu enese keha ja kasu pole sellest kellelegi.
Ka liiderlikkus on ära toodud seitsmes surmapatus ja selle tähtsus haakub äärmiselt hästi vanasõnaga, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Petmine ja kõik sellega seoses olevad teod teevad ühele osa poolele haiget. Petmist leidub aga ilmas palju. Olgu selleks siis rahaliselt, varaliselt või isikuga petmine. Vastik tunne ja usaldamatus tekib igaljuhul.
Ma isegi pole sellest patust puhas, kuid ma südamest loodan, et keegi pole jäänud mind selle pärast vihkama ja vimma pidama .
Olgugi, et arvatavasti ükski inimene siin maal pole täiesti puhas neist pattudest, kuid oluline nende juures on just see, et inimesed oskaksid õppida oma vigadest ja ka julgeksid võtta vastutust tagajärgede eest.