Religiooni roll kultuuris (0)

Religiooni roll kultuuris
Religioon minu jaoks on uskumuste, normida, väärtuste ja tõekspidamiste süsteem või kogum. Seega religioosset inimest mõjutab ta väga palju ja igal sammul . Kultuur aga on minu meelest veel laiem mõiste ning hõlmab endas kõike mida inimene teeb. Seega üldisemas plaanis on igasugune inimtegevus minu jaoks kultuur. Ja kuna inimeste käitumist mõjutab religioon väga palju, siis seetõttu mõjutab ta ka kultuuri ning omab kultuuri arengus tähtsat rolli.
Kuna kultuur on äärmiselt mahukas mõiste, siis rääkides paljudest valdkondadest, jääks palju asju ikka ütlemata või jutt muutuks liiga pealiskaudseks. Sellepärast proovin ma analüüsida religiooni rolli kultuuri ühes tähtsamas valdkonnas – kunstis.
Kunst on olnud inimeste elu tähtis osa mitmeid tuhandeid aastaid. Näiteks koopamaalingud Altamira koobastes Hispaanias on üle 16 000 aasta vanad. Ent mis pani inimesi joonistama, seinte peale kritseldama. Väga võimalik et seda pani tegema usk, et need pildid muudavad asjade kulgu .
Kunsti algupära kohta on kolm peamist teooriat. Esiteks arvatakse et kunst pärinebki religioonist ja maagiast. Näiteks arvasid võib-olla inimesed, et kui pildi peal inimene nö. haavab looma, siis see toob jahiõnne. Samas on leitud aga ka selliseid koopamaale, kus kujutatakse loomi keda ei kütitud või kus loomi pole haavatud, seega ei saa täielikult õigeks seda teooriat pidada. Teine teooria pärineb Saksa filosoofidelt F. Schiller ’ilt ja I. Kant ’ilt, mille kohaselt on kunsti olemuseks mäng. Nende meelest on kunst täielikult spontaanne, fantaasia vili, mis on sõltumatu moraalsetest ja materiaalsetest vajadustest . Minu meelest seda teooriat kaitsta on raske. Näiteks impressionismi rajaja Claude Monet üritas teha enesetappu, sest ta oli tüdinud vaesusega võitlemast. Kunstnik, kes teeb kunsti kunsti pärast, oleks minu meelest leidnud endas positiivsest ükskõiksust, sest õnne saladus ei peitu moona koguses, mis kellelgi on, vaid pigem sõltumatuses sellest. Kolmandaks arvatakse, et kunst on biloogiliseslt tingitud ning seda leidub isegi loomariigis. Alates noorte loomade mängimisest lõpetades näiteks kaitsevärvidega, et vaenlasele märkamatuks jääda ja värviliste sulgedega, et liigikaaslasi meelitada. Arvata võib, et tegelik tõde on kusagil nende kolme teooria vahepeal . On selge, et kunstis on palju täiesti vaba mängulisust, teisalt on seal ka bioloogilist rituaalsust ja religiooni mõjusid.
Usuõpetuse kõige suurem probleem on hetkel see, et sõnadega tuleb seletada sündmusi, isikuid, nähtusi mida sõnadega seletada tegelikult ei saa. Seepärast ongi see paljudele inimestele raskesti mõistetav ja nad ei püüagi sellest aru saada. Teoloogia keel on ajast aega olnud praktiliselt sama: metafoorne ja sümboolne. Teoloogia keelt aitab lihtsamaks ja mõistetavamaks muuta kunst. Kunstilised kujundid ja sümbolid ilmuvad , kui tekib vajadus väljendada midagi mõistusega haaramatut, ainult aimatavat või tunnetatavat. Kunstiga saab edasi anda midagi sellist, millega keel, sõnad jääks jänni. Mõistuslikus keeles on ainult tunnetetatav. Mitte-sõnalised vahendid on usu seisukohalt väga väärtuslikud.
Religioonist pärit teemad on olnud maalikunstis pikka aega peamine teema. Ilmseks muutub see siis, kui külastada ükskõik millist Euroopa või Põhja-Ameerika suurt muuseumi. Neis leidub tohutult maale, mis kujutavad Kristuse ristilöömist ja surnuist ülestõusmist või muul moel on religioosse sisuga (nt. „Genti altar “ – Hubert ja Jan van Eyck ). Kuid need maalid pole otseselt ühegi sündmuse reproduktsioonid. Kunstnik maalis vaid oma kogemuse või nägemuse ja siis edastas selle teistele. Ja kuna igaühel on vaba voli tõlgendada mingit maali vastavalt selle, kuidas ta seda näeb, siis on võimatu sõnaliselt analüüsida kuidas see meid mõjutab. Pole ühtegi kindlat mustrit kuidas mingi pilt kellelegi mõjub. Religioossete teemade pidevat esinemist maalikunstis võib aga mõista mitmel viisil. Maalikunsti kõrgaegadel oli rikastel kodanikel tavaks toetada suuri religioosseid teoseid, kas siis neid kirikule kinkides või tellides neid oma paleede tähtsuse rõhutamiseks. Olulisem on, et sajandeid oli maalikunst usuõpetuse tähtsaim osa. Nimelt oli kunsti funktsioon jutustada kristliku usu tõekspidamisi ja arusaamu visuaalses keeles. Ja see oli väga oluline, sest tol ajal oli kirjaoskuse õppimine võimalik vähestel. Seega oli maalikunst üheltpoolt evangeeliumi kuulutamise vahend kirjaoskamatutele, teiseltpoolt aga võimalus võimu ja positsiooni omavatel inimestel rõhutada oma religioossust. Islamiusk aga näiteks keelab kujutada piltidel loomi, inimesi ja jumalaid. Nii kaunistavad kunstnikud mošeesid ja pühi raamatuid imekaunite ning keerukate geomeetriliste mustritega. Seega ei saanud seal inimestele piltide kaudu usku edasi anda ja uskumiste ja tõekspidamiste edasi andmine käis suuliselt.
Kuid lisaks tavalisele maalikunstile on religioonis oluline koht ka sümbolitel. Enamikule inimestele on identiteediga seonduv väga tähtis. Inimestele meeldib tunda, et nad pole üksi. Kuuluvus- ja tunnustusvajadus on üks inimese põhivajadusi. Suur osa inimestest on lojaalne väikese grupi, oma pere suhtes. Mõned on lojaalsed suurematele grupidele nagu näiteks kool või firma. Mõni aga tunneb tugevat seotust oma elupaiga, sünnimaa või mõne religiooniga. Esimesed varakristlikud kunstiteosed on leitud katakombides sest seal peeti algselt jumalateenistusi . Paljusi antiikkunsti motiive käsitlseid kristlased kui tingmärke, mille tähendust teadsid ainult kristalsed ning mis viitasid jumalale või jumalikule tegevusele. Sealt sai alguse keerukas kritliku sümbolite süteem. See aga tähendab seda. et igapäevastes motiivides saab leida vihjeid ristiusu õpetusele, jumalikkusele ja piiblitegelastele. Samas pole ristiusk ainuke religioon, millel on omad sümbolid kindlate tähendustega. Sümbolid on seotud ka kultuuriga . Kõige lihtsam näide on keel ja ka kiri. Keel ja kiri pole küll omane vaid kristlastele aga see võimaldab lihtsalt seletada sümbolte seotust kultuuriga - keel koosneb ju tähtedest, millest saab moodustada sõnu ja sõnad on aga mõtete sümbolid. Samas ka rist mõne näiliselt lihtsa maja katusel annab märku, et tegemist on ristiusu kirikuga . Paljud religioossed sümbolid omavad mitmeid tähendusi. Näiteks haakristi sümbol. Algselt kandis see nimetust svastika ja oli budismis õnnesümbol. Hinduismis sümboliseerib see aga päikest. Negatiivseks muutus see aga siis, kui Hitler selle kasutusele võttis ja sellele haakristi nime andis. Ilmselt Hitler teadis mida see tähendab ja lootis selle läbi inimesi panna arvama , et tema ideed ja plaanid polegi halvad ja viivad rahva õnnele lähemale. See on aga kõigest spekulatsioon. Kuid siiski sai õnne sümbolist kannatuste ja natsionalismi sümbol. Selle sümboli alla korraldatud kuriteod on mõjutanud kultuuri ilmselt meile mõstmatus suuruses. Vaevalt oskab keegi öelda, kui palju potentsiaalseid teadlasi, arhitekte, kirjanike või kunstnike jäi sündimata või tapeti . Kui palju või kas üldse muutus mõne rahva kultuurilugu seoses nede sündmustega. Seoses Hitleri ja sümboolikaga ei saa mainimata jätta ka juute . Judaismi sümboliks on kuusnurkne täht (Taaveti täht), mis algselt oli Juudamaa kuninga Taaveti pitsat ning mis nüüd on Israeli riigilipul. Ent pühasid sümboleid kasutatakse ju erinevate religioonide liikmete eristamiseks. Ka Hitler eristas selle sümboli abil juudid sakslastest. Religioosse sümboli kandmine, oma religiooni ja päritolu kandmine, määras nad hukule. Aga ka Saksamaa suure sõbra Venemaa juhid kandsid endas üht sümbolit. Punast värvust. Algselt armastuse sümbolit. Ilmselt raklaamiti komunismi liikumist kui armastust töörahva vastu. Armastuse märgi all pandi alguses toime kohutav genotsiid oma rahva suhtes ja hiljem suunati see ka teiste rahvaste vastu. Kommunismi mõju kultuurile oli ilmselt sama laastav kui natsionalismil. Haritlased ja kultuuri tegelased tapeti või sunniti avaldama armastust juhtide vastu. Ülistama kurjategijaid. Kuid ma ei taha jätta muljet, et religioonil ja temaga seotud sümbolitel on kultuurile ainult negatiivne mõju. Seda kindlasti mitte. Kui otsida religioossetest maalidest või ükskõik millistetst teostest sümboleid, siis kahtlemata neid ka leiab. Kunstivool, mis hakkas tähelepanu pöörama just spirituaalsusele ja kujutlusvõimele saigi nimeks sümbolism. Tavaliselt on kunstnik osavalt need pildi sisse maalinud (nt: „Madonna ja laps“ – Domenico Veneziano ), vahel on need ka juhuslikud (mitte sümboismi puhul), kuid igaljuhul on nende üle arutlemine ja maalide analüüsimine huvitav töö.
Religioonist on aga väljakasvanud veel palju kunsti liike. Näiteks draama , inimtunnete ja –suhete väljendus laval, kasvas arvatavasti välja müütide ja legendide esitamisest. Esimesed näidendid esitati jumal Dionysose auks.
Kuid kui rääkida religiooni rollist kunstis, mis on kultuuri osa, siis ei saa rääkimata jätta ka arhitektuurist , mis on omaette kunsti liik. Peaaegu kõigil religioonidel on omad monumendid või pühapaigad, kus preestrid viivad läbi oma rituaale ja spirituaalseid toiminguid ning kus usklikud saavad palvetada ning oma jumalalt abi paluda . Sageli saabki piirkonnas valdvast religioonist aimu , kui vaadata tänavapilti. Igale religioonile on omased ehitised. Näiteks on budistliku arhitektuuri vanim ja levinum ehitusvorm stuupa ( Buddha mälestusmärgid). Nii samuti on Islamil mošee koos minarettidega. Religioon aga mõjutab sageli arhitektuuri kujunemist. Näiteks need samused stuupad. Stuupa on kuplitaoline kõrgend, mis asub ühel või mitmel tavaliselt nelinurksel terassil kuhu viivad trepid. Selle terassi selge eesmärk on aga pradakšina (“paremale”), mis on üks suuremaid austuse avaldusi - nimelt möödub usklik inimene austatud isikust või objektist alati nii, et see jääks paremat kätt. Samuti kuulub islami riikides maja juurde kinnine sisehoov, sest islamistlikus maailmas on tähtis inimese privaatsus . On ju selletõttu ka palvusele kutsuja pime, sest ta ei tohi näha minareti otsast, mida keegi oma privaatses ruumis teeb. Samas on paljudes religioonides tähtis koht hauarajatistel. Hauarajatised loodi valitsejatele või tähtsatele isikutele ja peamiselt seetõttu, et usuti elu pärast surma. Seega ühed kaunimad ja suuremad ehitsed siin maailmas on loodud religioosetel eesmärkidel. Nii on näiteks üks silmapaistvaim hauarajatis Tadž Mahal Indias.
Religioosseid teemasid on tihti käsitletud mitte-religioosselt ja mitte-religioossed teemad vastupidi võivad olla kujutatud religioosselt. Kogu kunst tõesti pole enam oma olemuselt religioosne aga iga kunsti liik, olgu siis selleks näite-, tantsu-, muusika - või kujutav kunst, on oma alguse saanud religioonist ja seepärast on religiooni roll puhtalt kunstis äärmiselt oluline.

• Loving God with one's mind: Essays, articles and speeches of F. Thomas Trotter
  

• „Haihtunud hingede aeg“ Toomas Paul

• „Pärimuste pöördepunkt – kõned ja kirjutised “ Andres Põder