Keemilise püsivuse ja ilusa värvuse tõttu kastutakse seda värvipigmendina värvainete koostises. Raud(III)oksiidi on kerge saada raud(III)hüdroksiidi mõõdukal kuumutamisel. 2Fe(OH)3 Fe2O3 + 3H2O Segaoksiid Fe3O4 (triraudtetraoksiid) on musta värvusega. Magnetiliste omaduste tõttu kasutatakse seda püsimagnetite, magnetofonlintide jms valmistamisel. Raud hüdroksiid Fe(OH)2 on rohekasvalge värvusega. Õhuhapniku mõjul oksüdeerub ta kiiresti punakaspruuniks Fe(OH)3'ks. Neid on võimalik saada vastavate soolade lahustele leeliste lisamisel. Raua saamine maakidest, rauasulamitest Raua saamiseks tuleb maagist rauaoksiid redutseerida vabaks metalliks. Enim kasutatakse redutseerijana koksi, mis on peaaegu puhas süsinik. Rauamaagi redutseerumine toimub tavaliselt 30m erilistes ahjudes koos koksi ja teiste vajalike lisanditega. Selle käigus tekib koksist süsinikoksiid CO. Kõrgahjus toimuvate reaktsioonide lõppsaadused on metalliline
prügi metsade vahel ja tee äärtes. Metsade hävitamine- lageraided ja näiteks uute teede rajamine. Salaküttimine- ilma loata ja valel ajal metskitsede jahtimine. Temperatuur kui ökoloogiline tegur Fotoperiodism "Pulmi" peavad kitsed juulis-augustis. Seega on metskitsedel kõige pikematel päevadel sigimisperiood. Karvavahetus toimub kaks korda aastas. Talve saabudes muutub karvkatte värvus hallikaks ja kevade saabudes jälle punakaspruuniks. Metskitsede populatsioon Eestis 2008. aasta loenduse järgi elab Eestis 63 000 metskitse. http://www.rmk.ee/teemad/jaht/jahiulukid/metskits Metskitsede arvukust võis Eestis 2009. aastal hinnata 100 000200 000 isendile. http://et.wikipedia.org/wiki/Metskits Praeguse lumerohkusega võiks arvata, et nende populatsioon kahaneb, kuid kuna kitsi on küllaltki palju, siis on nende populatsioon soodsas seisundis ja stabiilne.
Vaglad on valged, usja kujuga, aheneva eesosa ja tömbi tagaosaga, ilma pea ja jalgadeta. Vaklade keha teravatipulises esiotsas paikneb suuava. Vagla ainsaks tegevuseks on söömine. Mõne päeva möödudes on vaglad valmis nukkumiseks ja otsivad selleks kuiva koha. Selleks hetkeks on nad 8-12 mm pikad. Vagel kasvab kiiresti ning moodustab paksude seintega tünnikujulise kookoni, kus toimub edasine areng. Toakärbse vagel Järgnevalt muutub kookon tünnikujuliseks punakaspruuniks nukuks. Nuku sees toimuvad suured muutused: vastseelundid lagunevad ning tekivad valmiku koed ja elundid. Kui nukk on täielikult välja arenenud, puhub küps valmik kookoni esiotsas oleva raku katki, mille tulemusel avaneb selle ees asuv kaaneke. Soojades tingimustes koorub valmik kolme päeva jooksul. Koorumise hetkel on hariliku toakärbse tiivad väikesed ja kokkulapitud. Seni, kuni valmiku keha kuivab ja tiivad tugevnevad, valmik lennata ei saa. Normaalsetes tingimustes võib protsess
..2 tilka Nessleri reaktiivi. NH 4+ -ioonide olemasolul moodustub iseloomulik punakaspruun amorfne sade. Väga väikeste ammooniumioonide kontsentratsioonide puhul tekib ainult pruunikaskollane värvus. See on väga tundlik reaktsioon. Nessleri reaktiiv on kompleksühendi K2[HgI4] ja leelise KOH segu, mis ammooniumioonidega reageerib järgmise võrrandi kohaselt NH4+ + 2[HgI4 ]2 + 4OH [NH2Hg2O] I + 7 I + 3H2O Tekkis oranzikas NH2+ sade, mis hiljem värvus punakaspruuniks. IV rühma katioonide (Ba2+ ja Ca2+) sadestamine Kui eelmiste rühmade katioonid analüüsitavas lahuses puuduvad, siis lisatakse 4...5 tilgale alglahusele 4...5 tilka NH4Cl lahust, leelistatakse NH3 · H2O lahusega kuni ammoniaagi lõhn jääb peale loksutamist püsima, lisatakse 3...4 tilka (NH4)CO3 lahust ja soojendatakse vesivannis 80°C juures 2...3 minutit. Tekkinud valge karbonaatide BaCO3 ja CaCO3 sade tsentrifuugitakse ja kontrollitakse sadestumise täielikkust
Filterpaberlile kanti tilk K4[Fe(CN)6] lahust ja tilga keskele ühe tilga analüüsitavat lahust. Seejärel hoiti laiku avatud NH3H2O pudeli kohal. Katse 4. IV rühma katioonide (Ba2+, Sr2+ ja Ca2+) tõestamine leekreaktsioonidena Uuritav aine viidi leeki leeginõelal. Nõela otsa külge võeti veidi tahket ainet ning viidi leeki. Leegi värvumise järgi tehti kindlaks nende ioonide sisaldus uuritavas aines: Na-soolad värvisid leegi kollaseks, K-soolad lillaks, Ca-soolad punakaspruuniks, Ba-soolad roheliseks, Sr-soolad karmiinpunaseks.
sealjuures toimus tugev hapniku eraldumine. 2𝐾𝑀𝑛𝑂4 + 5𝐻2 𝑂2 + 3𝐻2 𝑆𝑂4 → 2𝑀𝑛𝑆𝑂4 + 5𝑂2 + 𝐾2 𝑆𝑂4 + 8𝐻2 𝑂 𝐻2 𝑂2 − 2𝑒 − → 𝑂2 + 2𝐻 + oksüdeerija 𝑀𝑛𝑂4 − + 8𝐻 + + 5𝑒 − → 𝑀𝑛 2+ + 4𝐻2 𝑂 redutseerija ∆𝐸 0 = 0,68 − 1,52 = −0,84 Katses 8 tuli valada katseklaasi 1 mL KI lahust, hapestada mõne tilga 1M väävelhappega ja lisada 1 tilk H2O2 lahust. Lahus värvus punakaspruuniks. 𝐻2 𝑂2 + 𝐻2 𝑆𝑂4 + 2𝐾𝐼 → 𝐾2 𝑆𝑂4 + 2𝐻2 𝑂 + 𝐼2 2𝐼 − − 2𝑒 − → 𝐼2 oksüdeerija 𝐻2 𝑂2 + 2𝐻 + + 2𝑒 − → 2𝐻2 𝑂 redutseerija ∆𝐸 0 = 0,54 − 1,77 = −1,23 Kaaliumdikromaat kui oksüdeerija Tekkiva ühendi kindlakstegemisel arvestada, et Cr2O7 2– annab lahusele oranži, CrO4 2– kollase, Cr3+ rohelise värvuse ning Cr(OH)3 moodustab rohelise sademe.
Katse 4. IV rühma katioonide (Ba2+, Sr2+ ja Ca2+) tõestamine leekreaktsioonidena Viisin uuritava aine leeki leeginõelal. Eelnevalt kontrollisin leeginüela puhtust, selleks kastsin nõela konts. soolhappesse ja viisin gaasipõleti leeki. Nõel on puhas, kui leek ei värvu. Võtsin puhta nõela otsa külge veidi tahket ainet ning viisin leeki. Leegi värvumise järgi tegin kindlaks nende ioonide sisalduse uuritavas aines. Na-soolad värvisid leegi kollaseks, K-soolad lillaks, Ca-soolad punakaspruuniks, Ba-soolad roheliseks, Sr-soolad punaseks. Kokkuvõte Laboratoorses töös tegin katseid erinevate rühmade katioonidega ning tõestasin nende olemasolu lahustes. Esimeses analüüsitavas lahuses leidus kõiki I rühma katioone (Pb 2+, Ag+ ja Hg22+). Teises analüüsitavas lahuses leidus kõiki selles olema pidanud katioone peale Co2+-iooni.
(näiteks lamba villaga). ● Inimeselt inimesele haigus ei levi. ● Üks vorm on tapvam kui teine. Olenevalt nakkusvärava asukohast võib inimene põdeda siberi katku kolme vormina. Nahapõrnatõbi, mis lõi konkreetsel juhul välja kaelal. 1. vorm- nahapõrnatõbi Nahakaudsel nakatumisel areneb haiguse nahavorm: nakkusvärava kohas tekib väike kubel nagu sääse või kirbu hammustuse korral, ent juba paari tunni möödudes muutub see mõõtmetelt suuremaks, värvuselt punakaspruuniks ja haavandub. ● Sügelevast punnist tekib paistetanud ja villiline haavand (pahaloomuline karbunkul), mis kattub iseloomuliku musta ringikujulise koorikuga. ● Haavand kattub söetükki meenutava musta korbaga. Põrnatõve nahavorm avaldub 3-5 päeva jooksul nakkusest. Ravita sureb umbes 20% siberi katku nahavormi põdevatest inimestest. 2. vorm- gastrointestinaal-põrnatõbi Bakteriga nakatunud loomaliha söömise tagajärjel võib 2-5 päeva möödudes kujuneda
SOKOLAADI VALMISTAMINE 1. Kakaoubade töötlemine. Ostetakse sisse toores kakaouba. Põhiline oasort on Gana, kuid kasutatakse ka Elevandiluuranniku ube. Toored oad sorteeritakse, eraldatakse võõrlisandid (kahjustatud oad, kivid, pulgad, pinnasetükid jne). Sellele järgneb ubade röstimine kõrgel temperatuuril. Röstimisprotsessis toimuvad esimesed muutused kakaoubade värvis aroomis ja füüsikalis- keemilistes omadustes. Ubade värv muutub punakaspruuniks, maitse paraneb, tekib shokolaadile iseloomulik mõrkjas maitse, väheneb ubade happesus ja parkainete sisaldus. Oluline on aga see, et hävineb suurem osa mikroobe. Röstitud oad purustatakse ja sorteeritakse. Järgmisena eraldatakse kakaokoored ehk kakaovello oatükikestest. Puhastatud oatükid purustatakse ja peenestatakse veskites. Selle protsessi tulemusena saadakse kakaoubademass, mis on voolava konsistentsiga, sisaldades 50-55% kakaovõid, olenevalt kakaoubade kvaliteedist ja sordist.
Kuumutamise alguses hoitakse temperatuuri 90 ˚C juures tõstes seda aeglaselt 100…110 ˚C-ni olenevalt vorstiliigist. Kuumutamise kestus oleneb toote diameetris jäädes 30 minuti (viinerid) ja 180 minuti (suure läbimõõduga vorstid) vahele. Kuumutamise tulemusena vorstikest ja väliskiht omandavad mehhaanilise vastupidavuse, on vastupidavamad mikroorganismide toimele ja vähem hügroskoopsed. Toode omandab meeldiva lõhna ja suitsuse maitse. Vorstipinna värvus muutub punakaspruuniks. 2) Vorstide keetmine Keetmisega saavutatakse vorstide kulinaarne valmidus enamike valkude denatureerumise tulemusena, temperatuuri ja teiste faktorite mõjul tekib tootele omane lõhn ja maitse. Samuti hävivad enamik mikroorganismid. Lihavalkude denatureerumise ja koagu- leerumise tulemusena omandab lihavorst jäiga ja tugeva struktuuri. Vorstide keetmine toimub temperatuuril 75…85 ˚C. 9. JAHUTAMINE Vorstide jahutamine on vajalik vorstibatoonide riknemise vältimiseks ja kadude
Emulsioonitestis selgus, et ainult teine lahus emulgeerus ning sisaldas lipiide. Esimene lahus jäi aga täiesti selgeks. Lipiidides sisalduvad aga ka küllastumata rasvhapetes. Neid saab kindlaks teha, kui uurida nende reaktsioone halogeenidega. Katse käigus selgus, et: Palmitiin ja searasv sisaldavad rohkem küllastunud rasvhappeid, sest proovi reaktsioonil broomiga viimasele iseloomulik pruun värv veidi lahjenes searasva puhul, kuid ei kadunud. Palmitiini puhul jäi lahus punakaspruuniks, mis on broomile iseloomulik värv. Rapsiõli sisaldab rohkem küllastumata rasvhappeid, sest lahus muutus toimuva liitumisreaktsiooni tõttu momentaalselt värvituks. Viimaseks katseks lipiidega oli Liebermann-Burchard'i kolesterooli määramise test. Kontrolllahuseks oli kolesterool ise ning äädikhappe anhüdriidi lisamisel muutus lahus smaragdroheliseks. Sellega sai võrrelda teisi lipiide: - Oliiviõli puhul muutus lahus kergelt mururoheliseks. Kuna tegemist on taimse päritolu
perekonnas palju vasakpoolseid isendeid, olenevalt asurkonnast 4058%. Lesta keha on lapik. Selja- ja pärakuuim katavad pea 8 kogu külge. Kõhuuimed paiknevad eespoolrinnauimi. Piki selja- ja pärakuuime alust ning küljejoont on tal kühmud või luuplaadid. Küljejoon on tal sirge või rinnauimede kohal väga vähe kooldunud. Lesta pime külg on valge, harvem pruunide tähnidega, silmapool värvunud halliks, pruunikashalliks või punakaspruuniks. Pealmise poole värvust suudab lest muuta ning see oleneb põhja värvusest ja mustrist. See omadus on seotudnägemisvõimega, sest pimedaks tehtud lest ei suuda enam värvust muuta. Ta maskeerib oma kehaga substraadi värvust nii hästi, et muutub peaaegu märkamatuks. Lest kaevub väga kiiresti. Põhjal lamades ajab ta lainjate liigutustega põhjaainese üles, laskub tekkinud süvendisse ja lõikub keha servadega põhjaainesesse. Ülespaisatud materjal langeb alla tagasi ja katab kala
kobras, kodukakk, hiireviu, rähn, jäälind ja teised. Liikide juures on pildid ka loomade jälgedest ja muudest märkidest, näiteks räppetombust või väljaheitest, mille järgi looma ära tunda. Iga liigi kohta saab ka üldisemat teavet: milline on looma toitumistava, mis on tema välimuses iseloomulikku, kuidas ta pesitseb ja palju muud. Kärbil on talvel valge kasukas, mis märtsis muutub punakaspruuniks MIDA SÖÖVAD LOOMAD? Loomad söövad väga erinevat toitu. Näiteks mõni toitub vaid üht liiki taimedest, teine võib aga süüa peaaegu kõike: nii taimi, teisi loomi kui ka loomakorjuseid. Selle põhjal, mida loomad peamiselt söövad, jagunevad nad taim-, loom- ja segatoidulisteks. Osa loomi toitub surnud orgaanilisest ainest. Toidust, mida loom sööb, sõltub tema seedeelundkonna ehitus, näiteks hammaste ja mao ehitus ning soolestiku pikkus. Hammaste kuju ja suuruse
ülemiseks. Moonde läbinud isenditel on mõlemad silmad samal kehapoolel . Alumist poolt nimetatakse ka pimedaks pooleks , pealmist poolt silmapooleks . Kuigi lestalised on tavaliselt parempoolsed ehk nende silmad on paremal pool, on lesta perekonnas palju vasakpoolseid isendeid, olenevalt asurkonnast 40–58%. Lesta pime külg on valge, harvem pruunide tähnidega, silmapool värvunud halliks, pruunikashalliks või punakaspruuniks . Pealmise poole värvust suudab lest muuta ning see oleneb põhja värvusest ja mustrist . See omadus on seotud nägemisvõimega, sest pimedaks tehtud lest ei suuda enam värvust. muuta. Ta maskeerib oma kehaga substraadi värvust nii hästi, et muutub peaaegu märkamatuks. Lest kaevub väga kiiresti. Põhjal lamades ajab ta lainjate liigutustega põhjaainese üles, laskub tekkinud süvendisse ja lõikub keha servadega põhjaainesesse. Ülespaisatud materjal langeb alla tagasi ja katab kala.
Eriti silmameiki kasutasid kõik, vaatamata eale ja soole. See oli puhas ettevaatusabinõu silmapõletike ja päikese vastu. Hoolitsevad vanemad meikisid juba õige väikesi lapsi. Jumestuses kasutatud teatud malahhiidi koostisosal, vase vesiniksilikaadil, on UV- kiirguse eest kaitsev toime. Moeteadlikud egiptlased arendasid vastavalt oma stiilile erinevaid jumestusviise. Meik oli jõuline. Päikesepruuni nahka tasandati ookervärvidega kollakamaks või punakaspruuniks. Ka hele nahk oli au sees, nahka valgendati tinavalgega. Huulevärvi valmistati rasvadest, mida värviti elavhõbesulfiidiga kinaver- või karmiinpunaseks või ookervärvidega ookerpunaseks. Huulevärvi rasvane mass pakiti karpi või roogtaimede vartesse, mis funktsioneerisid nagu tänapäeva alumiiniumtuubid. Huulevärvi kanti ka põsepunana põsenukkidel ja hajutati kergelt oimukoha suunas. Silmameigiks kasutati algselt vaid kaht värvi musta ja rohelist
Hümenofoor hall vähemärgatavad, resubinaadsed. Vahel kollase kirmega kattunud. Poorid nurgelised. kergelt eenduvad. Väikesed alla 5cm, sitked, Põhjustab männi südame mädaniku. Seen on nahkjad, sageli lainelise servaga. Viljakeha saprotroofne. Nakatub jämedate okste ja ülakülg on siidkarvane hallikaspruun, tüvehaavandite kaudu. Puit värvub algul vöötidega. Hümenofoor ebatasane punakaks, hiljem punakaspruuniks. pruunikashall, hallika kirmega kaetud. Mädaniku 3. staadiumis, ilmuvad puidule Viljakeha hümenofoori puutumisel värvub ovaalsed valkjad laigud. Hiljem arenevad see veripunaseks (niiske ja noor viljakeha). neist õõnsused. Mädanik asetseb tüve kesk Valdavalt kuusel oluline mädaniku tekitaja või ülaosas (võras). Kahjustab põhiliselt meie metsades. Seondub kuuskede vanemaid üleseisnud puid
5 Kirjumädanikus tekivad heledad või valged laigud ja tühikud, mistõttu puit on kirju. Valge- mädanikus muutub puit heledaks, valgeks, helekollaseks, kollaseks või kollastest ja valgetest vöötidest ribaliseks; puidus ilmnevad sageli mustad jooned, millest on põhjustatud marmor- muster. Pruunmädanikus puit tumeneb ühtlaselt, muutudes tumepruuniks, pruuniks või punakaspruuniks. Mõõduka mädaniku korral tumeneb puit ja muutub toorelt sokolaadivärvi, kuivades pruuniks. Kirjumädanik lagundab puitu ebaühtlaselt, tekitades sellesse väikesi tühikuid ja muutes puidu sõeljaks. Puidu kiud on pehmed, ei pudene. Valgemädanik kihistab puitu mööda aastarõngaid, hilisemates arengujärkudes, lõhustudes kergesti sõrmede vahel murduvateks kiududeks. Pruunmädanik lagundab puitu ühtlaselt. Puit lõheneb risti- ja pikikiudu, laguneb kuubikuteks
Lehed varisevad enamuses muutub õhuga kokkupuutuv väliskiht suvel, õitsemine märtsi lõpp- aprilli I põõsakujulised liigi pruunikasrohelisena. oranzikaks või punakaspruuniks, dekaad. harilikult mägedes. Tihedus 0,45-0,53 g/cm3. Silmapaistmatud õied on urbades ja Lehed on enamuses piklikmunajad, ilmuvad koos lehtedega. Isasurvad Aasias, Jaapan,
_____________________________A. Roos______________________________ 26 ______________________Materjaliõpetus I kursus_______________________ sageli kasvukohamaa nimetus nt. hispaania mahagon, nigeeria mahagon, ameerika mahagon. Ameerika mahagon (Swietenia macrophylla) on üks troopika parimaid puiduliike, tema maltspuitu tavaliselt ei kasutata, on halli või kollakasvalge värvusega. Lülipuit on värskena roosaka või lõhevärvi, hiljem muutub kuldse läikega punakaspruuniks. Puit on enamasti sirgkiulise struktuuriga, kõva, tihe ja raske. Suhteliselt stabiilsete mõõtudega, niiskusmuutumise korral deformatsioonid väikesed, kaardub vähe. Kasutatakse mööbli tööstuses, peentisleritoodete valmistamisel, treimis- ja nikerdustöödel, klaverite, raadiote ja mitmesuguste instrumentide valmistamisel. Aafrika mahagoni (Khaya ivorensis) puit on jämedama struktuuriga kui ameerika mahagonil, punakas või pruuni värvusega
vahelduvad paaritusulgjad liitlehed, kuni 60 cm pikad. Lehekesi 11-31, piklikmunajad, terava tipuga, hõredalt saagja servaga, 5-12 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt karvased, leheroots karvane. Sügisel lehed punased Lehed Õied õied väikesed, paiknevad tihedates 10-20 cm pikkustes püstistes pööristes vili on hernetera suurune luuvili. Kaetud tihedalt punaste karvadega. Valmib septembris, kuid püsib puul kevadeni värvudes punakaspruuniks Viljad õitseb juunis, juulis Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusnõudlik valgus põuakindel niiskus vähenõudlik muld Kasutamine Sordid Märkused SUUR LÄÄTSPUU Siberi lääne-, lõuna- ja idaosas Päritolu 6-8 m Kõrgus püstine põõsas või madal puu Kasvukuju soonelised, noorelt helerohelised, hiljem pruunikasrohelised
Lehekesi 11-31, piklikmunajad, terava tipuga, hõredalt saagja servaga, 5-12 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt karvased, leheroots karvane. Sügisel lehed punased. ÕIED, VILJAD Õitseb juunis, juulis. Õied väikesed, paiknevad tihedates 10-20 cm pikkustes püstistes pööristes. Vili on hernetera suurune luuvili. Kaetud tihedalt punaste karvadega. Valmib septembris, kuid püsib puul kevadeni värvudes punakaspruuniks. KASVU- Küllaltki külmakindel, valgusnõudlik. Mullastiku suhtes vähenõudlik, väga põuakindel. TINGIMUSED Annab hästi juurevõsu. KASUTAMINE Väga levinud haljastuses. Äädikapuu Rhus typhina Areaal Äädikapuu Rhus typhina Äädikapuu Rhus typhina Sügisvärvu Ungari sirel Syringa josikaea AREAAL Ungari, Rumeenia, Lääne-Ukraina. SUURUS 3-7 m. VÕRA Rohkesti hargnev püstine põõsas.
piirkonnas, mis värvuse ja omaduste poolest on sarnased maltspuiduga. Vesipuit - tumedama värvusega lüli- ja küpspuidu alad, mis on tekkinud kasvavas puus järsu veesisalduse suurenemise tagajärjel. Keemilised värvused Keemiliste ja biokeemiliste protsesside toimel toores puidus tekkinud ebanormaalsed värvused, mis enamikul juhtudel on seotud parkainete hapendumisega. Pargend - koorealuste puidukihtide (3...5 mm) värvumine punakaspruuniks või hallikaspruuniks nendel puuliikidel, mille koor on parkaineterikas (paju, tamm, kuusk jt.). Parknired - hallikaspruunid nirekujulised laigud puuliikide sortimentide pinnal (sügavusega kuni 1 mm). Tekivad lülipuidust väljauhutud parkainete hapendumise tagajärjel. Kollasus - okaspuu saematerjalide maltspuidu pealispinna sidrunkollane värvumine (sügavus kuni 3 mm), mis esineb parvetatud puidu intensiivsel kuivatamisel.
kuhjatakse hunnikutesse. Kääritamine - oad peavad käärima koos säsiga veidi alla nädala. Fermenteerimine toimub banaanilehtede all. Käärimisel muutub viljasäsi vedelaks, hakkab temperatuuri tõustes eralduma. Selle protsessi vältel imavad oad endasse viljaliha niiskust ja seemned hakkavad idanema, kuid see protsess katkeb temperatuuri tõusmise ja happelisuse suurenemise mõjul. Kkaob esialgne kibe maitse, oad muutuvad punakaspruuniks. Kuivatamine - kakaooad laotatakse mattidele või võrkudele päikese kätte või kuivatusahjudesse, kestus 1-2 nädalat, oad kaotavad üle poole oma kaalust, omandavad tüüpilise tumeda värvuse ja aroomi. Puhastamine - eemaldatakse suurem praht, mustus ja võõrkehad. Pakkimine - oad pakitakse suurtesse kottidesse, saadetakse sokolaaditootjatele. Ubade puhastamine - sokolaaditehases kakaooad pakitakse lahti, puhastatakse Ubade röstimine - 99104 °C juures
juurdekasvu märgatava vähenemisena, puidu kvaliteedi langusena, tuuleheitena ning järelkasvu ja loodusliku uuenduse haigestumisena eelmise metsapõlve kahjustuskolletes. Männil kahjustab juurepess ainult juuri, mädanik tüvesse tavaliselt ei levi. Haigestunud puud kuivavad. Kuusel võib juurepess esineda aastaid, kusjuures puu ei kuiva, kuigi pruun südamemädanik levib piki tüve juurekaelast ülespoole mitme meetri kõrguseni. Haigestunud kuusel muutub puit algul lillakashalliks, siis punakaspruuniks, valgete laigukestega sõelmädanikuks ning mädanemisprotsessi lõppjärgus vammi taoliseks kiuliseks mädapuiduks. Hiljem muutub puu seest õõnsaks. Haiguse välistunnused on vaigujooks juurekaela piirkonnas, vanematel puudel tüve allosa jämenemine (pudelikuju) ning võra kahvatu värvus. Juurepessu seeneeosed levivad õhu kaudu, neid kannavad edasi ka putukad (männikärsakad ja 10 11juureüraskid). Nakatumine toimub juure- või tüvehaavandite kaudu ning kändude vahendusel
Joonis 23. Läikiv tuhkpuu (http://seemnemaailm.ee/index.php?vote=6675) Läikiv tuhkpuu (Cotoneaster Lucidus) Päritolumaa Mongoolia. Kõrgus: 2-3m, laius:1,5-2m. Võra püstine vabalt kasvades kaarduvate okstega põõsas, tiheda võraga. Kasvukoha suhtes pole valiv. Tavaline hekitaim. Tihe põõsas juurtest alates. Võib olla pöetav või mittepöetav hekk. Kahjuks ei saa seda enam eriti soovitada, kuna on esinenud raskeid taimehaigusi. Õied on roosad ja sügisel lähevad lehed punakaspruuniks. Marjad on tumesinist värvi. Vanad oksad 92 hallikaspruunid, noored võrsed algul tihedalt liduskarvased, hiljem punakaspruunid, paljad. Punga kattesoomused kohevad, eemalehoiduvad ja nende vahelt paistavad hallid viltjad lehed. Lehed: vahelduvad terveservalised lihtlehed. 3-5 cm pikad, munajad, terava tipuga, pealt läikivad, tumerohelised, alt hõrekarvased. Kevadel naaskeljad karvased abilehed. Sügisel lehed punased. Õitseb juunis
annaabi.ee 
