Keskkonnakaitse õppetool Ressursside ebaefektiivne kasutus ja tulevased põlvkonnad Essee Tööstusökoloogia erialal Üliõpilane: Triin Rist Juhendaja : Tiina Niine Tartu, 2014 Erinevaid ressursse mida
ebaefektiivselt tarvitatakse on palju, näiteks
naftasaadused ja
ka erinevad loodusvarad. Majanduslikult mõtleva inimese puhul, on tähtsaks see, et ise saaks
kasu ning tahaplaanile jääb see, kas ja kui palju ressursse tulevastele põlvkondadele jääb.
Majanduslikult mõtleva inimese jaoks on eelkõige tähtis ise kasu saada nind seeläbi rikastuda.
Kuna praegune majandus on üles ehitatud
tarbimisele , siis seeläbi ongi inimkonnale ette
nähtud tarbida ebaefektiivselt. Eesmärgiks on tarbida võimalikult palju, kuna seeläbi
majandus kasvab. Seega ei üldjoontes ei tahetagi inimestele selgeks teha, et liigtarbimine toob
enesega kaasa probleeme, sest ühiskond vajab tarbimist. Samas inimesed, kes tahaksid vähem
tarbida, ei saa seda teha, sest tooted on ülesehitatud nii, et need ei peaks pikka aega vastu, et
tooteid tarbitaks rohkem. Ebaefektiivseks kasutamiseks võib pidada ka ressursside kasutamine
lõbu pärast, mille käigus tarbimise saadud kasutegur on minimaalne.
Üks ressurss, mida vägagi ebaefektiivselt kasutatakse, on
nafta ja ta erinevad
saadused . Suur ressursikulu on näiteks erinevatel mootorspordialadel, kus kasutatakse
tohututes
kogustes naftasaadusi lihtsalt selleks, et
autotootjad saaks näidata oma masinate
omadusi, peamiselt kiirust ja juhitavust. Samas on see äri, kus on suured
rahad mängus.
Mootorspordis kulub tohututes kogustes naftasaadusi, mida saaks kasutades kordades
suurema kasuteguriga tegevusteks. Peale mootorspordi on palju kütuse raiskamist ka
inimkonnal niisama. On palju neid inimesi, kes vahel sõidavad niisama, lihtsalt selleks, et
sõita, mitte selleks, et minna punktist A punkti B. Samuti ka see on ressursside ebaefektiivne
tarbimine. Tihtipeale räägitakse, et
nafta hakkab otsa lõppema, mistõttu on kohati arusaamatu,
miks mootorsport nii
populaarne on. Antud spordiringkonnas tundub, et inimesi ei huvita see,
kui suured on
olemasolevad naftavarud , sest ollakse harjunud sellega, et kütust on,ükskõik
mis hinnaga see ka ei oleks. Praegune ühiskond on harjunud küllusega, on harjutud piiritult
tarbima, kõik on lihtsasti kättesaadav sealhulgas ka nafta, mistõttu ei suudeta uskuda, et üks
päev võib jõuda kätte see päev, mil olemasolevad varud hakkavad otsa saama. Praegu on küll
näha, et hakatakse
otsima naftale alternatiive, kuid alternatiivide otsimine on siiski siiani vaid
tänavasõidu masinate hulgas. Siiani pole ühtki
Tesla S’i kuskil mootorspordi võstlustel
osalemas. Samas on juba vaikselt jõutud alternatiivide leidmisel niikaugele, et tulevikus võiks
naftasaadustel sõitvad mootorsõidukid vahetada alternatiivkütustega masinate vastu. Üks hea
näide on Tesla S. See auto ongi eelkõige toodetud sportautoks. Antud autot tootva firma
eesmärk oligi toota
kõigepealt hea ja kiire masin ning seejärel teha masin, mis sobiks
igapäevaselt sõitmiseks ka madalamate nõudmistega inimestele. Tulevastele põlvkondadele
ilmselt ei jätku naftat nii palju, et saaks seda tarbida samamoodi nagu praegune ühiskond
tarbib, kuid suure tõenäosusega on
tehnoloogia erinevate alternatiivide koha pealt arenenud
rohkem kui praegu. On olemas erinevaid elektriautosid ja ka surugaasil sõitvaid masinaid. On
olemas alternatiive, mille edasiarendamisel saaks luua tulevastele põlvkondadele sarnased
lõbustused mootorspordi valdkonnast, lihtsalt naftasaadused vahetuksid alternatiivide vastu.
Samas siis võiks just mootorsport muutuda huvitavamaks, kuna kui omavahel panna
võistlema elektriauto gaasiautoga, siis võib olla
põnev vaadata just selle nurga alt, et milline
alternatiivne tehnoloogia on parim.
Üheks vägagi suureks ressursside ebaefektiivseks kasutuskohaks on
sõjad . Arvestades
kui palju ressursse
sõjatehnika peale kulub, ja arvestades kui suuri kahjusid pommitamistega
tehakse, siis võiks öelda, et sõjad on ühed ressursside ebaefektiivse kasutamise
musternäidiseks. Tohututes kogustes metalli, erinevaid keemilisi ühendeid ja samuti ka
inimressurssi kulub enamjaolt mitte millegi pärast. Samas sõdu peetakse
koguaeg .
Kasutatakse tohututes kogustes materjale, millest saaks nii mõndagi inimkonnale
kasulikku teha, kuid ei teha. Sõdade ajal kulub ka tohutult naftasaadusi erinevate liiklusvahendite
tarbeks. Näiteks auto24.ee müüdi kunagi
tanki , mis võttis 180 liitrit kütust
100km läbimiseks,
mis on tohutu kogus. Kui teha nüüd kiire arvutus ehk kui
Venelased tahaksid Moskvast
Tallinna ründama minna 100 tankiga, siis kuluks umbes 180 000 liitrit kütust, kui võtta et
vahemaa on suurusjärgus
tuhat kilomeetrit. Seega naftal põhinevaid kütuseid kulub sõjas
ilmselgelt liigagi palju. Samuti nagu
motosport mõjutab ka sõda nafta kiiret vähenemist.
Samamoodi nagu mootorspordil ei leia isiklikult sõdade pidamisel väga suurt mõtet. Seda
tehakse pigem võimu näitamiseks, et saada enda alluvusse alad, kus saaks tarbida kohalikke
ressursse, aga kas üldse on mõtet
tungida lähisida riikidele kallale ja kulutada naftamaardlate
enda võimusesse saamiseks tohututes kogustes naftat? Kui suur üldse on sellise tegevuse
kasutegur? Isiklikult ei usu, et tegemist oleks teab mis suure kasuteguriga, et peaks nii
käituma. Samas sõdadega on nii nagu on, neid on olnud minevikus ja tuleb ka tulevikus,
mistõttu selline ressursside ebaefektiivne tarbimine ilmselt niipea ei vähene kindlasti. Ehk
suudavad tulevades põlvkonnad luua efektiivsemad tehnoloogiad, kuid vaevalt sõjalennukid
hakkaksid sõitma surugaasil või muud sarnast. Ehk muutuvad sõjad vähem füüsiliseks ja
hakatakse pigem Internetis sõdu
pidama , aga kes teab, kas selline viis üldse nii mastaapseks
muutub.
Naftasaaduseks on ka
plastik ning samuti väheneb ka selle tootmine kui nafta varud
vähenevad. Plastik ümbritseb meid igal pool.
Istudes diivanil
laptop süles ja vaadata enda
ümber, siis
tunduvad enamik asju, mis ümbritsevad, on
plastikust . Arvuti, teleripult, telefon,
kommipaberid, krõpsupakk, juuksekamm, huulepalsami tuub, soolatops, vitamiinipurk, kõik
need on on plastikust, mis on saadud naftast. Plastik on maailma vallutanud ning
inimkond on
harjunud plastikut kasutama igapäevaselt ja nagu kütuste puhulgi, tarbitakse seda
ebaefektiivselt, kulutatakse liialt palju. Näiteks enda
seisukohast võin öelda, et mul kulub
tohutult palju kilekotte, umbes kuu aega tagasi veel ei kulunud, kuid kui
perre sai võetud koer,
siis kulub neid ääretult palju väljaheidete kokku korjamiseks, samas ei oska ka leida
sobivat alternatiivi kilekottidele. Ilmselt bioplastist
kott oleks hea
alternatiiv , kuid hetkel ise küll ei
oska öelda, kust võiks neid saada. Alternatiiviks ei ole ka väljaheite koristamata jätmine, sest
see peaks olema kohustuslik loomaomanikule. Iseenesest oleks ka väga jube kui ei koristataks
enda looma järel ja paneelmajade ümbrused oleks kui miiniväljad. Igatahes kui kodus on
kutsikas, siis kulub kilekotte päevas kuskil 4-5
tükki , mis nädala peale on juba kuni 35 tükki
ja kuu peale 140 tükki, mis on tegelikult üsna suur arv. Kuigi
koera kasvades kilekottide arv
väheneb, kuid siiski kilekottide kulu jääb kuskil 12-14 aastaks. Arvestades, et koeri peavad
väga paljud inimesed, siis kõigi korralike koeraomanike puhul kokku on plastikkottide
tarbimine väga suure koguse, mis küll kogu plastiku tarbimises on väike kogus, kuid
tegelikult väikesed asjad teevadki kokku suure koguse. Samuti ka kommipaberid ja ükskõik
mis
pakendid , mida poest saame. Üleüldse ümbritseb inimesi palju selliseid pakendeid ja asju,
mida kasutatakse vaid ühe korra ning mida tegelikult üldse vaja ei oleks, kuid
tarbimisühiskond sunnib peale nende tarbimist. Tulevaste põlvkondade jaoks jääb ilmselt
probleemi lahendamine, sest plastikuprobleem on tohutu. Samas plastikule pole veel leitud nii
head alternatiivi, mis saaks asendada kogu plastiku, kõik erinevad vormid.Kuna plastikuid on
niivõrd palju erinevaid, siis on raske leida alternatiivi, mis sobiks asendama kõiki erinevaid
plastikuliike, mistõttu ilmselt tuleks leida erinevad alternatiivid erinevatele plastikutele.
Üheks Igapäevaseks ressursi liigtarbimiseks on pidev
elektrienergia liigtarbimine, ikka
ja jälle unustatakse tuppa kus parasjagu ei olda tuli põlema või lihtsalt ühiskond on harjunud
valgusreostusega, mistõttu põlevad inimtühjades tänavates tänavavalgustused, samuti ka
poodide vaateakned säravad
tuledes ka keset
ööd , samuti ka reklaamtahvlid, mis tekkitavad
omakorda üsnagi suurt valgusreostust. Peale selle, et eelpool mainitu tekitab valgusreostust,
tekib ka tohutu energiakulu, mida tegelikkuses inimestel pole vaja. Tegemist on vägagi suure
energiakuluga, mille otstarve on süvendada enamjaolt inimeste tarbimist. Mis omakorda
soodustab erinevate ressursside ületarbimist. Elektrit toodetakse Eesti puhul enamjaolt
põlevkivi energiast,
põlevkivi on
taastumatu maavara , mille puhul tuleks tarbimisega
ettevaatlik olla, et ressurss otsa ei saaks. Kuna elektrienergia tarbimine on üsna
ebaratsionaalne, siis on raiskamist väga palju. Ilmselt valguse reostuse vähendamisega
nagunii lähitulevikus tegelema ei hakata, siis on üsna loogiline et antud probleemiga praegune
põlvkond tegelema ei hakka. Ilmselt hakkavad sellega tegelema mõned järgnevad
põlvkonnad. Valgusreostuse ainus probleem ei ole energia asjatu kulutamine vaid
tehisvalgusel on ka muid probleeme, mis on lausa tervist kahjustavad. Näiteks uuringud
näitavad, et
tehislik valgus mõjutab melatoniini tekkimist, mis omakorda soodustab rinnavähi
teket. Seega ressusri ebaefektiivne tarbimine pole inimkonnale kuskilt otsast kasulik, kuid
seda tehakse majanduslikel eesmärkidel sellegi poolest. Probleemi lahendamine peaks
jääma järgnevatele põlvkondadele, sest hetkel pole probleemi üht osa nii palju analüüsitud, et
inimesed saaks aru, et tuleks valgusega priiskamine lõpetada. Selle probleemi puhul tuleks
kõigepealt inimkonnale selgeks teha, et tehisvalgus ei ole tervisele hea. Praegu on sel teemal
liiga vähe
uuringuid tehtud, mistõttu laialdaselt ei ole veel väga võimalik levitada sellist
informatsiooni.
Ressursside ebaefektiivseks kasutamiseks võib pidada ka paberile märkmete tegemist.
Enamjaolt neid märkmeid tavaliselt teist korda
kasutust ei leia, seega see on enamjaolt lihtsalt
paberi raiskamine, mis omakorda on puidu ebaefektiivne kasutamine. Selline probleem on
küll leidmas
lahendust tehnoloogia arengu abil juba praegu, kuid on siiani kohti, kus
kulutatakse tohutult paberit lihtsalt seetõttu, et ei ole loodud paremat süsteemi. Näiteks
töötasin suvel Tartu Ülikooli Kliinikumi köögis, kus kulub päevas ligi plokk paberit. Ühes
plokkis peaks olema kuskil 500 lehte, seega aastas kulub üle 180 000 lehe paberit, mis on
tohutu kogus. Kui
küsisin , kas nad pole suutnud leida paremat lahendust, siis vastati et ei ole.
Kõiki paberied prinditakse seal kaks koopiat, et saaks ka arhiveerida.
Digitaalne arhiiv ei
olevat neile mulle arusaamatutel põhjustel sobilik. Samas need
paberid mida kasutatakse
lendavad, pärast nende läbi lugemist,
prügikasti , mistõttu on nende kasutusaeg lühike ja
seetõttu tekib küsimus, kas ei saaks leida tehnoloogiliselt lahendusi, mis asendaks
paberkandjad. Näiteks tahvelarvutid, sest seal köögis puutuvad paberitega kokku vähesed
inimesed ja nad saaks kasvõi tahvelarvutilt lugeda vajaliku info. Odavamad tahvelarvutid
maksavad kuskil 150€ ja peavad ilmselt 2 aastat ikka vastu, samas paberile kulub seal kuskil
umbes 1500€ kui võtta paberiblokki hinnaks 4-5€. Selle raha eest peaks saama piisavalt palju
tahvelarvuteid, et töö saaks digitaalselt tehtud. Seega selle probleemi puhul on olemas
lahendus, kuid mõningalt ei kasutata olemasolevaid lahendusi. Tulevased põlvkonnad peaks
soodustama tehnoloogia kasutamist, mistõttu väheneb puidu ebaefektiivne kasutamine.
Igapäevane
kokkupuude ressursside ebaefektiivse kasutamise koha pealt on kindlasti
rõivatööstuse toodang, mille kvaliteet on niivõrd halb, et üle ühe hooaja ei pae vastu ja ega
polegi mõeldud kauem vastu pidama.
Kangaid valmistatakse nii tehislikest kiududest kui ka
looduslikest, mistõttu hajub ressursside kasutamine, kuid sellegipoolest on tunda, et ressursse
ei kasutata nii nagu võiks. Kuna majanduslikult on ettevõtetele kasulik luua rõivaid, mille
kasutusiga on minimaalne, siis ei ole lootagi, et toodetaks kvaliteetset ja vastupidavat. Kuna
majanduslikult mõtlevad inimesed ei mõtle tavaliselt sellele millist kasu või kahju asjatu
tarbimine looduskeskkonnale teeb. Kuna eesmärgiks on teha võimalikult palju võimalikult
odavaid rõivaid, siis ei saagi oodata, et kvaliteet oleks tähtis. Kuna moetööstus on enamjaolt
suunatud naistele ja naistel on levinud arusaam, et üle ühe hooaja nagunii ei kõlba
riideid ja
ehteid jms kanda, siis on ka loogiline, et ei hakata kvaliteedile rõhku
panema . Näiteks hetkel
töötan ühes kingapoes, kus vahel töökaaslasi kuulates hakkab lausa häbi, et ma nendega koos
töötan. Vaatavad poes müüdavat kaupa ja arutavad, et nagunii kui ostaks midagi, siis tüdineks
nagunii nii
kiirest asjast , et paari kuu pärast läheks nagunii uut vaja. Samas kuna hetkel on
tunne, et USAlik maailmavaade vallutab maailma, kus ostetaksegi riideid üheks
kasutuskorraks, siis kahjuks arvan, et niipea sellisele käitumisele
piire ette ei seata, sest
majanduslikult on see kasulik ja SKP tõuseb kui rohkem tarbitakse. Samas loodan, et
järgnevatel põlvkondadel tuleb aru pähe ja hakkavad
kvantiteedi asemel kvaliteeti hindama
ning seeläbi ka vähem ressursse kasutama.
Erinevaid probleeme ja ebaefektiivset ressursside kasutust on liialt palju. Kõiki
võimalikke viise jääbki loetlema ja nende üle arutlema pikalt, sest lahendusi võib välja
mõelda erinevaid, mõni neist ei pruugi olla nii sobilik kui teine. Samas praegune ühiskond
ongi üles ehitatud liigtarbimisele, mistõttu on raske hakata juurutama praeguseid
käitumisharjumusi välja. Samas inimkond muutub järjest laisemaks tehnoloogia arengu tõttu,
seega kas üldse hakatakse otsima lahendusi või hävitatakse üldse planeet Maa, seda pole teada
ega saa ka teada ilmselt niipea.
Kõik kommentaarid