Seeneretk Riisikad Riisikad on mükoriisat moodustavad metsaseened, selle seenerühma kõige olulisem tundemärk on piimmahl, mis seene lõikamisel välja valgub. Piimmahlas õhuhapniku toimel tekkiv keemline värvimuutus on liikide määramisel suureks abiks. Paljud heade söögiseentena tuntud riisikad on toorelt kibedad ja lausa mürgised. Porgandriisikas Kübar oranzikaspunane, veidi kleepuv, serv sügavalt sisse rullunud. Jalg lühike ja oranz, kaetud valgete ebemete ja aukudega. Eoslehed on hele- oranzid. Söödav värskelt. Kuuseriisikas Kübar ja vars vigastuse korral muutub vigastatud kohast rohekaks. Seenejalg on oranzi värvi. Kübar noorel seenel kumer, hiljem lamenev, vanemal seenel madalalt lehterias. Eoslehekesed tihedad, las- kuvad, oranzikaskollased. Söödav värskelt. Haavariisikas Kübar noorel seenel kumer hiljem lamenev
alumine kõrresõlm, mis kasvab intensiivselt 5...7 päeva ja lõpetab kasvu 10...15 päeva pärast. Seejärel ta puitub ja muutub tugevaks. Esimene sõlm mullapinnal märgatav, vähemalt 1cm kaugusel võrsumissõlmest Enne alumise sõlmevahe kasvu lõppu alustab kasvu järgmine sõlmevahe jne. Samal ajal toimub õisikualge kasv ja areng lehetupes.Selles faasis on taimed tundlikud vee- ja toitainete puudusele. Viimase lehe (lipulehe) ilmumine; viimane leht veel rullunud Optimaalne temperatuur kõrsumisel on ~15 oC; Taliviljadel algab kevadine kasv kui keskmine ööpäevane temperatuur tõuseb üle +5 oC; suviviljadel algab kõrsumine 25...35 päeva pärast võrsumise algust. Tänan vaatamast !
tekkinud rabenemise tulemusel), lössikõrbeks (poorsetest ja peentest osakestest kujunenud pinnasel) ning soolakõrbeks (seal, kus on kunagi olnud tugevasti sademeid või kunstliku niisutust, siis aga kadunud). Muldadest on kõrbetes hall-pruunmullad, hallmullad ning punamullad. Osad taimed on eluks kõrbes kohastunud paksude ja lihavate ning väga väikeste või olematute lehtedega vartega, teiste lehed on aga kas kokku rullunud või asteldeks muutunud. Osa taimi on kaetud tiheda, pehme karvastikuga. Samuti on taimi, mis ärkavad elule vaid väga lühikeseks ajaks. Samuti ulatuvad juured kas väga sügavale või on pindmine juurestik väga hästi arenenud. Kõrbete loomad on kohastunud eluks maa all ja on enamasti öise eluviisiga või suudavad lühikese ajaga läbida suuri vahemaid (antiloobid). Seal leidub närilisi ja kõigusoojaseid roomajaid, kes
aastat. Isased saavad suguküpseks kõige varem 11- aastaselt, emased 14-aastaselt. Tuur rändab suve algul tihti merest enam kui 1000 km kaugusele piki jõgesid sigima. Muneb 800 000...2 400 000 tumehalli kleepuvat muna, mis kleepuvad kivide külge. Roheline kaksikhammas Liigikirjeldus Kaksikhammaliste sugukonda kuuluv sammaltaim. Lehed 1-3 cmon jäigad, kõrgune. vahel isegi torujalt kokku rullunud Kergesti murduvate lehetippudega. Elupaik Roheline kaksikhammas asustab enamasti niiskeid sega- või lehtmetsi, kasvades tüvede põhja-, kirde- või idaküljel. Eestis kasvab enamasti tammedel. Liigile on oluline suhteliselt valgusküllane, kuid kõrge õhuniiskusega metsakooslus. Levik Eestis Ohustatus Eestis on ta alates 1994. a. II kaitsekategoorias. Alates 2008. aastast kuulub ta Eesti ohustatud liikide punase nimestiku
Esialgu hoitakse maapinnast kõrgemal, pea lähedal. Admiralil on see maitsmiselund eriti tundlik: liblikas on võimeline eristama puhast vett nii nõrgast suhkrulahusest, et selle magusast maitsest inimesel aimugi pole. Areng Emased koerlibliklased munevad oma munad paljudele taimeliikidele. Admiral otsib nõgeselehti, mõnikord valib ka ohakad. Iga muna on üksikult lehe ülapoole külge kinni kleebitud. Kui munast koorub röövik, hakkab see rullunud lehest endale varjualust kujundama. Ta ühendab leheservad siidja kiuga ja tõmbab enda poole. Niimoodi varjab ta end vaenlaste pilkude eest ning võib ohutult lehe peal maiustada. Suuremaks kasvades siirdub ta lehel teatud kohta, harilikult lehetippu ning võtab seal sisse pea alaspidi rippuva asendi, olles end kookonit moodustavasse siidvõrgendisse mässinud. Admirali nuku tüüpiliseks tunnuseks on seenhaigust meenutavad tähnid. Teised koerlibliklased, eriti näiteks koerliblikas,
tuleks kasutada diagostikaseadet, et välja selgitada, kas andurid töötavad ja edastavad signaali. Mehhaanilist osa testitakse süsteemi manuaalse aktiveerimisega (katus all asendis). Enne ROPS süsteemi andurite hoodlust/vahetust tuleks auto akul klemm maha võtta ja oodata manualis näidatud aeg, mil kondensaatorid ennast tühjaks laevad. Enamik süsteeme on ehitatud nii, et neid saab suhteliselt lihtsalt algasendisse tagasi panna, kui need on avanenud olukorras, kus auto ei rullunud üle katuse, aga ohutuse eesmärkidel aktiveerus süsteem. Osadel mercedestel saab seda teha nupuvajutusega, aga ,,Pop Up" süsteemidel tuleb käsitsi lukusti avada ja jõuga alla suruda. ROPS süsteeme hooldades ei tohi neid katta mingi esemega, ega ise ei tohi selle kohal olla, kui süsteem pole aktiveerunud. Kui süsteem aktiveerub ja mingi ese on sellel peal või hoiab kinni, võib see ese muutuda eluohtlikuks tala pealt minema lennates. Süsteemi osasi vahetades, tuleb kasutada
Oskamatu põlluharimise ja niisutamise tagajärjel võivad jõed, järved ja oaasid ära kuivada või muld soolduda ja muutuda kasutamiskõlbmatuks. Taimestik Kõrbetaimed on kohastunud elama kuumas ja kuivas kliimas ning taluma mulla kuivust. Eri liikudes on isesugused kaitsemeetmed, mis takistavad taimevartest ja lehtedest vee liigset aurumist. Mõnedel taimedel on paksud pisikeste lehtedega või hoopis lehtedeta lihavad varred. Teistel on lehed kokku rullunud või muundunud asteldeks. Osa taimi võivad olla kaetud tiheda pehme karvastikuga. Leidub vaid lühikeseks ajaks elule ärkavaid värvirikkaid rohttaimi. Paljudel taimedel on väga pikad sügavale tungivad juured, mis ulatuvad niiskemate pinnakihtideni põhjavee lähedal. Või vastupidi - hästi on arenenud just pindmine juurestik, mis võimaldab vähest niiskust mullast kiiresti ja kergelt kätte saada. Kaktused säilitavad vett oma lihakas varres, mis on nagu veemahuti
Valge ja rohelise tee vahele nii kvaliteedilt kui hinnalt jääb kollane tee. Pärast korjet kuivatatakse teelehed aeglaselt. Tee on kollaka-kuldse välimusega. Vahe rohelise või valge teega on aroomis, mis meenutab pigem musta teed teiste taimedega. Kollase tee korjekohtadeks on Hunani ja Anhui provintsid Hiinas. Mõned sordid tulevad ka Sichuani provintsist. Teelehtede korje toimub käsitsi ning samuti korjatakse pungasid või esimesi veidi rullunud lehti. Samades piirkondades toimub ka tee töötlemine. Mõlema, nii valge kui ka kollase tee puhul soovitaksin õhukest kerget teetassi. Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Tee_(jook) http://www.joogikoolitused.ee/tee_abc.htm http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=133818 http://www.nadka.pri.ee/kasulik/tee%20kasulik%20lugeda.html http://www.joogikoolitused.ee/valge_tee.htm http://www.terviklik.ee/Artiklid/varvilised_teed.html http://www.joogikoolitused.ee/valge_ja_kollane.htm
Kuna taimi, mis oma juurtega pinnast kinni hoiaksid, kasvab seal vähe, uhub vihmavesi selle minema. Nii tekivad sügavad orud ehk vadid, mille põhjas voolavad vihmaperioodil ajuti ojad. Kõrbetaimed on kohastunud elama kuumas ja kuivas kliimas ning taluma mulla kuivust. Eri liikudes on isesugused kaitsemeetmed, mis takistavad taimevartest ja lehtedest vee liigset aurumist. Mõnedel taimedel on paksud pisikeste lehtedega või hoopis lehtedeta lihavad varred. Teistel on lehed kokku rullunud või muundunud asteldeks. Osa taimi võivad olla kaetud tiheda pehme karvastikuga. Leidub vaid lühikeseks ajaks elule ärkavaid värvirikkaid rohttaimi. Paljudel taimedel on väga pikad sügavale tungivad juured, mis ulatuvad niiskemate pinnakihtideni põhjavee lähedal. Või vastupidi - hästi on arenenud just pindmine juurestik, mis võimaldab vähest niiskust mullast kiiresti ja kergelt kätte saada. Kaktused säilitavad vett oma lihakas varres, mis on nagu veemahuti.
Ka kuivatatud lehed on hallikasrohelised. Parimat vürtsi saab kuivadel kaljustel kasvukohtadel kasvavast rosmariinist.Omapärane kamprit meenutav lõhn ning kibe- mõru vürtsikas maitse.Vürtsina kasutatakse rosmariini värskeid ja kuivatatud lehti. Maitseainena kasutatakse noori, võrse ladvaosas asuvaid lehti, mida korjatakse enne õiepungade tekkimist ning kuivatatakse varjus. Korralikult kuivatatud lehed on haprad, ning peaaegu kokku rullunud. Maitseainena tuntakse iidsestest aegadest peale. Rohkesti kasutatakse Kreekas, Itaalias, Saksamaal, Skandinaaviamaades ja USA-s. Rosmariiniga maitsestatakse peamiselt liharoogi,(sea-, lamba-, küüliku-, kana-, pardi ja kalkuni praadi). Kasutatakse väikestes kogustes. Kuivatatud rosmariini lehed jahvatatakse, värsked hakitakse ja segatakse peeneks hakitud petersellilehtede ja võiga. Liha määritakse saadud pastaga kokku ja küpsetatakse. Rosmariin annab lihale ulukiliha lõhna
keda ta ka lehtede poolest veidi meenutab. Kukemarja lehed on vaid mõne millimeetri pikkused, väga kitsad ja tumerohelised. Kuna lehed asetsevad risti neid kandvate vartega, siis meenutavad need suuresti pisikesi okaspuude okkaid. Kukemarja lehed on tegelikult hoopis laiemad, kuid need on Kukemari alati kokku rullunud. Nii oleksid lehed nagu seest (Empetrum nigrum) õõnsad. Hanevits esineb eelkõige rabades ja rabametsades, harvem siirdesoodes. Lehtedel on keskkoht kõige jämedam, otsad muutuvad sujuvalt ümarateks tippudeks, värvuselt läikivrohelised, leheserv on alla käändunud.
Lehed on saagja servaga valkjalt või hallikalt karvased. Õied on enamasti roosad ja koondunud varre tipul jämedaks õisikuks. Ta on teistest sortidest nõrgema lõhnaga münt. Ta ei sobi kuigi hästi toitusesse. Kuid kasutatakse ravimtaimenda. Siiski saab temast head igapäevateed. Käharmünt (mentha crispa) on aedades kultuurtaimena kasvav teisend looduses, laialt levinud vesimündist. Seda teisendit on raske seostada mõne kindla liigiga, nimetus hõlmab mitmeid mündiliike, kellel on rullunud või kähardunud lehed. Kähara mündi lehed on tugeva vürtsika lõhnaga. Suure kogumina aias kasvades on see taim väga pilkupüüdev. Temast saab väga maitsva joogitee ja toid maitsestamisel saab teda kasutada samamoodi nagu piparmünti. Eriti hea on lehtedest valmistatud teed juua külmetushaiguste korral, samuti on see ka puhitustevastane vahend. Kirbumünt (menthe pulegium) on kena pinnakattetaim. Väikesed ovaalsed lehed katavad
Esialgu hoitakse maapinnast kõrgemal , pea lähedal. Admiralil on see maitsmiselund eriti tundlik: liblikas on võimeline eristama puhast vett nii nõrgast suhkrulahusest, et selle magusast maitsest inimesel aimugi pole. Areng Emased koerlibliklased munevad oma munad paljudele taimeliikidele. Admiral otsib nõgeselehti, mõnikord valib ka ohakad. Iga muna on üksikult lehe ülapoole külge kinni kleebitud. Kui munast koorub röövik, hakkab see rullunud lehest endale varjualust kujundama. Ta ühendab leheservad siidja kiuga ja tõmbab enda poole. Niimoodi varjab ta end vaenlaste pilkude eest ning võib ohutult lehe peal maiustada. Suuremaks kasvades siirdub ta lehel teatud kohta, harilikult lehetippu ning võtab seal sisse pea alaspidi rippuva asendi, olles end kookonit moodustavasse siidvõrgendisse mässinud. Admirali nuku tüüpiliseks tunnuseks on seenhaigust meenutavad tähnid. Ränded ja talvitamine
pruunid karvatutid. Südaja alusega, Pealt tumerohelised, alt heledamad, noorelt peensaagja servaga. Leheroots 3-4 cm mõlemalt poolt, hiljem ainult alt pikk. pehmekarvased. Leheroots 3-5 cm pikk, karvane. Suvel lehed sageli allapoole rullunud. Õitseaeg ja õite õitseb juulis. Õied kinnituvad rootsuga õitseb juuli algul. Õied kinnituvad rootsuga kirjeldus piklikule kandelehele, 3-11 kaupa piklikule kandelehele, 3-8 kaupa püstises püstises ebasarikas. Õied ebasarikas. Õied kollakasvalged, lõhnavad, kollakasvalged, lõhnavad, meerikkad. meerikkad.
Frontalis), Oimuluumine Sarnaluu Os zygomaticum jätke (Proc. Temporalis) Pisaraluu Os lacrimale (Eraldab silmakoobast ninaõõnest) (Katab ninaõõnt ülalt, sisepinnal leidub jätke Ninaluu Os nasale ninaseptikõhre kinnitumiseks) Ventraalne ninakarbikuluu Os (Koosneb väga õhukesest rullunud luulestmest ja conchae nasalis ventralis kinnitub ülalõualuule, tagaosas leidub urge) Ülalõualuukeha (Corpus maxillae), Suulagijätke Ülalõualuu Maxilla (Proc.palatinus), Sombujätke (Proc.alveolaris) Lõikehammasteluu-keha (Corpus ossis incisivi), Lõikehammasteluu Os incisivum Sombujätke (Proc.alveolaris), Ninamine jätke
Kolumbia piirini põhjamägede ja Orinoco jõe vahel. On tuntud veel kui Ilanois, kuigi see 3 sisaldab veel laia sood Orinoco delta ja Kolumbia piiri juures. Ala on nõlvaks ümbritsevatele kõrgetele aladele, mitte kuskil ei ületa kõrgus 2 000 meetrit. Orinoco lisajõest Apurest põhjas, mille lisajõed omakorda voolavad põhjamägedest ja lõikavad läbi madala oru, jätab maha murendatud valli, mis annab maale õrnalt rullunud väljanägemise. Apurest lõunas on maastik tasasem ja kõrguse muutused väiksemad. Üks vanimaid pinnavorme Lõuna-Maeerikas on Guiana mägismaa. See hakkab tõusma kohe Orinoco jõest lõunas ja idas. Erosioon on loonud ebatavalised pinnavormid. Hõlmates umbes pool Venezuelast, koosneb mägismaa põhiliselt platoo alast, andes Orinocole kiirevoolulisi lisajõgesid. Silmatorkavaim topograafiline tunnus on Gran Sabina. See on lai, sõgavalt
- Sissehingamisel ja seismisel vajuvad neerud mitme cm võrra - moodustab parenhüümi väliskihi allapoole - püramiidide vahel sammastena – columnae renales - Ülemäärane liikuvus – ren mobiilis - kiirjas osas – pars radiata (säsikiired) Süntoopia - rullunud osa – pars convoluta (tüüpiline kooreaine) Eespind - tüüpiline kooreaine on sõmerja struktuuriga , värvuselt - parem neer kollakaspunane facies hepatica MIKROSTRUKTUUR
Puhtaveeliste järvede taimed, kuna vajab palju valgust. Ositaimed. Maailmas 1 prk, liike ~40 liiki, Eestis 8 liiki ja hübriidsed liigid. Varred on lülilised, pisikesed lehed. Lehed moodustavad tupja männase varrelüli alusel. Eosed arenevad eospeades. Väga laialdase levikuga, tüütud umbrohud. Sageli mürgised ja sisaldavad räni. Keerdlehikud. Lehed suured. Lehed kujunenud spetsialiseerunud varre harudest. Leht kasvab sõnjalal tipust ja seetõttu tipst rullunud. Tänu sellele kasvutüübile on praktiliselt kõik sõnajalad mürgised ja seetõttu suhteliselt harvaesinevad. Eosed paiknevad lehtede all. Ebakeerdlehikud. Maokeelelaadsed. Eestis 1 liik maokeelt ja 4 liiki võtmeheina. Lehed kaheosalised: vegetatiivne pool ja eoseid kandev pool, vars on maasisene. Võtmeheinad on kuivade elupaikade taimed. Majanduslikku tähtsust pole. Päriskeerdlehikud. Salviinialaadsed ehk veesõnajalad. Erieoselised. Esineb erilehisus (anisofüllia). Juuri pole.
Pistmissuistega tekitatud kahjustused: · Värvuse muutused: o tähnid - peamiselt lehtedel heledamad, lehte vastu valgust vaadataes märgatavad mõnemillimeetrise läbimõõduga kohad. o laigud - suuremad punakad, violetsed, pruunikad või muud värvi kohad lehtedel (värvuse enam- vähem ühtlast muutumist kogu lehe ulatuses võivad põhjustada lestad) · Kuju muutused: o lehtede rullumine - lehe servad on pikisuunas kooldunud või rullunud o lehtede kiprumine - lehed kasvus kängunud ja kiprunud o kuplad - lehtedel muust lehepinnast erineva värvusega kuplisarnaselt kõrgunud kohad o paunad - enamasti lahtedel ja lehevartel mitmesuguse kujuga paunasarnased moodustised o võrsete, taimede või lehe varte kõverdumine - o pahad - sileda või konarliku pinnaga, mõnikord karvade, harjaste või ogadega kaetud moodustised lehtede, lehe vartel, okstel, juurtel j,. Pahas on õõnsus ka kambrikesed, milles
Pea asub võrsumissõlmest vähemalt 1 cm kaugusel 31 Esimese sõlme staadium: esimene sõlm mullapinnal märgatav, vähemalt 1cm kaugusel võrsumissõlmest 32 Teise sõlme staadium: teine sõlm märgatav, vähemalt 2 cm kaugusel esimesest sõlmest 33 Kolmanda sõlme staadium: kolmas sõlm vähemalt 2 cm kaugusel teisest sõlmest 34 Neljanda sõlme staadium: neljas sõlm vähemalt 2 cm kaugusel kolmandast sõlmest 37 Viimase lehe (lipulehe) ilmumine; viimane leht veel rullunud 39 Keelekese staadium: lipulehe keeleke nähtav Makrostaadium 4: Viljatupe paisumine 41 Viljatupp pikenenud 43 Pea/pööris on kõrres ülespoole liikunud, viljatupp hakkab avanema 45 Viljatupp paisunud (lipulehe lehetupp) 47 Viljatupp avaneb 49 Ohete tipud: lipulehe keeleke nähtav Makrostaadium 5: Loomine 51 Esimesed pähikud väljuvad lehetupest 55 Pea/pöörise loomise keskpaik; 1/2 peast on veel viljatupes
Kasutamine haljastuses: Hekitaim, soolotaim, kiviktaimla, metsaaed, park Kasutatud kirjandus: http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/korrelised/teravaoiene-kastik-karl-foerster http://www.jarvselja.ee/kirjeldus.php?id=197 2.2 Tarn (Carex) Konkreetne liik: Harilik tarn(Carex nigra) Taime kõrgus ja läbimõõt: Kõrgus 15...60 cm Taime välislaadi kirjeldus: Kasvab hõreda muruna. Värvuselt hallikasroheline. Lehed: Enamik lehti on lameda pika labaga, mille serv on sageli ülespoole (sissepoole) rullunud. Lehe laius kuni 3 mm. Labata lehetuped on võrkkiududega. Õied või õisikud: Ühesugulised, koondunud pähikutesse. Emas- ja isaspähikud on väliselt erinevad. Isaspähikuid on üks (harva kaks), see on pruunide õiekattelehtedega, tipmine, kuni 2 cm pikkune. Emaspähikud asuvad isaspähikust veidi madalamal, neid on tavaliselt 2...4. Emaspähik on ruljas, püstine, kuni 3 cm pikkune. Õitseb mais ja juunis. Liigi eritunnused: Rohkem torkab ta aga silma siis, kui ilmuvad tumedad
Toidujahile minnakse öösel. · kõigusoojased loomad nad vajavad elutegevuseks väga vähe vett. Kõrbes on kuiv ja nad elavad seal väga hästi ära. Taimed: · kõrbetaimed õitsevad ja viljuvad kiiresti, neil on lihakad või puitunud varred, kitsad lehed või astlad, pikad juured. · Kaktused säilitavad vett oma lihakad varres, mis on nagu veemahuti. · Mõnedel on paksud pisikeste lehtedega või hoopis lehtedeta lihavd varred. · Teistel on lehed kokku rullunud või asteldeks muundunud. · Osa taimi on katud tiheda pehme karvastikuga. · Leidub lühikeseks ajaks allu ärkavaid värvirikkaid rohttaimi. · Paljudel taimedel on väga pikad sügavale tungivad juured, mis ulatuvad niiskemate pinnakihtideni põhjavee lähedale. · Mõnedel on hästi arenenud pindmine juurestik, mis võimaldab vähest niiskust mullast kiiresti ja kergesti kätte saada. 2. Euraasiat ümbritsevad mered ja lahed. PILET 7 1
Lihaskestal on kolm kihti (sisemine piki, välimine ringlihas ja välimine piki). 61. Neerude ehitus, neforni mõiste. Neeru ümbritseb neerusidekirme (fascia renalis), millele järgneb rasvkihn (capsula adiposa) ja selle all fibrooskihn (capsula fibrosa). Neeru parenhüüm koosneb koorest ja säsist. Neerukoor – cortex renis on jagunenud kooresagarikeks (lobuli corticales), millest igaüks koosneb kiirjast osast – pars radiata ja rullunud osast – pars convoluta.Koores esinevad neerukehakesed (corposcula renis). Neerukehakesed koosnevad arvukatest verekapillaaridest, mis moodustavad päsmakesi (glomeruli) ja ümbritsevast päsmakesekihnust. Neeru morfofunktsionaalseks ühikuks on nefron, mis koosneb päsmakesekihnust ja torukestest. Läbi päsmakesekihnu siselestme kaudu toimub vere ultrafiltratsioon (esmase uriini moodustumine) ja torukestes vedeliku tagasiimendumise teel lõplik uriin. Nefroni
Liivpaju (Salix arenaria L.)Kuni 1 m kõrguseks kasvav tõusvate, tihedate võrsetega põõsas asub meil areaali idapiiril, teada kasvamas rannikuluidetel vaid Saaremaa lääneosas. Üldareaal Põhja-Euroopa ja siberi põhjaosa. Võrsed madalate pikivagudega, siidkarvased, pungad väikesed, munajad, karvased. Lehed munajad kuni piklikmunajad, kuni 3 cm pikad, kuni 1,5 cm laiad, lühidalt teritunud tipuga, mõlemalt pinnalt siidkarvased, leheserv veidi rullunud, terveservaline. Leheroots väga lühike kuni rootsutu, abilehed väikesed, ovaalsed. Õitseb mais, urvad ruljad, lühikesed, karvased. Ei oma tähtsust. Vitspaju (Salix viminalis L.)Ka korvipajuks nimetatud pajuliik kasvab sirgete pikkade võrsetega 5-6 m kõrguse põõsana meil oma areaali loodepiiril ja on üsna levinud (mõnedel andmetel naturaliseerunud) veekogude kallastel jne. Üldlevik Euroopa ja Aasia kontinentaalses kliimas
Kasvukoht: hobumadar kasvab kuivades kasvukohtades, loodudel ja liivikutel; ta on lubja- ja valguselembene mitmeaastane taim. Risoom on peenike, arvukate lisajuurtega. Hobumadar on kuni 80 cm kõrgune püstiste või tõusvate ümarate vartega taim, mille kollased õied on väga tihedas õisikus. Teistest madaratest erineb ta oma kuldkollase õite värvi poolest; kõik ülejäänud Eesti madarad on valgete õitega. Lehed on niitjad või lineaalsed, rullunud servaga ja 6-kaupa männases. Taim õitseb juunist augustini ja tal on kibekootav maitse. Viljaks on augustis valmiv kaksikpähklike. Paljuneb nii tuule poolt laiali kantud seemnetega kui vegetatiivselt risoomiga. Kasutamine: hobumadarat piima sisse pannes läheb piim kiiresti hapuks, tänu sellele on taime varemalt kasutatud laapensüümi asendajana juustu valmistamisel. On kasutatud õllelisandina. Hobumadar on ka hea meetaim, õied sisaldavad kollast, juured punast
Seemned levivad lindude abil. (studioviridis.ee) 76 PLOOMIPUU Iseloomustus Ploomipuu (prunus) (joonis 17 ja 18) perekonda kuulub väga palju erinevaid sorte, mis võivad üksteisest erineda nii puu kasvutugevuse, lehtede ja viljade tunnuste, kui ka viljade värvuse poolest. Puu kõrgus on tavaliselt 3-4 meetrit, kuid on ka kääbussorte. Enamikul Euroopas ja Eestis kasvatatavatel sortidel on lehed pungas rullunud ning ovaalsed, õied on valged, mis asuvad ühe kuni kolmekaupa. Viljad on tavaliselt sileda koorega ning kaetud vahaja kirmega. Värvus varieerub rohelisest, kollasest mustjassiniseni (Harilik ploomipuu, 2011). Joonis 17 ja 18. Ploomipuu õis ja vili. Ploomipuud kasvavad kõige paremini parasniiskel, lubjarikkal ja haritud pinnasel. Eelistavad päikesepaistelist ning tuulte eest varjatud kasvukohta. 1 aasta enne istutamist tuleks maale anda täiendavalt orgaanilisi ja mineraalväetisi
annaabi.ee 
