Majanduse põhiküsimused (0)

Avo Org 2.1. Piiramatud vajadused ja piiratud hüvised. Nappuse olemus
2. Majanduse põhiküsimused, majandusprobleem Mõisted: vajadused, piiramatud vajadused, hüvised ja teenused, piiratud e nappivad ressursid , vabalt saadav hüvis, piiratuse majandusseadus, tootmistegurid e tootmisfaktorid, tootmise sisendid , maa, töö, kapital ettevõtlus, tootmise väljund, toodang, loobumiskulu e alternatiivkulu , tootmisvõimaluste kõver, kasvavate alternatiivkulude seadus, konstantsed alternatiivkulud , mida, kuidas, kellele toota, majandussüsteemid, tavamajandus , käsumajandus, turumajandus , segamajandus , ringkäigumudel, teguritulud, toodanguturg , ressursiturg 2. Majanduse põhiküsimused, majandusprobleem 2.1. Piiramatud vajadused ja piiratud hüvised. Nappuse olemus 2.2. Majandusressursid ja tootmistegurid tootmise sisenditena 2.3. Tootmisvõimaluste kõver ja ressursside alternatiivne kasutamine 2.4. Majandusprobleem ning erinevad majandussüsteemid 2.5. Üldmajanduslikud sõltuvussuhted ja lihtne ringlusskeem
2.1. Piiramatud vajadused ja piiratud hüvised. Nappuse olemus
Vajadus(ed) (need(s)) e tarve on tajutav puudusetunne.
Vajadus kitsas majandusteaduslikus käsitluses on puuduse tunne, mida inimene saab rahuldada hüviste (kaupade ja teenuste) tarbimisega.
Nüüdisaegne mõtlev inimene (homo sapiens ) ei ole mitte üksnes bioloogiline, vaid esmajoones biosotsiaalne olend (homo socialis). Majandusinimesena e homo oeconomicusena ta mitte lihtsalt ei ela, vaid tegutseb aktiivselt majanduselus, soovides võimalikult hästi rahuldada oma alatasa muutuvaid ja täienevaid elulisi vajadusi ning olles ressursside piiratuse tõttu sunnitud selleks pidevalt tegema mitmesuguseid valikuid .
Laiemas mõttes on vajadus tarvidus teatud aineliste, vaimsete ja sotsiaalsete elutingimuste järele, mille vajakajäämine kutsub esile puudustunde kas inimeses (inimorganismis) endas või ühiskondlikus institutsioonis.
Sõltudes konkreetsetest elutingimustest ja arengutasemest, on vajaduste hierarhia keeruline ning mitmetahuline, kuid üldise tendentsina tekitab ühtede (madalamatasemeliste, esmavajaduste) rahuldamine alati uusi, kõrgematasemelisi vajadusi.
Inimvajaduste struktuur e ülesehitus on üldjoontes looduse poolt ette kirjutatud. Näiteks äsja ilmale tulnud inimlapse esmane elutarve on hingamistarve (tarve on tarbimisvajadus). Järgneb soojatarve ja alles seejärel toidutarve (mõistagi koos vedelikutarbega). Edasi tulevad põhilistena veel vajadus kehakatte ja peavarju järgi. Järelikult võime rääkida looduse poolt tekitatud füüsilistest, aga ka vaimsetest ja emotsionaalsetest vajadustest .
Ameerika psühholoogi Abraham Harold Maslow ' järgi, kes töötas välja nn motivatsiooniteooria , eristatakse viit liiki inimtarbeid (nn Maslow' vajaduste ,,püramiid" või ka ,, trepp "), mis asetuvad üksteise suhtes järgmise hierarhia kohaselt (vt joonis 2.1). Püramiidi aluse moodustavad füsioloogilised vajadused, mille rahuldamine on järgmiste vajaduste tekke ja rahuldamise eeldus.
1 Avo Org 2.1. Piiramatud vajadused ja piiratud hüvised. Nappuse olemus
Enese- teostus- vajadused
Isikuvajadused (vajadus identifitseeruda kujutlusega endast, jms)
Sotsiaalsed vajadused (vajadus suhelda, vajadus kuuluda ühiseid huvisid taotlevate inimeste ühendusse)
Turvavajadused (vajadus olla kaitstud nii bioloogilise kui ka sotsiaalse vägivall eest)
Füsioloogilised vajadused (vajadus hapniku, vedeliku, soojuse, toidu, kehakatte, eluaseme jms järele)
Joonis 2.1. A. Maslow' inimtarvete hierarhia (vajaduste püramiid).
Nn majanduslikud vajadused, nagu sotsiaalsedki, on suuresti sünnitatud inimtsivilisatsiooni poolt. Algelise majanduselu vajaduste tase piirdus enamjaolt vaid kolme kõige põhilisema, toidu-, kehakatte- ja eluasemetarbe rahuldamisega. Valdava osa tänapäeval rahuldamist vajavatest vajadustest on aga inimene ise ajaloolise arengu käigus kujundanud. Vajaduste erinevate aspektide tutvustamiseks esitame prof. V. Kelliku poolt kahel erineval lähtealusel koostatud vajaduste jaotuse (vt tabel 2.1). Tabel 2.1 Vajaduste erinevaid võimalikke jaotusi
Majanduslikud vajadused Mittemajanduslikud vajadused Ainelised (hüviste tarbimise vajadus) Füüsilised (tervis) Töised (töise eneseteostuse vajadus) Sotsiaalsed (vabadus) Vaimsed (tunnetus) Emotsionaalsed (armastus)
Vajadused Looduslikud Majanduslikud Füüsilised Vajadus olla terve Tervishoiuasutuste rajamise vajadus Vaimsed Vajadus maailma tunnetada Haridusasutuste rajamise vajadus Emotsionaalsed Vajadus armastada ja olla Kodukolde loomise vajadus armastatud
Liigendada võib vajadusi ka näiteks esmatarveteks (nende rahuldamata jätmine võib olla
2 Avo Org 2.1. Piiramatud vajadused ja piiratud hüvised. Nappuse olemus
eluohtlik) ja kõrgemateks vajadusteks (tavaliselt alles siis, kui toidu-, kehakatte- ja elamutarve on vähemalt mingil minimaaltasemel rahuldatud, saab inimene võimaluse niiöelda kõrgemate vajaduste rahuldamiseks). Erinevaid vajaduste jaotusi on teisigi, näitena olgu toodud jaotus hetketarveteks ja perspektiivseteks tulevikutarveteks.
Majandusteoreetilises analüüsis käsitletakse vajadusi ennekõike kitsas mõistes, s.o kui puudusetunnet, mida inimene saab rahuldada hüviste (toodete, kaupade ja teenuste) tarbimisega.
Hüvis (( economic ) good , commodity) on laiemas tähenduses vahendid ( kaubad ja teenused), mis võivad rahuldada nii inimese ainelisi (näiteks kaubad: leib, rõivad, auto jne) kui ka mitteainelisi (näiteks teenused: tervishoid, haridus , teater, raamatud jne) vajadusi. Kitsamas käsitluses mõistetakse hüvise all ainult ainelisi (materiaalseid) vahendeid.
Samas on ühiskonna ja üksikindiviidide vajaduste rahuldamise võimalused piiratud, sest hüviste ja teenuste valmistamisel kasutatavate sisend - e tootmistegurite valik ühiskonnas on nappiv. Üldiselt ei ole inimvajaduste arengul piire ja seetõttu ei saa mitte kunagi olla piisavalt ressursse, et rahuldada kõiki (piiramatuid) vajadusi.
Tähelepanu peab pöörama sellele, et majandusteaduslikus käsitluses on nn piiratud e nappiv ressurss või hüvis (scarce resource, good) selline, mille saadaolev ja tarbijaile (soovijaile) pakutav kogus on väiksem kogusest, mida potentsiaalsed kasutajad sooviksid omada juhul, kui seda hüvist jagataks tasuta (ehk 0-hinnaga).
Piiratud e nappivad ressursse või hüviseid ei jätku tasuta jagamisel kõikidele soovijatele ja nende omandamisega kaasnevad alati alternatiiv - e loobumiskulud.
Piiratud ressursside (või hüviste) hankimisel ilmneb alati alternatiivkulu e loobumiskulu ( opportunity cost), kuna piiratuse tingimustes tuleb valikute tegemisel millegi saamiseks alati loobuda millestki (ajast, rahast, mingitest teistest hüvistest jne).
Alternatiivkulu on loobumiskulu piiratud ressursi mingiks otstarbeks kasutamisel (kulutamisel). Mõõdetakse (saamata jäänud) tuluga, millest jäädakse ilma ressursi mõnest muust (alternatiivsest) kasutusviisist loobumise tõttu.
Erinevalt vabalt saadavatest hüvistest on piiratud hüvistel reeglina alati ka mingi alghind.
Piiratud hüvise tähistamiseks kasutatakse inglise keeles ka väljendeid limited good ja economic good, esmajoones tähenduses, et antud hüvise puhul on tegemist selle üldnõudlusega võrreldes nappivaga, mistõttu taolise hüvise jaotamist tuleb reguleerida, turumajanduses tavaliselt suhteliselt kõrge hinna abil (s.t selliseid hüviseid ei ole otstarbekas jaotada tasuta või madala hinnaga).
Vajaduste ja nende rahuldamise võimaluste vastasseisu vähendamiseks ongi kaks põhimõttelist võimalust: · mitte lasta vajadustel tekkida või suruda tekkinud vajadused maha või · püüda suurendada vahendeid (ressursse) vajaduste paremaks rahuldamiseks.
3 Avo Org 2.2. (Majandus)ressursid ja tootmistegurid tootmise sisenditena
Tasuta e vabalt saadav ressurss või hüvis (free good) on selline, mille saadaolev ja võimalikele kasutajaile pakutav kogus on suurem sellest, mida tarbijad sooviksid saada tasuta (e 0-hinnaga).
Vabalt saadavate ressursside või hüviste alternatiivkulu on võrdne 0-ga, s.t ükski kasutaja ei pea sellise hüvise omandamisel loobuma ühestki teisest.
Piiratuse majandusseadus (law of scarcity) väidab hüvised olevat piiratud seetõttu, et ei ole piisavalt vabalt saadavaid ressursse kõigi nende hüviste valmistamiseks, mida ühiskonnas soovitakse tarbida. Järelikult lihtsustatud skeemina
piiratud (tootlikud) ressursid piiratud hüvised ó piiramatud vajadused
Piiratuse seadusest tuleneb paratamatus teha pidevalt valikuid.
Et hüvised on võrreldes vajadustega suhteliselt piiratud, kirjeldab ja analüüsib majandusteadus seda, kuidas erinevad ühiskonnad tulevad toime piiratud ressursside tingimustes, otsides vastust küsimustele ,,mida, kuidas ja kellele toota?", valides erinevaid hüviste kombinatsioone, tootmistehnikaid ja otsustades toodetu tarbimise (jaotamise, vahetamise) üle.
2.2. (Majandus)ressursid ja tootmistegurid tootmise sisenditena
(Majandus)ressursid ((economic) resources) on majandusteaduslikust vaatevinklist ükskõik mis, mida võib ja saab kasutada vajaduste rahuldamiseks vajaminevate toodete ja teenuste loomiseks ning mida tavaliselt jaotatakse nelja suurde alagruppi.
Need on: 1) loodusressursid e ­ varad (õhk, vesi, maa, sh taimestik ja maavarad, kalavarud jt); 2) tehisressursid e tehislikud tootmisvahendid või ka kapitalikaubad e investeerimiskaubad ( masinad , seadmed , tootmishooned, ehitised, rajatised jne); 3) inimressursid, s.t erinevate oskustega, kogemuste, hariduse ja kvalifikatsiooniga töötajad, sealhulgas ettevõtjad ja palgalised juhtivtöötajad; 4) tehnoloogiad (tootmismeetodid, informatsioon).
Teistest erinevas vormis esinevad rahalised ressursid, mis võivad tuua tootmisse vahendeid kõigist eelnimetatud alajaotusgruppidest. Ressursid mida tegelikkuses ka kasutama hakatakse, esinevad kaupade ja teenuste valmistamisel e tootmisel kui sisend.
Tootmises kasutatavaid ressursse e tootlikke ressursse nimetatakse ka tootmisteguriteks.
Tootmise sisend ( production input) e sisendtegur e sisendressurss on toore , materjal, pooltooted , masinad, seadmed, ehitised, energia, töö(jõud), tehnoloogia jne. Kõik see, mida tootjad saavad kasutada toodete ja teenuste valmistamisel e tootmisprotsessis.
Tootmise sisendiks nimetatakse tegureid (kapital, tööjõud, materjalid, energia jt), millede poolt osutatud teenused võimaldavad toota hüviseid.
Sisendi seisukohast võime analüüsida ka tootmistegevuses kasutatavate tootmistegurite
4 Avo Org 2.2. (Majandus)ressursid ja tootmistegurid tootmise sisenditena
koguseid ning nende erinevaid kombinatsioone (näiteks kui palju kasutada masinaid ning kui palju tööd (tööjõudu) nende masinate teenindamisel rakendada). Sisenditegurite ülesandeks on anda olemasolevate tehnoloogiate baasil tootmisprotsessi väljundina toodangut.
Tootmistegurid e tootmisfaktorid (factors, factors of production) on hüviste tootmisel kasutatavad (tootlikud) ressursid; tootmise sisendid, mis on vajalikud väljundi (toodete või teenuste) saamiseks.
Tootmistegurid on toodangu valmistamisel ja teenuste osutamisel kasutatavad vahendid e tootmissisendid (esmajoones maa, töö ja kapital).
Klassikalises ja neoklassikalises majandusteaduses rühmitatakse tootmistegurid traditsiooniliselt kolme suurde rühma: 1) maa (hõlmab kõike loodusest saadavat, eelkõige maad ja loodusvarasid, sh toorainet); 2) töö(-jõud); 3) kapital; kusjuures mõned käsitlused on lisanud eraldi rühma(de)na ka 4) ettevõtluse (ettevõtlikkuse) e ettevõtja töö; 5) tehnoloogia ja/või informatsioon.
TOOTMINE TOOTMISE VÄLJUND TOOTMISSISEND ( tootmisprotsess )
tootlikud ressursid e TOOTMISTEGURID TOODANG 1) maa, mida toota? 1) tooted 2) töö, kuidas toota? a) tarbeesemed 3) kapital, kellele toota? b) tootmisvahendid 4) ettevõtlus, 2) teenused ja info 5) tehnoloogia, info 3) saaste, jäätmed
Joonis 2.2. Tootmise (tootmisprotsessi) sisend ja väljund.
Tootmise väljund (production output) e toodang on tooted ja teenused, s.t kõik tootlike pingutustega loodu, need on hüvised (kaubad ja teenused), mis tarbitakse ära (lõpptoodang) või mida kasutatakse edasiseks tootmiseks ( vahetoodang ).
Tootmise väljund on tootmise (tootmisprotsessi) tulemusena saadud toodang.
Hüvis (good) kitsamas tähenduses on tootmise väljund, mis on reaalne (kombatav) objekt ja millel on majanduslik väärtus: Selline aineline hüvis esindab asja või eset, mida inimesed mingite vajaduste rahuldamiseks soovivad omandada ja tavaliselt on sunnitud
5 Avo Org 2.2. (Majandus)ressursid ja tootmistegurid tootmise sisenditena
ostma.
Teenus ( service ) seevastu on mittekombatav (mitteesemeline) majanduslikku väärtust omav tegevus, mida inimesed üksteisele osutavad.
Teenus(ed) on mitteainelisel kujul tarbitav hüvis (laiemas mõttes lisaks müümisele, hooldamisele, parandamisele, vedamisele, kojutoimetamisele jms ka tervishoiu-, haridus-, kultuuri- jt teenused).
Tootmisprotsessi väljundina saadavat toodangut, mida pakutakse turul müügiks, nimetatakse kaup ( goods and services , commodity).
Kaup on selliste toodete ja teenuste üldnimetus, mis on määratud mitte valmistaja (tootja) oma tarbeks, vaid müügiks (turustamiseks, kaubastamiseks, vahetamiseks).
Turustamiseks valmistatud kaupasid võib jaotada kestvus- e püsikaupadeks (durable good) ja mittekestvuskaupadeks (nondurable good). Üldreeglina on püsikaup pikema aja jooksul kasutatav hüvis, see on hüvis, mis ei ole määratud koheseks või korraga tarbimiseks . Kestvuskaupu eristavat ajapiiri on määratletud erinevalt (näiteks kaubad oodatava kasutus(elu) eaga üks aasta või ka isegi kolm või enam aastat). Mittekestvuskaup on suhteliselt lühema aja jooksul (näiteks riided) või koheselt (näiteks toiduained) tarbitav hüvis.
Tootmise väljundi käsitlemisel võime eristada ka tarbeesemeid (commodities, consumer goods) ning tootmisvahendeid (producer goods, plant assets , industrial goods). Tarbeesemed e tarbekaubad on mingite konkreetsete inimvajaduste rahuldamiseks kõlblik toodang, esemed, hüvised, mida kasutatakse lõpptarbimises. Tootmisvahendite ülesandeks on aga teiste toodete ja teenuste valmistamine, nad ei kulge läbi valmistusprotsessi (tootmisprotsessi) otse tarbijani .
Tootmises sisendina kasutatavad tootmistegurid omavad majandusteoreetilises käsitluses küllaltki spetsiifilisi määratlusi, mida vaatlemegi järgnevalt lähemalt.
Maa ( land ) on üldmõiste, mis laiemas tähenduses esindab nii maad (maapinda) kui sellist kui ka kõike loodusest saadavat, see on loodusvarasid, mida võime leida maapinnalt, pinnasest , õhust ja veest, näiteks mineraalid , mets, vesi, hapnik, aga ka metsloomad , kalavarud jne, samuti looduse mõju tootmisele.
Maa on üks kolmest põhilisest tootmistegurist, mis esindab laiemas tähenduses kogu loodust ja selle mõju tootmisele.
Üldiselt esindab mõiste maa neid loodusressursse, mis on ,,puutumata ja parandamata" ülejäänud tootmistegurite poolt, see tähendab võime rääkida ,,looduse kingitusest". Selleks et maa saaks muutuda tootlikuks, tuleb see ühendada teiste tootmistegurite ­ töö(jõu) ja kapitaliga. Kitsamas mõttes käsitletakse maana ka põllumajanduslikku maad, ehituste all olevat maad, tööstuslikuks otstarbeks kasutatavaid alasid või lihtsalt mingit osa maismaast.
Töö(-jõud) ( labor - Am., labour ) on üks põhilisi tootmistegureid, inimese kehaline või
6 Avo Org 2.2. (Majandus)ressursid ja tootmistegurid tootmise sisenditena
vaimne pingutus , sihipärane tegevus, panus toodete, teenuste valmistamisse otseses ainelises mõttes või tulu saamist, mis baseerub töötajate füüsilistel ja/või vaimsetel võimetel, oskustel ja vilumustel ning mille eest saadakse palka, honorari, lepingutasusid.
Töö(jõud) on üks kolmest põhilisest tootmistegurist, mis hõlmab inimeste kehaliste ja vaimsete võimete kogusummat, mida nad kasutavad hüviste valmistamiseks koos tootmisteguritega maa ja kapital.
Kuigi mõnikord on ,,ettevõtlus" esitatud iseseisva, neljanda tootmistegurina, võib ka ,,töö" sisaldada endas ettevõtlust kui väga spetsiifiliste oskuste, vilumuste tüüpi. Kasutatakse ka tööjõu mõistes, see on inimenergia, kehaline või vaimne, mida inimesed rakendavad kaupade tootmiseks või teenuste osutamiseks.
Maa ja töö puhul kasutatakse koondnimetust esmased (e originaarsed või algsed) tootmistegurid ( primary factors of production). Toodetud e tuletatud teguriks on aga ( reaal )kapital.
Kapital (capital) kitsamas, tootmissisendi tähenduses on a) inimtööga valmistatud ainelised (tehislikud) tootmisvahendid, mida kasutatakse uute toodete ja teenuste valmistamisel; b) tootmisprotsessi sisend, mis on varasema tootmisprotsessi tulem (väljund) ja millel on kestev toime pikema aja jooksul.
Kapital on üks kolmest põhilisest tootmistegurist, mis sisaldab kõiki varasemas tootmistegevuses loodud tootmisvahendeid (tootmisriistad, masinad, hooned,)
Majandusressursina (tootmistegurina) on kapital sünonüüm kapitalikaupadega (capital goods) e investeerimiskaupadega. Kapitalikaupu võime käsitleda ka kui reaalkapitali (real capital).
Eristada võib põhi- ja käibekapitali. Põhikapital hõlmab kestvalt kasutatavaid varasid ( majandusarvestuses ettevõtte materiaalne põhivara). Põhikapitali moodustavad masinad, seadmed, tootmishooned, ehitised, rajatised, sisseseade, inventar jne. Käibekapital (majandusarvestuses ettevõtte käibevara) hõlmab tooret, pooltooteid jms.
Kapitalikaubad (investeerimiskaubad) on toodetud tootmistegurid, mis olles ise tootmisprotsessi väljund, rahuldavad tarbija vajadusi kaudselt , läbi nende edasise kasutamise tootmise sisendina teiste toodete ja teenuste valmistamisel. Mõiste kapitalikaubad ei hõlma kitsamas majandusteoreetilises käsitluses raha ja pangahoiuste kujul olevat kapitali osa, see tähendab rahakapitali ( money capital).
Laiemas, üldisemas mõttes võib aga eristada füüsilist e reaalkapitali (kapitaalsed hüvised, hooned, rajatised, masinad, seadmed, töövahendid jne) ja finantskapitali, mis esindab erinevaid finantsinstrumente (väärtpaberid, valuuta , laenud jne) ja nende kasutamisel tekkivaid suhteid.
Kapitali kui ressurssi võib iseloomustada ka varana (sealhulgas raha) või varalise õigusena, mida saab kasutada lisaomandi loomiseks ja/või mille omamine teenib tulu. Tänapäevaselt on kapitali mõistes nimetatud ka inimeste intellektuaalseid võimeid
7 Avo Org 2.3. Tootmisvõimaluste kõver ja valik ressursside alternatiivsete kasutusvõimaluste vahel
( intellektuaalne kapital) ning suhteid ja isiksuslikke omadusi (emotsionaalne kapital).
Kuigi sageli räägitakse veel ühest kapitali liigist, nimelt inimkapitalist (human capital), ei kuulu nimetatud mõiste mitte niivõrd tootmisteguri kapital, kuivõrd hoopiski teguri töö käsitluse alla.
Inimkapital hõlmab üldhariduse ja kutseõppe mõjul kujunenud haridustaset, teadmiste, praktiliste oskuste, kogemuste varu ja samuti inimese tervislikust seisundist ja eluviisidest tulenevat töövõimet.
Iga ühiskonna eesmärk on suurendada inimkapitali varu, see on inimeste tootmisvõimet, mis kehastub indiviidis, kollektiivis või kogu rahvas.
Tänapäevastes tootmistegurite käsitlustes eraldub reeglina neljanda tootmistegurina ettevõtlus (entrepreneurship) ja sellise spetsiifilise töö esindaja ettevõtja ( entrepreneur ).
Ettevõtlus on neljas tootmistegur maa, töö ja kapitali kõrval, mis seisneb ettevõtete asutamises, käigus hoidmises, arendamises ja laiendamises, kusjuures eesmärgiks on tulu saamine.
Ettevõtja on ettevõtte omanik ja selle tegevuse organiseerija ning ettevõtte tegevuse tulemuste eest vastutaja.
Seega ettevõtja (või ka eraettevõtja) on isik, kes organiseerib, juhib ja võtab enda kanda ettevõtlusega seotud riski, tootes ( pakkudes ) ühiskonnale kaupu või teenuseid, mida see tema arvates vajab ja kes loodab saada oma tegevuse tulemusena kasumit. Ettevõtlus on uute võimaluste otsimise protsess kasutamaks ära uusi lahendusi millegi tegemisel, valmistamisel, kus ollakse ärksad uutele võimalustele ja ületatakse vanu piiranguid. Ettevõtlusega tegelev isik (omanik või omanikkond) võtab enda kanda nii riski, otsuste tegemise selle kohta mida toota, kus, kuidas ja kellele seda turustada kui ka investeeringute tegemise.
Viienda tootmistegurina mainitud tehnoloogia ( technology ) on teaduslike teadmiste praktilise rakendamise vorm, mis näitab kuidas paremini ühendada ja kombineerida tootmistegureid, et muuta neid tootlikumateks. Tehnoloogiline progress hõlmab nii tööviljakust tõstvate, toodet või teenust täiustavate kui ka (tootmis) kulusid vähendavate tootmismeetodite kasutuselevõtmist.
Mõju järgi tootmisele saab tootmistegureid jaotada aktiivseteks ja passiivseteks. Üldjuhul on töö ja ettevõtlus aktiivsed, maa ja (reaal)kapital passiivsed tegurid, kuna teostuvad tootmisprotsessis ainult aktiivsete tegurite kaudu ja kaasabil.
2.3. Tootmisvõimaluste kõver ja valik ressursside alternatiivsete kasutusvõimaluste vahel
Piiratud ressursside puhul on kõik majanduses osalejad sunnitud oma vajaduste paremaks rahuldamiseks pidevalt tegema valikuid. Peaaegu alati tähendab aga millegi kasuks otsustamine loobumist millestki muust.
8 Avo Org 2.3. Tootmisvõimaluste kõver ja valik ressursside alternatiivsete kasutusvõimaluste vahel
Vaid selliste hüviste korral, mida nimetatakse vabalt saadavateks ei pea millestki loobuma, sest neid hüviseid (või ressursse) on rohkem kui võimalikke kasutajaid isegi 0-hinna (tasuta jagamise ) korral.
Konkreetse ettevõtmise puhul on alternatiivkuluks vahendite (ressursside) ärakasutamisel järgmise parima võimaluse kasutamata jätmisest tulenev kaotus (kulu); seega võrdub saamatajäänud tulu alternatiivkuluga ja vastupidi.
Näiteks kui ühe tonni põlevkivi kaevandamiseks kasutatud sisendressursse oleks võinud kasutada ka 500 kg nisu kasvatamiseks, siis on selle tonni põlevkivi alternatiivkuluks need 500 kg nisu, mida oleks saanud toota, kuid mis jäi ometigi ressursside nappuse ja tehtud valikute tõttu tootmata.
Alternatiivkulu tähistamiseks kasutatakse sageli ka mõisteid (võimalik) tinglik kulu või kaotatud võimaluse hind või ka loobumiskulu. Iga valiku hinnaks piiratuse tingimustes on see, millest tuleb ilma jääda (loobuda), et saada valitu.
Korrates, ainult vabalt saadavate hüviste alternatiivkulu e loobumiskulu on null (0).
Alternatiivkulude arvestamine on suure praktilise tähtsusega. Oma igapäevaseski elus peaksime sagedamini hindama , kui palju oleksime võitnud või kaotanud, kui oleksime otsustanud (valinud) teisiti. Piiratud ressursside (näiteks aeg, raha jmt) korral, kui kõikide meie soovide täitmiseks lihtsalt ei jätku vahendeid, ilmuvad ka alternatiivkulud ning nende väärtus ei ole paraku null. Veelgi suurema tähtsusega on võimalike saamata jäänud tulude arvestamine ettevõtete kui ka kogu ühiskonna (riigi või selle osade) majandamise tasandil.
Majandusteooria üks olulisemaid ülesandeid ongi nimetatud valikuloogika põhimõtete uurimine nii tarbimis-, jaotus- kui ka ettevõtteteoorias.
Saavutatava kasu (tulemuse) ja alternatiivkulu võrdlemine on aga kõigi majanduslike valikute tegemise ja analüüsimise aluspõhimõte.
Alternatiivkulude arvutustest annavad ülevaate tabel 2.2 andmed ning joonis 2.3, mis selgitavad ka tootmisvõimaluste kõvera TVK (e tootmisvõimaluste piiri) olemust.
Tootmisvõimaluste kõver (piir, raja) (lühendatult TVK või TVR) (production possibilities curve­PPC, production possibilities frontier ­PPF) näitab kahe toote potentsiaalselt võimalikke toodangukoguste kombinatsioone kõigi ühiskonna käsutuses olevate tootmistegurite täielikul ja efektiivsel ärakasutamisel teatud ajaperioodil.
Tootmisvõimaluste kõver (TVK) on diagrammijoon ( graafik ) mis kujutab kahe erineva hüvise valmistamise erinevaid kombinatsioone, eeldusel, et rakendatakse kõiki olemasolevaid (kättesaadavaid) tootlikke ressursse ja kasutatakse parimat võimalikku tehnoloogiat. Graafiliselt näitab tootmisvõimaluste kõver ühiskonna majandusliku valiku võimalusi e ühe toote maksimaalkogust, mida konkreetne majandus on võimeline tootma teiste toodete teatud kindlate koguste valmistamisel, kui kasutatakse täielikult ära kõik olemasolevad tootmistegurid ja parim olemasolev tootmistehnoloogia. Tootmisvõimaluste raja kuju ja asendi muutumise põhjuseks võib olla majanduse
9 Avo Org 2.3. Tootmisvõimaluste kõver ja valik ressursside alternatiivsete kasutusvõimaluste vahel
ressursivaru või tehnoloogia taseme muutumine.
Väljaspool tootmisvõimaluste piiri, s.o TVK joonest kõrgemal ja paremal asuvad tootmiskombinatsioonid (punktid) on antud ajahetkel ilma täiendavate tootlike ressursside saamiseta (väljastpoolt riiki) ja tehnoloogia täiustumiseta, üldise haridustaseme ja kutseoskuste tõusuta saavutamatud. Tootmisvõimaluste kõvera nihe väljapoole kajastab olukorda, kus tehnoloogia täiustamine ning lisandunud ressursid võimaldavad suurendada toodetavaid koguseid e saavutada majanduskasvu.
Seespool tootmisvõimaluste kõverat asuvad toodete kombinatsioonid (punktid) märgivad aga ebatõhusaid kombinatsioone, mille korral kõik olemasolevad tootmisvõimsused pole leidnud maksimaalselt efektiivset rakendust (esineb töötus, tootmisvahendite alakoormatus, osa ettevõtetest on suletud või töötavad vaid osalise koormusega, põllumaad on üles harimata jne).
Pöördudes tagasi alternatiivkulude ja TVK näitliku selgituse juurde, vaatleme hüpoteetilist riiki, kus kõiki olemasolevaid tootmisressursse kasutatakse ainult või (butter) ja/või relvade ( guns ) valmistamiseks.
Loomulikult on sellises näitlikus majandusmudelis rida abstraktsioone ja lihtsustavaid eeldusi . Toodetavad hüvised või ja relvad on nii tootmise kui ka tarbimise seisukohalt väga erinevaid hüvised, mis vajavad spetsiifilisi tootlikke ressursse, millede ümberkohandamine teise toote valmistamiseks tekitab kasvavaid kulusid. Ilmselt on relvad eelkõige kapitalimahukas toode, mis vajab ka kõrgtehnoloogiat ning kvalifitseeritud tööd. Seevastu või tootmine on peamiselt loodusressursse ärakasutav ja tehnoloogiliselt tuntud juba sajandeid .
Mudelis eeldame ka kõigi olemasolevate ressursside maksimaalset ärakasutamist e tehnilist efektiivsust , see tähendab ühe toote valmistatavat kogust ei saa suurendada, ilma et väheneks teise hüvise toodang. Kõnesolev mudel hõlmab nn suletud majandust, kus antud riigil puuduvad sidemed teiste riikidega ja tootlike ressursside hulk on vaadeldaval ajahetkel konstantne suurus, muutusi ei toimu ka rakendatavates tootmistehnoloogiates. Tabel 2.2. Või ja relvade võimalikud tootmiskombinatsioonid ning alternatiivkulu
Võimalikud Relvad Või 1 relva tootmise alternatiivkulu 1 tonni või tootmise tootmiskombinatsioonid ( tuhat tükki) (tuhat tonni) (tootmata jäänud tonni võid) alternatiivkulu (tootmata tk relvi) TVK punktid A 0 10 (10-9)=1 (1 / 1)=1 B 1 9 (9-7,9)=1,1 (1 / 1,1)=0,910 C 2 7,9 (7,9-6,1)=1,8 (1 / 1,8)=0,556 D 3 6,1 (6,1-3,8)=2,3 (1 / 2,3)=0,435 E 4 3,8 (3,8-0)=3,8 (1 / 3,8)=0,263 F 5 0
10 Avo Org 2.3. Tootmisvõimaluste kõver ja valik ressursside alternatiivsete kasutusvõimaluste vahel
KUIDAS ANALÜÜSIDA VÕI JA RELVADE TVK-d? Kui suurendada relvade tootmist 0-st 1-le tuhandele, jääb tootmata 1 tuhat tonni võid (seega 1-e relva alternatiivkulu vahemikus A­B on 1 tonn võid), kui aga 4-lt 5-le tuhandele (punktist E punkti F) on alternatiivkulu juba 3,8 tonni võid iga täiendavalt valmistatud relva kohta. Või jääb tootmata, kuna suunasime ja kohandasime nappivad tootmistegurid ümber relvade valmistamiseks. Taolist ümbersuunamist on aga järjest raskem ja kulukam teha, sest relvade ja või valmistamiseks vajalikud tootmistegurid on sedavõrd erinevad. Sama kordub või tootmise suurendamisel. Kui toota 0 tonni asemel 3,8 tuhat tonni võid ( liikuda tootmisotsusena punktist F punkti E), on 1 tuhande võitonni loobumiskuluks arvestuslikult 263 relva kaotus (5-4 / 3,8=0,263), see tähendab 1-e tonni või arvutuslik alternatiivkulu on 0,263 relva tootmata jäämine. Hinnates või toodangu suurendamist 9-lt tuhandelt 10-le tuhandele tonnile (punktist B punkti A) kaotatakse aga juba 1000 relva tootmise võimalused (1 tonni või alternatiivkuluks kujuneb 1 relv , mille tootmiseks puuduvad ressursid). Igasugune valik, mis seostub piiratud ressursside jaotamisega (mida sisuliselt TVR näitabki), sisaldab endas alternatiivkulu ehk kaotatud võimalust, sest vaid vabalt saadavate ressursside korral on alternatiivkulu null.
Vaid olukorras, kus valmistatavad tooted on alternatiivkaubad e praktiliselt samu tootmistegureid kasutavate toodete puhul oleksid alternatiivkulud konstantsed.
Tootmisvõimaluste kõver TVK
12 0; 10 10 1; 9 2; 7,9 või (tuhat tonni)
8 3; 6,1 6 4; 3,8 4
2
0 5; 0 0 1 2 3 4 5 relvad (tuhat tükki)
Joonis 2.3. Või ja relvade tootmisvõimaluste kõver ning kasvavad alternatiivkulud (vt. ka tabeli 2.2 arvandmeid ).
Kasvavate alternatiivkulude seadus (law of increasing opportunity costs ) väidab, et mida rohkem üht hüvist toodetakse, seda suurem on alternatiivkulu iga lisandunud tooteühiku kohta.
Kasvavate alternatiivkulude seadus sätestab, et alternatiivkulud suurenevad sedamööda, kuidas kasvab valmistatava toote ühikute arv.
11 Avo Org 2.3. Tootmisvõimaluste kõver ja valik ressursside alternatiivsete kasutusvõimaluste vahel
Graafiliselt väljendab selle seaduse toimet teljestiku alguspunkti (origoni) suhtes nõgus tootmisvõimaluste kõver. Vaid selliste sisendite (tootmistegurite) puhul, mida saab kasutada samaväärselt erinevate hüviste tootmiseks, on TVK sirgjoon ning alternatiivkulu on konstantne.
Kasvavate alternatiivkulude seadust tuntakse ka kasvavate kulude seaduse (law of increasing costs) nime all. Kui täieliku tööhõivega majanduses piiratud ressursside korral vajab ühiskond rohkem toodet Y, peab ta ohverdama mingi osa kauba X toodangust, sest tootlikke ressursse mõlema jaoks lihtsalt ei jätku. Kasvavate kulude seaduse (nimetatakse ka kulude suhtelise kasvu seaduseks, law of increasing relative costs) kohaselt kasvab Y toodangu mahu kasvades toote X loovutatud kogus (alternatiivkulu) iga toote Y lisaühiku saamiseks.
Samale järeldusele võime jõuda vaadeldes mitte kulusid, vaid hoopiski saadavat tulemit.
Nn kahaneva tulu (toogi) seadus (law of diminishing returns ) näitab, et kui suurendada ühe tootmisteguri hulka ja jätta teiste tegurite suurus muutumatuks, on tulemuseks järjest kahanev toodangu juurdekasv. Sisuliselt kinnitab nimetatud seadus väidet, et teatud punktist alates hakkab muutuva sisendi (näiteks tööjõu) piirtoodang kahanema . Seega, kui tootlike ressursside kasutuselevõtmise alternatiivkulu ületab sellest saadava tulu, ei ole see parim viis tootmistegurite kasutamiseks.
Valikute tegemisel, kes, milline tootja peaks spetsialiseeruma millise toote valmistamisele, võib kasutada nii absoluutse kui ka suhtelise eelise printsiipe .
Nn absoluutse eelise teooria formuleeris 1776. a. soti majandusteadlane Adam Smith ( 1723 -1790). Absoluutse eelise teooria kohaselt võivad erinevad tootjad (tavakäsitluses riigid) valmistada tooteid ja teenuseid erineva efektiivsusega, kuna neil on kas: · loomulik e looduslik eelis või hoopiski · omandatud eelis (tehnoloogia, tööoskuste, vilumuste kõrge tase jne). Järelikult peaks spetsialiseerumine teatud toodangu valmistamiseks toimuma nimelt absoluutset eelist arvestades.
Ometigi ei tähenda absoluutse eelise koondumine ka paljude hüviste osas ühe tootja kätte seda, et spetsialiseerumine ja vastastikuselt kasulik tööjaotus erinevate tootjate vahel ei oleks võimalik. Valikute tegemiseks tuleks aga absoluutse eelise asemel rakendada suhtelise eelise põhimõtteid.
Suhtelise eelise teooria rajajaks peetakse küll traditsiooniliselt David Ricardot (1772- 1823), kuid mitmel korral on avaldatud arvamust, et suhtelise eelise käsitluse tõi juba 1815.a. oma töödes välja Robert Torrens (1780-1864).
Kõnesoleva teooria kohaselt peab riik eksportima kaupu, mille tootmises on suhteline eelis (st, mille tootmises absoluutne eelis on suhteliselt suurim) ja importima kaupu, mille tootmises on suhteline mahajäämus suurim (st, mille tootmises on absoluutne eelis suhteliselt väikseim ehk mille puhul on absoluutne halvemus suhteliselt suurim).
1936. aastal täiendas. G. Haberler suhtelise eelise käsitlust alternatiivkulude kontseptsiooniga, mille kohaselt riigil, kus mingi kauba tootmise alternatiivkulu on väikseim, on sellise kauba tootmises suhteline eelis.
12 Avo Org 2.4. Majandusprobleem ning erinevad majandussüsteemid
2.4. Majandusprobleem ning erinevad majandussüsteemid
Majanduses on oluline, kuidas ühiskond ja selle majanduslikud institutsioonid lahendavad piiratud ressursside tingimustes probleemi: mida toota (what to produce?), kuidas toota (how to produce?) ja kellele toota? (for whom to produce?).
Neljanda küsimusena kerkib esile probleem, kes, milline juhtiv institutsioon langetab otsused eelpoolesitatud majanduse põhiküsimustele (e majandusprobleemile) vastamisel.
Majandustegevuse ratsionaalse organiseerimise põhiküsimuste e majandusprobleemi (mida, kuidas, kellele?) lahendamine on oluline nii kogu rahvamajanduse kui ka üksiku ettevõtte seisukohalt. Nimetatud vastastikuses sõltuvuses olevate küsimustele vastuste otsimise vajadusega seisab paratamatult silmitsi igasugune inimühiskond, olgu tegemist arenenud tööstusriigiga või muust maailmast äralõigatud saarel asuva primitiivse inimkooslusega.
Küsimus ,,mida toota?", peab saama vastuseks milliseid tooteid, hüviseid, teenuseid ja kui palju, millise kvaliteediga ning millal peaks valmistatama paljude võimalike variantide (alternatiivide) seast?
Teiseks probleemiks on ,,kuidas?" selliseid tooteid valmistada. Kes on valmistaja, milliseid konkreetseid ressursse ja tehnoloogiaid kasutada?
Kolmas küsimus on ,,kellele?" toodangut ikkagi valmistada. Millise printsiibi alusel jaotada rahvuslikku kogutoodangut ühiskonna erinevate liikmete (ja nende perekondade ), kodumajapidamiste vahel?
Iga ühiskond peaks kasutama nappivaid ressursse nii efektiivselt kui võimalik, et toota just seda, mis on antud ühiskonnale kõige vajalikum. Teisisõnu sageli kerkib ka probleem, kas toota ,,võid" või ,,relvi".
Ratsionaalse majanduskorralduse põhimõtteid e majandamisprintsiipe, millest lähtumist peetakse majandustegevuse korraldamisel tähtsaks kõigil tasanditel, on aegade jooksul peaasjalikult kogemuslikul alusel kujunenud (täpsemalt öeldes küll kujundatud) erinevaid. Mitmetest asjaoludest sõltuvana tõuseb neist rõhutatult esile kord üks, kord teine põhimõte.
Olgu siinkohal nimetatud vaid mõned levinuimad majandamispõhimõtted: heaoluprintsiip, säästlikkuse printsiip, efektiivsusprintsiip, ühishuvide järgimise printsiip, huviprintsiip, arvestus- ja kontrolliprintsiip jt.
Majandamisprintsiipideks võib pidada ka paljusid argielutarkusi, mis kuuluvad majandamiskultuuri hulka. Reaalses majandamises on omajagu tähtsust ka poliitilise kallakuga põhimõtetel ja nende alusel vastuvõetud otsustel.
Tänapäevaselt esitatakse tihti ka nn majanduse viis põhiküsimust ( five fundamental economic questions ).
Majanduse põhiküsimused: mida toota?, kuidas toota?, kellele toota?, kuidas tagada täistööhõive?, kuidas tagada majandussüsteemi paindlikkus ?
13 Avo Org 2.4. Majandusprobleem ning erinevad majandussüsteemid
Üsna sageli kuuleb nendele küsimustele vastusena põhimõtet ,,efektiivselt".
Efektiivsus tähendab tootmistegurite kasutamist vastavalt tootmisvõimaluste kõverale, s.o efektiivsus avaldub selles, et kõik ressursid on rakendatud ja ükski neist ei ole jaotatud valesti, mis tagabki võimalikult suure toodangu väljalaske olemasolevate ressursside ja tehnoloogiaga.
Efektiivne tootmine kujutab seega olukorda, kus kasutatava tehnoloogia ja olemasolevate tootmistegurite baasil ei ole võimalik suurendada ühegi hüvise või teenuse väljalaset ilma et sellega ei kaasneks mõne teise hüvise või teenuse tootmismahu alanemine. Tootmine on ebaefektiivne, kui eksisteerib võimalus suurendada suvalise toote väljalaset, ilma et sealjuures alaneks mõne teise toote maht.
Efektiivne jaotus (allocative efficiency) avaldub situatsioonina, kus olemasolevate pakutavate hüviste ja teenuste ümberjaotusega ei ole võimalik suurendada ühegi indiviidi heaolu ilma, et kahjustataks ühiskonna teiste liikmete heaolu. Nagu juba varem mainitud, nimetatakse efektiivseid jaotusi ka Pareto efektiivseteks või Pareto optimaalseteks (Pareto efficiency, Pareto optimality).
Pareto optimaalsus e Pareto efektiivsus on ressursside niisugune jaotus, mille korral ei saa mitte kellegi, ei ühegi isiku ega isikute rühma olukord ressursside ümberjaotamisel muutuda paremaks, ilma et kellegi teise olukord ei muutuks halvemaks.
Erinevad ühiskonnad püüavad lahendada majandusprobleemi (mida, kuidas, kellele toota) erinevalt, kasutades selleks erinevaid majanduslikke institutsioone mis toimivad erinevates majandussüsteemides erinevalt.
Majandussüsteem (economic system): 1) on organisatsiooniliste kokkulepete ja institutsioonide kogum, mis on loodud majandusprobleemi lahendamiseks; 2) omandussuhete, varude jaotamise, initsiatiivi ja otsustamise alaste lepete kogum, mida ühiskond kasutab majandusprobleemi lahendamisel.
Majandussüsteem on suhete süsteem, milles toimub ühiskonna majanduslik tegevus, kusjuures tavaliselt eristatakse nelja peamist majandussüsteemi: tava-, käsu-, turu- ja segamajandus, kus kõigis neis lahendatakse erinevalt ja erinevate vahenditega majanduse põhiküsimused: mida, kuidas ja kellele toota.
Alternatiivina turumajandusele on seejuures vastu panna tegelikult vaid kaks kujutletavat võimalust: 1) traditsiooni (tavad, kombed) ja 2) käsu jõud.
Kahe äärmusena võime seega rääkida käsumajandusest ning turumajandusest . Tänapäevastest majandustest (majandussüsteemidest) ei esine ilmselt ükski taolises vormis puhtal kujul, pigem saame rääkida segamajandusest mis sisaldab nii turu- kui ka käsumajanduse elemente ja millele lisanduvad nõndanimetatud tavamajanduse jooned.
Tavaliselt vaadeldakse majanduse põhiküsimuse lahendamisest arusaamiseks siiski niiöelda puhtaid majandussüsteeme: tavamajandust (traditsioonilist), käsumajandust (e
14 Avo Org 2.4. Majandusprobleem ning erinevad majandussüsteemid
plaanimajandust) ning turumajandust.
Tavamajandus e traditsiooniline majandus ( traditional , custom economy ) on majandussüsteem, mis põhineb: · ühiskondlikel (ajaloolistel) traditsioonidel, · väikestel majandusüksustel (perekond, kodumajapidamine, küla, kogukond), · algelisel tootmistehnoloogial (enamasti naturaalmajandus, s.o ise toodetakse, ise tarbitakse, toodetu ei lähe turule), · vähearenenud tööjaotusel (tööjõu vähene spetsialiseerumine), · ressursside jaotusel, mis toimub enamasti individuaalsete (perekond, hõim) otsustuste , valikute põhjal, · areng on aeglane, sest püütakse kinni pidada traditsioonidest ja teha kõike samuti, nagu on tehtud põlvest põlve, tootmine on ebaefektiivne. · jaotus toimub sageli kõigi pereliikmete vahel võrdselt.
Tavamajandus on vanim majandussüsteem, milles kolm majanduse põhiküsimust lahendab ära perekond või hõim oma võimaluste piires.
Mõned sajandid tagasi oli tavamajandussüsteem valdav, tänapäeval võib sellist majanduse organiseerimise viisi kohata põhiliselt arengumaades, kuid sedagi mitte ehedal kujul.
Käsumajandus (command economy) e plaanimajandus on majandussüsteem, kus enamuse tootmise ja jaotusega seotud otsuseid teeb riigi keskvõim. Selline keskvõim (valitsus, riigiorganid) võib olla nii diktaatorlik kui ka demokraatlik.
Käsumajandus on nn reaalse sotsialismi majandus, kus turu reguleeriv toime on piiratud äärmiselt väheseks ning kogu majanduslikku aktiivsust hoitakse üleval kohustuslike plaanide ja muude käskude ning keeldude najal .
Käsumajanduse näideteks on tavaliselt sotsialistlik või kommunistlik majandussüsteem, kus kesksed tootmistegurid maa ja kapital on ühisomanduses. Käsumajanduslikus majandussüsteemis: · teeb enamiku tootmise ja jaotusega seotud otsuseid üks keskus või majandussubjekt (riigi keskvõim, selleks volitatud asutused, institutsioonid), · on üksikisikute omandiõigus äärmiselt piiratud (enamik tootmisvahendid, sh maa ei saa olla eraomanduses), · on tootjate vabadused piiratud (riiklikud, kohustuslikud plaaniülesanded ettevõtetele), puuduvad majanduslikud stiimulid tootmise edendamiseks, · saavad tarbijad enamasti küll iseseisvalt kasutada oma tulusid, kuid piirangutega (kunstlikult fikseeritud palgad , osa toodetud hüviste jaotamine tsentraliseeritult, ilma turu vahenduseta jms), · on turusüsteemi toime vähene (kaupade riiklikult kehtestatud hinnad, üldine hinnakontroll), mis võib viia turu ülejääkide tekkimisele, kuid enamasti toob siiski kaasa turu puudujäägi e defitsiitsete kaupade tekke, · ükski majandussüsteemi element ei ole huvitatud kvaliteedi tõstmisest, sest defitsiidi tingimustes ostetakse niikuinii kõik pakutav ära, · ei saa tehislikult, ilma tegeliku nõudluse ja pakkumise mõju arvestamiseta kunstlikult üles ehitatud hinnasüsteem aidata kaasa ressursside efektiivsemale jaotamisele,
15 Avo Org 2.4. Majandusprobleem ning erinevad majandussüsteemid
· ükski majandussüsteemi lüli ei ole huvitatud tootmiskulude ja toodete hindade alandamisest, · alatise kaubavaeguse tõttu on majandusliku aktiivsuse peamiseks ajendiks huvi osta, teisisõnu turg on väärastunud tootjaturuks.
Sageli on käsumajandus(süsteem) ideoloogiliste või religioossete ideede, enamasti dogmaatiliste, realiseerimise vahend. Enamik käsitletud probleemidest ilmnesid ka endise Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa satelliitriikide majandustes.
Käsumajanduslik süsteem võib omada siiski ka teatud eeliseid võrreldes täiesti vabadel turgudel põhineva majandusega. Reeglina saab selline keskvõim teha kergemini tsentraalseid makroökonoomilisi otsuseid, näiteks kui palju kulutada tarbimiseks praegu ja kui palju ja kuhu teha investeeringuid tulevikku silmas pidades, mistõttu võimalikuks saab ka kiirem majanduskasv. Ressursside tsentraalse jaotusega on võimalik vältida töötuse teket ning jaotada tarbijaile hüviseid võrdsustavalt.
Kuid käsumajanduslikul süsteemil on lisaks eelpoolnimetatutele veel terve rida praktikas esilekerkivaid olulisi puudusi, mis on seotud nii plaanide koostamiseks vajaliku hiiglasliku koguse majandusandmete kogumise ja töötlemisega ning bürokraatliku plaane koostava administratiivaparaadi ülalpidamisega kui ka majanduse üksikosalejate otsustusvabaduse ja seega ka stiimulite puudumisega. Kuna riiklikult kehtestatud hinnad ei pruugi väljendada tegelikke ressursikulutusi, ei saa objektiivselt võrrelda erinevaid tootmisalternatiive ja tehnoloogiaid, mistõttu on võimatu koostada plaane, mis tagaksid ressursside efektiivse jaotuse ning paigutuse.
Turumajanduse ( market economy) korral: · valitsevad majanduses loomuliku valiku ja vaba konkurentsi põhimõtted, · domineerib eraomand , mistõttu valdav osa valikutest ja otsustustest tehakse erasektori mõjul ja huvides, · võib riigivõim majanduses tehtavaid valikuid rahva üldistes huvides ainult seadusandlikul teel kaudselt mõjustada, · toimub ressursside jaotus kodumajapidamiste ja ettevõtete individuaalsete majanduslike valikute (turuindividualism) põhjal, · koordineerib valikuid, majanduslikke otsuseid vabalt kujunev hinnamehhanism, hüviste ja tootmistegurite nõudluse-pakkumise vahekord turgudel, · eeldab klassikaline turumajandussüsteem täielikku valikuvabadust kõigi majandussubjektide osas, · kuulub sellises puhtas kapitalistlikus ühiskonnas enamik tootmisteguritest üksikisikutele (eraomanikele), · on turgude erinevad liigid (kauba-, tööjõu-, kapitali- ja väärtpaberiturg) hästi välja arenenud, toimivad omavahel seostatult ning tasakaalustavad vastastikku üksteist.
Turumajandus on selline majandus, mille jätkuvat funktsioneerimist, osaprotsesside tasakaalustamist ning nende efektiivset tegutsemist reguleerib ja tagab turg.
Kui aga vaadelda reaalset maailma, siis näeme, et mitte kusagil (maailmas) ei eksisteeri eelkirjeldatud majandussüsteeme puhtal kujul.
Ükskõik missuguse turumajandusliku riigiga meil ka tegemist ei ole, saame me rääkida
16 Avo Org 2.4. Majandusprobleem ning erinevad majandussüsteemid
tegelikus elus ikkagi ainult segamajandusest (mixed economy). Küll on ühes või teises riigis üks või teine majanduse organiseerimise vorm prevaleeriv ja tulenevalt sellest võib öelda, milline riik on rohkem, milline vähem näiteks turumajandusele või hoopiski käsumajandusele (plaanimajandusele) orienteeritud. Segamajandus on seega majandussüsteem, milles segunevad turu- ja käsumajanduse elemendid. Üldiselt siiski vaba turumajandus, mida riigivõim vaid kaudselt reguleerib.
Segamajandus on majandussüsteem, mis ühendab endas mitme erineva majandustüübi jooni ja kus ressursside ning hüviste jaotuse otsustavad esmajoones turg ning vähemal määral riik ja traditsioonid.
Näiteks USA majandus, millest lõviosa moodustab erasektor , ent mõnesuguseid majanduslikke ülesandeid täidab ka riik, on selles mõttes tüüpiline segamajandus. Ameerika Ühendriikides valitseb kas riigi monopol või on neis riigi osatähtsus väga suur. Peale selle reguleerib riik erasektori ettevõtete majanduslikku käitumist õiguslike aktide abil, samuti maksude ja dotatsioonide vahendusel.
Joonisel 2.4 on esitatud graafiliselt mõned muutused erinevatele majandussüsteemidele orienteeritud riikide osas.
1980-ndate aastate algus
Põhja- Korea Kuuba Hiina Poola Prantsusmaa Suurbritannia USA HongKong
TÄIELIKULT TÄIELIK VABA KÄSUMAJANDUS TURUMAJANDUS
Põhja Kuuba Hiina Poola Prantsusmaa USA Korea Suurbritannia HongKong
2000-ndate aastate algus
Joonis 2.4. Mõnede maailma riikide jaotumine majandussüsteemi alusel.
Vaatamata valitsevale majandussüsteemile, tuleb aga igas riigis valida konkureerivate eesmärkide (competing ends) vahel, mis näitavad piiratud ressursside võimalikke erinevaid kasutamiseesmärke, millede vahel tuleb majanduses osalejatel teha valik.
Lahendada tuleb ka ressursside allokatsiooni e paigutamise, jaotamise (allocation) küsimused. See on piiratud ressursside jagamine spetsiifiliste tootmisvajaduste või üksikisikute ja gruppide vahel. Tuletame meelde, et ressursside jaotus on majanduslikus aspektis efektiivne, kui puudub võimalus suurendada ühe indiviidi heaolu, ilma et sealjuures alaneks teise (teiste) ühiskonnaliikme(te) heaolu.
Kõik ühiskonnad puutuvad kokku ka investeerimisvajadusega.
17 Avo Org 2.5. Üldmajanduslikud sõltuvussuhted ja majanduse lihtne ringlusskeem
Investeerimine (investment, investing) on kapitali mahutamine mingisse ettevõttesse või väärtpaberitesse.
Investeerimine on uue kapitali tootmis- ja akumuleerimisprotsess.
Investeerimine on seega: 1) Majandustegevus, mille puhul loobutakse kohesest tarbimisest tulevikus saadava kasu nimel. Peamiseks vormiks on investeering füüsilisse (nähtavasse) kapitali, see on masinate, seadmete, rajatiste, jms soetamine või täiustamine. Nähtava kapitali investeeringutes võib omakorda eristada: · püsiinvesteeringud (uued masinad, seadmed, rajatised jms); · eluasemeinvesteeringud (üldisemalt igasugune uusehitus, sh uued majad, korterid); · varuinvesteeringud (s.o valmistoodangu, pooltoodete ja toorme varude muutus); Investeerimine nähtamatu kapitali soetamiseks tähendab mahutusi haridusse, uurimis - ja arendustöösse jne. 2) Investeerimine kitsamas tähenduses on raha vahetamine väärtpaberite või kinnisvara vastu.
Seega nn nähtamatu kapitali investeeringud esindavad kulutusi (töötajate) haridustaseme tõstmiseks, uurimis- ja arendustöö edendamiseks, jne.
2.5. Üldmajanduslikud sõltuvussuhted ja majanduse lihtne ringlusskeem
Iseloomustamaks majanduses osalejate (e majandusagentide) omavahelisi seoseid , kasutatakse majandusteaduses sageli erinevaid ringkäigumudeleid (circular flow model of.........).
Tavaliselt käsitletakse majandusteoorias põhiliste majandusagentidena kodumajapidamisi, (äri)ettevõtteid ning valitsust (avalikku sektorit ). Sellisel juhul vaadeldakse majanduse funktsioneerimist suletud majanduse (closed economy) mudelis. Kui aga on tegemist avatud majandusega ( open economy), see tähendab kui antud riigil on välismajanduslikud sidemed teiste riikidega, lisandub mudelisse neljas majandusagent, teised riigid e ülejäänud maailm.
Kordame, et kodumajapidamise (vt ka osa 1.2) all mõeldakse inimest või inimeste rühma, kes elab koos ja teeb ühiseid finantsotsuseid. Põhiliselt puudutavad sellised otsused tarbimist ja säästmist, laenude võtmist, investeerimist.
Lihtsates mudelites on kodumajapidamised kõigi majanduses kasutust leidvate tootmistegurite omanikud , nende tootlike ressursside müügist teguriturgudel laekuvad teguritulud ( factor earnings). Teguritulud on tootmisteguritel maa, töö, kapital ja ettevõtlus järgmised: · maa ja teiste loodusvarade omanikud teenivad tegurituluna (rahalise sissetulekuna) renti, · töö(jõu) müüjate teguritulu on palk, · kapital võimaldab omanikel saada investeerimistulu e intresse, · ettevõtlusega tegelejad soovivad teenida kasumit ettevõtlusteenuste eest.
18 Avo Org 2.5. Üldmajanduslikud sõltuvussuhted ja majanduse lihtne ringlusskeem
(Äri)ettevõtted e käitised (business firms) ostavad tootmistegureid ning kasutavad neid toodete või teenuste valmistamiseks, mida müüakse kas teistele ettevõtetele (pooltooted, vahetoodang), kodumajapidamistele või valitsusele, või hoopiski eksporditakse. Saadud müügitulemit kasutatakse, et maksta tarbitud tootmistegurite eest (vt. teguritulud). Üldiselt mõeldakse ettevõtete all nii otseseid tootjaid, kui ka mitmesuguste teenuste osutajaid.
Valitsus ( government ) tähistab valitsusasutusi, mitmesuguseid riiklikke institutsioone (sealhulgas keskpanka), samuti riigi kontrolli all olevaid ettevõtteid. Majandusagent valitsus, omades legaalset ja poliitilist võimu, kontrollib ning reguleerib seadusandluse ja majanduspoliitiliste abinõudega kodumajapidamiste ja ettevõtete turukäitumist. Tavapäraselt kuulub valitsuse kui majandusagendi tegevuse analüüs makroökonoomika valdkonda.
Majanduse lihtsa ringlusprotsessi skeem summeerib toodete ja teenuste voo tootjatelt (ettevõtted/firmad) kodumajapidamistesse ja tootmistegurite voo kodumajapidamistest firmadesse, illustreerides majandustegevuse tähtsamaid sõltuvussuhteid suletud majanduses.
Lihtsuse mõttes eeldame majanduslikus tegevuses ainult erasektori olemasolu, see tähendab ettevõtete omanikeks on kodumajapidamised (või teised ettevõtted). Nn avalik e ühiskondlik sektor , kus omanikuks on riik, mudelis puudub. Eristatud ei ole ka finantsturgu (financial market).
Ringkäigumudeli (võime nimetada ka ringlusvoogude mudeliks) eeldusteks on: a) et kõik sissetulekud (tulud) tarbitakse ära ja b) et toodangu hulga muutmiseks ei ole mingit sisemist ajendit, kuna ettevõtted müüvad kogu oma toodangu ära.
Kumbki mudelit lihtsustav eeldus ei ole ilmselt tegelikus elus täidetud. Sellest tekibki vajadus mudeli modifitseerimiseks, et peegeldada ka teisi aspekte ning lähendada mudelit tegelikule elule. Selliseid mudeleid näeme edasiselt makroökonoomika osas.
Joonisel 2.5 esitatud skeemi välisring näitab hüviste ja teenuste ning tootmistegurite füüsilist e naturaal -esemelist voogu läbi toodangu- e hüviste- e kaubaturu (product market, goods market, commodity market) ning ressursi- e tegurituru (resource market, factor market).
Vastassuunas kulgev sisering on hüviste ja teenuste eest saadavate või tehtavate maksete voog rahaliste tulude või kulutustena. Selle voo tulemusena saavad ettevõtted toodetud kaupade ja teenuste eest tulusid, mida kasutavad ära selleks, et osta vajalikke tootmistegureid. Seega tasuvad ettevõtted tootmistegurite omanikele e teisisõnu majandusressursside omanikud teenivad teguritulusid.
Skeemi kohaselt liiguvad vood vastassuunas: kui kodumajapidamised ostavad hüviseid, siis liiguvad kaubad, teenused ettevõtetest läbi kaubaturgude peredesse, ostetud kaupade eest makstud raha aga müüjatele, ettevõtetele. Peaaegu igale füüsilisele (kauba)voole vastab vastassuunaline rahavoog , mis tähendab ringlusvoo ühele osapoolele tulu(sid), vastaspoolele aga kulu(sid).
Esitatud ringkäigu skeem jätab välja selle, et nn vahetoodang ringleb ettevõtete vahel ega
19 Avo Org 2.5. Üldmajanduslikud sõltuvussuhted ja majanduse lihtne ringlusskeem
osale meie skeemil üldises ringvoos. Samuti ei osale antud mudelis üldises ringluses peretoodang ( omatoodang ), mida kodumajapidamised ise toodavad ning turgude vahenduseta tarbivad (naturaalmajanduse põhimõte: ise toodan , ise tarbin ).
Mudeli kohaselt tegutsevad kodumajapidamised toodanguturu nõudluspoolel, samal ajal kui ettevõtted on pakkumispoolel.
Ressursi- e teguriturul on aga ettevõtjad nõudluspoolel ning kodumajapidamised pakkumispoolel.
Müüdud KAUBAD ja Ostetud KAUBAD ja TEENUSED TEENUSED
TOODANGU- Müüdud kaupade ehk eest saadud RAHA Ostetud kaupade eest makstud KAUBATURG RAHA
Mida? ETTEVÕTTED KODUMAJA - (FIRMAD, PIDAMISED toota KÄITISED)
Kellele? Kuidas? Ettevõtete KMP-de Saadud vahetoodang omatoodang TOOTMISTEGURITULUD Kulutused TOOTMISTEGURITE ostmiseks
Müüdud RESSURSI- TOOTMISTEGURID (maa, töö, kapital, ehk ettevõtlus, tehnoloogia) TEGURITURG Ostetud TOOTMISTEGURID
Joonis 2.5. Majandustegevuse lihtsa ringkäigu skeem mikroökonoomilisel tasandil (kahesektorilises majanduses)
Mudelis on rõhuasetus majanduse turusektoril, sest ettevõtted katavad oma kulud hüviste müügist saadavate sissetulekutega. Tegelikus elus katab tooteid ja teenuseid pakkuv turuväline sektor kulud tavaliselt avaliku sektori eelarvelistest vahenditest. Kordame, et vaadeldavas mudelis on avalik sektor lihtsuse huvides vaatlusest välja jäetud. Selliselt määrab ettevõtete kuuluvuse turusektorisse või mitte, kulude katmise vorm (müügitulem versus eelarveline
20 Avo Org Põhimõistete sõnastik
finantseerimine ), mitte aga omandivorm (erasektor versus riiklik sektor). Põhimõistete sõnastik
Eesti keeles Inglise keeles Saksa keeles (MAJANDUS)RESSURSID (ECONOMIC) RESOURCES RESSOURCEN ALTERNATIIVKULU OPPORTUNITY COST ALTERNATIVKOSTEN, OPPORTUNITÄTSKOSTEN HÜVISED (ECONOMIC) GOODS, GÜTER COMMODITY INVESTEERIMINE INVESTMENT INVESTITIONEN KAPITAL CAPITAL KAPITAL KASVAVATE LAW OF INCREASING GESETZ DER ZUNEHMENDEN (ALTERNATIIV)KULUDE OPPORTUNITY COSTS ERTRAGE SEADUS KAUBAD JA TEENUSED GOODS AND SERVICES GÜTER UND DIENSTLEISTUNGEN KÄSUMAJANDUS COMMAND ECIONOMY ZENTRALGELEITETE WIRTSCHAFT MAA LAND BODEN MAJANDUSSÜSTEEM ECONOMIC SYSTEM WIRTSCHAFTSSYSTEM MIDA, KUIDAS, KELLELE WHAT, HOW, FOR WHOM TOOTA TO PRODUCE NAPPIV, PIIRATUD HÜVIS SCARCE GOOD KNAPPE GÜTER PIIRAMATUD VAJADUSED UNLIMITED WANTS PIIRATUSE LAW OF SCARCITY MAJANDUSSEADUS RESSURSITURG RESOURCE / FACTOR RESSOURCENMARKT MARKET RINGKÄIGUMUDEL CIRCULAR FLOW MODEL SEGAMAJANDUS MIXED ECONOMY GEMISCHTE WIRTSCHAFT TAVAMAJANDUS TRADITIONAL, CUSTOM ECONOMY TEGURITULUD FACTOR EARNINGS TOODANG PRODUCTION PRODUKTION TOODANGUTURG, PRODUCT MARKET, PRODUKTMARKT, HÜVISTETURG, GOODS MARKET, WARENMARKT KAUBATURG COMMODITY MARKET TOOTMISE SISENDID PRODUCTION INPUT TOOTMISE VÄLJUND PRODUCTION OUTPUT TOOTMISTEGURID FACTORS OF PRODUKTIONFAKTOREN PRODUCTION TOOTMISVÕIMALUSTE PRODUCTION TRANSFORMATIONSKURVE KÕVER (PIIR, RAJA) POSSIBILITIES CURVE (FRONTIER) TURUMAJANDUS MARKET ECONOMY MARKTWIRTSCHAFT TÖÖ(-JÕUD) LABOUR, LABOR (AM) ARBEITSKRAFT VABALT SAADAV HÜVIS FREE GOOD FREIE GÜTER VAJADUS(ED), TARVE NEED(S) BEDÜRFNIS
21