Rendiarvestus konspekt (0)

Rendiarvestus
Juta Tikk , TTÜ Majandusarvestuse instituudi lektor , EMBA
Rentimine on leping kahe osapoole vahel, kus rendileandja (renditaja1) annab oma vara rendimaksete eest rendiperioodi vältel rendilevõtjale (rentnikule) kasutamiseks. Rendilepingut käsitatakse üldjuhul katkestamatu lepinguna. Rendimaksed toimuvad ositi .
Rendiarvestust käsitlevad IAS 17 “Rent” ja RTJ 9 “Rendiarvestus”.
Rentimine jaguneb kõige üldisemalt kasutusrentimiseks ja kapitaliseeritud rentimiseks. Renditehing klassifitseeritakse kasutus- või kapitaliseeritud rentimiseks rendilepingu jõustumisel, kusjuures klassifitseerimisel on aluseks tehingu majanduslik sisu.
Kapitaliseeritud rentimisega on tegemist siis, kui kõik olulised riskid ja omandiõigusest tulenevad hüvised kanduvad üle rentnikule (IAS 17, p.6).
Selleks, et rentimist käsitleda kapitaliseeritud rentimisena, peab olema täidetud vähemalt üks järgmistest tunnustest, mis üldjuhul viitabki oluliste riskide ja omandiõigustest tulenevate hüviste rentnikule ülekandumisele ( Kieso , D, Weygandt, J. Intermediate Accounting, 9th ed. p.1163):

renditava varaobjekti omandiõigus läheb üle rentnikule rendilepingu kehtivuse ajaks;

rentnikul on renditava varaobjekti soodustingimustel eelisostuõigus ja rendilepingu jõustumisel on alust arvata, et ta seda õigust kasutab;

rendilepingu kehtivus on või ületab 75 % varaobjekti majanduslikust elueast;

rendimaksete nüüdisväärtus moodustab 90 % või rohkem renditava varaobjekti reaalväärtusest;

renditav varaobjekt on spetsiifiline ja ainult rentnik saab seda kasutada ilma oluliste modifikatsioonideta.
Rentimist, mis ei vasta ülaltoodud tunnus(t)ele, käsitatakse kasutusrentimisena. Kapitaliseeritud