Plekktrumm: Mart Noorma ja Endel Talvik (0)

“ Plekktrumm : Mart Noorma ja Endel Talvik “
Artikli pealkiri:“ Plekktrumm: Mart Noorma ja Endel Talvik“
Autor: Joonas Hellerma
Allikas (ilmumiskoht, kuupäev ja aasta): Eesti televisiooni Teisel kanalil otseetris. Esmaspäev 10. november 2014 kell 21.30.
Probleem, millele artikkel keskendub:
Aasta oodatuim film "Tähtedevaheline" paneb arutlema inimkonna tuleviku üle: kas progressi järgmine samm on seotud tehnoloogia arenguga või tahame me lihtsalt oma ihadele ja hirmudele väljundit leida?
Inimese tehnoloogia tundmisele ja inimkonna tuleviku küsimustele. Inimkonna tulevik. Kas universum ja maailmaruum avaneb meile, või tuleb ikkagi tõde otsida inimese seest?
Autori põhiseisukohad, näited:
Tume aine on ka inimese sisemuses ehk alateadvus. Kas saja aasta jooksul oleme jõudnud lähemale teadmisele, et on alateadvus. Kumb on primaarsem maailm, Kas sisemaailm või välismaailm ?
Tehnika on toonud endaga kaasa valekasutamist.
Senikaua kuni me loome endale vaenlaseid, senikaua on inimene nagu hiir rattas.
Autori pakutud lahendused:
Universum on Inimese sees, kui inimest ümbritsev. Kui meil tuleb praegu arengus järjekordne suur hüpe, siis ei tea, mis see kaasa toob.
Kõik mis meis on hea, on meil tänu füüsikale. Võõra viha vastu on kõige parem füüsika. Ei ole oma rakukeses kinni vaid oleme avatud on tänu füüsikale.
Inimene projetseerib enda sees teooria, mille tõttu leiame enda sees tõe. Inimene peab, midagi kartma , et ennast kaitsma. Meil on vaja vaenlast , kuid see ei peal olema inimene vaid kriis või katastroof.
Räägitakse elutungist ja surmatungist. Oleme just nagu Jing ja Jang ,kes on pidevalt võitluses.
Arutlus:
Must aine universumis on tundmatu ja inimesele kättesaadamatu, just nagu alateadvus. Me teame ainult seda, et see on olemas ja ei midagi muud, kuid me tahaksime sellest rohkem teada saada, et osata seda ka kasutada ja olla valmis ettevaatamatusteks. Minu arusaamal on must aine just nagu üks keemias elektroni orbiidid , kuid kas on see võimalik, et must aine koosneb ainult elektronide orbiitidest ja ilma tuumata. Praegusel hetkel pole see võimalik, sest pole suudetud teha vastupidist tõestust.
Kindlasti on seotud edusammud tehnoloogias tihedasti psühholoogiaga. Must aine universumis on tundmatu ja inimesele kättesaadamatu, just nagu alateadvus. Inimesed seavad endale eesmärke ja unistusi , millele lootes nad aina upitavad end püsti, isegi peale suurt tagasilööki. Universum on Inimese sees, kui inimest ümbritsev. Kui meil tuleb praegu arengus järjekordne suur hüpe, siis ei tea, mis see kaasa toob ja kas inimkond on valmis selliseks hüppeks. Tehnoloogia areneb, meie areneme, vaiksemad lapsed saavad juba väga palju teadmisi just tehnoloogia kaudu. Selleks, et osata informatsiooni leida, peab oskama ka informatsiooniallikaid käsitleda. Just tänu sellisele tehnoloogia ja inimeste koostööle suudame me jõuda järgepidevalt, samm- sammu järel tulevikku. Inimesed on loomad ning kui vaadata meid kui looma tasandil, siis meil on kolm ülesannet süüa, juua ja paljuneda. Nüüd, kus me evolutsiooni käigus oleme järk järgult aina täiustunud pole enam see nii tähtis, kuidas loodus meid loonud on. Nüüd on tähtis meile see, mida ka teised arvavad . Me tekitame endale illusioonid ja kirjutamata reeglid, mille järgi hakkame elama. Mugavdame endale elu just nii palju, et me suudaksime seda ka nautida.
Kõnelejate seisukohad on just nende vaatepunktist, mida nemad n-ö õigeks peavad. Mõlemal on õigus, sest inimene ongi üks osa suurest universumist ja kõik maapealne , meie peas toimuv psühholoogiline reaktsioon on sarnane universumiga.
Inimeste tulevik sõltub just inimestest endist , ükski tulnukas ei valluta meie maailma vaid illusioonid, mida me endale loome. Filmitegijad panevad oma fantaasia paberile ja teadlased püüavad seda teostada ja kindlaks teha, kas see on võimalik, nagu tehti esimene robot . Kunagi 19 sajand polnud keegi kuulnud robotitest ja raamat „Sõjas ja armastuses“ kirjeldati esmaselt robotit. Funktsioneeris ise, tundetu kolakas, kes oli loodud aitama .
Inimesed unistavad ja teostavad asju, mida paljud peavad võimatuks. Ükski asi pole võimatu, kui just mitte ise alla anda. Alla andes ei leiagi täit tõde. Ma siiski usun , et inimkond areneb edasi ja lõpmatult. Kuna universum koguaeg paisub , siis ei lõppe otsa ka uurimisobjektid .