Rahvuslik liikumine (1)

Rahvuslik liikumine
Ärkamisaeg – 19.saj keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning tärkava haritlaskonna arengu aeg.
Rahvuslik liikumine – rahvuslikult mõtestatud tegevus, mis taotleb rahvuslikku enesemääramist, millest kõrgeim vorm on omariiklus.
Eeldused rahvusvahelisel tasandil: Suur Prantsuse revolutsioon, demokraatia laienemine, huvi teiste rahvaste kultuuri vastu, vabadusliikumised, rahvaste poliitilise ühendamise taotlemine.
Eeldused Eesti tasandil: pärisorjuse kaotamine, talude päriseksostmine, eestlastest haritlaskonna kujunemine, rahvusliku eneseteadvuse tõus, mõisnike eeskostest vabanemine , rahva haridustaseme kasv ja kommunikatsioonivõrgu avardumine – rahva kultuurilise aktiivsuse tõus.
Esmased eesmärgid:

• emakeelse rahvahariduse edendamine,
  
• rahva kultuuriharrastuste toetamine ,
  
• üldise silmaringi laiendamine,
  
• kutseoskuste omandamise soodustamine.
  

Rahvuslike ideede levitamisel mängisid olulist rolli rahvakooliõpetajad ja erinevad seltsid.
Estofiilid – baltisakslastest eestihuvilised, kes uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust, andsid välja ajalehti ja kooliraamatuid ning asutasid mitmesuguseid teaduslikke seltse (Õpetatud Eesti Selts; Eestimaa Kirjanduslik Ühing)
Rahvusliku liikumise suunad:

rahvuslik liikumine  eestimeelne suund Jakob Hurt  oma kesktee , üheõiguslus.

venemeelne suund  Carl Robert Jakobson ; koostöö venelastega.

Saksameelne suund  Johann Voldemar Jannsen ; koostöö sakslastega.
Rahvusliku liikumise keskusteks kujunesid Tartu, Peterburi(Johann Köler) ja Viljandimaa . Seal tegutsesid aktiivsed juhid, kes rahvusliku liikumise eesmärke üritasid ellu viia. 19.sajandil elas 40 000-60 000 eestlast Peterburis ( edukad eestlased läksid sinna ja said seal kõrghariduse).
J. V. Jannsen (1819-1890) – pärit Pärnust; pani aluse püsivale eestikeelsele ajakirjandusele. 1857.aastal andis välja nädalalehe Perno Postimees (lihtne, piltlik , rahvapärane jutustamisviis). Õhutas eestlasi talusid ostma, andis õpetusi põllupidajatele, kirjutas hariduse vajalikkusest. Tema algatusel loodi 1865. a. laulu- ja mänguselts Vanemuine . Samuti Eesti Põllumeeste Selts.
C. R. Jakobson ( 1841 -1882) – sündis Tartus, lapsepõlv Tormas, lõpetas Valgas Cimze seminari, sai Peterburi suurvürsti tütre koduõpetajaks, pöördus tagasi Eestisse (Kurgja talu), kirjutas põllumajandus-küsimustest; nõudis kooliolude parandamist, sõdis ülemäärase usuõpetuse koormuse vastu, koostas esimesed aabitsad; oli baltisakslaste vastu; 3 isamaakõnet (1868 „Eesti rahva valguse-, pimeduse - ja koiduaeg“ – valgus-muistne priius ; pimedus-sakslaste võim; koiduaeg- kaasaeg , vabanemine võõrvõimust); „Sakala“ (1878) – arvustas ühiskondlikke olusid, astus kirikuõpetajate ja mõisnike vastu, poliitika toetus jõukale talurahvale. Jakobson nõudis inimestelt võitlust oma õiguste saavutamiseks. Uskus, et Vene valitsus taastab eestlaste õigused.
J. Hurt (1839-1907) – pärit Himmastest; lõpetas Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Oli Otepää kiriku-õpetaja, pidas Vanemuises kõnesid Eesti ajaloost ja rahvaluulest . Püstitas eestlastele eesmärgiks saada suureks vaimult, üritas rahvast kasvatada ja harida. Eesti Aleksandrikooli peakomitee, Eesti Kirjameeste Seltsi president .
Esimene üldlaulupidu – toimus 18.-20.juuni 1869; korraldati pärisorjuse kaotamise 50.aastapäeval Tartus; traditsioon pärines Saksamaalt; kokku umbes 1000 lauljat ja pillimeest üle Eesti; esinesid vaid mehed; peeti kõnesid, Hurt rõhutas hariduse tähtsust ja ustavust isamaale. Laulud: „Mu isamaa on minu arm“; „Mu isamaa mu õnn ja rõõm“; „Sind surmani“.
Tartu ülikool taasavati 1802. Vene aadleid ei lastud Lääne-Euroopasse ülikoolidesse ja kuna Tartus oli olemas kõrgkooli traditsioon, siis avatigi seal ülikool. Ülikoolis oli neli teaduskonda: usu-, arsti-, õigus- ja filosoofiateaduskond. Õppetöö toimus saksa ja ladina keeles. Enamik õppejõude olid tulnud välismaalt, eriti Saksamaalt. Esimene rektor oli G.F. Parrot . Tartust kujunes kiirest üks Venemaa, osaliselt ka Euroopa tuntumaid õppe- ja teaduskeskusi. Siin tehti maailmamainega teadust(astronoomia, füüsika, arstiteadus) ning ülikooli tase oli väga kõrge. Esialgu õppisid seal enamasti Balti kubermangudest pärit tudengid , kuid järjest suurenes ka välismaalaste ja teistest Venemaa piirkondadest pärit üliõpilaste arv. 19.saj jooksul sai Tartus kõrghariduse üle 430 eestlase.
Neljaastmeline ühtluskool (sätestati kogu impeeriumis 19.saj algul Venemaal toimunud ümber-korraldustega): kihelkonnakool ja kreiskool maakondades, gümnaasium kubermangulinnades ning ülikool. Talurahva haridustee algas vallakoolist; seejärel mindi kihelkonnakooli.
Rahvakooli õpetajate ettevalmistamiseks rajati Tartusse 1828. aastal elementaarkooliõpetajate seminar. Valgas tegutses J. Cimze seminar, mis oli saksakeelne kihelkonnakooliõpetajate seminar.
Kohustuslik koolisundus – alates 19.saj keskpaigast. Tänu sellele saavutati 19.saj lõpuks maarahva seas peaaegu täielik lugemis- ja vähemalt 30-40%-ne kirjutamisoskus.
Aleksandrikooli liikumine – eesmärgiks oli kõrgema eestikeelse kooli rajamine rahva enese rahaga (Jaan Adamson, Hans Wühner); raha koguti annetustega; kooli pidi tulema Põltsamaale; loodi komiteed. Eesmärki ei suudetud täita; suleti komiteed, raha paigutati riigikassasse, 1888.a. avati vene õppekeelega Eesti Aleksandri Linnakool.
Seltsiliikumine – aitas rahvuslike ideede levikule oluliselt kaasa; Eesti seltsid tekkisid paljuski baltisakslaste ühenduste eeskujul, osaliselt ka toel. „Vanemuine“ (1865) ; „Estonia“ (1866) ; Eesti Põllumeeste Selts (1870); Eesti Kirjameeste Selts (1872). Eesti Kirjameeste Selts tegutses Tartus, kandis hoolt uue kirjaviisi juurutamise ja uute kooliraamatute väljaandmise eest. Seltsi presidendid : J.Hurt, C.R.Jakobson. Hurda eestvõttel korraldati rahvaluule kogumine.
Venestamine – tsaari valitsuse poliitika Venemaa äärealade poliitilise autonoomia ja rahvuslike eripärade kaotamiseks. ( kuberner Eestimaal Sergei Sahhovskoi ja Liivimaal M. Zinovjev). Manasseini revisjon – eesmärgiks oli koguda Balti erikorda halvustavaid andmeid.

• Asjaajamiskeel vene keel, kubermanguasutustesse suunati tööle venekeelsed ametnikud.
  
• Tugevnes tsensuur .
  
• Haridus venekeelne (1887); vene keelt mitteoskavad õpetajad lasti lahti, 1893.aastal mindi venekeelsele õppele üle ka Tartu ülikoolis (Jurjevi Ülikool).
  
• Vene keele oskamatuse tõttu vähenes huvi koolihariduse vastu, kirjaoskus langes.
  
• Tallinna toomkool lõpetas tegutsemise.
  
• Vene õigeusk  Toompeale ehitati suur õigeusu katedraal .