saabub harilikult juba mõne tunni möödudes peale mürgi sissevõtmist. Harilik mürkputk Arvukalt on andmeid surmaga lõppenud mürgistustest, eelkõige lastel, kes närisid äralõigatud varre alumist, magusamaitselist osa. Samuti on risoomi ära vahetatud selleri omaga, millel on samasugune lõhn. Täpiline surmaputk (Conium maculatum) 0,5 - 2 m kõrgune kaheaastane taim. Õõnsa varre alumine osa on kaetud punakaspruunide täppidega. Taimel on rotihais. Kasvab metsaservadel, kaldajärsakutel, teeäärtes, asulate läheduses. Täpiline surmaputk Mürgiks on mitmed alkaloidid, eelkõige koniin (toimelt nikotiinile ja kuraarele lähedane aine, mis põhjustab KNS-s ülenevat paralüüs) ja atropiin. Koniin läbib kergesti naha ja on täiskavanule toksiline annuses >0,1g. Kõige rohkem sisaldavad koniini valmimata viljad (kuni 2%)
Jaapani enelas (Spiraea) Kõrgus: Umbes 1 meetri kõrgune püstine põõsas Kasvukoht: Valguslembesed põõsad. Taluvad suitsu, külmakindlad. Muld: Pole nõudlikud Tuhkur enelas(Spiraea) 1,2m kõrgune põõsas, mille eelmise aasta varred on mais poole ulatuses kaetud tihedalt valgete väikeste õitega Kaarjate okstega Kasvukoht päikeseline kuni poolvarjuline. valgusnõudlikud, vajavad lõikamist Võnk-pärgenelas (Stephanandra) Kuni 1,5 m kõrgune, õrnade, maani kaarduvate punakaspruunide võrsetega laiuv põõsas sügisvärvus punane. Õied väikesed, rohekasvalged ka koondunud kuni 6 cm pikkustesse pööristesse, veidi lõhnavad õitsevad juunis -juulis. parasniisketel, neutraalsetel kuni veidi happelistel muldadel ei talu hästi aluselisi muldi. Sobib kasutamiseks nõlvade ja madalate müüride haljastamisel Harilik pihlenelas (Sorbaria) 1,5 m Laiuva võrestikuga Mullastiku suhtes vähenõudlik Kasvukoht varjus, poolvarjus, päikseline Õitsemisaeg juuni, juuli
Isaslind läheb oma vanasse pessa peale talve niipea, kui võimalik, et konkurendid sealt eemale hoida. Sinna jõudes teeb ta pesa kohal tiire, et teatada oma õigustest. Hiireviu on väga paikne ja veedab samal territooriumil kogu elu ning kaitseb oma alasid väga kiivalt. Sealt tulebki komme jahitava kohal tiirutada ja kisada. Mõni aega hiljem tuleb ka emaslind ja siis hakkavad nad koos tiirutama. Paarilise valib hiireviu koku eluks. Hiireviu pesas on tavaliselt 2-3, harva 4 muna. Munad on punakaspruunide tähnide ja kriipsudega. Emaslind muneb iga 2-3 päeva tagant. Pojad kooruvad alles 33-34 päeva pärast. Alguses toob toitu isaslind, kuid siis, kui pojad on suuremad, peavad mõlemad toitu tooma. Kuu vanuselt suudavad pojad juba ise peassa toodud toitu süüa. Umbes 45 päeva pärast on nad lennuvõimelised ja valmis pesast lahkuma. Vanemad hoolitsevad poegade eest veel umbes 8 nädalat. 4. Toitumine Hiireviu on röövlind. Oma toidu jahib ta edale ise. Ta sööb närilistest hiiri,
Baf 30...39 cm üleminek sujuv ja lainjas, värvus pruunikaskollane, lõimis saviliiv Elg 40...76 cm üleminek järk- järguline, ebaselge, punakaspruunide laikudega valkjashallikas, lõimis saviliiv B 77...99 cm üleminek väga aeglane ja katkendlik, värvus punakaspruun, lõimis kerge ja keskmine liivsavi C 100.....< punakaspruun värvus, kollakaspruunid laigud, kerge liivsavi lõimis (lähtekivim) KASUTATUD KIRJANDUS:
Männi-pudetõbi • Männi okkad muutuvad sügissuvel roostepunakaks ja neil on märgata musti täppe ja ristitriipe. • Eriti ohtlik taimlates, kus võib põhjustada männitaimede hukkumist • Vältida tuleb liiga tihedaid külve ja üleväetamist. • Haigestunud taimi ei ole mõtet metsa istutada. Lumepudetõbi • Lumepudetõve tekitaja seeneniidistik levib okaspuuokstel, mis on talviti kaetud lumega. • Peale lume sulamist on kahjustus, punakaspruunide pesadena alumistel okstel kenasti näha. Hiljem värvus kaob ja oksad muutuvad hallikaks. • Kahjustus esineb hõreda alustaimestikuga nõmmemännikutes. • Ohtlik on haigus taimlates. Kahjustunud taimi ei tohi kasutada metsakultuuri rajamisel. Võrsevähk • Põhjustab nii kuuse- kui ka männivõrsete kuivamist. • Erinevalt pudetõvest, kus kuivavad vaid okkad ja võrsed ning pungad jäävad terveks, siis võrsevähi korral
piirkonda. Maakeeli tähendavad need vastavalt troopilisi punamuldi, millel puudub kihistumine, ja pruune või kastanipruune metsamuldi, mis asetsevad eelkõige lehtmetsade all, saades langenud lehtedelt enda rikastamiseks katione. Ka Tarandi pakub oma raamatus välja, et tõenäoliselt on neil aladel levinud savanni leostunud ja tüüpilised punased mullad. Punaste muldade kõrval esineb tasandikel kuivemates savannides neile omane punakaspruunide muldade tüüp. Savanni punased mullad vahelduvad kuivade metsade põõsastike punakasruskete muldadega. Sama ulatuslikult on levinud ka troopika soo- ja niidumullad (Tarandi 1969). Antud raamat on muidugi baseeruv hüpoteesidele arvestades antud piirkonna taimkatet ja kliimatingimusi. Oxisols muldade tekkeks on vajalik ja seal piirkonnas ka olemas olev troopiline/lähistroopiline kliimavööde, samuti pikaajaliselt liikumatut ehk stabiilset maapinda,
Metsis Metsis rahvapärased nimed on mõtus, rögiseja ja metsakulu. Metsis on meie suurim kanaline. Ta hanesuurune jässakas lind. Metsis eelsitab elupaigana vanemaid männikuid, kus inimesi liigub vähe. Ta on kasvult väga kogukas, peaaegu hane suurune. Männikud pakuvad metsisele toitu mitmel aastaajal. Suve teisel poolel ja sügisel sööb ta metsamarju, talvel männiokkaid. Talveks metsis Eestist ei lahku. Emasmetsis on värvuselt pruunikirju, isametsis kevade poole mustjas, punakaspruunide tiibadega. Pesapaigaks on sageli soostuvad männikuosad. Metsise pesa esitseb maas. Mune on pesas 6-10. Nii munad kui ka pojad on pruunikirjud, nii et neid on metsa all raske märgata. Metsise põhivaenlaseks on kährik, kes on ohtlik eelkõige metsisepoegadele. Männikuid, kus inimene metsist ei häiri, on Eestis vähe järele jäänud. Seetõttu on vähene ka metsiste hulk. Metsis on meil looduskaitse all. (http://www.moment.ee/aju/linnud/metsis_3969.jpg )
peetavais mesilais. Nende paljunemine on kiire kuna emane suur kärjeleedik muneb oma 26- päevalise elu jooksul 400 - 1000 muna. Munad arenevad 5 - 10 päeva ja seejärel kooruvad röövikud, kes tarvitavad toiduks kärjemassi ning rikuvad seega hulgaliselt kärjekannusid oma käikudega ja siidise võrguga, mis on neile kaitseks teiste vaenlaste eest. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Harilik teesklane (Lisa 3) on 3 - 4 millimeetri pikkune, kollaste tundlatega ning punakaspruunide kattetiibadega mardikas, kes sobivates tingimustes võib munast valmikuni areneda 100 päevaga. Täiskasvanud vaglad on 4 mm pikkused, kollased ja kaetud karvakestega. Toiduks kasutavad nad suira, kärgi, taru soojustusmaterjali ja puitu. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Kõrvahark võib esineda massiliselt eriti puu- ja köögiviljaaedades paiknevates tarudes. Kõrvahargi välimus on piklik ja tumepruun kitiinkattega keha. Talle iseloomulikuks on tagakeha tipul tugevad tangjad lisandid
Harilik koerahammas sobib aias poolvarjulisse kasvukohta.. Liivane lehekõduga rikastatud parasniiske muld on talle parim. Sibulad ei taha suvel mulla läbikuivamist. Siberi koerahammas Koerahamba kujuga valkjas piklik sibul on 3-6 cm pikkune. Aprillis- mais kuni 30 cm pikkusel varrel puhkev kollaste tolmukatega roosakaslilla suur õis pikkusega kuni 5,5 cm meenutab poti alpikanni õit, sest avanemisel käänduvad selle õielehed järsult tagasi. Sibulast tekivad 2 rohelist lehte on punakaspruunide laikudega. Aias sobivad need taimed parasniiskesse mulda võimalikult jahedasse kohta, näiteks kiviktaimla põhjanõlvale. Annavad ka isekülvi.
Puu kõrgus on kuni 2535 m, tüve läbimõõt kuni 1,5 m.Võra on noores eas kitsas, vanemas eas võrdlemisi lai ja ulatub valgusküllases kasvukohas peaaegu maapinnani, oksad asetsevad horisontaalselt. Tüvi on noorel puul sirge, aga vanal puul võivad tüvi ja oksad kõverduda, võttes üsna kummalisi vorme. Eluiga võib küündida kuni 500600 aastani. Tüve koor on noortel puudel hallikasroheline ja sile, vanematel puudel paks, pruunikas ja rõmeline. Noored võrsed on tihedalt punakaspruunide karvakestega kaetud. Pungasoomused on terava tipuga ja hallikaspruunid. Alpi seedermänd esineb looduslikult Alpides ja Karpaatides Sveitsis, Prantsusmaal, Itaalias, Austrias, Sloveenias, Poolas, Slovakkias, Ukrainas ja Rumeenias, kus ta kasvab tavaliselt 8002500 m kõrgusel merepinnast ja levila ulatub sageli metsade levikupiirini. Alpi seedermänni levilas valitseb mõõdukalt niiske mäestikukliima. Aasta keskmine sademete hulk on 800...2000 mm.Puu talub talvel külma kuni -43 °C.
lehti kokku 9-19tk, väikesed abilehekesed lehtede kinnituskoha juures(nagu okkad)) Caragana arborescens suur läätspuu(paarissulgjad lehed, 8-12 lehte, ovaalselt või eliptilised) Caragana frutex väike läätspuu( liitleht, sõrmjas, neljatine väike leht, äraspidi munajad, paljad) Pärnalised Tiliaceae Viljaks pähkel Tilia cordata harilik pärn (südajas leht, lehe serv on kahelisaagjas, karvad asuvad allküljel roo juures punakaspruunide karvatuttidena, leht alt sinakas-hall) Tilia platyphylla suureleheline pärn (karvane , eriti alt küljelt, lehe suurus on varieeruv) Tilia x vulgaris läänepärn( lehed on õhukesed, pealt küljelt rood on sissevajutatud, karvad esinevad karvatuttidena külgroogude nurkadel, eriti alaosas, tutid on hallikaspruunid heledamad) Thymelaeaceae- näsiniinelised
muutuvad kollaseks ja varisevad vastuvõtlikel taimedel täielikult. Bakter talvitub taimejäänustel ja seemnetel. Taimekaitse: 1. kasvatada resistentseid sorte 2. seemneid puhtida 3. pritsida haiguse ilmumisel põldu Dithane M-45-ga (0,2 %) 4.2 Sojaoa-laikpõletik Haigus on viimasel ajal hakanud laialt levima. Haigus levib kiiresti vihma ajal, eriti intensiivne levik on sooja ja niiske ilmaga. Haigus võib vähendada saaki kuni 40%. Haiguse tunnused: tumepruunide või punakaspruunide äärtega väikesed ümarad või ovaalsed laigud arenevad haigestunud taimede lehtedel. Hiljem ilmuvad neile kohtadele tumerohelised eosed. Haiguse tunnused võivad ilmuda ka teistele taimeosadele nagu varrele, kauntele ja mujale. Laigud lehtedel võivad võtta ebakorrapärase kuju ja lehed kuivada. Kahjustaja talvitub taimejäänustel ja seemnetel. Tõrje: Kasutada tervet ja sertifitseeritud seemet. Hävitada haigestunud taimejäänused
kehvad, happelised mullad. Pohl kasvab Eestis igal pool. See on igihaljas 5-30 cm kõrgune põõsastaim. Vars on püstine ja harunenud, juurikas roomav. Nahkjad lehed on igihaljad, enamasti elliptilised, allakäändunud servaga, pealt tumerohelised ja läikivad, alt heledamad, läiketud ja kaetud hajali pruunide täppidega. Pohl õitseb mais-juunis, õied on valged roosaka varjundiga, moodustades tipus pusaja kobara. Vili on punane mari punakaspruunide poolkuu- kujuliste seemnetega. Marjad valmivad augustis-septembris. Ravimina kasutatakse lehti ja marju. Lehti kogutakse tavaliselt varakevadel kohe pärast lume minekut (kuni õitsemiseni), kuna sama aasta lehed lähevad kuivatades mustaks. Teist korda võib lehti koguda pärast marjade korjamist. Lehti kogutakse käsitsi, rebides need varre küljest alt-üles käeliigutusega. Mustaks ja pruuniks tõmbunud lehti ei korjata. Kuivatatakse hea tuuletõmbega pööningul või
Rooside lõikamine • Puitunud võrsete eluiga on peenraroosidel 2-4, pargiroosidel 4-8 aastat • Eristatakse: 1. kevadine sanitaar- ja tagasilõikus • 2. suvine õitsenud võrsete tagasilõikus – juuli, august • 3. sügisene talvituseelne kärpimine septembris-oktoobris Rooside lõikamine • 1. Peale talvekatte eemaldamist ja mullakuhila tasandamist lõigatakse pruunistunud võrsed kuni rohelise osani. Lõiked risti ja 2-3 cm eluspungast kõrgemal • Punakaspruunide laikude esinemisel on tegemist koorepõletikuga (lõikamisel võime nakatada terveid võrseid) • Peenraroosid lõikame 3-6 talvitunud elusale pungale Rooside lõikamine • Tugeva talvekahjustuse korral aitab ka 1- 3 pungast, taastumine kestab kauem • 10-12 punga allesjätmine ennast ei õigusta – lühikesed peened võrsed • Välja lõigata kõik peened igerikud oksad • Väänroosidel välja lõigata kõik pruunistunud osad ja vanad tüükad –
proovida pealtpoolt niisutada . Tuuletõmbuse ja ebakorrapärase kastmise korral puitab oma lehed maha . Ka palava kuiva õhuga ruum ning radiaatori lähedus võivad taime tappa . [1][2][3][5] Tähiline justiitsia ( Justicia brandegeana ) Kasutatakse õisdekoratiivse põõsana siseruumides , talveaedades ja verandadel , suveks viiakse aeda . Pärit on see taim Kirde-Mehhikost , Floridas natulariseerunud . Tähniline justiitsia on karvaste , munajate lehtedega väike , tihe põõsas . Punakaspruunide kõrglehtede varjus olevad valged õied koonduvad rippuvatesse õisikutesse . Eelistab täispäikest , kuid talub ka hajusvalgust . Temperatuur peaks olema soe kuni jahe . Kasta tuleb kevadest sügiseni korrapäraselt , lastes enne järgmist kastmist mullapinnal pisut läbi kuivada . Talvel jahedas kasvukohas kasta harevm . Väetada tuleb vähese lämmastikusisaldusega väetisega kevadest sügiseni iga kahe nädala tagant . Ülejäänud aja mitte väetada
• Valgus: päikeseline, poolvari • Muld: niiskemapoolne KOLLANE VÕHUMÕÕK - IRIS PSEUDACORUS • Kõrgus: 70-120 cm • Õied: kollased, 3- 5-kaupa õisikus • Õitsemise aeg: juuni II – juuli I • Lehed: mõõkjad, rohelised, pikad • Kasvukuju: püstine • Valgus: päikeseline, poolvari • Muld: niiskemapoolne toitaineterikas PRŽEVALSKI KOBARPEA - LIGULARIA PRZEWALSKI • Eristub õhuliste, sügavalt lõhestunud, teravsõrmjate lehtedega, peenikeste punakaspruunide varte otsas. Õisikud väikesed, kollased, kogunenud viljapeasarnasesse kitsasse 50 – 70 cm pikkusesse õisikusse, mis on tipust pisut longus. • Optimaalseks kasvukohaks on hajutatud valgusega koht, sest päikeses vajab palju kastmist. Seal kus on probleeme veega, on sobiv istutada niiskesse varjulisse kohta või veekogu äärde. HAMBULINE KOBARPEA - LIGULARIA DENTATA, SYN. L. CLIVORUM • varretippudes asetsevate oranžkollaste kobarõisikutega
tagasi meie kaugete esivanemate koopajooniste juurde. Pilt: LASCAUX KOOPAMAAL Mõned nendeest koopajoonistest on säilinud tänapäevani. Näiteks 1940.a Grotte de Lascaux`s Prantsusmaa avastatud 15 000 aastat vanad freskod kujutavad süzeelisi stseene loomadest ja sümbolitest. Teostatud kollaste ja punakaspruunide muldpigmentide ning söest saadud musta värviga väljendavad need põhilist värviskaalat, mis kujutab täpselt ümbritsevat keskkonda mulda, kaljusid, karusnahku ja verd. Egiptuse hauakambrimaalingud, mis pärinevad ajajärgust umbes 3000 a.ema.on jäädvustanud stiliseeritud kujundid ja
seljajoone. Nahk Nahk on(ldvalt) sobiv, kuid ilma voltideta. Saksa lambakoera korrektne karvkate koosneb välis- ja aluskarvast. Kattekarv peab olema vimalikult tihe, sirge, kare ja tihedalt liibuv. Peas ja krvade sisekljel, jäsemete esiküljel, käppadel ja varvastel on karv lühike, kaelae veidi pikem ja rikkaliku karvaga. Jäsemete tagaküljel on karv pikem randme ja kannani, reitel on mdukad püksid. Värvus on must korrapärase punakaspruunide, pruunide, kollaste kuni helehallide piiretega, ühevärviline must, tumeda varjundiga hall, musta sadula ja maskiga. Mitte silmatorkavad, väikesed valged märgid rinnal vi väga heledad jäsemete siseküljed on lubatud, kuid ei ole soovitavad. Ninapeegel peab kigi värvuste puhul olema must. Koerad, kellel on kahvatu mask vi see hoopis puudub, kellel on kollakad vi silmatorkavalt heledad silmad, heledad märgid rinnal ja heledad jäsemete siseküljed,
Väga kiirekasvuline, aastased taimed sageli üle meetri kõrged (Laas 1987). Lehed on suured ja sarnanevad pihlaka lehtedele. Lehed muutuvad sügisel oranziks, kollaseks ja punaseks. Õied tulevad heledate kobaratena, mis asetsevad sirgelt ülespoole. Samad õiekogumid annavad punakasroosasid vilju, mis värvuvad sügisel pruuniks (Palmstierna, Johanson 2006). Puul on väike, hernetera suurune luuvili, mis on kaetud tihedalt punakate karvadega, valmib septembris, kuid püsib kevadeni punakaspruunide pööristena (Laas 1987). Kasvatada aktsenttaimena, istutusaladel, murus (Roheline Aed OÜ). Sobib maja õnnepuuks ja üksikuna kasvama. Sobib kivide lähedusse või kokku istutades maadkatvate eri värvi taimedega. Levib juurevõsudega, mis tuleb eemaldada (Palmstierna, Johanson 2006 ). Äädikapuu on sort, mida tuleks nii vähe kui võimalik lõigata. Kuna äädikapuu on tuntud oma isepäise kasvu tõttu, võib võra väheldane korrigeerimine siiski vajalik olla. Seda
uaiendot. Liha-munakanatõud ei oma tööstuslikus linnukasvatuses suurt tähtsust seepärast, et munakana ja kanabroiler toodavad muna ja liha efektiivsemalt. Sobib talumajapidamisse nii muna kui liha saamise eesmärgil. Kasutatakse uute tõugude ja krosside loomisel. Roodailendi tõug loodi USA-s Rhode Islandi ja Massachusettsi osariikides kohaliku kanade, õlevärviliste sanghai ja punakaspruunide malai kukkede ning pruuni leghorni munakanatõu baasil. Roodailendi kanad on lihtharjaga, punaste kõrvalappide, kollaste jalgade ja tume- kuni pruunikaspunase sulestikuga. Saba- ja osa tiivasulgi on roheka helgiga mustad. Tuntakse ka valget sulestikuteisendit. Kuked 3,4-3,8, kanad 2,4-2,9 kg kehamassiga. Munatoodang 170-240 muna, keskmise massiga 58-60 g, munakoor tume- kuni punakaspruun. Paljude kanatõugude, kaasajal kanabroileriliinide lähtetõug.
Ohtlikud on kahjustused millised kestavad mitu aastat. Mardikad talvituvad tavaliselt tüvede kännuosas koore all talvitumiskäigus või võrses ja ka metsakõdus. Eriti saavad küpsussööma ajal võrsekahjustuste läbi kannatada II vanuseklassi männinoorendikud, milliste võrad jäävad hõredaks ja kasv kiduraks. Tõrjeks kasutatakse püünispuid ja värskeltasustatud puude õigeaegset kõrvaldamist metsast. Väike-säsiürask (T. minor), punakaspruunide kattetiibadega 2,6.....4,7 mm pikkune mardikas asustab vanemate mändide ladvapoolset õhemakoorelist tüveosa. Lendlus toimub mais umbes 2 nädalat hiljem eelmisest liigist. Emakäik koosneb kahest risti tüve paiknevast kaarjast harust, millistest üks võib olla lühem või isegi puududa. Tõugukäigud asetsevad piki puud, on lühikesed. Mardikate küpsussööm toimub tavaliselt samadel puudel kui eelmisel liigil , ka tõrje on sama. Põlvkonnad mõlemal liigil üheaastased.
nende komplementvärvide järele, ning punased ja kollased tunduvad seda intensiivsemad peale jahedat sissejuhatust. Ja vastupidi. Aga ka ühevärvilistes peenardes on vaja kontraste. Sinine värv läheb veel sinisemaks, kui seda rõhutavad üksikud kollased õied siniste keskel. Punastele õitele mõjub hästi kui nende vahele paigutada õhuliste õisikutega valget kipsilille. Ka lehtede värv on väga oluline: siin leidub ju kõikvõimalikke värvitoone hõbehallist tumeroheliseni ja punakaspruunide toonideni välja. Teine oluline variaabel on lehtede vorm ja tekstuur. Siin mõjuvad hästi kontrastsed vormid: ümaralehelised piklike lehtede kõrval jne. Suurelehelisi taimi kasutas ta palju üleminekutel muru ja põõsaste vahel. Aed Munstead Wood'is sai rajatud tükk aega enne maja ehitamist. Maja plaanid joonistas Edwin Lutyens, noor arhitekt, kellega G. Jekyll ka hiljem koostööd tegi. Maja, terrassid ja trepid aias ehitati kohalikust liivakivist, detailid kohalikust tammepuidust
annaabi.ee 
