Peeter I (1)

PEETER I
Üldiselt:
Peeter I ehk Peeter Suur (Пётр I Вели́кий) oli Vene tsaar 1682–1721 ja Venemaa Keisririigi keiser 1721. aastast kuni surmani. Ta oli üks tähtsamaid Venemaa moderniseerijaid. Teda peetakse üheks Venemaa väljapaistvamaks poliitikuks üldse. Peeter I oli teadmishimuline, tahtejõuline, juhtimisvõimekas ja ägeda loomuga inimene. Oma peaeesmärgiks pidas ta Venemaa muutmist euroopalikuks suurriigiks.
Nimi "Peeter Suur" tuleneb ka tema hiigelkasvule ja vägevale kogule (ta oli ~2m pikk).
Elulugu:
Peeter I sündis 9. juuni ööl 1672 Moskva Kremlis. Tema vanemad olid Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš (Алексей Михайлович) ja selle teine abikaasa Natalja Narõškina (Натальи Кирилловны Нарышкиной). Peeter oli oma isa kaheteistkümnes või neljateistkümnes laps. Peeteri sündimise puhul peeti kolm päeva järjest tänupalvusi ja tulistati suurtükkidest. Peeter ristiti 9. juulil 1672 Tšudovi kloostris (Чудов монастырь). Ristiisa oli Peeteri vanem poolvend Fjodor Aleksejevitš (Фёдор Алексеевич.).
Peeteril oli lapsena palju igasuguseid riideid ja mänguasju. Pille lõhkus ta pidevalt, et aru saada, kust hääl tuleb. Kaheaastasel Peeteril oli oma väike ilus tõld, mille ette oli rakendatud neli väikest hobust. Kõrval käis neli kääbust, üks kääbus sõitis taga tillukesel hobusel. Peeter armastas mängida sõda. Ta õppis kiiresti lugema ja kirjutama. Peeteri õpetaja Zotov tutvustas talle Venemaa ajalugu. Õpetamisel kasutati naljapiltidega raamatuid, mille järgi sai tundma õppida näiteks tuntud ehitisi , linnu, laevu, ajaloosündmusi ja astronoomilisi nähtusi. Peeter oli väga õpihimuline. Ta tahtis ise samuti ehitada linnu ja laevu, juhtida vägesid, vallutada kindlusi ja sõita merd . Tsaariks sai Peeter 10 aastaselt. Peetri vanema õe Sofja rahutuste juhtimise ajal jäi ta õppimine katki. Õpetaja Zotov võeti temalt ära ja uut õpetajat ta ei saanud. Peeter veetis oma eakaaslastega aega ilma asjaliku tegevuseta. Seetõttu tekkisid tal hariduse puudujäägid ning ta omandas oma keskkonna jämedad kombed. Hiljem kahetses, et ei olnud õigel ajal haridust saanud. 1688 rajas Peeter omaenda laevatehase.
Kui Peeter sai 17-aastaseks, abiellus ta ema pealekäimisel noore ja ilusa Jevdokija Fjodorovna Lopuhhinaga (Евдокии Лопухиной). Ema lootis, et abielludes kasvab noormees välja sõjamängudest ja hakkab meheks. Peeteril polnud tegelikult aga mingeid tundeid Jevdokija vastu. Niipea kui jõed jääst vabanesid, ratsutas ta tagasi oma laevade juurde. Ema nõudis poja naasmist Moskvasse, tuues ettekäändeks tsaar Fjodor Aleksejevitši hingepalvuse. Peeter kuuletus, kuid kuu aja pärast läks ta tagasi. Abikaasagi saatis Peeterile kirju, kus ta nimetas teda hellitusnimedega ning palus tagasi sõita või lubada temal Peeteri juurde sõita. Peeter ignoreeris teda. 1689. aastal jättiski Peeter laevatehase sinnapaika. 1690 sündis Peeteril ja Jevdokijal poeg Aleksei Petrovitš (Алексей). Aastal 1689 hakkas Sofja Aleksejevna (Софья Алексеевна) ette valmistama uut ülestõusu, et kõrvaldada Peeter võimult ja kindlustada oma positsiooni ainuvalitsejana. Sügisel aga avastati vandenõu Peeteri vastu ning Peeteril ja tema pooldajatel õnnestus Sofja Aleksejevna regendistaatusest ilma jätta. Ta vangistati Novo-Devitši kloostrisse. Ivan V, kes oli sünnist saadik haige ja peaaegu pime, jäi nominaalselt Peeteri kaasvalitsejaks kuni oma surmani 1696. aastal. Kuigi Peeter sai tegevusvabaduse, huvitus ta vähe riigiasjadest. Kuni ema surmani jaanuaris 1694 oli Peeter temast üpris sõltuv. Peeter leinas ema, sest armastas teda väga. Kuigi Peeteri käed olid nüüd täiesti vabad, valitsesid 1695. aastani riiki tema ema lähikondlased. Aastal 1724 kroonis ta keisrinnaks oma teise abikaasa Katariina (Екатерина I Алексеевна). Nad abiellusid 1712 . Naine sünnitas keisrile mitu last, nii enne kui ka pärast abiellumist. Pärast Peeteri surma 1725. aastal päris ta trooni Katariina I nime all ja suri 1727.
Sõjad ja lahingud:
Põhjasõjaga püüdis Peeter I saavutada Venemaale väljapääsu Läänemerele ehk " raiuda akent Euroopasse". 17. sajandil kuulutas sõja Rootsile. Ta asutas 1703 Rootsi kaubalinna Nyeni (Nevanlinna) asemele Peterburi ja muutis selle 1712 Venemaa pealinnaks. 1704 alustas ta Eesti- ja Liivimaa vallutamist, alistades Tartu ja Narva. Et Liivi- ja Eestimaa valduste tagasivallutamist raskendada, käskis Peeter Tartu ja Narva linnaelanikud küüditada. Lisaks sellele lasti Tartu linn ka õhku. Ent 1709. aasta suvel võitis Peeter Poltaava lahingu, millega toimus sõjas otsustav murrang. 1710. aastaks alistas ta kogu Eesti- ja Liivimaa ning 1714. aastaks vallutas ka Soome. Aastal 1711 ründas Peeter Türgit ja sai tõsise kaotuse osaliseks . Rahuleping kohustas teda ära andma Musta mere äärsed sadamad, mis ta 1697 oli vallutanud. Põhjasõjas taotletud eesmärgi saavutas Venemaa Uusikaupunki rahuga (1721), Venemaaga liideti Eesti-, Liivi-, Ingerimaa ja Ida-Soome koos Viiburi linnaga. Seejärel vallutas Peeter I Kaspia mere lääneranniku. Aastal 1721 andis Venemaa Senat Peetrile keisritiitli. Peagi tunnistasid seda ka Poola, Preisimaa ja Rootsi valitsejad .
Sisepoliitikas jätkas Peeter I keskvõimu tugevdamist. Ta korraldas ümber haldusjaotuse, asendas vanad riigi- ja haldusorganid ning asutas kiriku võimu kitsendamiseks Püha Sinodi, mille liikmed ta määras ise.
Reformid :
armee ümberkorraldamine
sõjalaevastiku rajamine
patriarhiameti likvideerimine ning Vene Õigeusu Kiriku riigistamine
kalendri- ja kirjauuendus
Peterburi Teaduste Akadeemia asutamine
lääneeuroopa rõivastuse kasutuselevõtt
Peeter laskis tõlkida raamatuid prantsuse, inglise, hollandi ja saksa keelest
Kokkuvõtteks:
31. jaanuar 1725 kuulutati Peeter I riiklike teenete eest Isamaa Isaks ja Ülevenemaaliseks Keisriks (Отец отечества и Император Всероссийский).
8. veebruar suri Peterburis.