Põhjasõjad pärisorjuse kaotamiseni (0)

Põhjasõjast kuni pärisorjuse kaotamiseni
Põhjused: 1) 1699 Taani, Poola, Venemaa liit Rootsi vastu
2) Rootsil oli soov muuta Läänemeri enda sisemereks, kaitses oma valdusi
3) Poola soov oli tagasi saada oma kaotatud alad
4) Taani soov saada ülemvõimu Läänemerel
5) Venemaa soov saada väljapääs Läänemerele ja tagsi saada kaotatud alad.
Tähtsamad sündmused:

• 12.02.1700 - Põhjasõja algus-Riia piiramine August II Tugeva poolt
  
• 1700. nov - Narva lahing ja rootslaste võit
  

1703 - Venelaste vallutused- põletati Paide,Viljandi, Rakvere, Valga, Tartu, Põltsama

• 1703 - Peterburi linna rajamine Neeva suudmesse
  
• 1704 - Tartu,Narva vallutamine venelaste poolt
  
• 1708 - Tartu elanike küüditamine Venemaale
  
• 1709 - Poltaava lahing-rootslaste purustamine
  
• 1710 – katkulaine
  
• 1710 – Vene väed alistavad Riia,Pärnu,Tallinna
  

1721 – Soomes Uusikaupunki väikelinnas kirjutati Rootsi ja Venemaa poolt alla
rahulepingule, balti erikorra kujunemise algus
Tulemused:
1.Venemaa - sai endale Eesti-,Liivi-ja Ingerimaa ning Kagu-Soomest koos Viiburiga
2.Venemaa - sai väljapääsu Läänemerele
3.Rootsi - sai Venemaalt tagasi osa Soome aladest ning 2 miljonit riigitaalrit ja sai õiguse Eesti- ja Liivimaalt ilma tollita välja vedada 50 000 rubla eest teravilja
4.Rootsi lakkas olemast Euroopa suurriik
5.Eestis tuli võimule Venemaa ning algas Vene aeg
Eesti Põhjasõja järel
Põhjasõja järel pakkus Eesti lohutut pilti, maa oli laastatud, põllud söötis, eestlased väljasuremispiiril. Sõja ja katku tõttu oli rahvaarv 150 000 inimest. Ellu jäi rahva noorem ja elujõulisem osa, aastasaja lõpuks oli rahvaarv üle poole miljoni, mis sai võimalikuks tänu soodsaile majandusoludele, suuremate epiteemiate puudumisele ja suhtelisele rahuajale.
Balti provintsid olid Venemaale tähtsad, kuna nendest sõltus uue pealinna Peterburi julgeolek, st koondati siia arvukas väekontigent, mille ülalpidamine kuulus valitsuswe ja kohalike võimude esmaste ül hulka.
Eesti-Saaremaa rüütelkonna omavalitsus kinnitati ja Liivimaa oma taastati . Baltisaksa aadli eesõiguste kinnitamiseks koostati rüütelkondade liikmete nimekirjad- aadlimatriklid . Rüütelkondade täiskogu-maapäev käis koos iga 3 aasta järel. Seal valiti omavalitsus-,kohtu-ja politseiasutuste ametimehed, arutati kubermangu asju, keskvõimude ettepanekuid jne. Kõigi Balti rüütelkondade tähtsaimaks juhtorganiks oli 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Rüütelkondade eesotsas seisis rüütelkonna peamees Eestimaal ja maamarssal Liivimaal.
Aadli positsioone tugevdas järsult Peeter I pool läbi viidud mõisade restitutsioon , millega kaasnes talupoegade uus pärisorjastamine. Balti erikord-balitsaksa aadli seisuslikel eesõigustel põhinev autonoomne omavalitsussüsteem, kus kohalik võim kuulus rüütelkondadele. Nende juhtida oli kohus ja politsei, luteriusu kirk ja osaliselt ka kool.
Nagu Rootsi ajal, olid linnaõigused Tallinnal, Tartul, Narval, Pärnul ja Haapsalul. Säilisid keskaegsed eesõigused ja piirangud, tsunftiseadus, linnaelu juhtusid endiselt raed. Transiitkaubandus kuivas kokku Balti provintside ja Sise-Venemaa vahel olnud tollipiiri tõttu. Tallinnast sai Vene laevastiku tähtis sõjasadam ja garnisonilinn, milles oli sõjaväelasi ning sadama-ja kindlustustöölisi ajuti rohkem kui tsiviilelanikke.Linnaelanike osakaal oli madalam. Sõjas kannatanud Paide, Viljandi ja Rakvere jäid eramõisateks. Ühe suurema uuendusena rajati Eestisse 18. saj hästitoimiv postijaamade ja postimnt võrk, mille ülalpidamine ja korrashoid lasus rüütelkondadel.
Eesti 18. sajandi teisel poolel
1760 -ndateks aastateks oli Eesti pärisorjuslikue mõisamajanduse areng end ammendanud. Baltisaksa aadli piiramatu võimutsemise aeg tsaariõukonnas oli otsa saanud. Saabus valgustusajastu. Valgustuse mõjul tekkisid klubid, seltsid, vabamüürlaste loožid. Valgustusideedest innustunud baltisakslased olid kriitilised pärisorjuse suhtes. 1765. aastal anti välja tänu Liivima kindralkuberneri George Browne nõudmisel talupoegade kaitseseadused, mis nägid ette talupoegade õigust vallasvarale, määrasid kindlaks mõisakoormiste ülempiirid, piirasid mõisnike kodukariõigust 30 vitsahoobini, kohustasid rüütelkonda rajama igasse kihelkonda ja suurematesse mõisatesse koole . See ei toonud kaasa erilisi muutusi, kuid algus oli sellega tehtud.
1783. aastaks kehtestati Katariina II poolt uus asehalduskord . Liivimaal asutati 2 uut maakonda : Viljandimaa ja Lõuna-Tartumaa, mille keskele rajati Võru linn ja sündis Võrumaa. Kehtestati Vene kohtusüsteem, kujundati ümber maa-ja linnaomavalitsus. Kõik vabad linnakodanikud said kodanikuõigused, aadlimatriklid kaotasid kehtivuse. Eesti-ja Liivimaal piirasid uued seadused rüütelkondade ja linnaeliidi privileege. Nendega anti kõigile mõisavaldajatele maapäeval ja maaomavalitsuses võrdsed õigused, kaotati maanõunike kolleegiumid, linnades tulid raadide asemele linnaduumad. Valurahaks kuulutas riik senised läänimõisad nende valdajate pärisomandiks. Balti provintsidele laiendati ka Venemaa maksusüsteem- tähtsaim riigimaks oli pearahamaks, mida nõuti igalt meeshingelt. Taluraha jaoks tähendas see mõisasundusest vabanemist ja kroonu alla minekut.