Materjali koostas Sigrid Mallene, Krootuse Põhikooli õpetaja Rohukonn Rohukonn on värvuselt pigem pruun kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni. Meie teisest pruunist konnast - rabakonnast - on ta eristatav kirju kõhualuse poolest, millel on tume marmorjas muster. Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning isegi kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23- 2 ajal. Päeva veedavad rohukonnad põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult. Tema toidust moodustavad peamise osa mardikad ja kahetiivalised (sääsed ja kärbsed), nälkjad ja sihktiivalised (tirtsud ja tirdid). Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedavad suurtesse seltsingutesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas
I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7: · harivesilik, juttselg-kärnkonn, rohekärnkonn, mudakonn, järvekonn, veekonn, tiigikonn. · Neist 3 liiki (mudakonn, juttselg- kärnkonn ja rohekärnkonn) asuvad Eestis oma levila absoluutsel põhjapiiril.
Eestis on kahepaiksete levikuks küllaltki soodsad tingimused. Siin elab 11 liiki kahepaikseid, mis tuleneb siinsete veekogude ja niiskete paikade rohkusest. Inimesele toovad kahepaiksed kasu hävitades putukaid ja nälkjaid. Kahepaiksed täidavad olulist osa erinevate ökosüsteemide aine- ja energiaringes. Kõige tavalisem Eesti kahepaikne on pea kõikjal (välja arvatud Saaremaal) esinev rohukonn. Rohukonn on suhteliselt suur, kasvades kuni 10 cm pikkuseks. Rohukonn on pruun ja kirju kõhualusega. Kuna ta ei ole kiire ja tal puuduvad röövloomade vastu head kaitsevahendid, on tema peamine kaitse varjevärvus. Tema tagajalgadel olevad vöödid loovad pideva pinna katkemise mulje. Istuval konnal seevastu jätab jala eri piirkondade vöötidest koosnev muster mulje nende kehaosade seotusest, mis päriselt seotud ei ole, ja see mulje katkeb kohe, kui konn jalgu sirutab. Kõige
oma elu, sünnist surmani. Maismaale ronivad nad vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis hoiduvad nad enamasti kaldaäärsesse taimestikku, kus on piisavalt niiske ja varjuline. Nad on väga osavad ning vilkad elukad ning volksavad vette niipea, kui kellegi samme kuulevad. Seetõttu on veekonni raske näha. Vaatamata veelisele eluviisile püüavad nad põhiosa oma toidust - mardikaid, kahetiivalisi, kiile ja sipelgaid - maismaalt. Veekonnad on päevase eluviisiga ning kui hädaohtu pole märgata, siis lebavad nad kella 12...16 ajal massidena veepinnal. Öö veedavad konnad veekogu põhjas. Veekonnad talvituvad enda kaevatud urus või veekogu põhjamudas. Talveunest ärkamine toimub aprillis ning 2...3 nädala pärast, alates mai II poolest võib juba kuulda isaskonnade valju ja käredahäälset krooksumist. Et kontsert paremini emasloomadeni kostaks, pungituvad suunurkadest välja heledad-hallikad häälepõied
NÕUDMISED EKSAMIL KAHEPAIKSED JA ROOMAJAD 1. Liigid (16) koos ladinakeelsete nimedega; Kahepaiksed: Tähnikvesilik Triturus vulgaris Harivesilik Triturus cristatus Harilik kärnkonn Bufo Bufo Kõre e juttselg-kärnkonn Bufo/Epidalea calamita Rohe-kärnkonn Bufo/Epidalea viridis Mudakonn Pelobates fuscus Pruunid konnad: Rohukonn Rana temporaria Rabakonn Rana arvalis Rohelised konnad: Tiigikonn Rana lessonae Veekonn Rana esculenta Järvekonn Rana ridibunda ROOMAJAD: Arusisalik Lacerta vivipara Kivisisalik Lacerta agilis Vaskuss Anguis fragilis Nastik Natrix natrix Rästik Vipera berus 2. Liigitundmine pildi järgi > kärnkonnad kõiki tunda, mudakonn, rohelised ja pruunid konnad grupiti, õigete proportsioonidega pildil osata vahet teha (roheliste ja
Tema tagajalgadel olevad vöödid loovad pideva pinna katkemise mulje. Istuval konnal vöötidest koosnev muster jätab mulje nende kehaosade seotusest, mis päriselt seotud ei ole, ja see mulje katkeb kohe, kui konn jalgu sirutab. Kõige raskemini varjatav elund on silm ja sellepärast on rohukonnal nagu kõigil pruunidel konnadel oimul tume triip või laik, mis jätab mulje, et silm ei ole seal, kus ta tegelikult on. on öise eluviisiga loom. Väidetavalt võib rohukonn 1 hüppega läbida vahemaa, mis on võrdne tema 12 kordse kehapikkusega. sigimine, paljunemine ja arenemine- Pärast talveund algab konnadel paljunemisperiood. Rohukonnad kogunevad suurte hulkadena kudemispaikadesse: kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga järvedesse ja tiikidesse. Kudema siirduvad samasse paika, kus nad ise ilmale tulid. Algab nurrumist meenutav konnakontsert. Sigimisperioodil värvub isasloomade kurgualune siniseks ning
Rohukonn Rohukonni leidub kogu Euroopas, seal hulgas ka Eestis. Eestis on ta mandril arvukas, saartel vähearvukas. Mägedes elab ta kuni 3 km kõrgusel. Rohukonnad on tüüpilised metsakonnad ja nad veedavad suurema osa maismaal , kuid siiski ainult niisketes kohtades. Rohukonn konkureerib elupaiga pärast samasse perekondakuuluva rabakonnaga . Nende peamine erinevus on see, et rabakonnal on niiskuse suhtes väiksemad nõudmised. Näiteks : kuivale liivale pandud rohukonn peab vastu 2-3 päeva , aga rabakonn nädala . Rohukonnad võivad kasvada kuni 10 cm pikkusteks , nad on pruunid ja kirju kõhu alusega. Nende peamiseks kaitsevahendiks on nende värvus. Nende punnis silmad asuvad pea külgedel. Rohukonnade kopsud on nõrgalt arenenud ja seega on neil tähtsal kohal
......12 Sissejuhatus Sugukond konlased on üks suuremaid päriskonnaliste seltsi sugukondi, kuhu kuulub umbes 700 liiki. Selle sugukonna tõenäoliseks tekkekeskmeks loetakse idapoolkera. Nüüdisajal on nad levinud üle kogu maailma. Kuna kolmandik maailma kahepaiksetest on väljasuremisohus, siis on ka Eestis kõik kahepaiksed kaitse all. Materjal Uuritavad liigid: Käesolevas töös on käsitletud 5 Eestis ja Venemaal elavat konlast- järvekonn (Rana ridibunda), rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (Rana temporaria), tiigikonn (Rana lessonae) ja veekonn (Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Venemaal elavad veel lisaks siberikonn (Rana amurensis), väikeaasia konn (Rana macrocnemis), kaukaasia konn (Rana camerani), väle konn (Rana dalmatina) ja idakonn (Rana semiplicata). Levikuandmed pärinevad raamatust ,,Loomade elu- kahepaiksed ja roomajad" (6), ,,Euroopa kahepaiksed ja roomajad" (3) ja ,,Kahepaiksed e. amfiibid" (7) Tulemused ja arutelu
Riik: Loomad Hõimkond: Keelikloomad Alamhõimkond: Selgroogsed Klass: Kahepaiksed Selts: Päriskonnalised Sugukond: Kärnkonlased Sugukond: Konnlased Perekond: Kärnkonn Perekond: Konn Liik: Harilik kärnkonn Liik: Järvekonn Liik: Rohe-kärnkonn Liik: Tiigikonn Perekond: Epidalea Liik: Veekonn Liik: Juttselg-kärnkonn Liik: Rabakonn Liik: Rohukonn Sugukond: Mudakonlased Perekond: Mudakonn Liik: Harilik mudakonn Selts: Sabakonnalised Sugukond: Salamanderlased Perekond: Vesilik Liik: Tähnikvesilik Liik: Harivesilik Kõige suurem muutus kalade skeletiga võrreldes on maismaal liikumiseks sobivate jäsemete teke Jäsemed moodustavad paljudest luudest Konna kolju on lai ja lame
ainult mõned nädalad. Nõmme-võrkliblika populatsioonid on olnud viimased aastakümned pidevas languses, peamiselt elupaikade kadumise tõttu, Euroopas hakkas nende arv eriti jõudsalt vähenema tööstusrevulutsiooni aeg. (Learn about butterflies, 2011) Väike-võrkliblikas (Melitaea aurelia) Elab peamiselt kesk-Euroopas,eestis paiknevad oma leviku põhjapiiril Eestis peamiselt looduslikel ja poollooduslikel niitudel, mis on ümbrusest soojemad ja tuulevaiksemad. Tiivaulatus on neil 28-32 mm, värvuselt kollakas-oranzi-kirju. Uus põlvkond juunis või augustis, olenevalt geograafilisest asukohast. (Wikipedia 2011) Mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne) Mustlaik-apollo on ohustatud liblikaliik paljudes Euroopa riikides ning sellega seoses ka kaitse alla võetud. Eestis on aga liik oma areaali laiendamas. Mustlaik-apollol on kindlad nõudmised elupaigale
on ta kohmakas ja väheliikuv ning pole suuteline oma lühikeste tagajalgade abil tegema pikki ja võimasaid hüppeid. Ka ta keel on väheliikuv ning pikalt suu põhja kinnitunud. Seetõttu hangib rohekärnkonn toitu maast ning püüab lendavaid putukaid harva. Ladina keelne nimetus Rana lessonae Rohukonn Rohukonn kuulub pruunide konnade hulka ning see ütleb, et ta on värvuselt pigem pruun kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni. Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning isegi kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23...2 ajal. Tema toidust moodustavad peamise osa mardikad ja kahetiivalised (sääsed ja kärbsed), nälkjad ja sihktiivalised (tirtsud ja tirdid). Ladina keelne nimetus Rana ridibunda Tiigikonn Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased
Paljudel sotsiaalsetel putukatel, sh. kodumesilasel on tagajalgade sääred laienenud omapäraseks suirakorvikeseks, kuhu putukas kogub õielt õiele lennates õietolmu. Veeputukate jalad on tavaliselt kohastunud vees `sõudmiseks', ning on seetõttu aerjad või kamjad. Vahel on jalad kohastunud emase putuka kinnihoidmiseks paaritumise ajal, heaks näiteks on mitmed ujurlased. Vähestel putukatel on seoses väheliikuva eluviisiga jalad kadunud hoopis, tavalisem on jalgade taandareng siiski putukavastsetel. Tagakeha: Putukate tagakeha koosneb 11 lülist, mis osaliselt on tavaliselt evolutsiooni käigus kadunud. Tagakehal asuvad putukatel suguelundid. Erinevalt teistest lülijalgsetest on putukatel jalad tagakehalülidel taandarenenud. Vaid kõige ürgsemates putukarühmades võib täheldada rudimentaarseid jalgu, mis ka neil on oma ülesande suures osas kaotanud. (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/)
Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7...12 aastase magevee-elu järel. Huvitav on ka see, et kuni 24 cm pikkustel (kolmeaastastel) angerjatel pole sugu veel kindel. Magevees ning vähesoolases vees Läänemere rannikul elavad peamiselt vaid emased angerjad, isased Läänemerre üldiselt ei satu. Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Kogu valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas, kust õhtu saabudes jahile siirduvad. Angerjas on röövtoiduline, toitudes vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest, ussidest, väikestest kaladest. Piisavalt suureks kasvanud angerjatega toimub taas muutus: nad omandavad heledama värvuse, süvaveekaladele sarnaselt pungis silmad ning lahkuvad magedast veest ookeani. Kaheksa tuhande
ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Sisalikud on aktiivsed vaid päevasel ajal. Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Talvitumine võib alata juba septembris. Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 °C, siis peavad urud olema küllalt sügavad. Mida paksem lumi maad katab, seda väiksem on külmumisoht. Kevadel virguvad sisalikud aprillis-mais, varsti peale ärkamist jaotuvad nad paaridesse ning asuvad koos toitu jahtima. Sigimisperioodi ajal elab paar ühes urus ning neid võib näha koos päikese käes lesimas
Ta on looduskaitse all. Harakas Harakas on ereda must-valge sulestiku, pika saba ja kädistava häälega lind, kes on kindlasti igaühele tuntud. Ta on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1...10 m kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Pesa ümber askeldab harakapaar juba alates märtsist, kuigi 5...8 muna munetakse alles mai alguseks.
mesilastel igalt hektarilt keskmiselt 20 kg mett korjata. Põldmurakamesi on hele ja läbipaistev, mõnikord kollaka varjundiga ning lõhnab meeldivalt. 21 3. Valge ristik (Trifolium repens) Valge ristik kasvab Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias. Eestis on ta tavaline. Lisaks sellele on ta sisse viidud paljudesse kohtadesse mujal maailmas karjamaataimena, eriti levinud on ta Põhja-Ameerikas ja Uus-Meremaal. Valge ristik kasvab niitudel ja teeservadel. Valge ristik suudab kasvada väga mitmesugustel maastikel, sealhulgas muru sees ja põllul, ta talub söömist ja maapinna lähedalt niitmist. Ta talub mitmesuguse pH-ga pinnast, kuid eelistab savipinnast. Enne umbrohumürkide kasutuselevõtmist sisaldasid müüdavad muruseemnesegud valget ristikut sagedamini kui tänapäeval, sest ta suudab hästi kasvada ja maapinnale rohelise katte tekitada ka toitainetevaesemal pinnasel, kus teised murutaimed hästi kasvada ei taha.
tehiskoobast. Piusa liivakivi kuulub ülemdevoni Sventoi lademe Gauja kihistusse. Kõrgetes kaevanduskäikudes on esindatud kollaks- või pruunikashallide põimjas- või horisontaalkihilised liivakivid. Piusa liivas on kvartsi 94 %, päevakivi 3,6 % , vilgukivi 1,1 %, raskeid mineraale 0,1 %. On veel rutiili ja ilmeniiti. Piusas asuvad endised kaevanduskäigud on kujunenud lendlaste ehk rahva seas nimetatud nahkhiirte talvituspaigaks. Nahkhiired on imetajad. Nad on peidulise eluviisiga ning asustavad nii loodusmaastikke kui hõreda inimasutustega kultuurmaastikke. Nende suvised elupaigad on puistutes ja veekogude ääres. Päeval on nahkhiired peidus, öösel aga sooritavad toitumislende. Nad on putuktoidulised. Piusas asub suur nahkhiirte talvituskoloonia, mis on tekkinud pika aja jooksul. Loendama hakati neid 1949. a, siis leiti vaid 22 isendit.1994 oli nahkhiiri loenduse andmetel 2000 ja 1999. a juba 3500
peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7...12 aastase magevee-elu järel. Huvitav on ka see, et kuni 24 cm pikkustel (kolmeaastastel) angerjatel pole sugu veel kindel. Magevees ning vähesoolases vees Läänemere rannikul elavad peamiselt vaid emased angerjad, isased Läänemerre üldiselt ei satu. Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Kogu valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas, kust õhtu saabudes jahile siirduvad. Angerjas on röövtoiduline, toitudes vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest, ussidest, väikestest kaladest. Piisavalt suureks kasvanud angerjatega toimub taas muutus: nad omandavad heledama värvuse, süvaveekaladele sarnaselt pungis silmad ning lahkuvad magedast veest ookeani. Kaheksa tuhande kilomeetrise retke Soome lahest
ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, floristika, taimesüstemaatika, geobotaanika, paleobotaanika, etnobotaanika. Süstemaatika: 1735.aastal ilmus Carl von Linne teos Systema Naturae, mis esitas taimede, loomade ja mineraalide hierarhilise klassifikatsiooni, mis on kasutusel tänaseni
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
Õitseb mais, viljub juunis. Kasutamine: varvastarnal on väike tähtsus karjamaataimena. VÄRV-VARJULILL - Nime Asperula tinctoria tõlkimisel saame, asper - kare; varjulille paljudel liikidel on enam-vähem karedad lehed; ja tinctoria - värvimiseks kasutatav, värvainet sisaldav. Sugukond madaralised. Kasvukoht: värv-varjulill on lubja- ja kuivalembene mitmeaastane taim, ta kasvab loodudel, kuivadel niitudel, paeklibul; peamiselt Eesti loodeosas ja läänesaartel. Selle lubjalembese taime varred on kas püstised või tõusvad, neljakandilised kuni 50 cm kõrgused. Lehed kitsaslineaalsed 3 cm pikad kuni 2 mm laiad, 4-6 kaupa männases. Õied on väikesed, valged 3-6 kaupa poolsarikates, hõredates tipmistes harkjalt harunenud õisikutes. Õitseb juunis ja juulis. Kuivades muutub taim mustjaks. Taime juured sisaldavad punakat värvainet.
Suurem osa loomi neelab eri suurusega tahkeid toidupalu: terveid loomakesi või taimede ja loomade tükke. Et saakloom kinni püüda ja surmata või toidust tükke rebida, on neil mitmesuguseid abivahendeid: näiteks ainuõõssetel kõrverakud ja kombitsad, tigudel hõõrel, peajalgsetel iminappadega kombitsad, vähkidel sõrad ja lõuad, putukatel haukamissuised. Pilt ja alltekst: Vähk haarab saagi sõrgadega ja peenestab selle lõugadega. * Millised toitumiskohastumused on kujunenud veelise eluviisiga selgrootutel? --- 46 Kuidas toimub seedimine? Ükskõik mil viisil loom sööb, tuleb toit seedida, st lõhustada väikesteks molekulideks. Seejärel imenduvad need vereringesse ja jõuavad rakkudesse, kus nendest moodustatakse uusi vajalikke aineid ning saadakse energiat kasvamiseks ja elus püsimiseks. Seedumatud toiduosad eritatakse. Seedimine raku sees Kõige algelisem on rakusisene seedimine. Käsnad on ainsad loomad, kellel toimub kogu seedimine spetsiaalsetes rakkudes
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
Palun, siin siis teile see botaanika eksami materjal. Paarile küsimusele jäi vastamata, sest ei leidnud seda kuskilt. Kuid meilt Ploompuu seda ei küsinud. Soovitan kindlasti juurde lugeda tunnikonspektist, sest näiteks kottseente osa siin nii pikalt ja täpselt ei ole, kui tema küsis. Kuigi pileti peal neid küsimusi ei olnud. Edu õppimiseks ja saatke see siis kõigile edasi, kes võib-olla kohe ei saanud! 1. Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid- süstemaatika ühikud. Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nim. taksoniteks: liik->perekond->sugukond->selt->klass->hõimkond->riik 2. Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potensiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=pal
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvata
1. Süstemaatika teaduslikud alused. Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid süstemaatika ühikud. Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nimetatakse taksoniteks: Liik < perekond < sugukond < selts < klass < hõimkond < riik 2. Liigi mõiste. Liik bakteritel, eukarüootidel, apomiktilistel organismidel. Võimalikud raskused liigi mõiste piiritlemisel. Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potentsiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=paljunemisvõimelisi) järglasi. Liigi tunnuseks on ka levila areaal. Raskusi liigi mõiste piiritlemisel - liik kui põhiühik on üldistus - tunnetusühik. Üks rahuldavamaid liigi määratlusi kuulub V. Komarovile: "Liik on ühest esi
1. Eesti metsade üldiseloomustus ja metsade jaotus hoiu-, tulundus - ja kaitsemetsadeks. Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. 2. teadus- ja haridusharust, mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1.)Metsakasvatus esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse, puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega. 2.)Metsako
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaarst Koostajad: A
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
