Rannikute geomorfoloogia
Randla arengu etapid:imikuida( veealune kari), noorus(kaljurand,-saar), küpsus( kulutus -kuhjespsteemi akt areng), hääbumine( rnna areng vaid kõrgvee ajal) , häbunud( ranna kamardunud), leinetus ei mõjuta)
Rannajoon - maismaa ja vee vaheline piir. Rannajoon pole püsiv vaid nihkub veetaseme tôustes maismaa ja vastupidisel juhul mere poole. Selle pôhjuseks vôivad olla tôus ja môôn,
aju ja paguvesi jne. Osad neist nähtustest on perioodilised osad aperioodilised. Rand - a vahemaa mille piires rannajoon võib nihkuda, st ala ajuvee kõrgema taseme ning paguvee
madalama taseme vahel ,b keskmise rannajoone ning ajuvee kõrgema taseme vaheline maismaaosa
Rannak - ala keskmisest veepiirist sügavuseni, kus lainete môju merepõhjale lakkab
Randla - mere v suurjärve madalaveeline osa koos temaga piirneva lainetusest môjustatud
maismaaribaga. Koosneb järelikult rannast ja rannakust.
Rannik - rannajoonega piirnev maismaa ja madalaveeline merepõhi, mille piires on jälgitavad
vanad rannamoodustised
Rannamoodustised- rannikul leiduvad pinnavormid , millised on kujunenud merelainetuse
kulutaval või kuhjaval tegevusel. Vanad rannamoodustised on tänapäevasest randlast
kõrgemal v. madalamal paiknevadrannamoodustised, millised on lainetuse mõju piirkonnast
väljas. Järsakranna kujunemise eelduseks ongi suure kallakusega nõlv reljeefis aga samuti ka selle avatus tormilainetusele. Järsakranna iseloom suuresti aga määratakse ära geoloogilise
ehitusega, teisisõnu kivimite vastupidavusega. Tugevamate kivimite avanemisel kujuneb
murrutusjärsak enam-vähem püstloodse seinana - pangana. Vastavat rannalõiku võiks
nimetada ka pankrannaks. Kuid mitte alati ei kujune kõvadesse kivimitesse olulisi järsakuid
– väiksema kallakuse puhul võib kujuneda ka nõlvaline murrutusrand. Seega esialgsel v.
vanal reljeefil on suur osa ka ranna morfoloogia kujundamisel.
Kui murrutusele alluvad kobedad setted ( liivad , kruusad, moreen ), siis nendesse kujunenud
murrutusjärsakut nimetatakse astanguks – vastavat rannalõiku aga astangrannaks.
* Neutraalsed -kus avanevad rõhtsalt lasuvad kivimid. Nende mõju rannikute morfoloogia kujunemisele on N suhteliselt väike. Tavaliselt on tegu suhteliselt sirge rannajoonega ning rannikuala ilme on
ühetaoline väga pikkadel lõikudel. Nimetus neutraalne on tinglik, sest selge, et mingit môju
geoloogiline struktuur igal juhul avaldab kasvõi lõhelisuse kaudu.
* Pikirannikud- rannikud , millede rannajoone suund ühtib geoloogiliste struktuuride pikitelje suunaga.
rannajoon kulgeb mäeahelike v nendevaheliste orgudega paralleelselt. Samuti väheliigestatud
rannajoonega. Siiski võib esineda ka juhuseid kus meri on N mäeahelike vahelistele
madalamatele aladele tunginud ingresseerunud - dalmaatsia tüüpi rannik Vahemere ääres.
* Põikirannikud sellised rannalõigud, kus rannajoon on risti geoloogilise struktuuri pikisuunaga. N
mäeahelikud ulatuvad rannajooneni välja v on N rannikuala voorestatud. Sellisel juhul on
rannajoon arusaadavalt väga liigestatud sopiline.
* Diagonaalrannik -sarnane eelmisega , kuid geoloogiliste struktuuride pikiteljed on rannajoone suhtes teatud nurga all. Samuti väga liigestatud rannajoon.
Meretaseme tõusul ja langusel kaks põhjust –
*eustaasia – see on üldine maailmamere taseme muutus, mis valdavalt sõltub polaaralade
jääkatte sulamise intensiivsusest
* isostaasia – maapinna kõikuvliikumised
*ingressiooni rannikud - rannikualad, kus meri on tunginud ranniku madalamatele aladele,
kusjuures selline protsess võib toimida nii tõusva kui vajuva ranniku tingimustes
1. Lainetus
Eriti aga tormilainetus on peamine rannikualade morfoloogiat kujundav tegur. Kusjuures
selle mõju avaldub nii purustavas tegevuses, kui ka kuhjavas tegevuses.
Peamiselt kujuneb lainetus veekogudes tuule tegevuse tagajärjel,sest võib
olla ka juhuseid, kus n. maavärinad v. vulkaaniline tegevus põhjustavad lainete kujunemist.
Tuule mõjul, hõõrde tagajärjel hakkavad veeosakesed liikuma. Üksikud veeosakesed liiguvad
teatud ringi mööda v. teatud orbiidil, kusjuures ta jõuab algasendisse tagasi ühe laine
möödudes (kui alustab liikumist laine harjal, siis jõuab uuesti algasendisse uue laine harjal). Mida madalamaks vesi muutub, seda suurem on ka põhja mõju veeosakeste liikumisele. Ka lainete liikumise kiirus väheneb aga kiiruse vähenedes muutub ka lainepikkus lühemaks. Lainepikkuse vähenemine aga omakorda tõstab lainekõrgust. Seda siis niikaua kuni teatud sügavuses lained murduvad – laine hari liigub kiiremini kui veeosakesed sügavamal. Sellega kaasneb ka suur purustav jõud, milline kulmineerub rannajoone lähedal, muidugi sõltuvalt ranna profiilist.
Isegi suured ookeanilained muudavad oma suurust kui ka liikumise suunda sõltuvalt
rannalähedase merepõhja reljeefist. Lained võivad painduda kaugele merre ulatuvate
poolsaarte ümber.
2. Hoovused-Nende mõju avaldub põhiliselt setete kande kaudu. Põhjustavad siis piki- v põiksuunalist
setete kannet, mis võib viia mitmesuguste akumulatiivsete rannavormide (n põiksääred)
kujunemisele. Setete kanne võib osutuda nagu märgitud eespool ka probleemiks erinevate
rannaehitiste planeerimisel v haldamisel.
3. Jõgede tegevus -mõju avaldub eelkõige merepõhja setetega varustamises. Viimased on akumulatiivsete rannavormide lähtematerjaliks
4. Tuule tegevus-Oluline just lainetuse kujundajana. Otsene mõju rannale avaldub üldiselt rannikuosal, milline jääb kõrgemale kõrgemast veeseisust. Rannajoone lähedaselt taimestikuga veel kattumata alalt haaratakse tugevate tuultega kaasa setteosakesi ning kuhjatakse neid takistuste taha
Selleks võivad olla kas taimed kaugemal rannajoonest v. lainetuse poolt kuhjatud pinnavormid.
5. Merejää -Meie alal omab väga olulist rolli randade morfoloogia kujundamisel. Siin saab eraldada
otsese jää tegevuse, kus siis lagunemise ajal võib jää kuhjata suurel hulgal setteid
rannajoonest kõrgemale. Ka vastupidi – jää võib lõhkuda juba kujunenud pinnavorme
(rannavalle, luiteid). Jää võib kuhjata suure läbimõõduga kive rannajoone lähedale. Need
omakorda võivad aga hiljem soodustada rannasetete v. eoolsete setete kuhjumist. Aga
merejääl on ka randasid kaitsev funktsioon. Kui rääkisime, et lainetus on määrav randade
morfoloogiat kujundav tegur, siis jääkatte perioodil arusaadavalt lainetus mõjule ie pääse. N.
viimastel aastatel on täheldatud suuri purustusi E. mere ja suurjärvede randadel. Samas veetasemed ei ole oluliselt muutunud, tormiste päevade arv samuti mitte. Ka tormide
tugevuses ei ole silmnähtavaid muutusi. Küll aga ei ole esinenud korralikku jääkatet, mis
tähendab pikenenud lainetuse mõju perioodi. Ja seda just ajal, mil valitsevad tugevad tuuled.
Abrasioonirannik ja akumulatsioonirannik
Põhilisteks faktoriteks erinevate rannikualade pinnavormide kujunemisel nagu märgitud on
ala geoloogiline ehitus koos reljeefiga ning lainetus. Lähtereljeefist sõltub lainetuse iseloom
ning selle pinnavorme kujundav tegevus. Aladel kus rannanõlv on järsk, ulatub sügav vesi
rannajooneni v selle lähedale ning lainetus jõuab rannajooneni oma täies jõus paiskudes vastu
rannanõlva veepealset osa. Selge, et selline lainetus põhjustab ulatuslikku purustust
Lainetuse purustavat tegevust nimetatakse abrasiooniks.
Abrasioon viib eriliste pinnavormide kujunemisele (erinevad astangud, suure kaldenurgaga
rannanõlv e järsakrand aga ka n abrasiooniliste tasandike kujunemisele kerkivate rannikute
puhul) ning selliseid rannikuid nimetatakse ka abrasioonirannikud.
Aktiivne rand - sellel toimuvad keskmise veeseisu ajal aktiivsed protsessid kulutus, kuhje ja
setete kanne.
Hääbuva ranna puhul toimuvad aktiivsed muutused rannal vaid perioodiliselt kôrge veeseisu
ja tugevate tormide ajal.
Raugastunud ranna piires ei toimu tänapäeval enam lainetuse môjul olulisi muutusi. Selline
rand on ka tugevasti kamardunud.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-05-07
Kuupäev, millal dokument üles laeti
9 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Maiasu91
Õppematerjali autor
järgneb zooplankton, väikesed kalad ja mereloomakesed, keda kasutatakse toiduks, suured kalad, kes on püügiobjektsiks. Kõige rohkem planktonit tekib atlandi põhja osas suurte jõgede suudmetes, põhjameres, külmasooja kokkupuute alal, madalvees. Bioproduktsioon ulatub u 200m sügavusele, kuni on päikesevalgus ja toimub fotosüntees. Rannik on randlat ja sellega piirnevat merepõhja ja maismaad hõlmav vöönd. Rannikud jaotatakse järskrannikuks-järsult sügavneva merepõhjaga rannik ja laugrannikuks-lauge reljeefiga rannik. Viimase piires eraldatakse järsak- ja lauskranda. Eesti rannik, kaasaarvatud pankrannik on täies ulatuses laugrannik. Järskrannik on näiteks fjordrannik. Rannikute geomorfoloogia põhilise kujundaja lainetuse mõju rannale sõltub eelkõige sellest, kuidas merepõhi avamere suunas sügavneb ja ranna veepealse osa kallakusest. Meil Eestis on merepõhi reeglina väiksema kallakusega ja rannik tervikuna laugrannik.
Üldiselt. geoloogilised iseärasused (setted, pinnavormid), hüdrodünaamika iseärasused, inimtegevuse mõju. Inimtegevust võib lugeda ka globaalsete tegurite hulka, kuna teda loetakse peasüüdlaseks globaalsetes kliimamuutustes. Inimtegevuse mõju, näiteks intensiivistub suvilate ja ka elamute ehitus aktiivsesse randa; Hüdrotehniliste rajatistega (sadamad, kaldakindlustused jt.) rajamisega muudetakse setete liikumise reziimi, jne.) 2. PILET Terminoloogia- rannik, randla jt alljaotused. Rannik randla, koos seda piirava maismaa ja merega. Tavaliselt kuulub ranniku koostisesse maismaariba ning see osa väljaspool randlat olevat merepõhja, kus on jälgitavad vanad rannamoodustised. Ranniku maapoolseks piiriks loetakse ka lahe pärasid, merepoolseks piiriks aga poolsaarte tippe või rannikusaarestiku välissaari ühendavat joont. Randla mere või suurjärve madalaveeline osa koos teda palistava lainetusest mõjutatud maismaaribaga
hoovustega siia kanduvast soojast mereveest. Tihedus külm tihedam. Vesi liigub maailmameres hoovusena, lainetena, tõusu ja mõõna liikumisega. RANNAPROTSESSID Maapinna osa, mis piirneb merede ja suurjärvede rannajoonega maismaal ja madalaveelises osas rannanõlv. Rannanõlva osa, mille piires rannajoon oma asendit muudab ajuvee piirist paguvee piirini rand. Maa-ala, mille piires on tuulte ja lainete mõjul kujunenud spetsiifilised pinnavormid rannik. Lainetuse tagajärjel madalas vees või rannajoone lähedal maismaal kujunenud pinnavorm rannamoodustis. Järskrannik: fiord kitsas merelaht, skäärrannik? väike kaljusaar, dalmaatsiarannik. Laugrannik: deltaga jõgi deltaga rannik, laguun merelaht, mida eraldab merest meresäär, limaanrannik deltasuue, lehtersuue, meri tunginud jõesuudmesse. Järskrannikutel sügavneb veekogu kiiresti ja lained jõuavad rannajoone lähedale suure energiaga
Tihedus külm tihedam. · Vesi liigub maailmameres hoovusena, lainetena, tõusu ja mõõna liikumisega. RANNAPROTSESSID · Maapinna osa, mis piirneb merede ja suurjärvede rannajoonega maismaal ja madalaveelises osas rannanõlv. · Rannanõlva osa, mille piires rannajoon oma asendit muudab ajuvee piirist paguvee piirini rand. · Maa-ala, mille piires on tuulte ja lainete mõjul kujunenud spetsiifilised pinnavormid rannik. · Lainetuse tagajärjel madalas vees või rannajoone lähedal maismaal kujunenud pinnavorm rannamoodustis. · Järskrannik: fiord kitsas merelaht, skäärrannik? väike kaljusaar, dalmaatsiarannik. Laugrannik: deltaga jõgi deltaga rannik, laguun merelaht, mida eraldab merest meresäär, limaanrannik deltasuue, lehtersuue, meri tunginud jõesuudmesse. Järskrannikutel sügavneb veekogu kiiresti ja lained jõuavad rannajoone lähedale suure
(Sügavuse suurenedes veeosakeste liikumise trajektoori läbimõõt väheneb, mida lähemale rannajoonele, seda tugevad on veeosakeste ja põhja vaheline hõõrdumine. Siis lainete pikkus väheneb, kõrgus aga suureneb) 11. Kuidas tekivad maasääred? Kui rannajoon muudab järsult suunda ja setete pikirände tulemusena tekivad maasääred. 12. Iseloomusta lühidalt eri rannikutüüpe ja seda, kuidas nad on tekkinud: fjord-, skäär-, laid- ja riasrannik, dalmaatsia rannik. Fjordrannik-kõrge kaljuline rand, liigestatud fjordidega, liustikutekkeline kaugele sisemaale ulatuv, ehk kui liustikud sulavad, siis mere tase tõuseb ja kujunevad fjordid Skäärrännik-keerukalt liigestunud laugrannik, kristalsetest kivimitest koosnevad kaljusaared, pikliku kuju ja ebasümmeetrilise pikiprofiiliga. Kujunenud aktiivselt liikuva liustiku all selle kulutava tegevuse tulemusena. Laidrannik-rannajoone lähedal madalas meres paiknevad väikesed madalad saarekesed ehk laiud
ÜLDGEOGRAAFIA MAA SFÄÄRID Maa sfäärid on süsteemid (terviklikud objektide kogumid, mida iseloomustab * elementide omadused; * hulgad; * paigutus; * omavahelised seosed. Maa süsteemid on avatud süsteemid, toimub aine ja energia vahetus süsteemi ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Vastand suletud Maa süsteemid on dünaamilised muutuvad ajas, eri kiirusega. Vastand- staatilised Maa sfäärid on kihilise ehitusega ja omavahel seotud ja mõjutavad üksteist. Koostis Ligikaudne Tihedus Muutused Sfäär paksus, ulatus Litosfäär (jäik Maakoor ja 50-200 km Aeglased,(igapäevaselt kivimiline kest) vahevöö ülaosa sügav, ulatub püsiv), kivimiringe, O, Si, Fe, Ca, kuni pinnal mulla teke
1. Eesti loodusgeograafiline asend (sellest lähtuvad tunnused), ajavööndid. Eesti paikneb IdaEuroopa lauskmaal. Selleest lähtuvalt on Eestile omane kõrgustike ja lavamaade vaheldumine madalike, nõgude ja orunditega ning suusr osa territooriumist jääb kõrgusvahemikku 50100m. Üldjoontes on Eesti pinnamood tasane ja väikeste kõrgusvahedega. Eesti paikneb umbes 58° põhjalaiust ja 25° idapikkust. Eesti asub Euraasia mandi loodeosas ja Euroopa maailmajao põhjaosas, Läänemere ääres. Geograafiliste vööndite järgi kuulub Eesti põhjapoolse parasvööndi Läänemere vahetu ja Atlandi ookeani kaudse mõju all olevasse ossa. Põhjapoolseim punkt on Vaindloo saar, mandril Purekkari neem. Lõunapoolseim Naha talu. Läänepoolseim on Nootama laid, mandril Ramsi neem. Idapoolseim Narva linn. Kuna Eesti asub võrdlemisi kaugel põhjas, e. suurtel laiuskraadidel, on kujunenud meil
Kasutatakse nõguse profiiliga seinasid. Lained sööstavad seda mööda ilma erilise löögita üles ja veemass langeb tagasi merre. Seejuures puudub ka ohtlik tagasivool. Akt kaitse on selline, kus laine jõud ise pannakse enda vastu tööle. Selleks rajatakse rannaga paralleelseks 50m kaugusele vette lainemurdja, mida ületades ja deformeerudes laine kaotab ca 75% oma energiast. 21) Rand ja rannik, rannavöönd, rannanõlv, murdlusvool, setete risti- ja pikiränne, aju- ja pagurand, rannajoon, laug- ja järskrand, Eesti rannatüübid. Rannik on maismaa ja mere kokkupuuteala, mille piires on kujunenud meretekkelised pinnavormid. Ta hõlmab rannavööndi koos naabruses oleva maismaa, mere ja saartega. Rannavöönd ehk randla on mere või suurjärve põhja- ja maismaavöönd
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid