Referaat: aine- ja energiavahetus (0)

Aine-ja energiavahetus
Aine-ja energiavahetus on üks elu omadustest.Organismid vajavad elutegevuseks orgaanilisi aineid. Hapnik on ühend, mille katkematu kättesaadavus väliskeskkonnast on inimorganismi elutegevuse vältimatu eeldus.Vesi ja toit on eluks vajalikud, kuid ilma nendeta saab inimene mõnevõrra kauem elada kui hapnikuta.
Hapnik ja vesi on ilma eelneva töötluseta inimese organismile vastuvõetavad.Seevastu enamik toitainetest ,mida inimene toiduga saab, lagundatakse seedeelundkonnas põhjalikult,enne kui need lihtsate ühenditena verre imenduvad.Veri kannab toitained kehas kõikjale,kus neid vajatakse.
Inimese organism ei kasuta väliskeskkonnast saadavaid aineid ära jäägitult,kehas tekib ka selliseid ühendeid ,millele kasulikku otstarvet ei leidu.Sellistest ainetest peab keha vabanema ,eritades nad ümbritsevasse keskkonda.Vastasel juhul lämbuks organism iseenda toodetud laguproduktidesse.
Ainevahetus on kahe vastandliku suunaga üldise protsessi dünaamilise tasakaalu seisund.Neid protsesse nimetatakse assimilatsiooniks ja dissimilatsiooniks.
Assimilatsioon-Organismis toimuvad sünteesiprotsessid.Selle käigus saadakse sahhariide ,lipiide,valke ja nukleiinhappeid.Vaja on lähteaineid,ensüüme,täiendavat energiat( makroergilised ühendid).
Dissimilatsioon -Organismid toimuvad lagundamisprotsessid.Toiduga saadavad või organismis sünteesitud orgaanilised ühendid lõhustatakse ensüümide abil lihtsama ehitusega molekulideks.Tavaliselt vabaneb energia, mis talletatakse makroergilistesse ühenditesse nt:ATP(40%) ning eraldub soojusena (60%).Näiteks glükoosi lagundamisel vabaneb 38 ATP molekuli.
Erinevatel eluperioodidel ja erinevates olukordades on assimilatsiooni ja dissimilatsiooni vahekord erinev.Näiteks noores kasvavas organismis on ülekaalus assimilatsiooniga seonduvad nähtused, seevastu vananevas domineerib dissimilatsioon.
Inimese keha elementaarsed ehituslikud üksused on rakud .Kõik keha rakud talitlevad ümbritsetuna, kas täielikult või osaliselt, vere, lümfi või koevedelikuga. Need vedelikud moodustuvad seega keskkonna kus rakud toimivad.
Organismi normaalse talituse tagab sisekeskkonna suhteline stabiilsus,muutlikkus vaid piiratud ulatuses.Suuremad nihked seisekeskkonnas häirivad organismi talitust ,kahjustades sealhulgas kehalist töövõimet.
Ainevahetuse regulatsioon on suunatud organismi sisekeskonna stabiilsuse säilitamisele.Seda on pidevalt muutuvates oludes võimalik saavutada üksnes ainevahetusprotsesside täpse ja tundliku reguleerimise teel. Olulisemad on kaks organisüsteemi-närvisüsteem ja endokriinsüsteem.
Inimese keha kasutab väliskeskkonnast saadud aineid nii oma struktuuride ülesehitamiseks kui ka energiavajaduse rahuldamiseks. Seega on aine-ja energiavahetus omavahel lahutamatult seotud,õigupoolest on nad ühe ja sama nähtuse mõnevõrra erinevad ilmingud.Energiakuluga on seotud inimese liikumine ja liigutuste sooritamine.Energiat on vaja ka keha püsiva temperatuuri säilitamiseks, organismile omaste ühendite sünteesimiseks ja ainete transportimiseks rakkudevälise ja-sisese keskkonna vahel.
Vajaliku energia saab inimene toidust.Peamisteks energeetilist väärtust omavateks toiduaineteks on valgud, rasvad ja süsivesikud.Nende toitainete lagundamisel inimese kehas vabanevast energiast kasutatakse osa adenosiintrifosfaadi ehk ATP sünteesimiseks, mis on ka ainuke otsene energiaallikas ,mille abil käivitatakse inimorganismis erinevad energiat vajavad protsessid. ATP lagundamisel vabaneb energia, mida kasutatakse lihaste tööks ,aga ka erinevates sünteesi-ja transpordiprotsessides. ATP lagundamisl tekib ühtlasi ADP,mis on kasutatav ATP taastootmiseks rasvade ,süsivesikute ja valkude oksüdeerimisel vabaneva energia toel.ATP on universaalne energia talletaja ja ülekandja, mis osaleb kõigi rakkude metabolismis.
Inimese organismi üldine energiakulu on võrdne ainevahetuse põhikäibe, liikumisega seotud energiakulu ja toidu termilise efekti summaga .Ainevahetuse põhikäive on energiahulk, mida inimese organism vajab elutegevuse alalhoidmiseks täielikus puhkeseisundis.Inimese liikumisega seotud energiakulu sõltub paljudest asjaoludes, sealhulgas liikumise kiirusest ja kestvusest,liikumise viisist, keskkonnateguritest,indiviidi keha massist.Toidu termiline efekt on enegria hulk, mis organismil kulub toitainete omastamiseks toidust.Inimese organismi nergiakulu kui toitainete energeetilise väärtuse mõõtühikuteks on kalor (cal) ja dšaul(J).(1cal=4,2J).
Lihased töötavad ATP lagunemisel vabaneva energia arvel. ATP hulk töötavates lihastes ei vähene,kuna seda toodetakse juurde vastavalt sellele,kui palju teda lagundatakse.
Inimese skeletilihastes toimib neli erinevat ATP taastootmise mehhanismi.Need on fosfokreatiini süsteem,glükolüüs/glükogenolüüs,"avariimehhanism" ja aeroobne mehhanism.Neist igaühe suhteline osakaal lihase energiavarustuses sõltub eelkõige sooritatava töö intensiivsusest.
Grupitöö alused
Grupi kujunemise ja arengu kohta on välja pakutud mitmeid teoreetilisi mudeleid,millest enamik sisaldab nelja sataadiumit:moodustumine,tormamine, normaliserumine ja toimimine .Kõik need grupid läbivad nimetatud arengustaadiumid ,enne kui hakkavad täiesti küpselt ja efektiivselt tegutsema. Moodustumise staadiumis arutataksegi läbi ja määratakse kindlaks grupi eesmärgid ,grupi koosseis, juhtimine ja muud tingimused Moodustumise faasis püüavad indiviidid aru saada
oma rollist grupis ning mingil viisil ka teistele muljet avaldada.
Tormamine kujutab endast konfl ikti staadiumit, mille põhjuseks on enamasti
moodustumise järgus tehtud otsused ja tekkinud suhted. Tormamise faasis
pannakse kahtluse alla grupi eesmärgid, juhtimine, rollid ja normid.
Normaliseerumise staadiumis kohandab grupp oma normid ja käitumismustrid,
kuidas tegutseda. Hakatakse aktsepteerima arvamuste erinevusi. Grupi liikmed
kujundavad välja oma seisukoha grupi kui terviku suhtes, samuti selle suhtes,
kui palju nad selle grupi tegevusest osa võtavad ja selle grupi eesmärke aktsepteerivad.
Toimimise staadiumisse on jõutud siis, kui eelmised kolm staadiumit on edukalt
läbitud ja grupp saavutab optimaalse sooritustaseme. Mõistetakse ja aktsepteeritakse
grupi eesmärke, tulemuslikkust, struktuuri, norme ja käitumist.
Grupi mõju grupi liikmetele ehk allumine on tuntud nii individuaalse pingutuse suurenemine kui ka vähenemine grupi mõjul. Negatiivsete varjunditega grupi mõjud aeglustavad ja takistavad indiviidi
loomulikku arengut
Allumise põhjuseid on kaks : Inimesed soovivad ,et neil oleks õigus, kuid sageli ei ole nad kindlad, kas neil on õigus.Arvatakse ,et teistel on informatsiooni, mida endal ei ole.Kui veenda õpilast , et ta on kompetentne , siis allumine grupi survele väheneb.Teiseks põhjuseks on et inimesed soovivad teistele meeldida .
Kui indiviidid töötavad koos sama ülesande kallal, on nende jõupingutus sageli
väiksem, võrreldes sellega, kui nad tegutseksid üksi. Nähtust, kus individuaalne
suutlikkus väheneb vastavalt grupi liikmete arvu suurenemisele, tuntakse Ringelmanni
efekti või ka sotsiaalse looderdamise nime all.Seda nimetataksegi individuaalse pingutuse vähenemiseks.
Individuaalse pingutuse vähenemised on :
1. Uskumus ,et individuaalse tunnustuse asemel tunnustatakse ainult gruppi.
2.Uskumus, et grupis ei paista mittepingutamine välja.
3.Uskumus, et teised grupi liikmed ei pinguta maksimaalselt.
4.Uskumus, et teiste motiveeritus on madalam kui endal, ega taheta olla "ninapidi veetud ".
Grupimõtlemisega kaasneb oht minetada isiklik kriitiline meel ja selle tulemusena
võib kujuneda riskitunnetuse vähenemine grupis:
1.Puutumatuse, kõigutamatuse illusioon
2.Usk grupi moraali
3.Stereotüüpne suhtumine gruppi mittekuuluvatesse inimestesse
4.Tugev surve grupi liikmetele
5.Tulemuste üksmeelsuse illusioon
6.Kaitseseisund.
Grupi sidusus iseloomustab liikmete gruppi kuulumise ja ühiste eesmärkide nimel
pingutamise motivatsiooni. Tavaliselt hinnatakse sidusust kahest aspektist :
1. Eesmärgi sidusus ehk soov pingutada grupi ühiste eesmärkide täitmise nimel.
2. Sotsiaalne sidusus iseloomustab seda, kuivõrd hästi grupi liikmed omavahel läbi
saavad ning üksteise seltsi naudivad.
Küsimustikud Grupiliikmete omavaheliste suhete määramiseks on:
1.Grupisisese kliima määramine (Francis & Young, 1979)
2. Grupi keskkonna küsimustik (Carron, Brawley, Widmeyer, 1985)
3.Sotsiogrammi koostamine. Levinud sidususe hindamise meetodiks on sotsiogramm ,
mis iseloomustab grupi liikmete omavahelisi suhteid.
Grupi tegelik tulemuslikkus sõltub sellest, kui suured on protsessi kaod võrreldes potentsiaalse tulemuslikkusega.
Grupitöö tõhususe ehk grupi tegeliku tulemuslikkuse määrab kaks tegurit:
1. Grupi potentsiaalne tulemuslikkus ehk see, kui suur on iga grupi liikme individuaalne
potentsiaal. See peegeldab individuaalseid võimeid
ja oskusi, mis on treeningugrupi töö seisukohalt olulised (näiteks suhtlemisoskused
on võistkonnaaladel olulisemad kui individuaalaladel).
2. Protsessi kaodehk see, mis koostegemise koordineerimise käigus kaduma läheb.
Protsessi kadude põhjuseks on kas grupi liikmete ressursside kehv koordineerimine
või grupiliikmete optimaalsest madalam motivatsioon .
Grupi tegelik tulemuslikkus sõltub sellest, kui suured on protsessi kaod võrreldes
potentsiaalse tulemuslikkusega. :
Grupi efektiivsus on seotud grupi suurusega. Kui grupi liikmete arv suureneb,
suureneb ka potentsiaalne tulemuslikkus, kuna grupis on rohkem ressursse.
Ka suhteline individuaalne tulemuslikkus väheneb koos grupi suuruse kasvuga.
Sellel on kaks põhjust:
1. individuaalsete tegevuste koordineerimine halveneb
2 .sotsiaalne looderdamine .