Ita Ever (3)

Näitleja Ita Ever
referaat
Tallinn 2009
Ita Ever Eesti teatri grand lady on sündinud 1. aprillil 1931 Paides .                                               
”Olla näitleja- ei, selleks pole mul minu varajases nooruses olnud vähimatki tahtmist ega ka ema- isa sundimist. Veelgi enam! Kodus puudus soosiv- suunav miljöö täiesti”.
Paidest kolis ta vanemate töö tõttu Tallinna ning seejärel samal põhjusel Võrru, Hiljem kolisid nad tagasi Tallinna.
Lapsepõlves ei viidanud miski sellele, et teda ootab teatritee. Lasteaias ta laulis ja luges salme, koolis võttis osa isetegevusolümpiaadidest.
“Eesti Draamateatri lavale astusin esimest korda 1949. aastal 10. klassi õpilasena, mängides isetegevuslaste näiteringis Arbuzovi " Tanja " nimiosa” meenutab Ever. XI klassis mängis Lavrenjovi „Murrangul“ peaosa - Tatjanat.
Keskkooli lõpetas ta 1950. aastal. Peale keskkooli oli tal õppida Tartus arstiks. Sõbrad aga meelitasid teda astuma Moskvasse GITIS- e Eesti stuudiosse. Pärast kahekordset katsetamist võeti ta lõpuks vastu. Peale lõpetamist 1953. aastal asus ta Tallinna Draamateatrisse tööle. Tolleaegne Draamateatri peanäitejuht Ilmar Tammur leidis siis, et Ever on pisike ja pisike on ka tema hääl. 1957. aastal oli ta esimene estraaditöö - „Kellega seda ei juhtu“. Draamateatris tutvus ta oma tulevase abikaasa Eino Baskin´iga, nad olid abielus aastail 1954 – 1958.
Nagu noorele näitlejale ikka, peale kooli lõpetamist oli Everil teatris tööd vähe ning seepärast esines ta ka raadio, kuuldemängudes. Samuti kutsuti ta ka filmi esinema . Ta esimene film oli „ Andruse õnn“ 1955. aastal. Veel on ta mänginud filmides (Naine kütab sauna 1978, Karge meri 1981, Nukitsamees 1981, “Musträstaste” saladus 1983, Armuke 1999). Temast on tehtud kafilm Olete te õnnelik, Ita Ever? 1986 ja kirjutatud raamat Ita Ever 1986 (Helle Tamm). Raamatus tuleb hästi välja, et Ita Everit on jõuline, selgrooga näitlejanna, kes suudab end suureks mängida krimpsus vanaeide või kuninganna rollis, nii tõsises draamas kui ka vaimukas komöödias.
Kes oleks osanud arvata, et Ever on materjal teatrile, teleteatrile ja filmile. Vaadates nüüd “Igihalja vaatemängu” tatsavat vanaprouat, mühakat taksojuhti või poplaujat, Everi võimete tippdemonstratsiooni, tekib küsimus, kas on veel näitlejat, kes niisuguse show välja kannab? “Oi, mis te nüüd, neid näitlejaid on küllalt, kes seda teha võivad,” arvab Ever ja alustab endastmõistetavalt loeteluga , kuni Gunnar Kilgas teda katkestab. “Teevad ära küll, aga kuidas?” arvab tuntud telelavastaja. Sest mitte kõik suured näitlejad ei ole telenäitlejad ega sobi mängima filmi.
Eino Baskinile ei sisalda öeldu mingit küsimärki, sest küsimus olevat ainult heas, keskpärases ja halvas näitlejas. “Ita Ever on Eesti Eleonora Duse, Katharine Hepburn, Sophia Loren. Ja sellepärast, et need minu poolt loetletud näitlejad on võimelised mängima absoluutselt kõiki naisi, "Kolmekrossi" litsidest Prantsuse kuningannadeni. See on vaist! See ei ole õpitav.”
Lähedased arvanud, et Everi loomingulises "köögis" polevat teistel midagi peale hakata. Võimatu oleks seal leida äädikapudelit, soola-, pipra- või kaneelipurki. Nii ütleb Baskin, sest Everi "köögis" puuduvad kõikidel pudelitel ja purkidel etiketid .
Ever ei valeta laval ja oskab ka elus usutavalt mängida. Baskin ütleb, et Ever võib hinge tagant ära anda viimase veeringu, olles ise piltlikult öeldes näljas nagu kirikurott, ja seejuures teha näo, et just praegu tõusis ta söögilaua äärest vähemalt Versaille palees . Ever räägib raamatus ka sellest, et armastab eriti just telekaameraid, sest need olevat oma loomult kuidagi heatahtlikumad.
Aga kui roll on lame? “Kui öeldaks, et Ever tegi oma rolli halvasti, siis see on minu probleem, aga kui öeldakse, et tekst on lame, siis see ei ole minu, vaid teksti autori probleem.” On ammu teada, et teatritöödest Ever tavaliselt ära ei ütle, vaid haarab kõigest, mida pakutakse. Aga teleteatris võiks lamedast rollist lahti öelda ja ta on ka öelnud, kui tekstis puudub iva.
“Mõne näitleja esinemist teles ja filmis segab tema füüsis,” nendib Gunnar Kilgas. “Kui tahad teda kasutada, pead otsima rolli või teda rolli sobitama, aga Itat näita kuidas ja kust tahes. Talle on looduse poolt palju antud ja muidugi ei ole ta ise seda antut sööti jätnud.”
Pärast etendust läheb Ever meelsasti ka teleri ette. Ta armastab vaadata mitte ainult teatrietendusi või uudiseid, vaid on ka kirglik spordihuviline. See tähendab, et hõivatud näitlejal on ka seda aega, mida viita .
“Mulle tundub, et aja puudumine on lihtsalt vabandus mõne asja tegemata jätmiseks või saamatus korraldada oma elu,” arvab Ever.
Meistrid Ever ja Baskin kohtusid jälle ETV “Pühapäevitajas”, mis pole juhuslik. Tahe mängida või šarže luua on nende loomuses igihaljas . Eino Baskin: “Soojendasime üles need tohtrid, mis pole sugugi raha küsimus, vaid tahtmine teha, sest tasu on ju naeruväärne. Eks see materjali kokkusaamine on ju ka omamoodi raske, neli pühapäeva kuus pole naljaasi. Kõik, mis me oma ajal tegime, polnud kuld.
1953. aastast, Moskva Teatriinstituudi lõpetamisest kuni tänaseni on Ever Draamateatri trupis ja mänginud siin ligi 120 osa. Teist sama palju rolle on ta teinud aga filmides, tele- ja raadiolavastustes.
Tunnustust on talle õigustatult jagatud nii NSV Liidu ajal kui ka Eesti Vabariigi poolt.
1966 ENSV teeneline kunstnik
1973 ENSV rahvakunstnik
1973 hooaja näitlejapreemia (Mees, naine ja kontsert)
1978 näitlejatöö eest teleteatris ( Kosmogoonia , Kolm rubiini)
1980 Nõukogude Eesti I filmifestivali parim naisnäitleja
1981 NSV Liidu Rahvaste Sõpruse orden
1983 Rapla rajooni majandite preemia (Lesed)
1983 Jõgeva rajooni preemia ( Polkovniku lesk)
1984 parim naisnäitleja (Pilvede värvid)
1984 teatriühingu aastapreemia (Pilvede värvid, Nii see just ongi)
1984 festivali Balti teatrikevad parim naisnäitleja
Alates 1984 Liina Reimani mälestusõrmuse hoidja
1985 ENSV riiklik preemia (Pilvede värvid, Polkovniku lesk, Armastus ja surm,
          filmid Naine kütab sauna, Nukitsamees, “Musträstaste” saladus)
1999 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale naisosatäitjale 
        (Sundströmi Ida Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime,
         siis ükski ei tahtnud osta)
2000 aasta eripreemia jätkuva kõrgvormi eest
2001 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia
2001 Valgetähe teenetemärk III klass
Kasutatud kirjandus:

Helle Tamm “Ita Ever”. Eesti Raamat, 1991.

“Ema ja poeg kogevad koosmängu”; Aigi Viira; Postimees ; 13.02.2005, http://arhiiv2.postimees.ee:8080/utiliidid/tr/tr000831.htm#viies_uudised

Draamateater , näitleja Ita Ever, 13.02.2005, http://www.draamateater.ee/uus/index.php?lk=28&show=12
Estraaditähestik ”Ita Ever”, 15.02.2005,
https://www.itv.ee/portal/sarjad.aspx?id=69
“Ita Ever 50”,Marvi Taggo, Nädal, http://www.nadal.ee/index.aw/section=35734
4