Ülo Sooster (0)

ÜLO SOOSTER. TEGEVUSE JA LOOMINGU MÕJU EESTIS.  Ülo Sooster sündis 1924. aastal Hiiumaal Pendi talus, kus ta oli juba lapsena ümbritsetud kultuursetest   inimestest   –   pillimeestest,   jutlustajatest,   tõlkijatest   ning   joonistajatest. Iroonilisel kombel nimetati nende suguvõsa paganateks, kuigi vanaisa oli baptisti koguduses jutlustajaks. Tänu kunstihuviga suguseltsile lõi ka Ülo kunstiharrastus juba varakult välja – ta tegeles savist voolimisega, joonistamisega, pööningul oli tal oma väike maalimise tuba. Ta õppis iseseisvalt prantsuse ja inglise keelt, et tutvuda kunstiraamatutega.1 Ülo oli natuke teistmoodi kui teised lapsed tol ajal – pikkade juustega, punane rätt peas, tegeles pigem joonistamise kui maatöödega ning vaatas öösiti puu otsas tähti. 2  Soosteri üldhariduslik koolitee kulges Hiiumaalt   Prantsuse Lütseumisse ning 1943. aastal suundus ta õppima Tartu Kõrgemasse Kunstikooli „Pallas,“ kuhu ta hoolimata keskharidust tõendava dokumendi puudumisest vastu võeti. Teoks sai see suuresti tänu Ado Vabbele. „Pallases“   õppides   olid   Soosteri   lemmikkunstnikeks   impressionistid.   1944.   aasta mobilisatsiooni   tõttu   katkesid   Soosteri   õpingud   „Pallases,“   kuid   peale   saksa   vägede taandumist ning „Pallase“ nimevahetust naasis Sooster Tartusse, et õpinguid jätkata. 3 Tema peamiseks õpetajaks oli Elmar Kits, kes oli Ado Vabbe õpilane olnud ning Vabbe suhtlus ja mõjutatus Kandinskyst jõudis võngetena ka Üloni ning suunas mõtteid kaasaaegse kunsti ning kunstiprobleemide poole. 4 Ülo   kooliaegset   loomingut   iseloomustab   peamiselt   realistlik   lähenemine   ja   tugev vormitunnetus. Töödes esineb palju Hiiumaa temaatikat, koolikaaslaste portreesid, vaateid Tartule, kohvikustseene ning monotüüpiaid. Näha on ka mitmeid katsetusi moodsa kunsti erinevatest laadidest ning juba viimasel kursusel oli Sooster jõudnud abstraktse kunstini, 1 Jan Kõrva. „Ülo Sooster,“ Kuriste haridusseltsi kodulehekülg, https://www.kuriste.ee/ulo-sooster/ 
(18.05.2021).
2  Margus Mikomägi. „Avangardist Ülo Soosteri poeg: olin väike, istusin kusagil külaliste jalgade juures ja  kuulasin,” Maaleht, 22. Oktoober 2020.
3 Jan Kõrva. „Ülo Sooster,“ Kuriste haridusseltsi kodulehekülg, https://www.kuriste.ee/ulo-sooster/ 
(18.05.2021).
4 Lilija Vjugina (režissöör). „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (dokumentaalfilm), Eesti, 
Venemaa: Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020. 


millest   on   säilinud   vaid   mõned   mustad,   riidega   üle   trükitud,   peaaegu   abstraktsed kompositsioonid. 5 Peale kunstikooli lõpetamist, 1949, lootis Ülo leida tööd Tallinnas, kuid juba detsembris ta vahistati süüdistatuna lennuki varguses ja Rootsi põgenemise kavatsuses. Tema tööd, mis asusid Tallinna ateljees, kästi järgmisel üürnikul põletada. Vahistamise tulemusena saadeti kunstnik 10 aastaks vangilaagrisse. Ka seal tegeles Sooster joonistamisega kuigi ainsaks vahendiks   oli   ahjust   näpatud   süsi.   Vangilaagri   aegsete   tööde   temaatikaks   on   peamiselt olmestseenid   vangide   elust   ning   portreed.  6  Vangide   portreteerimine   ja   kujutamine   oli tegelikult   keelatud  ning   seetõttu   peitis   Sooster   neid  töid.  Siiski  need   leiti   ning  põletati. Praegu on leitud vaid üksikud söestunud servadega joonistused. 7 Vangilaager   möödus   suurema   osa   ajast   külg   külje   kõrval   Euroopa   teaduse   ja   kultuuri koorekihiga.   Iseenesest   mõistetavana   arutleti   igal   võimalusel   erinevate   kultuuriliste probleemide   üle.  Sooster,  väga   uudishimuliku   ning  teadmisjanulise   noore  mehena,   imes käsnana kõik, mille üle arutleti enda ajusse. Need vestlused vormisid kindlasti teda selliseks seltskonna   hingeks   ja   arutelude   pidajaks   nagu   ta   oli   ning   süvendasid   huvi   teadusliku maailma funktsioneerimise vastu.8 Soosteri karjäär kunstnikuna vangistuse ajal ei lõppenud ning tal oli võimalus tööle asuda kultuurimaja kunstnikuna. Kultuurimajas töötades kohtas ta oma tulevast naist Lidiat, kes oli samuti vangilaagris tänu sellele, et sõbrustas sõja ajal ameerika lenduriga ning propageeris nõukogude vastasust. Kuna vangilaagris olid meeste ja naiste vahelised romantilised suhted keelatud, tuli algul leppida kirjavahetusega. Kirjad kajastavad sügavat igatsust, mida Sooster tundis   ning   palus   Lidialt   kannatlikkust.   Kirju   illustreerisid   väga   tihti   erootilised   ja vähemerootilised joonistused. Romantilisi tundeid peegeldab ka Soosteri toonane looming armunud paarist ja noorest perekonnast, palju lüürilisi joonistusi Lidiast ning temast endast. 9 Peale vangilaagrist vabanemist üüris Sooster endale ja Lidiale Dolinkas toa. Soov oli siiski Eestisse kolida, kuhu ka suund võeti. Juba 1956. aasta septembris registreeriti nende abielu Jõhvis.   Eestisse   noorpaar   aga   jääda   ei   saanud,   sest   elamisluba   neile   ei   võimaldatud   ei 5 Lilija Vjugina (režissöör). „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (dokumentaalfilm), Eesti, 
Venemaa: Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020. 
6 Samas.
7 Samas.
8 Samas.
9 Samas.


Tallinnas ega Tartus. Selle peale Ülo arusaadavalt solvus ning kolis koos värske abikaasaga hoopis Moskvasse. Side Eestiga siiski ei katkenud ning Sooster külastas tihti kooliaegseid sõpru. Üheskoos arutleti kunstiga seotud probleemide ja teooriate üle.   Ülo õhutas vanu sõpru täie tõsidusega jälle maalima ning püüdis neid igati innustada ja toetada.10  Üldiselt on võimalik Soosteri puhul eristada kolme eraldiseisvat loomingujärku: pallaslik, modernistlik   ning   sürrealistlik.   Pallaslik   etapp   on   kergesti   määratletav,   sest   see   piirdub õpingute   ajaga   kunstikoolis,   1943-1949.   Kahte   teist   etappi   on   veidi   raskem   ajaliselt määratleda,   sest   Soosteri   kunstiotsingud   kulgesid   sageli   paralleelselt.   Kuna   Ülo   Sooster esindab „kordumatut kunstnikku,“ kes on eraldiseisev oma päritolust, ei mängi rahvuslikud narratiivid tema puhul esmatähtsat rolli. See oli alles tema elu lõpu aastatel, kui lapsepõlve mälestused leidsid enda tee Soosteri sümboolikasse. 11 Moskvas elatud  periood  on ilmselt  Soosteri  kõige viljakam  ja  ilusam  periood. Ta  üüris endale ateljee koos ühe teise kunstnikuga. Seal käidi ühiselt joonistamas, tutvuti kubismi, dadaismi   ja   sürrealismiga   ning   üritati   uutest   kunstivooludest   teada   saada   kõike,   mis võimalik. Üritati välja murda sotsrealistlikest piiridest ning ideoloogiatest ja tekitada endale teistsuguseid väljendusviise ning mõttelaade. Sooster, veidi vanemana, oli oma teadmiste poolest teistest teda ümbritsenud Moskva kunstnikest ees. Seetõttu oli ta hea vestluse ning argumentatsiooni  läbiviija.  Varajases Moskva perioodi loomingus leidub veel kummitusi vangilaagri aegadest, aga ka toredaid motiive armunud paarikestest. Portreede puhul on juba mängu tulnud deformatsioon, kus silmade, nina ja suu asukoht on vahetunud.12  Ülo ja Lidia said ka lapse, Tenno Pent, kes veetis igal aastal umbes kolm kuud Hiiumaal vanavanemate juures. Ka poja nimi on inspireeritud Soosteri kodutalust, Pendi, Hiiumaal. Poeg oli 13 aastane, kui isa suri, kuid tegeleb praegugi kunstiga. Tenno Pent mäletab, kuidas esimesed mõjutused kunsti suunas tulidki Ülolt ning kuidas koos klassikalist joonistamist ning akvarelli  õpiti. Soosterite  poeg elab küll tänaseks päevaks Tel Avivis, kuid sellest hoolimata räägib endiselt eesti keelt.13  10 Lilija Vjugina (režissöör). „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (dokumentaalfilm), Eesti, 
Venemaa: Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020.
11 Jan Kõrva. „Ülo Sooster,“ Kuriste haridusseltsi kodulehekülg, https://www.kuriste.ee/ulo-sooster/ 
(18.05.2021)
12 Lilija Vjugina (režissöör). „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (dokumentaalfilm), Eesti, 
Venemaa: Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020.
13 Lilija Vjugina (režissöör). „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (dokumentaalfilm), Eesti, 
Venemaa: Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020.


Moskvas elades koondus Soosterite ümber kultuuriinimeste seltskond ning igal teisipäeval kogunes Ülo ja Lidia korterisse hulk intellektuaale, kellega arutleti erinevatel teemadel. Sel perioodil sai alguse vene avangard ning seda suuresti tänu Soosterile. Ülo tegi enda jaoks joonistades läbi moodsa kunsti kursuse, mängib läbi erinevad teemad, pöördub tõsisesse metafüüsikasse ning kogeb omal nahal läbi kõikvõimalikud emotsioonid, mida inimene tema arvates elu jooksul kogeda saab. Sooster oli eesti kunstnik, kes tegi asju, mida ei tehtud ei suurel ja laial Venemaal ega mujal maailmas.  14  Ta hülgas sageli argielu normaalsuse ja eksperimenteeris piiridega ning pani neid proovile. Lidia on oma memuaarides Ülo Soosteri kohta kirjutanud, et mees tahtis kõike tunnetada ja proovida, tunda mida inimesed tunnevad, kui   läheneb   surm,   soovis   teada,   mis   on   paradiis   ja   põrgu   ning   mis   tunne   on   tunda puhastustule piinu. Ülo tundis hästi piiblit ning huvitus religioonist hoolimata sellest, et oli ateist. 15 Üks suuremaid skandaale Ülo Soosteri elu jooksul leidis aset kunstinäitusel, kui tolleaegne parteiliider Hruštšov ründas avalikult abstraktsionismi ja ning sõimas Soosterit ning Sooster oma naiivses lootuses, et Nõukogude Liidu ühiskonnas võib aset leida demokratiseerumine, astus välja kunstniku loomevabaduse kaitseks ning õigustas püüdeid näha ja kujutada elu ka teisiti   kui   oli   ametlike   sotsiaalrealismi   kaanonite   poolt   ette   kirjutatud.   Sellest   vaidlusest kujunes välja rahvusvaheline skandaal.16  Ülo Soosteri tegevust Nõukogude Liidus iseloomustab peamiselt piiritu uuenduslikkus, mis paistis rangelt reeglitega kammitsetud ühiskonnas teravalt silma ning põhjustas Ülole sageli poliitilisi   konflikte   nagu   näiteks   ka   eelnevalt   mainitu.   Tema   püüdlus   destabiliseerida totalitaarset süsteemi kõikide oma võimuses olevate vahenditega osutus äärmiselt edukaks ning lõpuks ei olnud talle takistuseks enam ei keski ega miski peale tema enda. Ta kehtestas enda reeglid, mis tegid ta äärmiselt huvipakkuvaks totalitaarse riigi seatud jäikade piiride lõhkujana. Abikaasa on tema tegevust kirjeldanud: „Ta jooksis kui metsloom puuris, kes kurvastas häälekalt möirates, et teda ei mõisteta.“17 14 Lilija Vjugina (režissöör). „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (dokumentaalfilm), Eesti, 
Venemaa: Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020.
15 Jan Kõrva. „Ülo Sooster,“ Kuriste haridusseltsi kodulehekülg, https://www.kuriste.ee/ulo-sooster/ 
(18.05.2021)
16 „Ülo Sooster ja Eesti sürrealism: näitus Rene Kuulmanni ja Mart Lepa kunstikogudest Tartu Ülikooli 
kunstimuuseumis,“ Näitusekataloog 4. oktoober 2002, Tallinn: Mart Lepp. 17 Jan Kõrva. „Ülo Sooster,“ Kuriste haridusseltsi kodulehekülg, https://www.kuriste.ee/ulo-sooster/ 
(18.05.2021)


Sooster, koos enda ümber koondunud kunstnike seltskonnaga Moskvas, määratles end kui vaba meest mitte eriti vabal maal. Sellest vabaduseihast tingituna hakati uurima neid nähtusi, millest neid oli ilma jäetud. Sooster suunas kaaslasi mõtlema, et kunst ei pea peegeldama reaalsust   vaid   väljendama   olemust   ja   mõtet.18  Vaimse   liidrina   juhtis   Sooster   vene undergroundi ning kujunes üheks sürrealismi pioneeriks vene kunstis.19  Moskva seltskonnaelu kõrvalt käis Sooster ka aeg ajalt Eestis vanadel sõpradel külas ning ärgitas neidki suuremalt ning julgemalt moodsale kunstile lähenema.20  Ta julgustas sõpru tegema   miskit   suurt   ja   võimast   ning   vähem   keskenduma   pisiasjadele.   Sooster   oli   Tartu sõpruskonna   peamiseks   julgustajaks   ja   ideede   generaatoriks,   kuid   kõrvale   ei   jäänud   ja Tallinna kunstnikud. Sooster suhtles ERKI-s õppivate Roode ning Viiresega. Lisaks oli tema üks lähedasemaid sõpru Olev Maran, tänu kellele suuresti Soosteri looming Eestis mõju avaldas.21 Tema südames oli endiselt soov maalida kalu ja kadakaid ning olla seotud sõprade ja kodumaaga. Ülo peamine inspiratsioon tuligi Eestis veedetud lapsepõlvest. 22 Ometigi jäi Sooster kuskile kahe dimensiooni vahele kõikuma, sest Eestis peeti teda vene kunstnikuks ning Venemaa eesti kunstnikuks. Nii nagu rahvuslik enesemääratlus, kõikus Sooster ka kahe erineva identiteedi vahel – juurte poolest oli ta justkui tugev eesti maamees, kuid teisalt õrna hingega kunstnik, kes öösel puu otsas tähti vaatab ning kuskil pimedas nurgakeses vangilaagris varastatud söega joonistab. 23  Ülo uuris paralleelselt sürrealismiga ka abstraktseid vorme, kuid   hakkas abstraktsionismi vastu   tõsisemalt   huvi   tundma   1960ndatel   aastatel   ning   tema   loomingu   kõrgperioodi kuuluvad   maalid   on   üles   ehitatud   tema   kahele   kõige   südamelähedasemale   kujundile   – kadakale ja munale. Tema erinevates töödes on näha, kuidas Sooster teadusliku huviga uurib neid kahte kujundit, lõhub neid osakesteks ning asetab metafüüsilisse ruumi. Sellele kõigele lisab veel ühe dimensiooni paks värvikiht ning fraktuur.  24  Nii Tallinnas kui ka Tartus oli teisigi   abstraktse   kunstiga   tegelejaid,   kuid   eeldatavasti   ei   oleks   sellest   kunstivoolust 18 Lilija Vjugina (režissöör). „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (dokumentaalfilm), Eesti, 
Venemaa: Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020.
19 Mart Lepp. „Ülo Sooster: hiline looming,“ Mart Lepa kunstikogu. 20  „Ülo Sooster ja Eesti sürrealism: näitus Rene Kuulmanni ja Mart Lepa kunstikogudest Tartu Ülikooli 
kunstimuuseumis,“ Näitusekataloog 4. oktoober 2002, Tallinn: Mart Lepp.
21 Sirje Helme. „Ülo Sooster,“ Eesti kunsti ajalugu 6 köide I osa (toim: Eneken Helme), Tallinn: Sihtasutus 
Kultuurileht, 2013. (351).
22 Lilija Vjugina (režissöör). „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (dokumentaalfilm), Eesti, 
Venemaa: Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020.
23 Samas. 
24 Sirje Helme. „Ülo Sooster,“ Eesti kunsti ajalugu 6 köide I osa (toim: Eneken Helme), Tallinn: Sihtasutus 
Kultuurileht, 2013. (304-307).


kujunenud   Eesti   maastikul   sedavõrd   olulist   nähtust,   kui   Sooster   poleks   pidevalt   oma mõttekaaslasi innustanud ja julgustanud. 25 Hoolimata sellest, et Soosteri ühed parimad tööd pärinevad abstraktsetest katsetustest, on ta siiski enim hinnatud oma sürrealistliku loomingu poolest, mis puudutasid pea kõiki, kes sõjajärgselt perioodil abstraktse kunstiga kokku puutusid. Peale vangilaagrist vabanemist huvitus Sooster väga Picassost ning tema fantaasia ja loomingulisus hakkasi sedakaudu end otsima.26  Eelkõige meeldis Soosterile sürrealistide mängulisus ja paradoksaalsus, võimalus tajuda ja kujutada elamuste julmust ning loobuda maalikunsti poolt pakutavast neutraalsest postistsoonist.   Ta   kasutas   Picasso   süsteemi   oma   portreedes   ja   figuurkompositsioonides. Soosteri   tööd   on   ühed   esimesed   sürrealistlikud   tööd   Eestis   ning   need   tekitasid   huvi   ka kunstnikkonna siseringides. Lisaks hakkasid levima tema ideed kollaaži kasutamisest, et lisada   maalile   räigust   ning   teravust.   Tema   tööde   mõju   avaldus   eelkõige   sõpruse   kaudu Maraniga. 27 Endiselt peetakse Soosterit Eesti üheks kõige puhtamakujuliseks sürrealistiks, „kelle   sürrealistlik   looming   oli   seotud   põhimõttelise   otsusega   läbida   modernismi eksperimentide   tee.“   Soosteri   loomingus   olid   korduvateks   motiivideks   kadakad, rannamotiivid ja muna. Muna kuulub ühe sürrealistide lemmikmotiivide hulka, kuid pidev kadakate ning ranna kordamine loomingus viitab valule ja koduigatsusele, mis Soosterit painas.28 Märkimisväärne   on   tolle   põlvkonna   ja   Moskva-ringi   huvi   informaatika   ja   küberneetika vastu. Informatsiooniteooria paistis neile tõelise mängulise aimuse, pandliku, ühest küljest minemalibisevana teisest küljest jällegi kinni püütavana. Teadushuvi peegeldus peamiselt illustratsioonidena teaduslike artiklitele ja teostele. Arvati naiivselt, et kui väga soovida, siis saab asjade väärtust täiesti objektiivselt hinnata. 29 Ilmselt tulenes Soosteri suur huvi teaduse vastu   ka   vangilaagri   aastatest,   kui   sai   väga   palju   aega   üheskoos   veedetud   haritlaste   ja teadlastega erinevatelt elualadelt.30 25 Sirje Helme. „Ülo Sooster,“ Eesti kunsti ajalugu 6 köide I osa (toim: Eneken Helme), Tallinn: Sihtasutus 
Kultuurileht, 2013. (294-296).
26 Sirje Helme. „Ülo Sooster,“ Eesti kunsti ajalugu 6 köide I osa (toim: Eneken Helme), Tallinn: Sihtasutus 
Kultuurileht, 2013. (304-307).
27Sirje Helme. „Ülo Sooster,“ Eesti kunsti ajalugu 6 köide I osa (toim: Eneken Helme), Tallinn: Sihtasutus 
Kultuurileht, 2013. (294-296, 351).
28 Leili Parhomenko. „Ülo Sooster.“ 
https://pallasart.ee/webserver/e-ope/courses/Tartu_kunstnikke/lo_sooster.html (20.05.2021). 29 Sirje Helme. „Ülo Sooster,“ Eesti kunsti ajalugu 6 köide I osa (toim: Eneken Helme), Tallinn: Sihtasutus 
Kultuurileht, 2013. (304-307).
30 Lilija Vjugina (režissöör). „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (dokumentaalfilm), Eesti, 
Venemaa: Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020.


Soosteri poolt propageeritud ja nauditud sürrealism, mis tänu kunstnikule oma sugemed ka eesti kunstimaastikule  ajas, kajastub  Marani, Põldroosi, Palmi, Sarapuu ja paljude  teiste loomingus.  31  Lisaks  oli   tema   loomismeetod   hinnaliseks   teeviidaks   ka  kontseptualistliku kunstisuuna kujunemisele moskva kunstimaailmas. 32 Peale Soosteri surma otsustasid tema perekond ja sõbrad, et Ülo tuleb matta Eestisse ning ka tema   looming   tuleb   viia   kodumaale.   Sooster   on   maetud   ühe   esimese   kunstnikuna metsakalmistule, kus tema haual seisab sümboolselt munakujuline monument. Tema maalid võeti   vastu   Tartus,   kus   on   praeguseks   hetkeks   4000   eksemplari   suurune   kogu   Soosteri töödest ning juba aasta peale Soosteri surma korraldati Tartus tema isikunäitus. 33 Soosteri   kõige   suuremaks   saavutuseks   ja   pärandiks   eesti   kunstimaastikule   võib   pidada Tallinna ja Moskva vahelist kultuurisilda, mille sarnast polnud ei Lätil ega Leedul. See oli sild, mida hakkas Moskva poolt ehitama Sooster ning Eestist tulid vastu noored kunstnikud, kes   on   praeguseks   hetkeks   tuntud   kui   ühed   Eesti   parimad.   Sellel   sillal   polnud   ruumi russofoobia   jaoks,   vaid   see   oli   puhtalt   pühendatud   kunstile   ja   kultuurile.34  Peale vangilaagrist   vabanemist   sai   Soosterist   omamoodi   vahenduslüli   moodsa   lääne   kunsti   ja nõukogude   reaalsuse   vahel.   Seda   kõike   tänu   prantsuse   keele   oskusele.35  Lisaks   on   ta rikastanud oma töödega eesti kunstimaastikku – vangilaagri temaatika, vormiotsingud ja abstraktsionism, mehe ja naise temaatika järjekindel uurimine ning kajastamine ja eelkõige laagris sündinud esimesed sürrealistlikud teosed tänu millele võib eesti sürrealismi alguseks lugeda juba 1950. aastate algust. Soosteri suurusel kunstnikul poleks olnud Eestis võimalust sedavõrd võimsaks areneda. Reet Varblane on öelnud: „Väikse rahva suured pojad saavad suureks vaid väljaspool oma rahvast, maad ja kultuuri.“ Tema isikliku mõju piirkond haaras kunstnikke   nii   Moskvas   kui   ka   Eestis   hoolimata   sellest,   kas   tegu   oli   temaealise   või üliõpilasega. 36 Ülo   Soosterit   nimetatakse   üheks   eesti   kunsti   avangardseimaks   ja   rahvusvahelisemaks esifiguuriks, kelle nimi „lüüakse letti“ kui on vaja tõestada, et ka eestlased on tegevad olnud 31 Sirje Helme. „Ülo Sooster,“ Eesti kunsti ajalugu 6 köide I osa (toim: Eneken Helme), Tallinn: Sihtasutus 
Kultuurileht, 2013. (351).
32 Leili Parhomenko. „Ülo Sooster.“ 
https://pallasart.ee/webserver/e-ope/courses/Tartu_kunstnikke/lo_sooster.html (20.05.2021).
33 Lilija Vjugina (režissöör). „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (dokumentaalfilm), Eesti, 
Venemaa: Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020.
34 Samas.
35 Jan Kõrva. „Ülo Sooster,“ Kuriste haridusseltsi kodulehekülg, https://www.kuriste.ee/ulo-sooster/ 
(18.05.2021).
36 Leili Parhomenko. „Ülo Sooster.“ 
https://pallasart.ee/webserver/e-ope/courses/Tartu_kunstnikke/lo_sooster.html (20.05.2021).


rahvusvahelisel   kunstimaasikul.   Soosteri   filosoofilis-sürrealistlik   looming,   mis   on originaalne ning eeskujudest rikkumata, mis puudutab ka abstraktsionismi piire, on kõike muud   kui   realistlik   ja   nõukogudelik.   Kahtlemata   oli   Ülo   Sooster   omaaegsetest   eespool, suutis mõelda ametlikest tingimustest väljaspool ning jääda neist sõltumatuks. „Häid mõtteid võib ju olla paljudel, kuid alles meisterlik  teostus annab neile kaalu“ – lisaks äärmiselt omapärasele lähenemisele ning maailmatunnetusele oli Sooster ka filigraanne kunstnik.37 37 „Ülo Sooster Lembit Saartsi kollektsioonist,“ https://onlinearthaus.com/?c=oksjonid&l=et&t=&id=22 
(20.05.2021)

Document Outline

•  Margus Mikomägi. „Avangardist Ülo Soosteri poeg: olin väike, istusin kusagil külaliste jalgade juures ja kuulasin,” Maaleht, 22. Oktoober 2020.