Seetõttu valitsevad Vähese valguse tõttu on põõsa- erinevate piirkondade puurindes erinevad ja rohurinne nõrgalt arenenud okaspuuliigid. ning liigivaene. Kuid seentele ja • Okasmetsades domineerivad mänd, kuusk, mitmesugustele saprofüütidele nulg ja lehis. Siin-seal lisandub lehtpuid (kask, on see sobiv keskkond. Palju on haab). ka puhmaid ehk kääbuspõõsaid • Taiga okaspuudel on kooniline võra, et lume (pohl, mustikas, kanarbik) ja raskuse all mitte murduda ning peenikesed samblaid. okkad, et vähendada aurumist. o Heletaiga kasvab liivastel ja • Igihaljad puud alustavad kevadel esimese soistel aladel ning lausalisel soojaga kiirelt fotosünteesi ega raiska aega lehtede loomiseks.
Taimestik. Samblik, okaspuud - nulg, mänd, kuusk, lehis. 7) Tume- ja heletaiga võrdlus? Tumetaigakuusk, nulg)( on "tume" okaste tumerohelise värvuse tõttu ning sellepärast, et mets on tihe ja varjuküllane. Tihedad võrad kaitsevad metsa madalamaid rindeid külma, tuule ja aurumise eest. Vähese valguse tõttu on põõsa- ja rohurinne nõrgalt arenenud ning liigivaene. Kuid seentele ja mitmesugustele saprofüütidele on see sobiv keskkond. Palju on ka puhmaid ehk kääbuspõõsaid (pohl, mustikas, kanarbik) ja samblaid. Heletaiga(mänd,lehis) kasvab liivastel ja soistel aladel ning lausalisel igikeltsal. Mets on hõre ja valgusküllane. Seal kasvab rohkesti puhmaid ja samblikke. Lehisetaiga muutub sügisel värvirohkeks. Heletaiga levikualal esineb sageli suuri metsapõlenguid. 8) Inimtegevus okasmetsas? Inimesed tegelevad okasmetsades ehitus- ja paberpuidu tootmisega, jahindusega,
kannab taimedele vajalikke toitaineid. Taimestik Heletaiga Tumetaiga Tüüpilised puud lehised ja Tüüpilised puud kuused ja männid. nulud. Liivastel ja soistel aladel. Mets on tihe ja varjuküllane. Mets on hõre ning Põõsa-ja rohurinne on valgusküllane ja seal nõrgalt arenenud ning liigivaene. kasvab hulgaliselt Seal kasvavad seened, puhmaid ja samblikke. saprofüüdid ja puhmad (nt. pohlad, mustikad, kanarbikud) Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Loomastik Suhteliselt liigivaene loomastik. Iseloomulikud on paksu karvkattega kiskjad (nt. pruunkaru, hunt).
haruldased AlamPedja luhtadel Baltimaade parimad rohunepi paigad Elab palju rukkirääkusid Kaitsealalt on teada 230 samblikuliiki Valdavad puudel kasvavad samblikud nt. harilik hallsamblik , vagulapiksamblik , kollane lõhnasamblik , naaskel porosamblik Kaitsealalt on teada 180 samblaliiki kasvavad enam metsades ja soodes kaitsealalt leitud 26 turbasambla liiki seni registreeritud 466 liiki soontaimi, neist 422 liiki rohttaimi ja puhmaid ning 44 liiki puid ja põõsaid Arvukamalt leidub lõikheinalisili kõrrelisi,korvõielisi ja roosõielisi Luhaniitudel esinevad kõige sagedamini sale tarn, luhttarn ja lünktarn Leidub liike mis on haruldased nii Eestis kui ka Euroopas Limused: harijärvekarp, paksuseinaline jõekarp Kalad: särg ,ahven ,haug Putukad : suurliblikad, jooksiklased Imetajad : vesirott , kobras ,mügri,põder Linnud : hanelised, pistrikulised ,kurvitsalised
hallikamaks • Tema tüvepikkus on kuni 125 cm • Kaalub 24-35 kg Elukoht • Metskits eelistab vaheldusrikast kulltuurmaastikku • Ta liigub väga erinevatel maastikel • Teda võib kohata nii metsades, niitudel ja põldudel • Tema meelismaastikeks on alad, kus lage maastik vaheldub väikse metsaga Toit • Suviseks toiduks on metskitsel peamiselt rohttaimed • Talvel sööb ta lume seest välja ulatuvaid puhmaid • Talvel sööb ta veel väikeste puude võrseid ning haavakoort ja –oksi • Toidupuuduse korral sööb ta ka männi- ja kuuseokkaid Pojad • Metskitse tiinus kestab 144 päeva • Tavaliselt sünnib 1 või 2 poega • Pojad sünnivad kevadel • Sündides on nad tähnilised • Täpid hajuvad 2-3 kuuselt. Kuid kaovad täielikult alles talveks • Pojad lamavad põllul, teineteisest umbes 20 m kaugusel • Ema juures ei ole, sest kitsetalled
Elupaik : Kasvab klibusel ja kruusasel rannal, rannaniidul, kohtades, kus juured ulatuvad soolase mereveeni.Praegu on merikapsas meie randades kosunud, kuid veel paarkümmend aastat tagasi oli üsna tavaline, et rannakarjamaal uitavad lehmad sõid taimed lihtsalt ära. · ARENG Meikapsa lehed kasvavad 6070 cm pikkuseks ja umbes 40 cm laiaks . Merikapsa varred on tugevasti harunenud, sageli kasvab ühest juurest välja mitu vart. Mõnikord moodustab merikapsas kuni meetrikõrguseid puhmaid. Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt maa-aluste roomavate juurevõsundite abil. · OHUSTATUS JA KAITSE Merikapsas ei kuulu looduskaitse all olevate taimede hulka , seda on piisavalt palju ja see on levinud taim . · KOKKUVOTE Meikapsas on väga levinud taim . Peale selle , et seda söövad loomad , söövad seda ka inimesed. See pole looduskaitse all. Kasvab peamiselt mererannas , liivasel pinnal . · Kasutatud kirjandus http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/mkapsas.htm http://et
luiujur, suur-rabakiil ja tõmmujuur. Pikkjärv on kolmest järvest suurim ja tuntuim Viitna Pikkjärv e Suurjärv, mille pindala on 16 ha nign suurim sügavus 6,2 m. Sulglohku tekkinud järve ümbritsevad oosid ja mõhnad ning selles leidub kolm saarekest. Läänekaldal, veepinnast 20 meetri jagu ülalpool asub ümbruskonna kõrgeim punkt, absoluutkõrgusega üle 90m. Idakallas on kohati soostunud ning järvele tiiru peale tegevat matkarada minnes võib end leida keset tupp-villpeade puhmaid. Pehme- ja heledaveeline järv kuulub limnoloogiliselt tüübilt haruldaste oligotroofsete ehk vähetoiteliste järvede hulka. Linajärv , suuruselt teine, ehk Väike Viitna järv, on tunduvalt väiksem (4,2 ha), pehmeveeline ja eutrofoorne ehk rohketoiteline. Suur osa järve kaldast on soostunud ning rohke taimestikuga, veepõhi mudane, vesi sogane ja pisiloomadest tulvil. Linajärv pakub head elupaika kiilide vastsetele ning tõenäoliselt võib siit leida ka haruldasi kiililiike
Siin-seal lisandub lehtpuid (kask, haab). • Taiga okaspuudel on kooniline võra, et lume raskuse all mitte murduda ning peenikesed okkad, et vähendada aurumist. • Igihaljad puud alustavad kevadel esimese soojaga kiirelt fotosünteesi ega raiska aega lehtede loomiseks. • Vähese valguse tõttu on põõsa- ja rohurinne nõrgalt arenenud ning liigivaene. • Kuid seentele ja mitmesugustele saprofüütidele on see sobiv keskkond. • Palju on ka puhmaid ehk kääbuspõõsaid (pohl, mustikas, kanarbik). Taimestik Pruunkaru Loomad Hunt • Liigivaene arvestades taigavööndi suurust. • Iseloomulikumad asukad on paksu karvkattega kiskjad Kobras (pruunkaru, hunt) Jänes • Veekogude ääres elavad koprad, kes langetavad suuri puid, paisutavad jõgesid ja muudavad ühtlasi
fotosüntees saab alata varakevadel esimeste soojade ilmade saabumisel. • Okkad takistavad aurumist • Paks ja tihe koor kaitseb pakase (мороз ) eest TAIMED • Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okas-metsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. • Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (кустарнички)(mustikas, pohl, sinikas jt.). LOOMASTIK • Okasmetsades on levinud järgmised loomad : karu, hunt, rebane, jänes, ilves, nugis, orav, põder, ahm, soobel, ondatra, saarmas, metssiga, metskits, kärp, grisli, kodiaki karu, hirv, skunk, merilõvi, hüljes, merisaarmas; • LINNUD: tihane, vint, laanepüü, käbilind, puukoristaja, kassikakk, metsis, teder, hani, part Okasmetsa loomad on paksu
Okaspuud jaotatakse tumedaokkalisteks ja heledaokkalisteks. Tumedaokkalised puud neelavad maksimaalselt päikesekiirgust ning alustavad fotosünteesi nii vara kui võimalik. Vastavalt sellele jaotatakse metsad tumetaigaks ja heletaigaks. Tumetaiga on "tume" okaste tumeda värvuse tõttu ning sellepärast, et mets on tihe ja varjuküllane, selle tõttu on põõsa- ja rohurinne nõrgalt arenenud ning liigivaene. Kuid seentele ja mitmesugustele saprofüütidele on see sobiv keskkond. Palju on ka puhmaid ja samblaid. Tihedad võrad kaitsevad metsa madalamaid rindeid külma, tuule ja aurumise eest. Heletaiga kasvab liivastel ja soistel aladel ning lausalisel igikeltsal. Mets on hõre ja valgusküllane. Seal kasvab rohkesti puhmaid ja samblikke. Okasmetsade all kujunevad leedemullad. Kuna sademeid langeb rohkem, kui auruda jõuab, siis imbub vee ülejääk pinnasesse. Maasse imbuv vesi kannab sügavamale taimedele vajalikke
Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (mustikas, pohl, sinikas jt.). Tüüpilisemad okasmetsade puud on kuusk, mänd, nulg, lehis, tsuuga, ebatsuuga, kadakas, jugapuu, seeder, sekvoia ja seedermänd. Inimtegevus Inimesed tegelevad okasmetsades ehitus- ja paberpuidu tootmisega, jahindusega, kalapüügiga, tselluloosi tootmisega, maavarade kaevandamisega, puidu varumisega ja niiskes paraskliimas ka puuviljakasvatusega. Lehtmetsad Lehtmetsad kasvavad okasmetsadega võrreldes pehmema kliimaga aladel. Nad paiknevad
niiskusega. Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (mustikas, pohl, sinikas jt.). Jõeorgudes, mida suurvesi kevadeti üle ujutab, ei saa mets kasvada ning seal levivad lopsaka rohuga luhad. Madalikel on palju suuri soid. Okasmetsade vöönd on kõikjal võrdlemisi ühetaoline, erinevad on vaid peamised puuliigid. Viljakamatel muldadel kasvavad peamiselt kuused ja nulud, Siberis lisanduvad neile ka seedermännid. Selliseid metsasid kutsutakse tumetaigaks, sest nad on valgusevaesed. Heletaigas, mis levib
niiskusega. Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (mustikas, pohl, sinikas jt.). Jõeorgudes, mida suurvesi kevadeti üle ujutab, ei saa mets kasvada ning seal levivad lopsaka rohuga luhad. Madalikel on palju suuri soid. Okasmetsade vöönd on kõikjal võrdlemisi ühetaoline, erinevad on vaid peamised puuliigid. Viljakamatel muldadel kasvavad peamiselt kuused ja nulud, Siberis lisanduvad neile ka seedermännid. Selliseid metsasid kutsutakse tumetaigaks, sest nad on valgusevaesed. Heletaigas, mis levib
RÖÖVKALAD LEPISKALAD VEESELGROOTUD PLANKTON 8 5. Ökosüsteem kui tervik a) Toiduahelad surnud raudkull > raisamatja > vihmauss > lestad > mikroobid Kõdunenud lehed ® vihmaussid ® lestad ® bakterid ja mikroseened Metskitsed söövad suvel rohttaimi, talvel puhmaid, võrseid ja koort, vahel kuuse ja männi okkaid. Kitsed on toiduks ilvestele ja huntidele, kuid osa kitsi langeb ka hulkuvatele koertele ohvriks b) Toiduahelate võrgustik KASK LEHETÄI SIPELGAS RÄHN KANARBIK LÕOKE REBANE LEPATRIINU KASSIKATK HUNT MÄND PÕDER c) Toiduahelate katkemine
Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (mustikas, pohl, sinikas jt.). Tüüpilisemad okasmetsade puud on kuusk, mänd, nulg, lehis, tsuuga, ebatsuuga, kadakas, jugapuu, seeder, sekvoia ja seedermänd. Eesti metsa tuntuim puu on kuusk. Kuusk on kõigile tuntud kui pimedate laante puu. See on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks on kuusel väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Teiseks on kuused sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad. Kolmandaks võib pinnapealse juurestiku tõttu metsast sageli
Sobib kõigi Varte ülemise osa lehekaenaldes on ringina olema hea möödumist. Kasvuruumiks arvestada toitudega, kuhu sobib ka väikesed, alla 1cm valkjad õied(oluline tunnus). veeläbilaskvu- 30-40cm. Sooja suve järl võib anda sidrun.Lisatakse valmis Õitseb VI-IX. sega. isekülvi. Suuri puhmaid on parem toidule. Üldtoniseeriva Eestis lühiealine, võib karmil talvel täielikult jagada kevadel. Vajab talvekatet. joogi saab.Rahustav, külmuda. kõhugaaside vastu, und
Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (mustikas, pohl, sinikas jt.). Tüüpilisemad okasmetsade puud on kuusk, mänd, nulg, lehis, tsuuga, ebatsuuga, kadakas, jugapuu, seeder, sekvoia ja seedermänd. Kuusk Kuusk on kõigile tuntud kui pimedate laante puu. Sageli on Eesti kõige metsikumad paigad just kuusemetsad. See on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks on kuusel väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Teiseks on kuused sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad
Taime välimust peegeldab osaliselt ka murulaugu teaduslik ladinakeelne nimetus, mis tuleneb kreekakeelsetest sõnadest schoinos kõrkjas ja prason lauk. Igaüks, kes on kohtunud nii murulaugu kui ka kõrkjaga, teab, et kaudne sarnasus saab olla vaid välimuses, aga mitte suuruses. Bioloogiliselt olemuselt on murulauk sibultaimeline püsik, kes võib samal kasvukohal aastaid kasvada. Tõsi, aias -5- soovitatakse tihedaid murulaugu puhmaid iga nelja-viie aasta tagant jagada ja uutesse kohtadesse ümber istutada. Loo nimitegelase sibulad on tillukesed, kõigest 39 mm läbimõõdus. Väiksus korvatakse sellega, et sageli on mitu sibulat omavahel seotud. Pinnavärvuselt on sibulad punakaspruunid või violetsed. Sibulast areneb lühike vars, millest omakorda lähtuvad paar pikka, kitsast ja seest õõnsat lehte. Viimaseid tuntaksegi rahvapärases kõnepruugis murulaugu pealsetena.
Jõgedele on iseloomulik talvine jääkate ja kevadine suurvesi. · Okaspuud ei karda talvekülma, tulevad toime lühikese suve ja vähese niiskusega · Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Okasmetsa Taimestik · Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid. · Viljakamatel muldadel kasvavad peamiselt kuused ja nulud, Siberis lisanduvad neile ka seedermännid. Selliseid metsasid kutsutakse tumetaigaks, sest nad on valgusevaesed.Heletaigas, mis levib vähemviljakatel liivastel muldadel, on ülekaalus lehised või männid. Okasmetsa loomastik · Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas lihtne, kuid toitu leidub napilt. Okasmetsade loomad saavad söönuks okastest,
Kaunid ilupõõsaste ees, näiteks tuhkurenela `Grefsheimi' pitsivahu taustal. Sobivad hästi loodusliku ilmega aeda, taluaeda. Kaunid koos madalakasvulisemate lilledega, mis ei varja lille kauneid õiekobaraid, näiteks kaukaasia kitsekakra, täidisõielise varsakabja jt. Väga hea ka lõikelillena. 22. Nelk Nelgid on enamikule inimestele tuntud taimeperekond, kuigi esimesena meenuvad kindlasti lõikelilledena kasvatatavad aednelgid. Nelgil on kitsad lehed, tihe puhmaid moodustav kasvuvorm ja tüüpilised õied. Nelkide igihaljad rohelised kuni sinakasrohelised lehestikupadjandid on alati kaunid. Õied üksikult või mitmekaupa koos tihedas õisikus, värvuselt valged, roosad või punased, harvem kollased, sageli lõhnavad. Nelkide kasvukohal peaks olema hea drenaaziga neutraalne kuni nõrgalt aluseline muld ja koht päikeseline. Kasvuaegse hooldamise juurde kuulub vajadusel mõõdukas kastmine ning närtsinud õite ärakorjamine
Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (mustikas, pohl, sinikas jt.). Jõeorgudes, mida suurvesi kevadeti üle ujutab, ei saa mets kasvada ning seal levivad lopsaka rohuga luhad. Madalikel on palju suuri soid. Okasmetsade vöönd on kõikjal võrdlemisi ühetaoline, erinevad on vaid peamised puuliigid. Viljakamatel muldadel kasvavad peamiselt kuused ja nulud, Siberis lisanduvad neile ka seedermännid. Selliseid metsasid kutsutakse tumetaigaks, sest nad on valgusevaesed.
põhjustada taimede kuivamist. Külmakahjustused taimedel taastuvad aeglaselt, kuid enamasti südasuveks. Paljundamine Paljundatakse seemnetega, jagamise teel ja pistikutega. Kuna Tüümian kuulub valgusidanejate hulka, kaetakse seemned kergelt mullaga või liivakihiga. Tärkavad 2-3 nädalaga. Külvid tehakse mai kuust alates avamaale. Noored taimed istutatakse peenrale 20*20 (või 20-30 cm) suuruste vahedega. Jagamise teel saab paljundada vanemaid puhmaid ja selle töö võiks ette võtta kevadel, et taimed jõuaks korralikult juurduda. Vanematelt taimedelt võib suvel pistikuid lõigata. Saagi kogumine kogutakse noori võrseid ja lehti kogu suve jooksul. Kuivatamiseks lõigatakse oksad vahetult enne õitsemist, hiljem eemaldatakse suuremad varreosad. Lehti ja noori võsusid võib koguda maist hilissügiseni. Kuivatamiseks lõigatakse osa põõsast maha vahetult enne õitsemist ning laotatakse oksad laiali varjulisse õhurikkasse kohta.
SISSEJUHATUS Valisin enda töö teemaks sootaimed , kuna olen alati huvitunud, mis soos kasvab ning kuidas tekivad sood , mille abil ? Nüüd oli mul suurepärane võimalus teada saada, mille tõttu tekivad sood, mis soos alati pea valutama ajab, kus kasvavad murakad, mis nii hästi maitsevad. Kui kooli tunnis saime teada, et Eestis on palju soid, siis huvitusin, et kuidas saab olla Eestis palju soid, kui olen ise käinud 2 soos , ning juba need olid tohutult suured, täis erinevaid puid ja puhmaid. Tahaksin teada, mis taimed kasvavad meie soodes ? Loodan leida vastuse, seda referaati tehes. Väikest eeltööd tehes, sain teada, et Eestis on võrreldes teiste riikide soodega väga palju erinevaid taimi ning puid. Nüüd tahaksingi kirjutada natukene nendest puudest, põõsastest , mis eristavad meid teistest riikidest . 3.MIS ON SOO ? Soo on liigniiske ala, kus turbakihi paksus on üle 30 sentimeetri. Liigniiskuse tõttu
inkadele põhitoiduks juba 6500 aastat tagasi. Euroopasse tõid aedoa hispaanlastest meresõitjad 16. sajandil. Aeduba kutsutakse meil ka türgiuba. Aeduba on liblikõieline, maailmas tähtsal kohal, eriti valmis terade kasutamise poolest. Eestis kasvatatakse enamasti roheliste kaunte saamiseks, kuigi soojal suvel valmivad ka oad ise. Aeduba on valgurikas nagu kõik kaunviljad, väga liigirohke ja väga paljude erinevate kasutamisvõimalustega. On 3 m kõrguseid, madalaid puhmaid, erivärvilisi seemneid ja erinevate omadustega kaunu. Aeduba on odav ja kergesti kasvatatav köögivili, millele kokad peaksid rohkem tähelepanu pöörama. Teaduslikud uuringud on tõestanud, et oa valgud on sarnased lihavalkudele, kuid kergemini omastatavad. Aeduba tarvitatakse kulinaarias väga mitmesuguste roogade ja hoidiste valmistamiseks. Poolvalminud kaunu hapendatakse, soolatakse ja sügavkülmutatakse. On samuti tähtis konservitööstuse tooraine. Põlduba
huumusrikkas mullas. AEDMONARDA - MONARDA DIDYMA • Viietipmelised õied, mis paiknevad varre tippudes männastena, on 3,5...6 cm pikad. Õite värvus olenevalt sordist on kas valge, eri värvi roosa, punane või lilla; ka õiekattelehed on värvunud. Õitseb juulist septembrini ja õied püsivad ‘Fireball varrel kaua dekoratiivsetena. Taim ’ moodustab paljuvarrelisi 90...120 cm kõrguseid puhmaid. Monarda on vähenõudlik püsilill, mis kasvab hästi tavalisel aiamullal, kuid eelistab siiski huumusrikast niiskemat vett hästi läbilaskvat pinnast. Kuigi eelistab niiskemat pinnast, ei talu seisvat vett. Kasvab nii päikesepaistelisel kui ka poolvarjulisel kasvukohal. On küllaltki põuakindel, vaid täielikku läbikuivamist ei talu, sest on pindmise juurestikuga. CIMICIFUGA SIMPLEX - LIHT-LURSSLILL • Tumedate pronksjate lehtede vahele tekivad
Mungad tõid ta Euroopasse ja Põhjamaadesse, algul joodi melissiteed kloostrites, seejärel sai temast kuninglikes lossides valitsejate jook. Kasvatamine Taimed kasvatatakse ette. Seemned külvatakse varakevadel 0,5 cm sügavusele, külvi hoitakse vähemalt +20 kraadi juured. Seemned idanevad 3 4 nädalat. Tiheda külvi korral taimed pikeeritakse. Välja istutada soojal ajal, kuna taimed on külmaõrnad. Kasvuruumiks arvestada 30 40 cm. Sooja suve järel võib anda isekülvi. Suuri puhmaid on parem jagada kevadel, et need sügiseks korralikut juurduksid. Vajab kindlasti talvekatet. Paljundamine seemnetega ja jagamise teel. Saagi kogumine õrnu varsi ja noori lehti võib pidevalt korjata kevadestsügiseni. Kõige õigem on melissi kasutada värskelt, siis on aroom ning toimeainete sisaldus kõige suurem. Kuivatamiseks tuleks lõigata võsud maha enne õitsemist ja kuivatada hoolikalt. Kasutamine maitsetaimena sobib kasutada igale toidule, kuhu sobib sidrun
sügavusel vees. Toas kasvatamisel tuleb ravimtaimena, ilutaimena kasvunõusse lisada iga päev värsket vett oja- või tiigikaldal Taimed kasvatatakse ette. Seemned külvatakse varakevadel 0,5 cm sügavusele, külvi hoitakse vähemalt +20 kraadi juured. Seemned idanevad 3 4 nädalat. Tiheda külvi korral taimed pikeeritakse. Välja istutada soojal ajal, kuna taimed on külmaõrnad. Kasvuruumiks arvestada 30 40 cm. Sooja suve järel võib anda isekülvi. Suuri puhmaid on parem jagada kevadel, et need sügiseks korralikut juurduksid. Vajab kindlasti talvekatet. maitsetaimena, ravimtaimena, ilutaimena maitsetaimena, külvata aprillist kuni suve lõpuni. Külvid avamaale ravimtaimena, sobib nn niiskesse mulda u. 1 cm sügavusele. lõhnaaeda, potti
(mänd, lehis, seedermänd). TUMETAIGA on "tume" okaste tumerohelise värvuse tõttu ning sellepärast, et mets on tihe ja varjuküllane. Tihedad võrad kaitsevad metsa madalamaid rindeid külma, tuule ja aurumise eest. Vähese valguse tõttu on põõsa- ja rohurinne nõrgalt arenenud ning liigivaene. HELETAIGA kasvab liivastel ja soistel aladel ning lausalisel igikeltsal. Mets on hõre ja valgusküllane. Seal kasvab rohkesti puhmaid ja samblikke. Lehisetaiga muutub sügisel värvirohkeks. Heletaiga levikualal esineb sageli suuri metsapõlenguid. MULLASTIK Nõrgalt arenenud rohustuga okasmetsade all kujunevad leedemullad. Kuna sademeid langeb rohkem, kui auruda jõuab, siis imbub vee ülejääk pinnasesse. Maasse imbuv vesi kannab sügavamale taimedele vajalikke huumus- ja toitaineid ning mulla ülaossa tekib tuhkjashall toiteainevaene leedehorisont ehk väljauhtehorisont. Selle alla kujuneb tumedamat värvi
21 Toitevaese mulla tõttu on rabas liigivaene ka puu- ja põõsarinne. Kõige levinumaks puuliigiks on harilik mänd. Rabapõlendikel, servades ja läbivoolulistes rabaosades, kus tingimused puude kasvuks on paremad, kasvab sookaske, haruharva ka kiratsevat kuuske (saavutab vaevalt poole meetri kõrguse) ja mõni kord kuni 1 m kõrgust haaba, pihlakat, paakspuud, kadakat, pajusid. Raba- ehk vaevakaske, mis moodustab kuni 4-5m läbimõõduga puhmaid, kasvab kohati läbivoolulistes kohtades. Kõiki rabal kasvavaid puid ja põõsaid võib leida Eestis ka teistel kasvukohtadel (Valk 2005: 238). See, et harilik mänd on meie rabades kõige enam levinud puuliik, seletub männi äärmiselt laia ökoloogilise amplituudiga. Mänd suudab kasvada nii kuival liival, kaljul, märgadel maadel, puude levikupiiril kaugel põhjas jne. Märjal maal (nagu seda on raba) kasvavat mändi tuleks käsitleda kui hariliku männi ökotüüpi
Tipmine õis on steriilne. Õitseb mais ja juunis. LAMBA-ARUHEIN Nimi: Festuca ovina, tõlkimisel saame, festuca rohukõrs, ovina lamba. Sugukond kõrrelised. Kasvukoht: toiteainetevaestel muldadel, kuivades, liivastes männi- ja segametsades ning niitudel. Tüüpiliselt poolvarjutaim, Eestis sage. Vähenõudliku liigina kasvab lambaaruhein isegi sellisel pinnasel, mis kõlbab ainult lammaste karjamaaks. Taim moodustab tihedaid, hallikas-oliivrohelisi puhmaid. Mitmeaastane. Kõrs on peenike, 20 kuni 60 cm kõrge, lehed niitjad, peenikesed. Pööris on 3-7 cm pikk, enne ja pärast õitsemist kokku tõmbunud. Pähikud on 4-7 mm pikad, 3-6 õiega, enamasti lillakad või helerohelised. Õitseb mais ja juunis. Kasutamine: lamba-aruhein on heaks karjamaarohuks lammastele; ta on tallamiskindel ja toitev. Kasutatakse aiamuru segudes. Juurtest pärit kiudu võib kasutada
keskkonnale. Põhjavesi üsna maapinnalähedane (0,4 kuni 1,0 m) ja vaid kestva põuaga laskub sügavamale. Puistutest kasvavad enamasti männikud, vähem kuusikuid ja kaasikuid, boniteet enamasti III. 100 aastased männikud on kõrgusega keskmiselt 22 m ja tagavaraga 200 kuni 320 m3 ha-l ning ületavad tootlikkuselt nii kuusikuid kui kaasikuid. Alusmetsas kasvab hõredalt h. paakspuud, h. pihlakat ja pajuliike. Alustaimestikus esineb rohkelt puhmaid: h. mustikas, sinikas ja sookail. Kasvavad mitmed tarnaliigid ja h. sinihelmikas. Samblarinne on tüse, domineerivad palusammal, karusamblad, turbasamblad ja kaksikhambad. Raiestikel intensiivistub tänu transpiratsiooni lakkamisele soostumine, vohama hakkavad karusamblad ja turbasamblad, samuti h. pohl. LU on raskendatud, või toimub see kasega. Kultiveeritakse Mä istutuse teel kuni 5000 tk/ha. Kasvukohatüüp on levinud ca 2 % kogu metsamaast. Laanemetsad
annaabi.ee 
