Põllumajandus (4)

Põllumajandus
Põllumajandus on majandusharu , kus tegeldakse taime- ja loomakasvatusega, et saada toorainet toiduainetööstusele ja mõningal määral ka muudele tööstusharudele (naha-, tekstiilitööstus jt.). Põllumajanduses on peamiseks tootmisvahendiks maa.
Kaasaegne põllumajandus vajab ka mitmesuguseid teenindavaid harusid nagu tõu- ja sordiaretus, maaparandus , teadusnõuanne, koolitus ja täiendõpe, toodangu säilitamine, turustamine ja reklaam , pangateenused, jpm. Nii kujuneb kompleks majandustegevusi, mis on omavahel tihedalt seotud.
Põllumajanduse arengut mõjutavad tegurid
Põllumajandusega tegelemise võimalikkuse määravad looduslikud tegurid. Paremad eeldused põllumajanduse jaoks Eestis on tasase või lainja pinnamoega, soodsa veerežiimi ja piisavalt viljakate muldadega piirkondades: Pandivere ja Sakala kõrgustikul, Vooremaal , Harju, Viru ja Kagu-Eesti lavamaal ning Kesk-Eesti tasandikul.
Kuid peale looduslike tingimuste mõjutavad põllumajanduse arengut ka majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised tegurid.
      
Põllumajanduse arengut mõjutavad MAJANDUSLIKUD tegurid on turustamise võimalused
Põhiliselt turustatakse põllumajandustoodangut toiduainetööstusele. Müük võib toimuda nii kodu- kui välismaale. Enamik toodangut müüakse kodumaisele toiduainetööstusele kui lähemalasuvale, kuid on hakatud oma toodangut ka eksportima.
Eestis toodetakse toiduaineid palju rohkem, kui kodumaal tarbitakse. Ülejääk tuleb turustada välismaale kas põllumajanduse enda toodanguna või toiduainetetööstuse poolt ümbertöödeldud kujul. Samal ajal ostetakse toiduaineid ka sisse, kas otse tarbimiseks või toiduainetööstusele toorainena. Sisseostetud toodang on sageli odavam kui Eestis toodetu. Turumajanduse tingimustes eelistab iga tarbija odavamat toodangut. Välismaine toodang on odavam sellepärast, et arenenud riikide põllumajanduses on tööviljakus kõrgem või maksab valitsus oma riigi toodetele peale.
Traditsiooniliseks turuks Eesti toodetele on olnud Venemaa. Praegustes oludes Venemaa tarbib vähe, samuti tuleb arvestada ka Venemaa enda ja EL riikide toodete konkurentsiga. Maailmas valitseb peaaegu kõigi toiduainete ületootmine. Turustada saab ainult see, kes teistest odavamalt ja paremini toodab. Kõige olulisemaks ongi toodete odavus.
Põllumajanduse arengut mõjutavad MAJANDUSLIKUD tegurid on äriteenuste kättesaadavus
Kaasaegne põllumajandus vajab üha enam mitmesuguseid abiteenuseid:

• põllumajandustehnika soetamine, remont ja tehnohooldus ,
  
• maaparandus,
  
• sordi- ja tõuaretus,
  
• taimekaitse - ja veterinaarteenistus,
  
• koolitus ja nõustamine.
  

Järjest vajalikumaks muutuvad turundusteenused:

• turu-uuringud,
  
• info kvaliteedinõuetest ja ekspordivõimalustest,
  
• reklaam,
  
• kindlustus,
  
• laenud (eriti pikaajalised laenud).
  

Põllumajanduse arengut mõjutavad LOODUSLIKUD tegurid on kliima
Eesti kliima on põllumajanduse arendamiseks küllalt soodne.
Õhutemperatuur määrab taimekasvuperioodi e. vegetatsiooniperioodi, mis on 170 - 180 päeva. Soojushulk e. aktiivsete temperatuuride summa on Eestis keskmiselt 1600 kuni 1900 kraadi. Sellised tingimused võimaldavad kasvatada mitmeid olulisi põllukultuure, kuid nende valik on võrdlemisi piiratud.
     -  kartulit ,
     - rukist,
     - kaera,
     - otra,
     - lina
     - mitmesuguseid köögi- ja puuvilju .
Nisu ja suhkrupeedi kasvatamiseks jääb Eestis sooja väheseks, meil küpsevad vaid nende kultuuride varased , vähemtootlikud sordid . Mais Eestis ei küpse.
Sademete hulk on taimekasvuks harilikult piisav. Eestis ületab sademete hulk (550-750 mm) aurumise ligi pooleteisekordselt. Sageli esineb liiga vihmaseid suvesid, mil paljud madalamad maad kannatavad liigniiskuse all ning saagikus väheneb. Sademeterikas hilissuvi takistab saagi koristamist, mõnel aastal osa saaki isegi hävib.vt! Seega sõltub saagikus olulisel määral ilmastikuoludest.
Agrokliima erinevused Eesti eri piirkondade vahel on võrdlemisi väikesed. Põud on ohtlikum saartel, kus sademeid on üldse vähem ja ka mullad on õhukesed ja põuakartlikud. Soojahulk on suurim Lõuna-Pärnumaal ja Kagu-Eestis, väiksem aga Pandiveres, Alutagusel, Viru lavamaal.
Põllumajanduse arengut mõjutavad LOODUSLIKUD tegurid on mullad
Mulla viljakus sõltub selle huumuse ja saviosakeste sisaldusest, huumushorisondi tüsedusest ning veerežiimist. Viljakad mullad on huumusrikkad, keskmiselt savikad, tüseda huumushorisondi ja parasniiske veerežiimiga.
Põllukultuuride kasvatamiseks on Eestis kõige viljakamateks muldadeks leostunud ja leetjad mullad, mis levivad Järva-, Viru-, Viljandi-, Jõgeva- ja Tartumaal. Need ongi Eesti vanimad põllumajanduspiirkonnad, kus kohati on põldu haritud kuni 2000 aastat.
Põllumajanduse arengut mõjutavad LOODUSLIKUD tegurid on reljeef
Põllumajanduse joaks on parimate eeldustega lainjad tasandikud. Künklikel aladel on mullad erosiooni tõttu väheviljakad, väga tasastel ja madalatel aladel aga liigniisked. Künkliku reljeefi tõttu on Kagu-Eestis (Haanja, Otepää ja Karula kõrgustikul) põlluharimine raskendatud.
 Künklikel aladel on põllulapid väikesed ja võimalused suurpõllunduseks piiratud (väiketalu Kambja lähedal Otepää kõrgustiku põhjaserval)
 Tugevate vihmade tagajärjel tekkinud vooluveed uuristavad maapinda sügavaid uhtorge
Tootmisettevõtted
Põllumajandusliku tootmisega tegelevad peamiselt

• talud
  

• riigiettevõtted
  
• ühistud
  

Taasiseseisvunud Eestis hakati uuesti rajama talusid, kuid neid on veel vähe ja enamasti on nad väikesed. 1998. aastal oli Eestis ligi 35 tuhat talu ning neile kuulus ligi 40% haritavast maast.
Nõukogudeaegsetest põllumajandusettevõtetest moodustati 11 riigimajandit, ülejäänud kujundati ümber umbes 600-ks ühistuks.
Põllumajanduse allharud
Põllumajandus jaguneb reaks allharudeks, kuid kõik need ei ole Eestis sugugi võrdsel määral arenenud.
 Looduslike olude tõttu on meie põllumajandus spetsialiseerunud piimakarjakasvatusele, sest Eestis on soodsad tingimused heina- ja karjamaade rajamiseks.
Alates 1992. aastast on koduloomade arv vähenenud 2 korda. Suhteliselt vähem on kahanenud lehmade arv, mis näitab endistviisi piimakarjakasvatuse olulisust.
 Sea- ja linnukasvatus on samuti elujõulised, vaatamata imporditava liha suurele osatähtsusele meie turul. Loomakasvatussaaduste kogutoodang on vähenenud.
 Loomakasvatusharusid täiendavad teravilja ja söötade tootmine, aiandus ja köögiviljakasvatus, viimasel ajal ka rapsikasvatus.
Kalandus
Kalandus ehk kalamajandus tegeleb kalade püügi, töötlemise ja turustamisega.
Mereäärse riigina on Eestis kalapüügiga alati tegeletud. Praegu püütakse kala ookeanist, avamerest, rannikulähedastest vetest ning ka Peipsist ja Võrtsjärvest. Püütav kogus ülejäänud siseveekogudest (kaasa arvatud mõned kalakasvandused) on väga väike.
Kogupüük on viimaste aastate jooksul olnud enamvähem sama, kõikudes 120 000 tonni piires.
Kalapüügiga oli 1998.a. hõivatud üle 7000 töötaja. Mitmetes rannikuäärsetes asulates on kalapüük ja -tööstus ainus tööandja. Suurim osakaal kalandussektoril on Hiiu maakonnas , kus veel hiljuti oli sellega hõivatud 17% töövõimelisest elanikkonnast.
Püütud kala müüakse värskelt, töödeldakse kalatööstuses või külmutatakse ja töödeldakse hiljem.
Kalakaubandus on orienteeritud peamiselt idaturule, sest Lääne-Euroopa tarbija pole meie kalatööstuse toodanguga harjunud ja ka toodete kvaliteet ei ole veel küllalt kõrge. Kui 1998.aasta Venemaa rahakriisi tõttu eksport järsult vähenes, kadus mitmel Eesti kalatööstusettevõttel müügiturg ja nad läksid pankrotti.
Eesti kalandus on veel tugevasti mõjutatud nõukogudeaegsest tehnoloogiast , laevad on suhteliselt vanad ja amortiseerunud. Peamiseks kalamajanduse arengut tagavaks teguriks on konkurentsivõimelised tooted ja stabiilne turg , kuhu neid müüa.
Väljapüük Atlandi ookeanist
koondub peamiselt ookeani kirdeossa, kust püüti 69% ookeanikalast. Teiseks püügialaks on ookeani keskvööndi idaosa .
Püütakse peamiselt skumbriat, putasuud, meriahvenat, stauriidi jm.
Viimastel aastatel on oluliselt suurenenud krevetipüük, eriti edukas oli selles osas 1998.a. Püütakse Loode-Atlandi vööndis, kus Eesti on krevetipüügilt Islandi ja Fääri saarte järel kolmas riik.
Kalapüük sisevetest
keskendub suurjärvedele: ligikaudu 90% püütakse Peipsi - Pihkva järvest, ülejäänu peamiselt Võrtsjärvest. Sisevete aastane väljapüük on püsinud küllaltki stabiilsena 2500-3000 t vahel. 1997.a. püügist oli ahvenat 36%, tinti 16%, koha 11%. Võrtsjärvest püüti kõige enam angerjat. Angerjapüük on võimalik seetõttu, et Võrtsjärve lastakse sisseostetud angerjamaime.
Sisevete kala on merekalast kallima müügihinnaga ning suurem osa läheb ekspordiks.
Kalapüük Läänemerest
annab 77% kogu Eesti kalasaagist. Peamised kalaliigid on räim ja kilu , mis moodustavad 90% Läänemerest püütavast saagist.
Kalastamise iseloomu järgi tehakse vahet avamere- ja rannikupüügil.
Avamerepüük andis 1997.a. 86% Läänemerest püütavast kalast. Peamisteks liikideks on räim, kilu, tursk, lest .
Püük on suurenenud, sest laevastik on suurenenud uute kalalaevade näol, mis on kaasaegsemad ja tõhusamad. Praegu kasutatakse 15 suurt traalerit.
Rannapüük andis 1997.a. 14% Läänemerest püütavast kalast ning on piiratud 12 000 t kalapüügikvoodiga räimele ja kilule. Traditsioonilisteks rannakalurite poolt püütavateks kalaliikideks on veel ahven , koha, lest, siig ja vimb .