Rahvuslik sääst tähendab investeeringuid (0)

RAHVUSLIK SÄÄST TÄHENDAB INVESTEERINGUID
Säästumäära mõiste on tavalugeja jaoks problemaatiline. See ei tähenda lihtsalt raha panka panemist, ehkki rahvuslikku säästu suurendab see, kui perekond kogub raha korteri, auto vms. ostuks ja ettevõte paneb kõrvale summasid näiteks uue tootmishoone ehitamiseks. Aga siia kuulub ka näiteks riiklikesse pensionifondidesse kohustuslike maksetena kogutav raha. Et investeeringutel on tootlikkuse tõstjana ja reaaltulude suurendajana oluline roll, siis on väga tähtis, et oleks, mida investeerida. Seda, kui suur osa tuludest ühes või teises riigis kohese tarbimise asemel investeeritakse, näitabki SÄÄSTUMÄÄR (säästu suhe SKT-sse). Nagu eelpool öeldud, oli Mehhikos säästumäär ca 14%.
Kaasajal on enamiku arenenud (ja ka enamiku kiirelt arenevate) riikide säästumäär 20% ringis ja rohkemgi . Jaapanis , Hiinas ning mõnedes Kaug-Ida eriti kiirelt arenevates riikides ületab säästumäär 30%.
Erinevalt arenenud riikidest on arengumaade säästumäär viimaste kümnendite jooksul selgelt kasvanud. 1970. aastal oli see keskeltläbi 19% SKT-st, ent praeguseks ollakse Rahvusvahelise Valuutafondi viimastel andmetel jõudnud ligikaudu 27%-ni. Suurem osa tõusust langeb Aasia arengumaade arvele, kus erasektoris (ja ka perekonnas) valitseb traditsiooniliselt säästmist soosiv mentaliteet .
Ida-Euroopa üleminekumajanduste säästumäärade kohta teevad asjatundjad praegu üldistusi väga ettevaatlikult (vt. tabel 2). Tabelid allapoole teksti.
Mis puutub Eestisse, siis Eesti Panga makromajanduse osakonnas tehtud esialgsed arvutused baseeruvad 1994. aasta voomudeli andmeil ning annavad meie säästumääraks 29,4% (Riigi Statistikaameti ametliku SKT alusel - üle 31%). Ka ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni materjalides toodud Eesti säästunumbrid on kõigi Euroopa endiste sotsialismimaade ning endise N. Liidu riikide kõrgeimad, kuigi meie endi arvutatuist poole väiksemad - üle 16%.
Vähemasti esmapilgul näib, et on vaja eraldi selgitada, miks meie säästumäär on ikka nii suur. Suurt osa mängib siin Eesti tasakaalus riigieelarve , aga on muidki tegureid. Ajakirjanduses on küllalt palju räägitud vähesest hoiustamisinnust ja nappivast krediidiressursist, märksa vähem aga sellest, et kolme Balti riigi võrdluses on neist kõige väiksema - 1,5 miljoni elanikuga Eesti - pangahoiused elaniku kohta selgelt suuremad kui 3,7 miljoni elanikuga Leedus ja peaaegu sama suured kui 2,6 miljoni elanikuga Lätis.
Seejuures tasub märkida sedagi , et Eesti 1994. aasta tegelik SKT võis olla suuremgi, kui EP makromajanduse osakonna arvestuste aluseks võetud 32748,2 miljonit krooni (Statistikaameti ametlikes andmetes on SKT suuruseks fikseeritud koguni 30227,6 mln. kr.)...
Eri riikide säästumäärade võrdlus pikema ajavahemiku vältel on lubanud teha üldistava järelduse, et reeglina kasvab majandus kiiremini neis riikides, kus säästumäär on kõrgem. Viimase kümnendi 20-st edukaimast (kiireima majanduskasvuga) riigist polnud üheski säästumäär alla 18% ning kolmel neljast oli see üle 25%. Siiski ei saa majanduskasvu ja säästumäära vahelist sõltuvust tingimusteta absolutiseerida. Näiteks on Šveitsis olnud säästumäär traditsiooniliselt väga kõrge ja majanduskasv suhteliselt aeglane. On ka vastupidiseid näiteid - Tšiilis on SKT keskmine aastane juurdekasv viimasel kümnendil ulatunud 6%-ni, ent keskmine säästumäär on olnud vaid 18%.
SÄÄSTU MÕJUTAVAD TEGURID
Kui eeldada, et Eesti ja Mehhiko säästumäärad on enam-vähemgi õiges proportsioonis, siis tekib kohe ka küsimus, miks see suhtarv Eestis nii palju suurem on.
Kaasajal on asjatundjate seas levinud kaks erinevat käsitust sellest, mis motiveerib säästma. Ühel juhul räägitakse valiku tegemisest praegu aset leidva ja tulevikus toimuva tarbimise vahel. Sel juhul nähakse säästmiskäitumise võtmemehhanismina intressimäära. Eesti puhul ei tohiks intressimäära säästu soodustajana praegu kuigi kõrgelt tähtsustada, küll aga võis sel olla oma roll kriisieelses Mehhikos.
Teine lähenemine toonitab tihedat seost jooksvate sissetulekute ning tarbimise vahel, kusjuures säästuks läheb see, mis tarbimisest üle jääb. Sel juhul mõjutab säästu ja investeeringuid eelkõige sissetulekute muutumine ning intressimääral on väiksem roll. Viimaste uuringute andmeil sõltub arengumaa perede säästukäitumise intressitundlikkus suuresti sellest, kas ja millises ulatuses on tarbimist võimalik edasi lükata - s.t. kas hädavajalikust tarbimisest midagi üle jääb -, ning ka sellest, kui kiire on tarbijahinnaindeksi kasv ja kui suur hoiuse reaalintress . Ka Eesti perekondade hulgas on kindlasti küllalt selliseid, kus säästmiseks vaevalt midagi üle jääb. Sama võiks eeldada Mehhiko kohta. Ent tuleb arvestada, et see, mida ühel maal, konkreetses kultuuri- jm. keskkonnas käsitatakse hädavajadusena, võib teisal tunduda lausa liigse luksusena. Ning hädavajadust ei defineeri erinevalt mitte ainult pered, vaid ka ettevõtete juhid ja riiklike kulutuste üle otsustajad.
Arvatavasti tasub meenutada sedagi, et säästmise juures mängivad olulist rolli mitmed east (elanikkonna vanuselisest struktuurist) sõltuvad tegurid. Mittetööealiste - nii pensionäride kui ka alaealiste (ja muude sõltlaste) - suhteliselt suurem osatähtsus ühiskonnas peaks üldjuhul tähendama suhteliselt väiksemat säästumäära. Eestis on pensionäride osatähtsus ilmselt suurem kui Mehhikos, alaealiste ja muude sõltlaste oma aga väiksem.
VÄLISINVESTEERINGUTE SUURUS JA TALUTAVUS
RVF-i egiidi all lõpetati hiljuti mahukas uuring, mille raames analüüsiti 21 tööstusriigi ning 64 arenguriigi säästuandmeid aastail 1971 -1993.
Ilmnes , et rahvusliku säästumäära seos (arenguriiki) sisse voolava väliskapitali hulgaga pole kaugeltki ühene. Näiteks mitmetes Ladina-Ameerika riikides on väliskapitali sissevool keskmist rahvuslikku säästumäära vähendanud. Samas on aga kiirelt arenevate Aasia majanduste puhul täheldatud just vastupidist efekti: väliskapitali sissevooluga on kaasnenud rahvusliku säästumäära tõus ja investeeringute kasv. Oluline on see, milleks riiki tulevat väliskapitali kasutatakse - tarbimiseks või investeeringuteks.
Väga üldiselt tavatsetakse öelda, et säästude sissevool mingisse riiki sõltub sellest, milline on suhe kodumaise säästu ja kodumaiste investeeringuvajaduste vahel (NB! investeeringuvajaduse all mõistetakse siinmaailmaturu keskmisele intressitasemele vastava intressiga ostetavat raha, mitte aga kingitusi - nn. tagastamatut laenu või intressita laenu). See, mis igal konkreetsel juhul tegelikult toimub, sõltub olulisel määral riigi suurusest ja tema kapitalituru avatusest. Eriti tõsiseid takistusi loovad tulude repatrieerimise ja välisomanduse piirangud ning rahvusvahelise turuintressi taset ületav täiendav riskipreemia, mida nõutakse raha paigutamisel vähem tuntud või poliitiliselt ebakindlaks peetavasse riiki.
Ajalooline kogemus paistab viitavat võimalusele, et on olemas mingi piir, mida väliskapitali juurdevool pikema aja jooksul enamasti ei ületa. Et väikese riigi välisinvesteeringuvajadused on reeglina absoluutmahus väiksemad, jätkub siin olulise efekti saavutamiseks ka väiksematest summadest, mida on rahvusvahelistelt kapitaliturgudelt kergem leida - kas või spetsiaalselt riskantsete projektide ja katsetuste tarvis eraldatud arendusfondidest. Otseinvesteeringutest üleminekuriikide majandusse ning Eestisse tehtud otse- ja portfelliinvesteeringutest annavad ülevaate tabel 3ja tabel 4 ning joonis 3.
Sõjajärgse aja eduka kapitaliimportija äärmuslik näide on samuti suhteliselt väike riik - Korea Vabariik. Rohkem kui 27 aasta vältel, ajavahemikul 1953-1980 oli väliskapitali sissevoolu aasta keskmine tase Koreas 9% SKT-st. (NB! Eestis on viimase kahe aasta jooksul välismaiste otseinvesteeringute juurdevool samuti ületanud 9% SKT-st). Sellise ulatusega kapitali sissevool tekitas 70-ndate aastate lõpuks, s.t. pärast seda, kui protsess oli väldanud paarkümmend aastat, siiski probleeme riigi maksebilansi jooksevkonto tasakaalustamisel.
Väliskapitali sissevooluga pole sugugi nii, et mida rohkem, seda parem. Väga oluline on see, kui suur osa saabuvast kapitalist suudetaks kasulikult investeerida, mitte niisama ära kulutada.
Mehhikos ulatus väliskapitali sissevool aastail 1991-1994 ligikaudu 7%-ni SKT-st ning antud juhul tundus seda olevat liig palju. Samas näiteks Kanadas püsis kapitali sissevool tasemel 7% aastas tervelt 43 aasta vältel (1870-1913), ilma et see oleks põhjustanud erilisi probleeme.
RVF-i asjatundjad paistavad praegu olevat seisukohal, et üldjuhul võiks talutav kapitali sissevoolu suurus ulatuda 4-6%-ni SKT-st. Muidugi sõltub igal konkreetsel juhul palju ka riigi tegelikest oludest ja majanduspoliitikast.
LÕPETUSEKS
Võib öelda, et Mehhikos põhjustas kriisi riigi majandusjuhtide ja poliitikute suutmatus või soovimatus mõista õigesti riiki voolava väliskapitali olemust ja maailma majanduse arengusuundi . Nad ei arvestanud asjaolu, et suur osa välisinvesteerijaid tegi lihtsalt ühekordset korrektuuri oma portfellis. Ilmselt alahinnati ka Mehhiko eelmise kapitalipao järellainetuse osatähtsust investeeringute sissevoolu suurendajana (need, kes varem olid põgenenud, tulid olukorra rahunedes tagasi).
Ülemaailmsed kapitaliturud muutusid 1994. aastal selgelt riskikartlikumaks. Selles oli suur osa USA Föderaalreservi veebruarikuisel intressitõstmisotsusel, millega kaasnes pikaajaliste võlatähtede hinna järsk langus ja jeeni tugevnemine. Nii pangad kui ka riskifondid kandsid selle tagajärjel suuri kahjusid ning riskianalüüsile hakati esitama senisest rangemaid nõudeid. Mehhiko poliitiline ebastabiilsus tõstis sealset investeeringuriski. Hakkas levima psühholoogiliselt oluline veendumus , et ega see Mehhikosse investeerimine pruugi sugugi nii kindel olla...
Ja veel - on väidetud sedagi, et kui Mehhiko valitsus oleks energilisemalt ellu viinud plaani luua riigis isiklikele kohustuslikele maksetele baseeruv pensionikindlustusfondide süsteem, aidanuks see suuresti kaasa rahvusliku säästumäära kasvule ja kaudselt seega ka kriisi ärahoidmisele.
Tabel 2. Üleminekuriikide säästumäärad 1992 - 1994*
 
1992
1993
1994
jaan.-juuni
jaan.-dets.
Bulgaaria
Tšehhia
11.2
9.8 a
Ungari
9.4
5.0
7.2 a
Poola
10.9
9.0
16.0 b
Rumeenia
Slovakkia
2.3
1.9
1.7
2.2 ab
Sloveenia
13.1
11.0
1.4
Valgevene
Kasahstan
Moldova
Venemaa
Ukraina
SRÜ
Eesti
3.4
16.3
Läti
6.7
12.8
Leedu
6.0
8.5 a
* Säästumäär on väljendatud protsendina SKT-st a jaanuar - september b arvutatud rahaliste sissetulekute ja väljaminekute vahena
Tabel 3. Välismaised otseinvesteeringud ( neto ) üleminekumaadesse ja otseinvesteeringud kokku aastail 1990-1994 (mln. dollarit)
 
Aastane netovoog a
Kokku (kasvavalt) b
Otseinves-
teeringud
elaniku
kohta
1990
1991
1992
1993
1994 d
1990
1991
1992
1993
1994
1994. a. c
Albaania
20
48
48 *
20
68
116
36
Bulgaaria
4
56
42
55
48 e
4
60
102
157
205
23
Horvaatia
16
40
48 f
16
56
104
22
Tšehhia
180
511
983
517
779
436
947
1,951
2,519
3,319
319
Ungari
311
1,459
1,471
2,328
1,097
526
1,985
3,456
5,795
6,941
670
Poola
88
117
284
580
527
94
211
495
1,075
1,602
42
Poola (Poola maksebilanss )
89
298
665
1,697
218
509
1,187
2,884
Rumeenia
37
73
95
294
40
120
207
501
22
Slovakkia
18
82
100
144
79
28
110
210
354
434
102
Sloveenia
41
113
112
88 f
7
72
183
294
374
185
Makedoonia
5
5
3
Ida-Euroopa
605
2,306
3,102
3,919
3,013
1,095
3,424
6,552
10,524
13,608
126
Valgevene
7
10
15
7
17
32
3
Moldova
7
7
2
Vene Föderatsioon
100
800
682
577 e
100
1,554
2,958
3,958
27
Ukraina
200
200
225 *
200
400
625
12
SRÜ Euroopa riigid
100
1,007
892
824
100
1,761
3,375
4,622
22
Eesti
58
160
251 e
58
218
468
298
Läti
43
39
187
43
82
269
100
Leedu
10
31
33 e
10
41
74
20
Balti riigid
111
230
471
111
341
811
102
Kokku
605
2,406
4,220
5,041
4,308
1,095
3,524
8,424
14,241
19,041
58
Tabel 4. Eestisse tehtud otse- ja portfelliinvesteeringud 1993-1995 (mln. kr.)
 
1993
1994
1995
I
II
III
IV
Kokku
I
II
III
IV
Kokku
I
II
Otseinvesteeringud
445.8
352.2
576.4
674.9
2049.3
791.3
1129.9
545.8
322.4
2789.4
542.0
377.3
Portfelliinvesteeringud
0.8
-0.3
-0.4
-3.1
-3.0
-59.9
-28.3
-59.6
-35.6
-183.4
-50.3
46.3
 
Joonis 3. Eestisse tehtud välismaised portfelli- ja otseinvesteeringud 1992 - 1994 (mln. kr.)