keskkonnaga. Ta toob välja 3 faktorit mis määravad in. iseloomu: 1. Keskkond 2. Rahvuslik omapära 3. Pärilikud eeldused D. arvates on inimeses juba sünnipäraselt hea ja kurja alge. Nende vahel käib lakkamatu pro et contra võitlus (pooltevaheline v.) Olemuse määrab see kumb neist algetest peale jääb. Ta on analüüsinud ka vene rahvusliku tüübi eripära. Nagu Tolstoi märkab ta tema eriti lihtrahva seas kõikeandestavat religioossust, leplikkust, alandlikkust ent ta toob välja ka nn stiihilise in.
aga toimus nihe ellujäämisega seotud väärtushinnangutes. Inglehart ja Baker on seda tõlgendanud kui reaktsiooni keerulistele majanduslikele, sotsiaalsetele ja poliitilistele oludele. Suurenenud on Eesti elanike osakaal, kelle arvates suurem lugupidamine võimu suhtes on pigem halb või kes on selles osas ükskõiksed. Kasvanud on ka nende elanike osakaal, kes peavad eriti oluliseks, et pere kasvataks lastes sõltumatust ja religioossust. Suurenenud on Eestis nende inimeste osakaal, kelle arvates õigus oma elu üle otsustada lasub ennekõike iseendal, see tähendab, et abordi tegemist ei kritiseerita enam niivõrd palju kui 10 aastat tagasi.
Mõistagi, tänu halvustavale suhtumisele kirikusse, ei olnud ta elu kerge. Teisalt ka sellepärast et Leonardo oli oma poolikute leiutiste ja ideedega viibis tihti u 300 aastat eespool. Unistas ta ju mägede lõhkamisest, et otseteid rajada, tegi katseid lendamisega, disainis tuukriülikonna jne. ...................... Märksa rahulikumalt elas Michelangelo, kes uskus jumalasse. Tema religioossust võib eelkõige näha tema töödest, mis jutustavad tihti mingit piiblilugu, või räägivad kellestki olulisest isikust piiblist . Tõsi, enamikke tellimusi tuligi toll ajal kirikutelt ja Michelangelo oli heas kirjas, sest raius kujusid hinge ja sügavama põhjalikkusega. Üks imetlusväärsemaid töid, - ,,Taavet", mida tänapäevalgi turistidele eksponeeritakse. Skulptuuri tekkelugu on kirev ja huvitav. Selle teostus sai alguse kivist, millega keegi ei osanud midagi peale hakata.
mujaltki. Minu arust sekulariseerumisprotsess on toimunud pooleldi, sest kuigi institutsionaliseerumisest võõrdutakse, siis inimeste usk ei ole hääbunud, lihtsalt usku väljendavad vormid on muutunud. Oma usu leidmine on protsess, kus inimene tutvub erinevate tõdedega ning valib nende hulgast oma õige tee. Tihtipeale võtabki oma religioossuse leidmine tänapäeval aega, sest sageli ei võta järeltulijad automaatselt vanemate religioossust üle, vaid tutvuvad enne otsuse tegemist erinevate religioonidega. Kasutatud kirjandus: http://hi5songs.org/aarne-kriisk--meie-osast-jumalariigi-t%C3%B6%C3%B6s-i:...-mp3- download.html http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=1457&Itemid=2 http://www.ekn.ee/doc/ajakirjad/10_Eva- Liisa_Jaanus_ja_Marge_Unt._Eestimaalaste_religioossus_Euroopa_taustal.pdf Lea Altnurme, Kristlusest oma usuni: uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20.sajandi II poolel
Seda enam, et teema on juba iseenesest väga lai. Probleem on selles, et religioon kui selline on nii lai mõiste, et selle vihmavarju alla saab igausugust kraami toppida. Et seda teemat analüüsida, tuleks religioosseid nähtusi kuidagi grupeerida ja oletan, et seda on ka juba tehtud. Mina oskaksin eristada religiooni esiteks, tema arhailistes, maagilistes vormides, umbes nagu see esines kiviajal või siis telesaates Selgeltnägijate tuleproov. Teiseks võib religioossust käsitleda nii, nagu ta esineb suurtes maailmareligioonides: kristluses, islamis ja judaismis. Kolmandaks võiks vaadelda religiooni nii, nagu teda võib kohati ära tunda sellistes ideoloogiates nagu kommunism või fassism. Ka näiteks isamaalisus võib võtta mingi religioosse vormi, näiteks Liidia Koidula luuletustes. Kindlasti kõik eelpool mainitud religioossuse vormid mõjutavad tugevalt inimeste mõttemaailma erinev on ainult see, kuidas ja mis suunas nad seda teevad.
kirikule kinkides või tellides neid oma paleede tähtsuse rõhutamiseks. Olulisem on, et sajandeid oli maalikunst usuõpetuse tähtsaim osa. Nimelt oli kunsti funktsioon jutustada kristliku usu tõekspidamisi ja arusaamu visuaalses keeles. Ja see oli väga oluline, sest tol ajal oli kirjaoskuse õppimine võimalik vähestel. Seega oli maalikunst üheltpoolt evangeeliumi kuulutamise vahend kirjaoskamatutele, teiseltpoolt aga võimalus võimu ja positsiooni omavatel inimestel rõhutada oma religioossust. Islamiusk aga näiteks keelab kujutada piltidel loomi, inimesi ja jumalaid. Nii kaunistavad kunstnikud moseesid ja pühi raamatuid imekaunite ning keerukate geomeetriliste mustritega. Seega ei saanud seal inimestele piltide kaudu usku edasi anda ja uskumiste ja tõekspidamiste edasi andmine käis suuliselt. Kuid lisaks tavalisele maalikunstile on religioonis oluline koht ka sümbolitel. Enamikule inimestele on identiteediga seonduv väga tähtis. Inimestele meeldib tunda, et nad
aastale järgnevail aastail hindas nõukogude võim senise tegevuse ümber - sai selgeks nii kuigi kaugele ei jõua. Uueks meetodiks said “nõukogulikud tavandid”, mida omakorda jäid assisteerima ka senised loengud ja trükised. Selline lähenemisviis osutus edukaks, ent viis ateismi institutsionaliseerumiseni, tuues endaga kaasa ateismi uususustumise, mida on kirjeldatud allpool. (JPEG) Tendentsidest võib välja tuua, et kuni 50ndate aastate keskpaigani peeti religioossust alaväärseks ja usklikke “vaimust vaevatuks”. Tegu oli vulgaarateistliku seisukohaga, mis paraku käibis kuni ateistliku tegevuse lõpuni ning kinnistus alateadlikult ka ühiskonnas. Umbes 50ndate aastate teisest poolest tänu suurenenud nõudmistele hakati ateistlikus argumentatsioonis religioossust pidama “ideoloogiliseks puudujäägiks”, mille võitmise võti oli võitlevate ateistide aktiivne veenmis- ja selgitustöö. Samuti muutub geograafiline rõhuasetus - kui
asjaolusid, mis ,,kallutavad inimesi kõrvale spirituaalsetest pürgimustest". Ta kritiseeris sakramendi ajal laulmise liiderlikkust ja leidis, et muusika matab ja moonutab sageli jumalasõna. Becadelli komitee esitas 8. augustil paavstlikele legaatidele järgneva avalduse muusika kohta: ,,Samuti tuleb kaaluda, kas polüfoonilist tüüpi muusika, mis värskendab kõrva rohkem kui 4 meelt ja sütitab tiirasust ja mitte religioossust, tuleks kaotada missadelt, kus selliseid asju sageli lauldakse". On oluline eristada, et see ei olnud dekreet vaid teemasoovitus, mida ei esitatud kaalumiseks üldkogudustele ega avaldatud dekreetide hulgas. 19. augustil saatsid legaadid selle kokkuvõtte tagasi Becadelli komiteele redigeerimiseks. Nii saadeti paavstlikele legaatidele 25. augustil revideeritud ettepanekud, kus viidet muusikale oli oluliselt vähendatud: ,,Samuti tuleb jumalateenistuste muusikaline stiil teha taasvastavaks
Samamoodi võivad budistid võtta selle hea, mida nad näevad kristluses, islamis või mõnes teises religioonis ja võivad selle lülitada oma vaimsesse praktikasse (7.). Tegelikult on religiooni defineerida väga raske. See on rohkem või vähem seotud koguduse ja rituaalidega. Seetõttu on vaja teha vahet. Kui räägime vaimsusest, ei tohiks vahet olla kristlaste, budistide, moslemite vaimsusel see on meeleseisund. Religiooniga käib kokku religioossus, kuid religioon sisaldab nii religioossust kui organisatsiooni. Vaimsuses pole jagunemist ega eelistamist ja kui keegi saavutab kõrgeima vaimse seisundi, muutuvad kõik erinevate religioonide traditsioonid peaaegu ebaoluliseks. Seega on vaimses maailmas kõik kõigega vahetatav ja ühtesobitatav. Religioon on seotud rohkem kultuuri ja traditsioonidega. Seal on ainulaadsus oluline ja seda on vaja säilitada (7.). Arvan, et see on päris lihtne. Kui keegi on meditatsioonis edasi jõudnud, on sel
Abistamisprotsessi kirjeldus: 1. Märkamisfaas- märgatakse et abi on vaja 2. Vastutuse võtmise faas 3. Kaalutlus, kas aidata 4. Tegutsemine põhinedes kaalutlustel Abistamine võib olla seotud inimese ja jumala suhtlusega e ,,teeme rahu jumalaga mitte inimesega" või tegemist enda ideaalminaga jne. Mis tunnused iseloomustavad selle inimese religioossust, kes on abivalmis? 1. Moraal e see, mis on eetiline, seda väljendatakse usulistes terminites (see on jumala tahe jne)- MÕJUTAB ABISTAMISKÄITUMIST 2. Religioon on nende identiteediosa, seega on usulistel põhjustel abivalmid- MÕJUTAB ABISTAMISKÄITUMIST 3. Inimeste elu on jumala missioon EI MÕJUTA OLULISELT ABISTAMISKÄITUMIST 4. Süvenenud religiooniga inimesed on abivalmimad. - MÕJUTAB
60 aastat tagasi usklikumad kui praegu. Probleemi hüpotees on, et 1929.- 1930. aasta Pärnu tütarlaste gümnaasiumi vilistlaste seas on rohkem originaalsete piiblinimedega tüdrukuid kui 2009.- 2011. aasta Sütevaka vilistlaste seas. Samuti uuritakse leitud piiblinimede tausta ja tähendust ning tutvustatakse mõne levinuma nime tegelase tähtsamaid esinemisi piiblis. Kuna nimede valik ei ole kaugeltki ainus religioossuse näitaja, käsitleb töö esimene peatükk eestlaste religioossust ning ristimist, mis seob kristlust ja lapsele nime panemist. 4 Teises peatükis on juttu vanemate põhjendustest oma lastele nime valimisel, nimeseadusest ja selle muutumisest aja jooksul. Kolmandas peatükis võrreldakse klassinimekirju kolmekümnendatest ning tänapäevast. Töö koostamisel kasutasin mõningaid internetimaterjale, neist kõige rohkem Maris Saare
Usulise orientatsiooni mõiste tõi religioonipsühholoogiasse isiksusepsühholoogia rajaja Gordon Allport (1966 ja 1967). Esmast mõõtmisvahendit tuntakse Allporti-Rossi (1967) skaala nime all ja mõõdab kahte põhilist usulist orientatsiooni: ● Sisemine- seda iseloomustab pühendumine usulistele väärtustele ja oma põhimotiivi leidmine religioonis. Usulised seisukohad on sisemiselt sügavalt omaks võetud. Sisemine orientatsioon tähendab pühendunud religioossust, mille puhul kogu inimese elu on religioosne. ● Väline- sellele on iseloomulik, et religiooni kasutatakse mingite teiste eesmärkide saavutamiseks. S.t, et religioon on vahend mingite teiste huvide rahuldamiseks. Nt. religioon kui vahend suhtlemisvõimaluste loomisel, staatuse saavutamisel, meelelahutuseks jne. Usulised seisukohad on juhuslikud ja valivad.
abstraktsiooni” (Primiano 2012) o • Uurimisobjektiks on uskumuste sõnalised, käitumuslikud ja materiaalsed väljendused Rahvausundi ja kõrgreligiooni vastandamine on õigeusu rahvapäraste ja lokaalsete tõlgenduste uurimiseks sobimatu – Rahvausundi mõiste eksotiseerib ja marginaliseerib oma uuritavat; ses kajastuvad võimusuhted, normatiivne ja hierarhiline mõõde – Paremini sobib “elatud usundi” mõiste, mis võimaldab jälgida religioossust nii, nagu seda praktiseeritakse, kogetakse ja väljendatakse inimeste igapäevaelus 49. Mis on memoraat? Iseloomusta seda folkloorižanri võrdluses muistendiga. Memoraat • Termini tõi kasutusele Carl Wilhelm von Sydow 1934.a. • Memoraat kui minavormis jutustatud lugu isiklikust kogemusest, mida räägib kogeja ise • Memoraadil võivad puuduvad poeetilised tunnused ning see ei pruugi olla olemuselt traditsiooniline Muistendile omaseid tunnuseid
Väärtuste Väärtuste muutumised on seotud traditsiooniliste väärtuste ja eneseväljenduslike väärtustega. Väärtuste muutumised hõlmavad endas: et suurem lugupidamine võimus suhtes on hea asi, jumal on vastaja elus väga muutumised hõlmavad endas: et suurem lugupidamine võimus suhtes on hea asi, jumal on vastaja elus väga oluline, peres on oluline kasvatada lastes pigem religioossust ja sõnakuulelikkust kui sõltumatust ja visadust, oluline, peres on oluline kasvatada lastes pigem religioossust ja sõnakuulelikkust kui sõltumatust ja visadust, vastajal on kõrge rahvuslik uhkus ja abort ei ole kunagi õigustatud. Eneseväljenduslikud väärtused aga vastajal on kõrge rahvuslik uhkus ja abort ei ole kunagi õigustatud
rahvausundi mõistest? Leonard N. Primiano: rahvapärane/vernakulaarne usund (ingl. k. vernacular religion): Rahvausundi ja kõrgreligiooni vastandamine on õigeusu rahvapäraste ja lokaalsete tõlgenduste uurimiseks sobimatu, sest rahvausundi mõiste eksotiseerib ja marginaliseerib oma uuritavat; selles kajastuvad võimusuhted, normatiivne ja hierarhiline mõõde. Paremini sobib "elatud usundi" mõiste, mis võimaldab jälgida religioossust nii, nagu seda praktiseeritakse, kogetakse ja väljendatakse inimeste igapäevaelus. Vernakulaarne usund defineerib religioon kui midagi, mida elatakse: nii nagu inimesed seda kogevad, mõistavad, tõlgendavad ja praktiseerivad. See ei ole ametlike/institutsionaalsete religiossete vormide vastand, vaid esindab teistsugust teoreetilist kontseptsiooni, ega ole vana termini ja kontseptsiooni ,,rahvausund" asendus. See muudab viisi, kuidas usundit
Ta oli realist, kuid samas ka idealist. Selles oli ta nõrkus. Sel perioodil ilmus Dostojevski terve rida lühijutte, kuid kriitika võttis need vastu laitvalt. Kirjaniku meeleolu langes. Ta oli hukkumas. (A.Meissaar 1935:10). Sunnitööl oli elu raske, kuid Dostijevski ei murdunud, töö karastad teda, ta õppis tundma rahvast ja elu. Alles siin sai ta inimeseks ja venelaseks, nagu ta ise lausub. Kolme aasta jooksul sai ta lugeda ainult piiblit. See suurendas tema religioossust. 1854 määrati ta reamehena Siberisse Semipalatinski linna teenistusse, 1855 ülendati lipnikuks ja nüüd võis ta uuesti hakata kirjandusega tegutsema. 1856.a. armus ta ja naitus, olles 33 aastane, lesestunud ohvitserinaisega. Esialgu mõjus abielu Dostojevskile hästi ta töötas, kuigi kannatas närvilikkuse ja langetõve all. Kuid naine ei armastanud teda, otsis meelelahutusi mujalt, Dostojevski aga ei aimanud seda. Ta kirjutas siin teosed ,,Onu unelm" ja ,,Stepantsiko küla" (A
Poola ja Eesti erinevus: Poolas oli religioon seotud rahvuslusega, Eesti rahvuslik müüt kristlusevaenulik. 20. sajandi I pool 1930. enam-vähem välja kujunenud. (Rahvuslik iseloom on konstrueeritud luterlike väärtuste põhjal!) Eesti sekulariseerumise algus 1930. aastateks või juba 1920. aastatel. Kolm sekulariseerunuimat piirkonda Euroopas: Eesti, Tsehhi (mõlemas riigis rahvusluse ja religiooni vaheline vaen) ja Ida-Saksamaa. Õigeusklikes piirkondades religioossust nii mõõta ei saa, nagu Lääne-Euroopa/katoliku ja protestantlikku religiooni. Õigeusu kiriku maades on religioon rahvuslusega seotud, kultuuriline keskkond on õigeusust läbi imbunud. Usk ei ole võimule vastandunud. Kuidas on religioon suuteline uues olukorras kohanema? Alar Kilp - kommunistlik reziim süvendas 20. sajandi algul olnud tendentse, võimendas juba enne toimumas olnud protsesse, välja arvatud Venemaal, õigeusu maades.
periood 1979-83. a. Räägitud on ka sellest, et Nigeeria liidrid on võimul olnud seepärast, et nad on hästi läbi saanud Läänega, peamiselt enda nafta tõttu. 1990. aastatel oli ka konflikt riigi ja Shelli vahel. Kõige ebastabiilsem on Nigeri delta, kus maavarasid on kõige rohkem. 7 osariiki 36-st, mis peamiselt annavad põhitulu riigile, aga moodustavad umbes 13% riigi pindalast. Suur väljakutse Nigeeriale on ka islami pealetung, sest etnilistes konfliktides on religioossust ära kasutatud. 2000. a kehtestati riigi põhjaosas ka šariaat, mida taheti laiendada ka lõunasse. Autokraatia Aafrikas on väga rahulikud ja stabiilsed olnud autokraatsed tugeva riigipea võimuga üheparteivõim. Tihti on president nii riigipea kui valitsusjuht. Üheparteirežiim on Aafrika kontekstid hästi töötanud väga pikka aega. Üks selline võimu kuritarvitamise juhtum oli Ghanas 1957-66 Kwame Nkrumah poolt, kes oli riigi esimene president. 1964
Slaavlased on aga need, kes oma sõna pole 4 veel öelnud. Slaavi rahvad on veel väga noored rahvad. T oli oma veendumustelt läänlane see inimene, kes pooldas Peeter I reforme. Need reformid seostusid läänemaailmaga. Läänlastel olid vastased, kes nimetasid endid slavofiilideks nad arvasid, et Peeter eksis, tema reformid olid vägivaldsed ning polnud kooskõlas vene rahvuse traditsioonidega. Leiti, et Peeter eiras venelaste religioossust, ta tegi riigi tähtsamaks kirikust. Peeter pööras ka liiga suurt tähelepanu indiviidile, kuid tegelikult on venelastele tähtis hoopis kooslus, kogukond. Slavofiilid olid konservatiivid. T käsitleb vene rahvust oma teoses kui noort rahvust. Enamik lühijutte selles raamatus räägib talupoja ja mõisniku vahelistest suhetest. Turgenev on paljudes juttudes romantik. Ta pooldab sügavat psühholoogilist analüüsi. Tüüpilised olukirjelduste autorid mingi psühholoogiaga ei tegele
Inimesed saavad teadmisi maailma ja ühiskonna kohta massimeediast ning kujundavad oma arvamust pigem selle järgi, mida näevad, kuulevad ja loevad mujalt, mitte aga kirikust. Kuigi mitmed teadlased väidavad, et teaduse ja tehnika võidukäiguga väheneb religiooni roll ühiskonnas märkimisväärselt, ei pea see siiski sajaprotsendiliselt paika. Religiooni tähtsus on küll vähenenud, kuid mitte nii palju, kui varem ennustati. Probleem: Kuidas mõõta ühiskonna religioossust ja sealjuures sekulariseerimist? Tõendid, mis toetavad ühiskonna ilmalikustumist: religioossete tõekspidamiste hülgamine (abort, lahutamine, abieluväline seks jne) uskumuste paljusus ehk ühiskonnas puudub ühtne väärtuste kogum, mida kõik liikmed pooldaksid. Iga inimene võib valida just endale sobivaima religiooni ning miksida just neid väärtusi, mis talle endale kõige enam sobivad; religioosse praktika vähenemine ehk kirikute liikmeskonna vähenemine,
" (JUNG1977:330) On kerge näha raskusi, mida koges teoloogia 19. sajandil. Püüdes ajaga kaasas käia oli vältimatu näiteks tekstikriitilise lähenemise kasutuselevõtt Pühakirja suhtes. Siiski ei olnud see ilmselgelt piisav ning ühiskonna ,,valgustatud" osa jaoks muutus üha küsitavamaks teoloogia kui selline, kuna ta objekt ei ole reaalteaduslike meetoditega uuritav. Kuidas kaitsta enda õigust elule, kui nii Jumalat kui ka peegeldusi Sealpoolsest inimese psüühikas (ehk siis inimese religioossust) peetakse ühtviisi metafüüsilisteks spekulatsioonideks? On ilmselt vältimatu, et peale teoloogia löögi alla sattumist juhtus sama paratamatult ka ajaloo, filosoofiaga ning psühholoogiaga. Isegi käesoleval, 21. sajandil ei pea osad teadlased nimetatud distsipliine ,,päris" teaduseks, süüdistades neid spekulatiivsuses. On selge, et antud süüdistust tahtis Freud vältida ning valis selleks oma teooriate tiheda sidumise neuroloogiliste protsessidega
Pildi või foto analüüs võiks keskenduda näiteks järgmisele: 1) pildi ülesehitus, esiplaanil ja tagaplaanil olev; 2) inimesed ja objektid, nende omavaheline seos ja seosed ümbritsevaga; 3) kujutatud sündmused; 4) kompositsioon, jooned ja pinnad, valgus, varjud ja värvid; 5) pildi või foto autori eesmärk: tõestada fakte, tekitada sensatsiooni, äratada sümpaatiat või empaatiat, tekitada vastumeelsust, olla satiiriline, humoorikas, väljendada poliitilisust, religioossust jne; 6) pildi autor ja adressaat 7) autori eesmärgi võrdlus reaktsiooniga, mida kujutis tänapäeval esile kutsub; 8) pildi päritolu. Kujutatu uurimisega õpitakse kirjeldamist ja analüüsimist. Tuleb märkida, et mõisted satiiriline ja empaatia võivad osutuda ilma tähenduse eelneva selgitamiseta keskkooliõpilastele raskesti mõistetavaks. Pärast pildi esialgset analüüsi palutakse õpilastel teadaolevatele faktidele toetudes kirjeldada pildil toimuvat
annaabi.ee 
