Nüüdisühiskond, kas ühiskonna arengu lõpp? (3)

Heleen Sinijärv 12.A
Nüüdisühiskond-kas ühiskonna arengu lõpp?
Nüüdisühiskond ehk postindustriaalne ehk infoühiskond kujunes välja 20. sajandi lõpus. Seda iseloomustab kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, kirju klassistruktuur, mitmekesised väärtushinnangud ja teenindussektori suur osatähtsus. Ühiskond areneb küll kogu aeg edasi, kuid seda millegi teise arvelt. Püüdes tagada endale heaolu, hävitame me samas loodust, mis on tegelikkuses kogu meie eksisteerimise alus üldse.
Loodusvarade suur tarbimine viib nende lõppemiseni. Näiteks hetkel massiliselt tarbitav nafta on taastumatu loodusvara , üks hetk seda enam ei ole ja peame leidma alternatiive. Samas, leides mingi alternatiivi, tarbime me jällegi midagi muud, mis kindlasti hävitab kuidagi ümbruskonda. Praegu kerkib vaikselt esile biokütus, mida on võimalik toota näiteks põllumajanduslikul viisil kasvatatud õlitaimedest. Selleks me kurname aga mulda ning nii suurtes kogustes biokütuse tootmine, et seda saaks tarbida terve maailm, oleks siiski võrdlemisi keeruline.
Kunagi käisid inimesed rohkem jala või sõitsid hobukaarikutega. Tänapäeval soetab aga iga inimene, kel on majanduslikult vähegi võimalik, endale või oma perele auto. Autod reostavad nii keskkonda kui ka muudavad inimesed mugavaks, mis mõjub tervisele võrdlemisi halvasti. Mittereostamiseks on aga välja mõeldud juba mainitud alternatiivkütused, mis oleks vähem saastavad . Siinkohal leiaks jällegi, et oleks justkui veel kuhugi võimalik edasi areneda, kuid samas, kui oleme end ümbritseva keskkonna nii ära reostanud, siis kus me saame üldse edasi areneda?
Ühiskond saab edasi areneda vaid siis, kui on arendajaid. Tavalised , lihtharidusega inimesed ei ole selleks suutelised, on vaja harituid. Samas, arenenud riigid, kel oleks võimalik tagada oma rahvale hea haridus , on negatiivse iibega, mis tähendab aga seda, et harituid inimesi jääb maailmas vähemaks ning domineerima hakkavad näiteks hiinlased , kes viivad aga üldise haridustaseme alla. Seega tuleb välja, et meil puudub kindel edasine ühiskonna areng, kuna puuduvad tulevased arendajad.
Eelnevalt oli juttu , et pidev autode kasutamine muudab inimesed ebatervislikuks. Kui me väidame et meditsiin on hästi arenenud, siis ei tohiks ju probleemi olla, peaks kõik saama jälle korda teha. Samas on veel palju haigusi, mille vastu ei ole vaktsiine leitud, näiteks borrelioos, ning tekib ka juurde haigusi, näiteks viimasel ajal laialdaselt levinud seagripp. Selle vastu oli kiiresti vaja toota vaktsiini. Üldiselt leidub veel ka varemalt teada olevaid tõbesid, mille vastu kindlat ja täiuslikku ravi ei teata. Seega saab tervishoid veel areneda.
Kui nii võtta, et inimene siiski hävitab ühiskoda, siis poleks ju võimalik edasine areng. Teisalt saab jällegi midagi uut ja säästlikumat välja mõelda, et me loodust niivõrd palju ei reostaks. Viimaste aastatega on hakatud tähtsustama säästlikku tootmist. Selle näiteks võime tuua ökopakendid ja- kilekotid , kuid see on vaid üks väike osa säästlikust tootmisest. Leian, et selle koha pealt on ühiskonnal veel paljugi arenguruumi.
Üldiselt leian, et nüüdisühiskond ei ole päris ühiskonna arengu lõpp, kuid me lühendame selle arengu võimalusi. Ühiskond võib küll edasi areneda tehnoloogiliselt, kuid ühiskond ei saa areneda vaid tehnoloogias , selleks on vaja ka kohta ja ressursse. Loodus aga reostub ning loodusvarad saavad otsa. Hetkel veel asi nii hull ei ole, kuid ma arvan, et ega ühiskonna arengu lõpp ka kaugel ei ole.