Pytagoras (1)

Pythagoras u.570/580- u. 500 e.Kr
Sündis Samosel, kuid põgenes küllaltki noorena türann Polykratese võimu alt Lõuna-Itaaliasse Krotonisse, kus rajas ka kooli olles vahepeal teinud 30 aastase rändeelu tõenäoliselt Egiptuse ja Babüloonia radadel ja puutudes kokku tolleaegsete kõrgelt haritud teadlaste ja preestritega. Tema kaasaegsed on kirjeldanud P. kui erakordselt kaunist inimest ja välimuselt olevat ta võrreldav olnud Apolloniga (kreeka valgusjumal). P. pidas ka ise end eriliseks jagades näiteks kõik mõistuslikud olendid kolme kategooriasse: a) jumalad b) inimesed c) Pythagorase sarnased. Väitis end olevat ka jumal Hermese ( tiivuliste sandaalidega saadik, kes toob sõnumeid jumalatelt inimestele) poeg eelmistes eludes ja nüüd lihtsalt mitme ümbersünni abil saanud selles elus Pythagoraseks- uskus hingede rändu, väitis, et hinged keha küljes vangis , kuid inimene võimeline hinge kehast vabastama väga kõlbelise ja askeetliku eluga (hinduismist ja budismistki meile tuttava taassünniringi ja karma ning ümbersünniahelast vabanemise pooldaja). P. loodud koolilaadne usuline organisatsioon meenutab oma askeetlikuses ja põhimõtetes pigem mungaordut kui kooli. Kooli põhimõtted: 1) pikajaline vaikimine (maiilma mürast vabanemiseks) 2) võimlemine (füüsise harmoonia vaimuga- terves kehas terve vaim mens sana in corpora sano nagu ladina keeles öeldakse) 3) muusika (hinge ravija- meloodilised palad aitavad ravida hingehaigeid või sunnivad purjus inimesi kainenema) 4) vältida viha, ärritust, et saavutada meelerahu ja püüelda tarkuse poole 5) elati koos vennaskonna põhimõttel Päevaplaan oli kindel. Ärgati hommikul enne päikesetõusu ja tuletati meelde eelmise päeva sündmusi, sest see, mis täna tuleb, on tihedalt seotud eilsega. Seejärel mindi mereranda päikesetõusu imetelema. Õhtul mõeldi päeval toimunule: kuidas elasin sel päeval, mida tegin , mis jäi tegemata? P. kooli võis astuda iga vaba kodanik (ka naissoost ! Mis oli tollal taunitav- ka tema enda naine ja tütred omandasid seal teadmisi). 5 aastat pidi õpilane vaid kuulama , mida talle räägiti ja vaikima ning kõik vastuvaidlematult omaks võtma. Teda nimetati akusmaatikuks (kr. k. akousma- kuuldu). Pärast seda perioodi sai õpilasest matemaatik (kr. k. mathema - teadmine, õpetus). Koolis valitses P. autoriteet- kõik püüdsid järgida tema kehtestatud reegleid ka peensustes (nt. käitumist reguleerisid nõudmised, et jalanõusid jalga pannes alusta alati paremast, jalgu pestes aga vasakust või et pääsukesi ei tohi majades pidada ning lahkudes ei tohi tagasi vaadata). Kui keegi omavahelises vestluses milleski kahtles, siis piisas öelda ühel vaidluse osapoolel autos epha- tema ise ütles nii ja vaidlus oli lõppenud, sest kui P. tõepoolest ise nii ütles nagu üks osapool väitis, siis nii see ka oli! Samuti ei tohtinud nimepidi nimetada Pythagorast, vaid tuli ütelda tema või see mees. Nõutav oli taimetoitlus . Õppetöö ainult suuline ja õpetuse sisu väljaspool kooli olevatele salajane.
Õpetuse ja filosoofia sisu: Maailma aluseks pidas arvusid ja nendevahelisi suhteid, sest kõiki seaduspärasusi saab väljendada arvude suhtena; kõikides nähtustes ilmnevad teatud arvudevahelised seosed. Kõik on tekkinud arvudest ja arvud on ainsad asjad siin ilmas, kus ei ole valet. Arv on kõige targem , sest ta juhib kõike. Näiteks võib arvude abil väljendada ka abstraktseid mõisteid nagu õiglus- see on arv, mis on korrutatud iseendaga. Harmoonia on arvude suhe. Inimese hinge harmooniatki on võimalik väljendada arvude suhtena. Hingehaiguseid saab ravida harmoonilise muusikaga, et hinge kooskõla häiritus tasakaalu viia. Seda enam, et muusikatki on ju võimalik arvutada ja mõõta, sest keelpilli võnkuva keele helikõrgus sõltub selle keele pikkusest (kui kitarril võtta üks keel ja see helisema tõmmata, siis asetades sõrme keelele kõlakastile lähemal tekib madalam heli, kui siis kui sõrm on kõlakastist kaugemal- keele pikkust on omakorda võimalik sel hetkel mõõta ja arvudesse kanda). Ettekujutus arvudest kui maailma olemusest on aluseks ka P. arusaamale taevakehade liikumisest. Just tema olevatki hakanud esimesena kogu maailma tervikuna nimetama kosmoseks ( kosmos - kord---kosmeo-sean korda---kosmetike- kaunistuskunst--kosmeetika polegi kosmosest väga kaugel!). Niisiis kosmos kui kord, mis talle omane on ja kaosega võrreldes mitte ainult korrapärasus, vaid ka harmoonia ja kaunidus. Niisiis maailm tervikuna on korrapärane ja kaunis ning sestap ei saa maailm olla ka lapik või silinder nagu varasemad filosoofid ja teadlased arvasid, vaid sootuks kõige täiuslikum ja ilusam geomeetriliste kehade seas- kera! Maa asub keskel ja ümber tema on Kuu, Päike, Veenus , Merkuur, Marss, Jupiter, Saturn (missuguseid planeete P. ei tundnud?) ning tähtede vöö. Kõik taevakehad liiguvad ühtlaselt sirgjooneliselt läbi eetri (aither- jumalik aine, mis täidab kosmost,; mittemateriaalne jumalik substants sõnu kõlksutades öeldes). Kõik, mis maises ilmas, koosneb 4 elemendist (maa, tuli, õhk, vesi) kõik, mis taevas on jumalik ja viies aine (ld.k. quintia essentia--- kvintessents) ning läbi selle kulgedes tekitab iga taevakeha mingit heli, mille kõrgus sõltub taevakeha suurusest ja liikumise kiirusest. Üheskoos kõlavad need helid harmoonilise tervikuna (nii, et vahemärkuse korras võiksime lisaks tähtede vaatamisele ka taevast kuulata), aga meie ei kuule seda heli, sest a) meie loomus on liig tühine b) oleme niisuguse heliga kokkupuutunud juba sünnist saati ja ära harjunud
Veel on Pythagorase nimele kantud seesugused vaimsed vägiteod: 1) matemaatikas avastas omanimelise teoreemi tõestuse 2) astronoomias omistatakse talle avastus, et Hesperus ja Phosporus (Ehatäht ja Koidutäht) on üks ja seesama ehk Veenus. 3) muusikas määras akustikas kindlaks matemaatilised suhted heliredeli intervallide vahel
Kokkuvõttes: maailma ehitust tuleb mõista arvude abil