Patsifism või militarism (0)

Patsifism või militarism - kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Patsifism või militarism - kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Militarism ja patsifism on mõlemad põhjustatud rahulolematusest valitseva olukorra vastu. Patsifism on püüd vägivalda ja sõjalisi vahendeid iga hinna eest vältida, militarism on seevastu riigi sõjalise võimsuse taotlemine , millega koos käib relvatööstuse- ja kaubanduse eelisarendamine ning kaasneb sõjakas välispoliitika . Sõjad on saatnud meid läbi ajaloo, kas on üldse võimalik küsida, kummale maailmanägemusele kuulub tulevik?
Inimesed ei ole tavaliselt kunagi oma saavutustega rahul. Eesmärk täidetud, siis rahuolu kestab vaid mõne hetke ning äkki tundub kõik loomupärasena, nii pidigi minema. Ma mäletan , kui rõõmus olin mina hetkeks, kui sain Hugo Treffneri Gümnaasiumisse sisse, natukene hiljem oli rõõm juba tuhmunud ning kõik tundus täiesti loomuliku asjade käiguna. See igavene rahulolematus , püüdlemine uute eesmärkide poole on tegur, mis viib inimkonda edasi. Meenutagem vaid Thomas Alva Edisoni, kes oleks võinud väga vabalt pärast fooliumplaadimängija leiutamist jääda pensionile ning nautida saadud raha eest elu, tema aga töötas palavikuliselt edasi, sõnades, et pärast surma on tal aega küllaldaselt puhata ning leiutas lõpuks hõõglambi, tänu millele elektrifitseeriti kodud esimest korda. Sõdasid ning konflikte põhjustab rahulolematus mingisuguse olukorraga - see on inimhingele niivõrd tavaline. Ometigi on rahulolematus ikka ja jälle inimkonna arengule kaasa aidanud, sest tähtsaid avastusi ja otsuseid tehakse tavaliselt siis, kui raske olukord on pealesunnitud ning sellest pole väljapääsu.
Sõdade vajalikkuse kohta võib tuua palju argumente. Karl Suur pani oma edukate sõdadega alguse kolmele suurele Euroopa riigile. Napoleoni algatatud sõdadega vabanes enamus Euroopast pärisorjusest, tema algatatud sõjad panid aluse rahvuse väärtustamisele ja selle eest võitlemisele. Ameerika Iseseisvussõda vabastas orjad ning pani alguse suurriigile, mille keskseks ideaaliks muutusid demokraatlikud väärtused. Teise maailmasõja järel hakkas järk - järgult esile kerkima võrdsuse idee ja rassiliste erinevuste pärast diskrimineeriti üha vähem. 1948. aasta Berliini blokaadi peetakse palju kannatusi toonud külma sõja alguseks. Ometigi on just see ajajärk vapustavate teaduslike saavutuste aeg, kui 1961. aastal tegi Juri Gagarin esimest korda tiiru ümber maakera ning 8 aastat hiljem jõudsid ameeriklased oma Apollo missioonidega Kuule . Rääkimata arvutitest, mis esimesena konstrueeriti sõjalistel eesmärkidel ning leidsid aegamööda tee ka tavakasutaja lauale. Seda loetelu võiks jätkata lõputult, aga nüüd on domineerivaks muutunud uus ja tohutult ohtlik faktor, mis võib sõna otseses mõttes lõpetada kõik sõjad, sest midagi ei jää lihtsalt järele – nimelt tuumarelv .
Paljud inimesed ja kõrged sõjaväelased arvavad , et tuumarelvad toovad rahu, mis on minu arvates täiesti väärdunud loogika . Vaadates Ameerika Ühendriikide presidente, siis kõik neist on lõpetanud oma ametiaja halli peaga. Just tuumakohvrit enda valdusesse saades , on nad taibanud, missugune vastutus nende peal lasub. Kohvris on võimalike rünnakute plaanid ning ühtlasi ka käivituskoodid nende algatamiseks. Presidendile tutvustatakse, kuidas näiteks plaan A-d käiku lastes on ohvrite arv 4 miljardit, plaan B korral näiteks 5 miljardit ja plaan C-ga 3 miljardit. Sellistel hetkedel taibatakse, kui suur vastutus on ühe inimese peal. Murelikuks teeb mind veel fakt, et Venemaa parlamendi liikme Aleksei Arbatovi sõnul ei vaja nende presidendi esmane korraldus tuumalõhkepeade väljasaatmiseks üldsegi kinnitust leidma. Meenutades kunagist Nõukogude Liidu gerentokraatiat ehk vanurite võimu, siis teeb mind sarnane korraldus väga murelikuks. Lisaks sellele soovib Venemaa praegu oma mõjuvõimu maailmas taastada, Putin ütles hiljuti otse, et NSV Liidu kokkuvarisemine oli eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Olles vestelnud ka inimesega, kes on töötanud Eesti esinduses Ameerika Ühendriikides, siis tema rääkis, et venelased toovad oma tohutut tuumapotentsiaali pidevalt jutu sisse, nagu väikesed lapsed. Ainult ähvardustest võib saada tegelikkus, tasub lugeda vaid Oleg Grinevski mälestusi, kus külma sõja ajal kutsus marssal Ogarkov teda enda juurde jutule ja tutvustas suure vaimustusega, kuidas NATO väed kiiresti tänu tuumarelvale purustada.
Ma väljendasin oma murelikkust kahe tuntuima tuumariigi kohta. Siiski ei maksa unustada, et tuumarelv on hetkel maailmas kindlalt 7-l riigil, kelleks on Ameerika Ühendriigid, Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, India, Pakistan ja Hiina. Kahtlaste riikide hulka, kellel on tuumalõhkepead või üritavad neid välja töötada, loetakse Põhja- Koread , Iisraeli, Süüriat ja Iraani . Kaine mõtlemisega inimene teab, et viimati nimetatud riigid on ebastabiilses regioonis, kus on kasvanud võimalus, et terroristide kätte võivad seesugused relvad sattuda. Halvima stsenaariumi kohaselt võivad korduda 11.septembri terrorirünnakud ja hoopis niiviisi, et maailm enam seda üle ei ela. Hiroshimale pommi visanud lennuki kaaspiloot, kapten Robert A. Lewis nägi, kuidas terve linn kadus . Oma logipäevikusse kirjutas ta: ”Jumal, mis me oleme teinud.” Kariibi kriisi ajal said üliriikide juhid nende peal olevast vastutuskoormast aru ning raketid viidi Kuubalt minema. Ameerika poliitik Claude Pepper on öelnud , et viga, mis paljud poliitikud teevad on see, et nad unustavad, et nad on ametisse määratud ja mõtlevad, et nad on ametisse pühitsetud. Isiklike ambitsioonide rahuldamine, edevus, milles väljendub soov oma nime ajalooraamatutesse kirjutada on miski, mida peaks kartma . Nii mõnelegi riigijuhile võib näida päris ahvatlev hävitada oma suured konkurendid Hilteri harrastatud „blitzkriegiga”, kus rünnaku raskust kannavad tankide asemel tuumalõhkepeaga varustatud raketid. Sarnaste relvade olemasolu ja nende kaasamine sõjaplaanidesse on juba iseenesest oht, sest inimloomus on heitlik.
Maailma silmad on tuumaohu ees olnud õnneks juba ammu avatud. II maailmasõda hävitas 2,5% maailma rahvastikust. III maailmasõja tulemusi ei julgeks keegi ennustada. Paljusid inimesi kummitab relatiivsusteooria rajaja Albert Einsteini mõte, kes ütles, et ta ei tea, mis relvadega peetakse III maailmasõda, aga IV peetakse kaigaste ja tokkidega. Enamik riigijuhte on võtnud sõna tuumarelvade ohtlikkusest. Aastaid tagasi proovisid Roland Reagan ja Mihhail Gorbatšov saavutada kokkulepet tuumajõudude likvideerimiseks- nad ebaõnnestusid. Mul on tunne, et varsti võib tulla olukord, kus on juba liiga hilja midagi muuta. Õnneks on üldsuse tähelepanu üha rohkem koondumas antud teemale . Oma osa selles tendentsis on kindlasti andnud ebastabiilsete regioonide püüd end tuumarelvaga varustada. Sama on juhtunud ka kõrgemal tasemel, eelmisel aastal ilmus Wall Street Journalis kirjutis, kus neli kogenud riigimeest - George Schultzi, Henry Kissingeri, William Perry ja Sam Nunn – kutsusid üles astuma samme selle poole, et vabastada maailm tuumarelvadest. Artikkel pälvis laiema üldsuse tähelepanu ning ma loodan, et neid võetakse kuulda ja inimkonna pea pealt tõstetakse ära kirves, mis on siiani olnud iga hetk valmis kukkuma .
Kuulus saksa sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz on öelnud, et sõda on inimsuhtluse akt, mis kuulub ühiskondliku elu valdkonda. See on suurte huvide konflikt, mis leiab verise lahenduse ja ainult see eristab teda teistest. Seega sõjad ja konfliktid jäävad inimkonda igaveseks saatma , see on paratamatus . Ainult tänu massihävitusrelvadele võib selle „ igaviku ” eluiga jääda väga lühikeseks. Selle jaoks, et sõjad säilitaksid tohutute kannatuste korral ka oma teatava kasuteguri, tuleks tuumarelvade demonteerimise küsimus väga tõsiselt tõstatada, sest muidu võib meil puududa homne.