Rahvuslik liikumine (0)

Rahvuslik liikumine on rahvuslikult mõtestatud tegevus , mis taotleb rahvuslikkuse kehtestamist Rahvusliku liikumise eeldused rahvusvaheliselt olid Prantsuse revolutsioon, demokraatia laienemine Euroopas, huvi teiste rahvaste kultuuri vastu, vabadusliikumised , rahvuste poliitiline ühendamine. Eeldused eesti tasandil : pärisorjuse kaotamine, talude päriseks ostmine, eestlastest haritlaskonna kujunemine, rahvuslikkuse teadvustamine , rahva haridustaseme kasv, kommunikatsiooni arenemine. Rahvusliku liikumise esmased eesmärgid olid: emakeelne haridus ning üleüldiselt riigikeel, silmaringi laiendamine,
Rahvuslikul liikumisel oli kolm suunda:
Saksameelne suund – J.V. Jannsen ,
eestimeelne suund – J. Hurt ,
venemeelne suund – C.R. Jakobson
Jannsen pani püsiva aluse eestikeelsele ajakirjandusele, 1857 andis välja pärnu postimehe, õhutas eestlasi oma talusid ostma, kirjutas hariduse vajalikkusest ning 1865 tegi laulu ja mänguseltsi Vanemuine ja 1870 eesti põllumeeste selts. Jakob Hurt – pidas vanemuises kõnesid eesti ajaloost ja rahvaluulest , 1870 tegi kõne eestlastele saada suureks ja vaimult, oli eesti kirjameeste seltsi president. Carl Robert Jakobson – nõudis usuõpetuse vähendamist avalikult postimehes, oli baltisakslaste vastu, valiti pärnu ja viljandi põllumeeste seltsi presidendiks.
Esimene üldlaulupidu – traditsioon oli saksamaalt, korraldati pärisorjuse 50. Aastapäeval Tartus, tuhat lauljat ja pillimeest kuid laulsid ainult mehed, peeti isamaalisi kõnesid, esines j. Hurt kõnega, milles rõhutas hariduse tähtsust ning ustavust isamaale, laulupidu kasvatas eestlastes rahvuslikku ühtekuuluvus tunnet ning andis jõudu ja julgust tulevikuks.
Sakala – 1878 märts hakkas ilmuma, sai kiirelt eestlaste lemmikuks, Jakobson arutles ühiskondlike olusid, astus avalikult vastu kirikuõpetajatele, poliitika toetus jõukale talurahvale, nõudis et inimesed seisaksid oma õiguste eest, pani liiga suured lootused vene valitsusele, oodates et riigivõim taastab eestlaste õigused, kuid sakala suleti mõneks ajaks. Mõne aja pärast algas totaalne venestamine, Aleksander III ei meeldinud, et baltikumis olid sakslased ja saksa keel oli ametlik keel. Ta tahtis tugevdada oma võimu baltikumis. Balti kubermangudesse nimetati uued kindralkubernerid kindral Mihhail Zinovjev Liivimaal, vürst Sergei Šahhovskoi eestimaal. Sakslaste asemel määrati vene ametnikud, 1887 ametlikuks keeleks sai vene keel, talurahvakohtud kihelkondades kaotati. Vene keele oskamatuse tõttu vähenes huvi koolihariduse vastu, kirjaoskus langes, Aleksandri kool avati 1888 vene keeles, tallinna toomkool lõpetas tegevuse, tartu ülikool muudeti Jurjevi ülikooliks ning kool toimis vene keelsena, kirjameeste seltsi tegevus lõpetati, levitati õigeusku – selle soodustamiseks tehti inimestele häid pakkumisi kui vahetatakse usku, ehitati Aleksander Nevski katedraal. 19 sajandi lõpul hakkas rahvuslik liikumine uuesti esile kerkima , seltside tegvus asendus meelelahutusega, karskusseltsid , tuletõrjeseltsid ja kutseühingud. Laulu ja mänguseltside kavasse ilmusisd komöödiad. Ainuke rahvuslik ajaleht oli postimees ning 1888 hurt tegi üleskutse rahvaluule kogumiseks. 1870 asutati Eesti üliõpilasteselts, 1884 sai eesti lipuks sini must valge täna EÜS . Jaan tõnisson oli EÜS esimees, 1896 sai ta postimehe toimetajaks, oma tegevuses kajastas ning seadis esikohale enese teadvustuse arendamise ehk astus välja venestamise ja saksastamise vastu, nõudis poliitikas ja majanduses eestlastele üheõiglusust, tänu Jaan Tõnissonile muutus eesti keele kasutamine uuesti tavaks.