· Alkalaasi ensüümist valmistati 5ml lahust, kus ensüümi konsentratsioon oli 1,5mg/ml. Selleks kaaluti analüütilisel kaalul kaaluklaasi 5 · 1,5 = 7,5mg = 0,0075g ensüümipreparaati ja viidi see kvantitatiivselt gradueeritud katseklaasi. · Lisati väike kogus boraatpuhvrit (pH = 8,4) ja segati 5 min klaaspulgaga. Seejärel täideti katseklaas 5ml-se mahuni puhverlahusega ja loksutati läbi. · Võeti 50ml mahuga suur katseklaas ning pipeteeriti sinna 25ml 2% kaseiini lahust, mille pH oli regluleeritud ensüümile sobivale väärtusele. Katseklaas varustati korgiga ning asetati 10 minutiks vesitermostaati 30±1C juurde soojenema. · Võeti 4 kuiva katseklaasi ning nummerdati need. Igasse katseklaasi pipeteeriti 3ml 5% TKÄ lahust. · Kaseiini lahusele pipeteeriti juurde 1ml valmistatud alkalaasi töölahust ning loksutati kiiresti läbi.
lahus. Töövahendid Suurem (500...750 mL) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 mL) tiitrimiseks, pipett (100 mL), büretid (25 mL), lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaas, Na- kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- iooni kontsentratsiooni määramiseks Töö käik ning katseandmete töötlus ning tulemuste analüüs A HCO- iooni sisalduse (KK) määramine · Loputati 100 mL pipett uuritava veega ning pipeteeriti koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisati 3-4 tilka ndikaatorit mp. · Seati töökorda bürett 0,025 M soolhappelahusega ning tiitriti, samaaegselt kolvis olevat vett segades. Tiitriti seni, kuni punane värvus jääb püsima. Büretilt loeti kulunud soolhappe ruumala. Tiitrimist korrati, kuni ruumalade erinevus ei ületanud 0,10 0,15 mL. 1. VHCL = 12,05 mL 2. VHCl = 12,0 mL 3. VHCl = 11,95 mL KK = 3,00 mmol/L
lahus Töövahendid: 500-750 ml kooniline kolb vee hoidmiseks, 250 ml koonilised kolvid tiitrimiseks, 100 ml pipett, 25 ml büretid, 25 ml mõõtesilinder, lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na- katioonfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- kontsentratsiooni määramiseks Töö käik HCO3- iooni sisalduse (KK) määramine tiitrimisega Koonilisse kolbi pipeteeriti 100 ml vett, sellele lisati indikaatorina metüülpunast 3-4 tilka. Bürett täideti 0,025 M soolhappelahusega ning tiitriti, kuni lahuse punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel. Seda korrati kuni saadi vähemalt 3 0,1-0,15 ml erinevusega tulemust. HCO3- kontsentratsioon määrati valemiga Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine tiitrimisega
reaktsioonini. Eraldus hõbekloriidi valge sade. Töövahendid: Keeduklaas, [Ag(NH3)2]Cl, Lämmastikhape, indikaatorpaber Arvutused: [Ag(NH3)2]Cl(aq) + 2 HNO3(aq) = 2 NH4NO3(aq) + AgCl(s) Järeldus: Lämmastikhape põhjustab lagunemise, vabastades hõbedaioonide potentsiaali reageerida mõne muu iooniga. 1.1.3 Katse 5C Töö eesmärk: Kompleksioonide lõhustamine Töö käik: Katses 4 valmistatud [Cu(NH3)4]2+ lahus pipeteeriti kahte TAP pessa. Ühte lisati NaOH lahust ja teise Na2S lahust. Töövahendid: Keeduklaas, [Cu(NH3)4]2+,NaOH lahus, Na2S lahus Arvutused: 1. [Cu(NH3)4] + NaOH = Cu(OH)2 + Na + NH3 – Lahus muutus siniseks 2. Cu(NH3)4 + 2 Na2S = CuS2 + 4 NaNH3 – Tekkis must sade Järeldus: Sade tekkis Cu(NH3)4 reageerimisel Na2S lahusega ning mitte NaOH lahusega, kuna tekkis kompleksühend. 1.2 TÖÖ 13 – REDOKSREAKTSIOONID 1.2.1 Katse 1 – Raua oksüdatsioon
reaktsioonini. Eraldus hõbekloriidi valge sade. Töövahendid: Keeduklaas, [Ag(NH3)2]Cl, Lämmastikhape, indikaatorpaber Arvutused: [Ag(NH3)2]Cl(aq) + 2 HNO3(aq) = 2 NH4NO3(aq) + AgCl(s) Järeldus: Lämmastikhape põhjustab lagunemise, vabastades hõbedaioonide potentsiaali reageerida mõne muu iooniga. 1.1.3 Katse 5C Töö eesmärk: Kompleksioonide lõhustamine Töö käik: Katses 4 valmistatud [Cu(NH3)4]2+ lahus pipeteeriti kahte TAP pessa. Ühte lisati NaOH lahust ja teise Na2S lahust. Töövahendid: Keeduklaas, [Cu(NH3)4]2+,NaOH lahus, Na2S lahus Arvutused: 1. [Cu(NH3)4] + NaOH = Cu(OH)2 + Na + NH3 Lahus muutus siniseks 2. Cu(NH3)4 + 2 Na2S = CuS2 + 4 NaNH3 Tekkis must sade Järeldus: Sade tekkis Cu(NH3)4 reageerimisel Na2S lahusega ning mitte NaOH lahusega, kuna tekkis kompleksühend. 1.2 TÖÖ 13 REDOKSREAKTSIOONID 1.2.1 Katse 1 Raua oksüdatsioon
· Alkalaasi ensüümist valmistati 5ml lahust, kus ensüümi konsentratsioon oli 1,5mg/ml. Selleks kaaluti analüütilisel kaalul kaaluklaasi 5 · 1,5 = 7,5mg = 0,0075g ensüümipreparaati ja viidi see kvantitatiivselt gradueeritud katseklaasi. · Lisati väike kogus boraatpuhvrit (pH = 8,4) ja segati 5 min klaaspulgaga. Seejärel täideti katseklaas 5ml-se mahuni boraatpuhvriga ja loksutati läbi. · Võeti 50ml mahuga katseklaas ning pipeteeriti sinna 25ml 2% kaseiini lahust, mille pH oli regluleeritud ensüümile sobivale väärtusele. Katseklaas kaetakse korgiga ning asetati 10 minutiks vesitermostaati 30±1C juurde soojenema. · Võeti 4 kuiva 20ml katseklaasi ning nummerdati need. Igasse katseklaasi pipeteeriti 3ml 5% TKÄ lahust. · Kui kaseiini lahus on 30-ni soojenenud, pipeteeritakse kaseiini lahusele juurde 1ml valmistatud alkalaasi töölahust ning loksutati kiiresti läbi
destilleeritud veega. Selleks, et glükoosi kontsentratsiooni tundmatus proovis kindlaks teha, tuleb esmalt koostada kaliibrimisgraafik, mis seob glükoosi kontsentratsiooni lahuse absorptsiooniga (A). Graafiku x-telg näitab glükoosi kontsentratsiooni (C, mg/ml) ja y-telg absorptsiooni (optilise tiheduse) väärtust lainepikkusel 410 nm. Valmistati kindlakontsentratsioonilised glükoosilahused. Selleks võeti 3 puhast katseklaasi. Esimesse pipeteeriti 2,5 ml glükoosi standardlahust (1 mg/ml) ning 7,5 ml dest.vett saadi 0,25 mg/ml kontsentratsiooniga lahus. Teise pipeteeriti 5 ml 0,25 mg/ml kontsentratsiooniga lahust ning 5 ml vett saadi 0,125 mg/ml konts-ga lahus. Kolmandasse katseklaasi pipeteeriti 5 ml 0,125 mg/ml konts-ga lahust ning 5 ml vett saadi 0,062 mg/ml konts-ga lahus. Võeti 6 puhast katseklaasi, nummerdati. Katseklaasi nr 1 pipeteeriti 1 ml destilleeritud vett (0-proov),
diaminobensidiin derivaate, mis on detekteeritavad vastavatel lainepikkustel. Töö käik · Õppejõult saadi prooviks sidrunimahl · Sidrunimahlast tehti 20x lahjendus ja filtriti · Valmistati 1mg/ml glükoosilahsest kaliibrimislahus glükoosi sisaldusega 0,25mg/ml ning sellest kaks lahjendust konsentratsioonidega 0,125mg/ml ja 0,062mg/ml · Seati valmis ja nummerdati 6 puhast katseklaasi · Katseklaasi o Nr 1 pipeteeriti 1ml destileeritud vett o Nr 2 ja 3 pipeteeriti 1ml uuritavat lahust o Nr 4,5 ja 6 pipeteeri igasse 1ml erineva konsentratsiooniga glükoosilahust. · Igasse katseklaasi pipeteeriti 3ml eelnevalt valmistatud tööreaktiivi* ja loksutati · Katseklaase hoiti 20 minutit toatemperatuuril · Spetrofotomeertia põhimõttel mõõdeti optilised tihedused katseklaasides *Õppejõu poolt valmistatud 25ml tööreaktiiv koosnes: · 2,5mg glükoosi oksüdaasi
substraadi kollase veresoola oksüdeerumist. PODi toimel oksüdeerub kollases vere soolas sisalduv Fe+2 Fe+3ks., millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerumine veeks. Tekkiv punane veresool annab lahusele hele kollaka värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Töökäik Kolmest etteantud viinamarjast uhmerdati välja 1ml klaari mahla. Saadud mahl lahjendati destileeritud veega 250 mlni. Õppejõult saadud glükoosi lahusest tehti kolm 4 kordset lahjendust. Esimesse katseklaasi pipeteeriti 2,5 ml glükoosi lahust ja 7,5 ml destileeritud vett.Teise katseklaasi pipeteeriti eelmisest katseklaasist 5ml lahust ja 5ml destileeritud vett. Kolmandasse katseklaasi pipeteeriti teisest katseklaasist 5 ml lahust ja 5ml destileeritud vett. Statiivile asetati 6 puhast katseklaasi ja nummerdati need: · Nr 1 1ml destileeritud vett + 3 ml tööreaktiivi · Nr2 ja Nr3 1ml viinamarjamahla lahust + 3 ml tööreaktiivi
Lahjenduste valmistamiseks võeti 3 puhast, kuiva katseklaasi. Esimesse mõõdeti 2,5 ml glükoosi standardlahust ja 7,5 ml destilleeritud vette. Teise võeti 5 ml lahust esimesest katseklaasist ja lisati 5 ml destilleeritud vett. Kolmandasse võeti 5 ml teisest ja lisati 5 ml vett. Reaktsioon tööreaktiividega viidi läbi katseklaasides toatemperatuuril. Selleks asetati statiivile 6 puhast ja kuiva katseklaasi, mis markeeriti numbritega. Katseklaasi '0' pipeteeriti 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov). Katseklaasidesse '1' ja '2' pipeteeriti 1 ml uuritavat lahust (paralleelproovid). Katseklaasidesse '3', '4' ja '5' pipeteeriti igaühte 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust, mis eelnevalt valmistati. Igasse klaasi pipeteeriti 3 ml tööreaktiivi ja loksutati kohe, et saavutada ühtlast kontsentratsiooni. Fikseeriti aeg ja katseklaase hoiti 20 min toatemperatuuril. Eelpool kirjeldatud
spektrofotomeetriliselt (väljendatakse türosiini kontsentratsioonina mg/ml või µmol/ml) Töö käik Uuritavaks proteaasiks oli esperaas. Sellest valmistati töölahus kontsentratsiooniga 3-4 mg/ml. Analüütilistel kaaludel kaaluti 0,0203 g tahket ensüümpreparaati, viidi see gradueeritud katseklaasi, lisati puhverlahus (5 ml) ning segati klaaspulgaga, kuni ensüüm oli lahustunud. 50 ml katseklaasi pipeteeriti 25 ml 2% kaseiini lahust, katseklaas suleti korgiga ning asetati vesitermostaati 30 °C juurde 5-10 minutiks. 1 4 kuiva 20 ml katseklaasi pipeteeriti 3 ml 5% trikloroäädikhappe lahust. Kui kaseiini lahus oli termostaadis soojenenud, pipeteeriti sellele 1 ml proteaasi töölahust, segu loksutati. Kohe võeti sellest 3 ml reaktsioonisegu ning viidi esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi (0-proov)
Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. (µkat/ml). TÖÖ KÄIK Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks võeti 50 ml katseklaas, kuhu pipeteeriti 25 ml 7 % sahharoosi lahust (substraati), mille pH oli atsetaatpuhvri abil reguleeritud sobivale väärtusele. Lahus asetati termostaati 30oC juures soojenema kümneks minutiks. Valmistati ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Selleks pipeteeriti kolme koonilisse kolbi mahuga 250 ml ~10 ml komplekslahust. 30oC termostateeritud sahharoosi lahusele lisati 0,5 ml eelnevalt valmistatud uuritava invertaasi invertiini lahust
Lahusesse jääb vaba triloon B, mis keetmise toimel moodustab kompleksi naatriumiga ja tiitrimisel 0,02M vasksulfaadi lahusega jällegi laguneb ning võimaldab Cu(II) ioonidega triloon B kompleksi taastekke. Töö käik · Ensüümist valmistati 10ml 20x lahjendusega ensüümi lahust gradueeritud katseklaasi. (0,5ml ensüümi + 9,5ml atsetaat puhvrit). Katseklaasi sisu segati 5min vältel ettevaatlikult. · Võeti 50ml mahuga katseklaas, kuhu pipeteeriti 25ml substraati, milleks on 7% sahharoosi lahus atsetaatpuhvris pH = 4,8. Katseklaasile pannakse kork ning asteatakse 10 minutiks vesitermostaati 30±1C juurde. · Võeti kolm 250ml koonilist kolbi, kuhu pipeteeriti 10ml komplekslahust. · Kui substraat saavutas termostaadis õige temperatuuri lisatakse 0,5ml uuritavat töölahust, loksutatakse läbi ja pipeteeritakse kiiresti 0,5ml töölahust ühte komplekslahusega kolbi ning käivitatakse stopper.
moodustub Cu2O, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B, mille kogus määratakse tiitrimisega, kasutades 0,02M vasksulfaadi lahust ja indikaatorit mureksiidi. Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi lahuse hulga järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon (kaliibrimissirgelt). Töö käik Kasutati tahket invertaasi, mida kaaluti 0,01g ja millele lisati 5ml atsetaatpuhvrit, mille pH=4,8. Seda segati klaaspulgaga 5 minutit. 50ml katseklaasi pipeteeriti 25ml 7%-list sahharoosilahust atsetaatpuhvris (pH=4,8) ja katseklaas asetati vesitermostaati 30-kraadi juurde 10ks minutiks. Samal ajal valmistati ette kolm 250ml koonilist kolbi, pipeteerides sinna 10ml komplekslahust. Kui substraat termostaadis 10 minutit oli olnud, võeti see välja, lisati sellele 1ml invertaasi töölahust, loksutati katseklaasi, fikseeriti ensüümireaktsiooni algusaeg, võeti sealt kuiva pipetiga 1ml lahust ja asetati katseklaasi tagasi termostaati
kontsentratsiooni iseloomustatakse aromaatsete tuumade sisalduse järgi, mis on spektrofotomeetiliselt hõlpsasti detekteeritavad. Saadakse kätte türosiini sisaldus erinevatel aegadel võetud proovidest. Töö käik Alkalaasi preparaadist valmistati boraatpuhvris, mille pH=8,4, lahus, lisades 0,01g alkalaasile 5ml boraatpuhvrit. Lahust segati klaaspulgaga kuni alkalaas lahustus. 50ml katseklaasi pipeteeriti 25ml 2%-list kaseiini lahust ja asetati vesitermostaati 30-kraadi juurde 10 minutiks. Samal ajal valmistati ette 4 katseklaasi, pipeteerides igaühte 3ml TKÄ lahust (5%). Pärast kaseiini soojendamist pipeteeriti kaseiinile juurde 1ml valmistatud alkalaasi töölahust, segu loksutati kiiresti läbi, fikseeriti aeg, võeti kuiva pipetiga 3ml reaktsioonisegu ja asetati katseklaas tagasi termostaati. 3ml reaktsioonisegu pipetis viidi esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi, see oli 0-prooviks
V(HCl) HCl lahuse täpne maht (pipeti maht) Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Koonilised kolvid (250 ml), mõõtesilindrid (10 ml, 100 ml), mõõtekolb (100 ml), bürett, pipetid (10 ml, 20 ml), klaaspulk, kontsentreeritud HCl lahus, NaOH lahus (0,1053 M), fenoolftaleiin Kasutatud uurimis-ja analüüsimeetodid ja metoodikad Lahuse lahjendamine Destilleeritud veega loputatud 100 ml mõõtekolbi pipeteeriti 20 ml lahust, lisati vett kriipsuni, suleti korgiga ning loksutati Tiitrimine Destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi pipeteeriti 10 ml 5x lahjendusega lahust ja lisati 2-3 tilk fenoolftaleiini. Bürett täideti 0,1053M NaOH lahusega ja tiitriti, kuni viimase tilga lisamisel jäi püsima roosa värvus. Seda korrati 3 korda. Toimus reaktsioon: NaOH + HCl NaCl + H2O
Lisati väike kogus puhverlahust ja loksutati, kuni ensüüm lahustunud on. Seejärel täideti kolb puhverlahusega 5 ml märgini. 2 Võeti 50 ml mahuga suurem katseklaas, kuhu pieteeriti 25 ml 2% kaseiini lahust ja asetati vesitermostaati 30 oC juures umbes 10 minutiks soojenema. Võeti 4 kuiva katseklaasi, need nummerdati ja igaühte pipeteeriti 3 ml 5% trikloroäädikhappe lahust. Kui kaseiin oli 30 kraadini soojenenud, alustati kaseiini hüdrolüüsi. Kaseiinile pipeteeriti juurde 1 ml savinaasi lahust, loksutati ja fikseeriti aeg. Pärast ensüümi lisamist võeti kiiresti 3 ml reaktsioonisegu ning viidi esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi (0-proov). Loksutati hoolega. Kolb hüdrolüüsiseguga asetati pärast proovi võtmist kiiresti tagasi termostaati
Tiitrimisel toimub reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud CuSO4 hulga järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivus avaldatakse tahke preparaadi korral mikrokatalites 1 g kohta (µkat/g). Töö käik Tahkest ensüümipreparaadist valmistati kontsentratsiooniga 4-5 mg/ml töölahus. Selleks võeti 0,0245 g tahket invertaasi preparaati, mis lahustati 5 ml atsetaatpuhvris, mille ph oli 4,8. 50 ml katseklaasi pipeteeriti 25 ml 7% sahharoosi lahust atsetaatpuhvris (ph 4,8). Katseklaas suleti korgiga ning asetati vesitermostaati 30°C juurde umbes 10 minutiks. Kolme 250 ml koonilisse kolbi pipeteeriti 10 ml komplekslahust (ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja triloon B, kõrge kontsentratsioon Na2CO3 lahuses) ~10 minuti pärast lisati termostaadis soojendatud substraadile 1 ml invertaasi töölahust, loksutati nind asetati tagasi termostaati. Fikseeriti reaktsiooni alguse aeg.
Lahus muutus lillakasroosaks. Lahus jagati kaheks, ühele osale lisati tahket NH4Cl. Lahus muutus värvusetuks. 1 Soola lisamisel nihkus tasakaal vasakule, OH- ioonide kontsentratsioon vähenes. 3. Soolhappe kontroll-lahuse täpse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega 250 ml koonilisse kolbi pipeteeriti 10 ml HCl kontroll-lahust, lisati 2-3 tilka fenoolftaleiini. Tiitriti 0,1003M NaOH lahusega, kuni viimase tilga lisamisel jäi püsima roosa värvus. 1) 8,1 ml 2) 8 ml 3) 8,1 ml Keskmine 8,07 ml HCl lahuse kontsentratsioon: 4. pH mõõtmine ja arvutused HCl kontroll-lahusest tehti 10x lahjendus ning mõõdeti saadud lahuse pH pH = 2,16 1) 2)
Happelahuse valmistamine kontsentreeritud happest Arvutati, kui palju on vaja võtta kontsentreeritud soolhapet ja vett, et valmistada 100 ml etteantud protsendilisusega (küsiti õppejõult) HCl lahust. Mõõdeti 250 ml koonilisse kolbi arvutatud kogus vett ja lisati tõmbe all vajalik kogus kontsentreeritud soolhapet. Kolb sulgeti korgiga ja lahus segada tõmbe all ringikujuliste liigutustega. Tehti saadud soolhappelahusest viiekordne (5x) lahjendus. Selleks pipeteeriti destilleeritud veega loputatud 100 ml mõõtekolbi 20 ml lahust, lisati vett kriipsuni, sulgeti korgiga ning loksutati intensiivselt. Pipetid ja bürett loputati eelnevalt töölahusega – lahusega, mida pipeteeriti või lisati büretist. Seega 20 ml pipett tõmbe all valmistatud HCl lahusega, bürett NaOH lahusega. See oli vajalik selleks, et vee- või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse piisad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni.
ANORGAANILINE KEEMIA I: LABORATOORSE TÖÖ PROTOKOLL Robert Ginter - 142462MLGBII Praktikum III 1 TÖÖ 8 – LAHUSTE KOLLIGATIIVSED OMADUSED 1.1 KATSE 1 – SUHKRU MOLAARMASSI MÄÄRAMINE KRÜOSKOOPILISEL MEETODIL Töö eesmärk: Leida sahharoosi molaarmass Töö vahendid: Keeduklaas, destilleeritud vesi, jää ja NaCl segu, termomeeter, klaas segamispulk, uhmer, sahharoos. Töökäik: 100 ml kuiva keeduklaasi pipeteeriti 50 ml destilleeritud vett ja asetati 300 ml keeduklaasis olevasse lumest ja (100:5) naatriumkloriidist valmistatud jahutussegusse. Märgiti vee tremperatuur momendil, kui tekisid esimesed jääkristallid. Vee külmumistemperatuur mõõdeti termomeetriga ( 0,1 .c täpsusega). Allajahtumise vältimiseks tuli katse ajal vett klaaspulgaga segada. Külmumistemperatuuri saavutamise järel eemaldati keeduklaas jahutussegust ja raputati vette 25 g eelnevalt uhmris peenestatud suhkrut
Tiitrimiseks kulunud CuSO4 hulga järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivus avaldatakse vedela preparaadi korral mikrokatalites 1 ml kohta (kat/ml). Töö käik Lahustina kasutatati atsetaatpuhvrit pH väärtusega 4,8. Invertaasi preparaati lahjendatati puhvriga 20 korda. Arvutati välja vedela preparaadi vajalik maht (0,5 ml ensüümilahust, 9,5 ml tsetaatpuhvrit). 50 ml katseklaasi pipeteeriti 25 ml 7% sahharoosi lahust atsetaatpuhvris. Katseklaas suleti korgiga ning asetati vesitermostaati 30°C juurde umbes 10 minutiks. Kolme 250 ml koonilisse kolbi pipeteeriti 10 ml komplekslahust . 5 minuti pärast lisati termostaadis soojendatud substraadile 1 ml invertaasi töölahust, loksutati. Kiiresti võeti 1 ml lahust ja pandi komplekslahusega kolbi (see oli 0-proov, selles määratav taandavate suhkrute sisaldus näitab hüdrolüüsi alghetke olukorda) ning töölahus asetati tagasi
list sahharoosi lahust(substraati), mille pH on 4,8 (reguleeritud atsetaatpuhvri abil). Lahus asetatakse vesitermostaati 30ºC juurde soojenema (5-10 min). Tehakse ka uuritav invertaasi lahus. selleks kaalutakse 0,025 g tahket invertaasi ja lahustatakse seda atsetaatpuhvris 5 ml-ni (pH = 4,8). Ensüümi kontsentratsioon lahuses tahkel preparaadil on 5mg/ml kohta. 2. Valmistati ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Selleks pipeteeriti kolme 3. koonilisse kolbi mahuga 250 ml ~10 ml komplekslahust. 4. 5-10 min. pärast võetakse sahharoosi lahus termostaadist ning lisatakse 1 ml uuritavat invertaasilahust., loksutatakse ja asetatakse katseklaas termostaati tagasi ning käivitatakse stopper või fikseeritakse ensüümireaktsiooni alguse aeg kella järgi. 5. Kohe peale ensüümi lisamist võetakse kuiva pipetiga 1 ml hüdrolüüsisegu ja viiakse ühte kolbidest, kus on komplekslahus
Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad Arvutati, kui palju on vaja võtta kontsentreeritud soolhapet ja vett, et valmistada 100ml 2,2% HCl lahust. Mõõtesilindriga mõõdeti 250ml koonilisse kolbi arvutatud kogus vett ja lisati tõmbe all väiksese mõõtesilindriga vajalik kogus kontsentreeritud soolhapet. Kolb suleti korgiga ja lahus segati tõmbe all ringikujuliste liigutustega. Saadud soolhappelahusest tehti viiekordne lahjendus, milleks pipeteeriti destilleeritud veega loputatud 100 ml mõõtekolbi 20 ml lahust, vett lisati kriipsuni, suleti korgiga ning loksutati intensiivselt. Pipetid ja bürett loputati eelnevalt töölahusega pipett HCl lahusega ja bürett NaOH lahusega, et vee- või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse piisad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. Soolhappelahuse kontsentratsiooni määrati tiitrimisega.
leida järgmiselt: nHCl = nNaOH ehk VHCl CM HCl = VNaOH CM NaOH Töövahendid Koonilised kolvid (250 ml), mõõtesilindrid (10 ml, 100 ml), mõõtekolb (100 ml), bürett, pipetid (10 ml, 20 ml), klaaspulk. Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad Mõõtesilindriga mõõdeti 250 ml koonilisse kolbi arvutatud kogus vett ning lisati vajalik kogus kontsentreeritud soolhapet. Kolb suleti korgiga ja lahus segati. Saadud soolhappest tehti viiekordne lahjendus. Pipeteeriti koonilisse kolbi 10 ml 5x lahjendusega HCl lahust ja lisati 2-3 tilka fenoolftaleiini lahust. Bürett täideti nullini täpse kontsentratsiooniga NaOH lahusega ja tiitriti ühe tilga täpsusega kuni roosa värvus püsima jäi. Tiitrimist korrati 4 korda. Arvutati tiitrimiseks kulunud NaOH lahuse kokkulangevate mahtude järgi 5x lahjendusega HCl lahuse molaarne kontsentratsioon. Arvutati valmistatud soollhappelahuse molaarne kontsentratsioon ja massiprotsent. Katseandmed Nivoo muut: 15 ml
--- Märgtuhastamine- kaalutakse org väetis, viiakse see kjeldahli tuhastuskolbi, lisati 3ml konsentr. H2SO4 ning 1tera seleeni. Siis kuumutati kolbi kuni lahus muutus selgeks. Siis jahutati ja sisu pesti kvantitatiivselt 100ml mõõtlekolbi. Kolb täideti destil.veega kriipsuni , loksutatu ning filtreeriti Org väetisest : Kaaliumisisalduse määramine- määrati leekfotomeetriliselt lahjendamata märgtuhastatud lahusest üldlämmastikusisalduse määramine pipeteeriti 20ml lahust kjeldahli destillatsioonikolbi , lisati metüülpunast ja broomkresoolrohelist ning kolb asetati destillatsiooniaparaati. Seal lisati proovile 10% NaOH lahust kuni proov värvus roheliseks. Lendub NH2 püüti kinni 2% boorhappe lahusega. Üle destilleerunud N kogus tehti kindlaks 0,01 M HCl-ga tiitrimise tee. Selleks kulunud koguse alusel leiti N-sisaldus väetises Fosforisisalduse määramine- määrati kolorimeetriliselt. 5ml lahusele lisati reaktiivide segu
fenoolftaleiin (ff). 2.2.3 Töövahendid. Koonilised kolvid (250 ml), mõõtesilindrid (10 ml, 100 ml), mõõtekolb (100 ml), bürett, pipetid (10 ml, 20 ml), klaaspulk. 2.2.4 Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad. Mõõtesilindriga mõõdeti 250 ml koonilisse kolbi arvutatud kogus vett ning lisati vajalik kogus kontsentreeritud soolhapet. Kolb suleti korgiga ja lahus segati. Saadud soolhappest tehti viiekordne lahjendus. Pipeteeriti koonilisse kolbi 10 ml 5x lahjendusega HCl lahust ja lisati 2-3 tilka fenoolftaleiini lahust. Bürett täideti nullini täpse kontsentratsiooniga NaOH lahusega ja tiitriti ühe tilga täpsusega kuni roosa värvus püsima jäi. Tiitrimist korrati 3 korda. Arvutati tiitrimiseks kulunud NaOH lahuse kokkulangevate mahtude järgi 5x lahjendusega HCl lahuse molaarne kontsentratsioon. Arvutati valmistatud soollhappelahuse molaarne kontsentratsioon ja massiprotsent. Katseandmed:
Tswetti küsimus oli, kas selles koetükkis, millest ta selle ekstraki tegi, on üks konkreetne pigment, või palju erinevaid. Vastu leidmiseks pani ta prooviga ja kuivanud lehe otsapidi mingisugusesse orgaanilisse lahusesse. Piki paberit tekib vee vool kapillaarjõu mõjul. Voolu käigus jõuab vedelik proovini ja nüüd on kaks võimalust: kas selles proovis on selliseid andeid, mis ei lahustu sellisel juhul jäävad nad kohale, kuhu nad pipeteeriti; või nad lahustuvad lahustis ja hakkavad koos lahustiga liikuma mööda seda lehte. Nende liikumiskiirus sõltub nende molekulide suurusest. Lõppkokkuvõttes oleme ühest proovist saanud (neli) erinevat signaali. Katse tulemusena ta ütles, et selles proovis on vähemalt (neli) erinevat pigment. ,,Vähemalt" seepärast, et ühes laigus võib erinevaid pigmendi molekule olla rohkem kui üks, aga neil kõigil üks omadus, et nad ei lahustu antud lahuses. Nüüd võis
annaabi.ee 
