1506. a sõitis Leonardo da Vinci uuesti Milanosse, kust vahepeal võttis ette reise nii Firenzesse kui ka Rooma. 1516. a kutsus Prantsuse kuningas Francois I kuulsa Leonardo da Vinci oma nõuandjaks kunstiasjus. Prantsusmaal elas kunstnik kolm aastat. Leonardo da Vinci oli rahutu, tujuka temperamendiga isik, keda huvitas peamiselt katsetamine, uute võimaluste otsimine. Seetõttu on tema maaliteoste arv suhteliselt väike. Ta võis alustada maali ja jätta selle lõpetamata, hoolimata patroonide pealekäimisest. Enamgi veel - nähtavasti ta nõudis, et just tema peab otsustama, millal teost lõpetatuks lugeda, ja keeldus seda üle andmast enne, kui ise tulemusega rahul oli. Leonardo da Vinci kunstiloomingut täiendavad tema arvukad analüütilised joonistused. Kuigi Leonardo da Vincile on ette heidetud, et analüüsiv mõistus röövis tema loominguliselt fantaasialt soojuse ja et tema pliiats on vahe nagu skalpell, külm ja kiretu, saavutas kunstnik hiljem oma
Seetõttu on tema kirja võimalik ainult peegelpildis lugeda. Sel ajal arvati, et vasakukäelisus on tingitud kurjast vaimust, mis pärast mees ka teistest inimestest eemale hoidis. Leonardo da Vinci oli rahutu loomuga ning tujuka temperamendiga isik, kes huvitas rohkem ratsetamine ja uute võimaluste otsimine. Seetõttu oli ka tema maailiteoste arv suhteliselt väike. Ta võis alustada paljusid maale ja siis need lõpetamata jätta, hoolimata patroonide pealekäimisest. Leonardo nõudis, et tema otsus on, millal teost lõpetatuks lugeda, ja keelds seda üle andmast enne, kui ise tulemusega rahul oli. Leonardo kujutas oma visanditel inimese anatoomiat, mille tundmaõppimiseks lahkas ta üle 30 laiba. Kindla käega joonistas tae ma ihust eemaldatud loote. Visandeid leidub tema toestest igast inimeast noormehest vanameheni. Ta joonistas hobuseid, tegi maastikuvisandeid udust, vihmast, katastroofinägemusi veekeeristest. Ta pidas inimkeha
Perugino käe all töötas ta 1504. aastani. Aastatel 1505- 1508 oli ta Firenzes. Seal oli ta silmitsi tõelise väljakutsega: Leonardo da Vinci ja Michelangelo olid püstitanud kunstis uusi norme: sellistest polnud varem unistatudki. Raffaelil puudusid Leonardo tohutud teadmised ja Michelangelo jõulisus. Mõlema kunstigeeniusega oli nende ettearvamatuse pärast raske läbi saada. Ent Raffael oli leebe iseloomuga, mis tuli kasuks suhete seadmisel mõjuvõimsate patroonide- paavstidega. 1508 suundus ta Rooma, kus teenis kunstilembese paavsti Julius II juures, dekoreerides Vatikani palee saale ja tegutsedes ka arhitektina- ta jätkas Baramante tööd Püha Peetruse katedraali kallal. Paavst Julius II palus Raffaelil freskodega kaunistada kolm piduruumi Vatikanis, nn. stanza`d. Esimene Raffaeli kaunistatud ruum on Stanza della Segnatura ehk allkirjaruum, kus paavstid kirjutasid alla bulladele, paavsti pidulikele läkitustele
kohta. Harilikult perekonna ajalugu käsitledes tuginetakse Vahemere idakaldal Vana-Rooma kultuuriruumis tõepõhja leidnud andmetele. 1 Rooma ühiskond jagunes väga laias plaanis poliitiliste õigustega kodanikeks, õigusteta orjadeks ning isandate poolt vabakslastud orjadeks. Vana-Rooma riigi tekkeaegadel kujunes ühiskonnas välja aga priviligeeritud, täieõiguslik osa ehk patriitsid ning plebeid. Kirjeldatud protsessist kujunes välja ka patroonide ning klientide suhe, mis seisnes jõukamate sugukondade liikmete poolt madalametest ühiskonnakihtidest inimeste enda kaitse alla võtmine, saades seeläbi vastutasuks viimaste ustavuse, toetuse ning sõnakuulelikkuse ühiskondlikul tasandil. Kuivõrd uute kihtide tekkega muutus Vana-Rooma riigis sugukondlik ühiskonnakorraldus, säilis perekonna patriarhaalne ülesehitus. 2 Vana-Rooma perekonna (ld k familia) patriarhaalsus seisnes olukorras, kus
5 Rooma varane ühiskond. Rooma eesotsas seisis rahvakoosolekul kinnitatud kuningas. Ta valitses koos senatiga , kuhu oli valitud iga sugukonna vanemad . Kodanikkond jagunes sugukondadeks ( genus ) ja need perekondadeks(familia). Pereisal oli piiramatu võim oma kodakondsete üle. See kajastus ka nimes, mis koosnes eesnimest, sugukonnanimest ja liiginimest . Liiginimi või märkida sugukonna haru , või hüüdnime. Rooma ühiskond oli sõltuvusvahekorras. Patroonide ( rikaste ) mõjuvõimu all olid kliendid ( vaesed kodanikud) , kes said patroonilt maad ja pidi koormist kandma ja sõjaretkedel käima. Mõlemad osapooled olid üksteisele igati abiks ja toeks . Kliendi ja patroonide suhted mõjutasid ka Rooma poliitilist elu , kuna täna klientide rohkusele said patroonid end rahvakoosolekul maksma panna. Valdav oli talupojaühiskond . Ainult maavaldaja oli kogukonna täisväärtuslik liige
toob repertuaariuuringute jaoks esile olulise punkti. Nimelt ei paku see mitte nii radikaalset teoreetilisi kõrvalekaldumisi, vaid muutuste keskendumist ja heidab valgust ka nendele näidenditele teatrite repertuaaris, mida ei ole nii palju uuritud (Rutter, 2008: 347). Rutter (2008: 348) ütleb kokkuvõtvalt, et teater koht kus dramaturgide loovus puutub kokku selliste faktoritega nagu publiku nõudlus, näitlejate lavalised aspektid, patroonide ja riigi tsensuur. Rutter (2008: 248) ütleb, et "Selle tulemusena võib varajase kaasaegse esituse kontekstualiseerimine, olgu see siis seoses sotsiaalajaloo, majandusajaloo, teatriajaloo või nende kombinatsiooniga võtta edukalt konkreetse teatri fookuseks. Minu arvates ei olnud tegelikult tegu hea artikliga. Saan aru, et tegu on refereeriva artikliga, kuid minu jaoks oli see kohati liiga laiali valguv, terminoloogia ei olnud väga hästi lahti
elukeskkonna kvalitatiivset ja sotsiaalset muutust. (Dia Art Foundation, Joseph Beuys 7000 Oaks). Alternatiivsed seisukohad Levinud on eelarvamus, et maastikukunsti teosed loodi suures osas selleks, et lõhkuda sidemed kunstimaailma mõningase kommertslusega. Tööde iseloom vihjab küll, et neid polnud praktiliselt võimalik müüa, aga seda enam tähendab see seda, et nende rajamine oli võimalik ainult tänu patroonide suurtele erainvesteeringutele. Suzan Botteger kirjutab oma raamatus ,,Earthworks: Art and the Landscape of the Sixties", et maastikukunsti viljelejate sidemed oma rahastajatega olid hoopis tugevamad ja isiklikumad, kui paljude teiste, näiteks traditsiooniliste kunstiliikide puhul. Bottegar seab kahtluse alla senise arusaama, et maastikukunst oli loogiline väljund ühiskonna ,,tagasi loodusesse" liikumise peale see olevat liiga lihtsustatud seletus. Kuigi
konstruktsioonielementidele, mis võimaldas seintesse rajada suuri teravate kaartega aknaid. Gooti maalis ja skulptuuris kohtame samuti peeneid, sageli väljavenitatud proportsioonidega figuure ja voolavat elegantsi. Nagu romaanika, nii seisis ka gootika peamiselt kristliku kiriku teenistuses, kuigi sel oli ka ilmalik väljund, eriti siis, kui tekkis õukonnastiil, mida tuntakse rahvusvahelise gootika all, mis oli sageli äärmuslikult luksuslik ja tellitud varakate ja haritud patroonide poolt. Kunstnikud Giotto, Simone Martini, Renessanss algus 14.saj. Tähendab taassündi ja see idee pärinevb Itaalia poeedilt Petrarcalt. Kuigi klassikalised tekstid olid olulised kogu keskaja vältel, uskus Petrarca, et tema ja tema kaasaegsed on taaselustanud kreeka ja rooma ideaalid ja mõtte pärast kultuurilise seisaku perioodi. Lisaks intellektuaalsele taassünnile õitses ka Itaalia linnriikide majandus. Kunstis oli endiselt ülekaalus religioosne teema
freskotsüklite patroonid olid sageli lisatud stseenidesse, millest märkimisväärseks näiteks on Sassetti ja Medici perekondade esinemine Ghirlandaio tsüklis Sassetti kabelis. Portreerimisest sai peamine teema kõrgrenessansi maalikunstnikele nagu Raffael ja Titian ning see jätkus manerismiperioodil selliste kunstnike nagu Bronzino töödes. Humanismi kasvuga pöördusid kunstnikud klassikaliste teemade poole, eriti seetõttu, et täita tellimusi jõukate patroonide kodude kaunistamiseks, millest kuulsaim oli Botticelli Veenuse sünd Medici perekonnale. Aina enam tagas klassikaline teema sobivat allegoorilist materjali kodanike tellimustele. Humanism mõjutas ka viisi, kuidas religioosseid motiive kujutati, nimelt Michelangelo Sixtuse kabeli laemaalil. Ülejäänud motiivid hangiti kaasaegsest elust, mõnikord allegoorilise tähendusega, mõned aga vahetevahel pelgalt dekoratiivsed. Võidi kujutada konkreetsele perekonnale olulisi juhtumisi
inimese väärtuse mõõdupuu on tema tegevus ühiskonna heaks ühiskond on hinnatav selle alusel, kuivõrd see soodustab inimese vaba arengut RENESSANSIAJASTU TEATER naiste osi mängisid mehed (enamasti poisikesed) dekoratsioone ei kasutatud (lavakujundus oli tinglik) kasutati lavaefekte (hääled lava tagant, muusikaline saade) kostüümid uhked, väga kallid, rikaste patroonide annetatud teatris võis publik süüa, juua, juttu ajada, ringi liikuda levinumad draamazanrid olid tragöödia ja komöödia (tragöödias võis olla ka koomilisi episoode) teater oli dünaamiline (ajas ja ruumis kiiresti liikuva süzeega) tragöödiad ja komöödiad kirjutati 5-vaatuseliste värssteostena (vaid üksikutes episoodides kasutati proosat) kasutati blankvärssi (korrapärase lõppriimita )
Patroon ja klient, ning Rooma rikkad ja vaesed Roomas oli muistne komme, et vaesed inimesed andsid end rikkamate ja mõjukamate kaitse alla. Rikast, kes vaese oma kaitse alla võttis nimetati patrooniks, vaeseid, kes aga kaitset palusid, nimetati klientideks. Patroonil ja kliendil olid aga vastastikku kindlad õigused ja kohustused. Patroon pidi vaest klienti hädas aitama ja tema õigusi kaitsma, sest Rooma vabariigis polnud politseid ja seetõttu oleks vaeste elu ilma rikaste patroonide kaitseta väga raske elada. Kliendid pidid aga patrooni seevastu saatma avalikes kohtades, oli tema ihukaitsja ja hääletas rahvakoosolekul patrooni kasuks. Mida rohkem oli patroonil kliente, seda suurem oli tema mõju riigiasjade otsustamisel. Patrooni või kliendi kohustuste täitmata jätmist loeti häbiväärseks. Rooma ülemvõimust oli kõige rohkem kasu rikastele, sest linnades olid neil uhkemad majad, maal aga suured ja mugavad mõisad
kodaniku kohustusi. Pidev võitlus patriitside ja plebeide vahel teravdas äärmuseni võitlust õiguste eest. Siit kasvas välja seaduse eriline roll ühiskondlikus elus. Mõlemad pooled kasutasid oma huvides ka religiooni, mis algselt oli seadusele väga lähedane, ning tõlgendasid seda samuti oma vajadust mööda: jumalikud ettekuulutused, usu õiguslikud normid patriitside ja nende seast valitud pontifekside käes, sakraalsed seadused kaitsmaks tribuunide puutumatust, patroonide pühad kohustused oma klientide suhtes jne. Religiooni tihe side seaduse ja poliitilise võitlusega suurendas ühelt poolt selle osa ühiskondlikus elus, teiselt poolt aga soodustas sekke formaliseerimist. Perekond. Isa roll ja lapse kasvatamine perekonnas. Kui perre sündis laps, oli ema lapse pärast hirmul selle hetkeni, kui isa tema jalge ette asetatud imiku oma kätele tõstis. See rituaalne zest kinnitas, et isa tunnistab sündinu oma seaduslikuks lapseks
vastavalt Trento nõukogu poolt avaldatud standarditele, millele need Trento-eelsed helitööd aga ilmselt ei vastanud." Capella Giulia truuksjäämine nende ilmaliku mudeli järgi loodud missadele rikub Trento kõige selgemalt välja öeldud muusikalist keeldu. Võib arvata, et tegelikult lugesid ametlikke Trento deklaratsioone vaid vähesed muusikud. Nende arusaama nõukogu dekreetidest mõjutasid tõenäolisemalt vaimulike patroonide käsud, provintsi kirikukogude avaldatud reformid, mis tõlgendasid Trento dekreete, ja see, mida nad mitteametlikult kuulsid, või see, mida nad olid lugenud tiitellehtedelt või muusikaliste publikatsioonide pühendustest. Mõni aasta pärast nõukogu kokkuvõtet oli tekstilise mõistetavuse teemat taas hakatud võtma iseenesest mõistetava reformi osana. Kokkuvõte
Seotud haudadega. 8 saj eKr kujunes välja geomeetriline keraamika. Kohati kohtab lähis-ida motiive. Kreeka kunsti erijooned hakkavad ilmet võtma umbes samal ajal, kui kujuneb polis ehk iseseisev linnriik. Ateena polis oli kaasaegses mõistes väikeriik linnriikide paljusus mõjus kunstide arengule soodsalt. Igal polisel olid oma templid, mida ehiti skulptuuride ja maalingutega, igal polisel oli oma suhteliselt jõukas ülemklass. Kunstnikud võisid patroonide otsingul vabalt ühest polisest teise rännata. Suurejoonelisi tellimusi tuli küll harva ette. Suurim nõudlus oli vaevu elusuuruste skulptuuride ja tahvelmaalingute järele. Pearõhk langes teostuse meisterlikkusele. Kreeka kunst on väga tihedalt seotud religiooni ja müütidega. Ehitusmeistrid püstitasid hooneid, mida nad kasutasid templitena, kujurid raiusid jumalate kujusid ning maalikunstnikud illustreerisid vanu muistendeid
soetanud endale teiste professorite seas ka vaenlasi. Üks vaenlane aga oli väga mõjuvõimas mees Toscana õukonnast, kelle Livorno sadama täiustamise plaane Galileo nii ebasoodsal ajal oli kritiseerinud. Samuti pani isa surm 1591. aastal Galileo õlgadele kohustuse kanda hoolt oma vanemale õele Virginiale varem lubatud rikkaliku kaasavara andmise eest. 1592. aastal määrati Galileo tasuks hea töö eest Pisas ja tänu oma patroonide toetusele matemaatikaprofessoriks Padova ülikoolis, kus palk oli kolm korda suurem kui varemalt Pisas (Stillman 2002: 51). Padova asus sisemaal, kakskümmend miili Veneetsiast, ja oli pääsenud umbes sada aastat tagasi Veneetsia kaitse alla. Padova ülikoolile (vaata joonis 1.) oli Veneetsia valgustatud valitsusest kasu, sest see ületas teisi Itaalia riike tolerantsuse poolest. Padovas oli olemas ka ülikoolist eraldi seisev aktiivne intellektuaalne ringkond
Kodanikkond = Populus Romanus 3 triibust 3x10 kuuriat 30x10 genus't (sugukonda) perekond. Pereisal oli piiramatu võim oma kodakondsete üle. Seisused olid patriitsid kodanik, kes kuulus eliitperede hulka ja kes võis astuda riigiametisse ja pääseda senatisse, ja plebeid kodanike seisus, kuhu ei kuulu patriitsid, neil oli õigus osaleda ainult rahvakoosolekul. Ühiskondlikud suhted jagunesid klientideks ja patroonideks. Kliendid olid patroonide (rikas ja mõjukas kaaskodanik) kaitse alla. Rooma linna valitsemine ja ühiskond vabariigi ajal: Roomlased nimetasid oma riiki res publica ehk avalik/ühiskondlik asi, mis hakkas hiljem tähendama vabariiki. Riigiorganitena tegutsesid: * Senat koosnes ~300 liikmest ehk senaatorist, kes olid sugukondade vanemad; hiljem ka magistraadid. Selle ülesandeks oli kujundada sise- ja välispoliitikat, juhtida sõjandust ja rahaasju. 5
Lisaks on roomlaste leiutis satiir. 116. Iseloomusta ladina epigrammi ja selle peamise autori Martialise loomingut. Epigramm on kõige vanem kreeka luulest üle võetud luulevorm, värsimõõt on eleegiline distihhon. Sisu: hauaepigramm, poliitiline, seltskondlik, kirjanduslik, sõprus, armastus, inimsuhted. Mahult on minimaalselt 2 värsirida, pikemad kui 10 värssi. Stiilivõteteks sõnamängud ja puänt, sageli ebakindel autorsus. Martialis: teemadeks keisriülistused, lipitsus; sõprade/patroonide kiitus; filosoofilised mõtisklused elu üle; seksuaalsed teemad jt. Teosed: ,,Vaatemängude raamat", ,,Võõruskingid", ,,Kaasaantavad kingid", kokku 15 raamatus üle 1500 epigrammi. 117. Kes on neoteerikud, mis olid nende kirjanduslikud põhimõtted ja tähtsus Roomas? Olid esimene luuletajate rühmitus Roomas 1. saj eKr alguspoolel; liikmeteks nt Catullus, Rhianus, Valerius Cato, Gallus. Nad olid revolutsioonilised: Aleksandria koolkonna
arhailine lüürika ja laulud) Eleegia Kreekas kaebe- ja leinalaulud, Roomas ka armueleegia. Satiir täiesti Rooma zanr. 116. Iseloomusta ladina epigrammi ja selle peamise autori Martialise loomingut. Epigrammid: eleegilises distihhonis, nn Phalaikose 11-silbikutes või kolijambides. Hellenistliku epigrammi eeskujul. Tavaliselt 210 värsirida. Lühikesed, (ootamatu) puändiga. Martialise loomingust: keisri, sõprade, patroonide kiitmine. Silmapaistvad juhtumid, kunstiteosed, ühiskonna pahed. Ka filosoofilised mõtisklused. 117. Kes on neoteerikud, mis olid nende kirjanduslikud põhimõtted ja tähtsus Roomas? Uuendusmeelsed luuletajad, eeskujuks Aleksandria hellenistlikud poeedid. Nt Catullus Põhimõtted/eelistused: lihvitud ja poleeritud lühiluule, haruldased süzeed ja motiivid, linnalikkus, peenus. Teemad: armastus, armukadedus ja vihkamine; pilge
sõprust, armastust, inimsuhteid käsitlevaid epigramme. Epigramm on eelkõige määratletav oma lühiduse poolest, minimaalselt kaks värsirida, tavaliselt kuni kümme rida. Stiilivõtteist olid levinud sõnamängud ja puänt. Epigrammi kõrgaeg oli 1. sajandil pKr ja tuntuimaks autoriks Martialis. Kirjutas oma eluea jooksul üle 1500 epigrammi, neis domineerivad keisriülistused ja lipitsemine. Samuti sõprade ja patroonide kiitmine. Tihti kirjeldab ta silmapaistvaid juhtumeid, kunstiteoseid, sisaldab ka filosoofilisi mõtisklusi elu üle. Piitsutas ühiskonda tema pahede pärast (satiiriline ehk pilkeepigramm), esineb ka seksuaalseid teemasid koos rohkete obstsöönsustega. 117. Kes on neoteerikud, mis olid nende kirjanduslikud põhimõtted ja tähtsus Roomas? Neoteerikud ehk ,,uued luuletajad" oli esimene luuletajate rühmitus Roomas 1. saj. alguspoolel eKr
distihhon · Sisu: hauaepigramm; poliitiline, seltskondlik, kirjanduslik, sõprus, armastus, inimsuhted · Maht: minimaalselt 2 värsirida, pikemad kuni 10 värssi · Stiilivõtteist sõnamängud ja puänt · Algul sageli kreeka eeskujude otsesed mugandused · Sageli ebakindel autorsus 116. Iseloomusta ladina epigrammi ja selle peamise autori Martialise loomingut. keisriülistused, lipitsus ; sõprade/patroonide kiitus ; silmapaistvad juhtumid, kunstiteosed jm filosoofilised mõtisklused elu üle; kirjanduslik poleemika ; ühiskonna pahede piitsutamine (satiiriline e pilkeepigramm) ; seksuaalsed teemad (palju obstsöönsusi) 10.4.10: hominem pagina nostra sapit (`mu lehekülg maitseb inimese järele') Tema epigrammid pannake kooliõpikute "lisasse" või tõlgiti 19. sajandil itaalia keelde.
Neist madalamal seisid linnade käsitöölised ja maal elavad vabad talupojad ning rentnikud. Rooma linna kasvades suurenes kõige enam kindla ja püsiva elatiseta proletaarlaste hulk. Nad kõik olid rooma kodanikud. Madalamate ühiskonnakihtide esindajad olid enamasti mõne ratsaniku või senaatori kliendid, kes ootasid oma patroonilt hädakorral materiaalset ning kohtuasjades ka õiguslikku toetust. Roomas võis sageli näha rikaste patroonide majaustele kogunenud kliente, kes ootasid hetke, mil saaks talt truudusavalduse eest rahalist annetust paluda. Orjad ja vabakslastud Roomas oli orjanduslik ühiskond. Vallutussõjad tagasid orjade pideva juurdevoolu. Orjatöö osakaal oli siin arvatavasti veelgi suurem kui Kreekas ja hellenistlikes riikides. Juba vabariigi ajal toodi Rooma orjadena paljudest rahvustest ja erineva kultuuritausta ning ühiskondliku positsiooniga inimesi
Alates hilise vabariigi ajast oli tavaline et iga villa oli spetsialiseerunud ühe kindla kultuuri kasvatamisele. Jõukamatel roomlastel oli mitu villat. Nt Cicerol oli 8 erinevat villat. Sõjad suurendasid majanduslikku ebavõrdsust ja väikemajapidajad sattusid võlgadesse. Üks osa vaeseid talupoegi otsis endale rakendust päevatööde näol villade juures. Üks osa siirdus aga linnadesse. See aeg oli massilise linnastumise periood. Linnades üks osa vaesematest talupoegadest muutus patroonide klientideks teine osa muutus proletaarideks kõige vaesemad kodanikud keda peeti riigikulul üleval (olid maksudest jm'st kohustustest vabastatud). Majandus hilise vabariigi ajal Vaatamata poliitilisele võrdsustumisele säilis kihistumine mis veelgi süvenes hilise vabariigi ajal. Tekkis rahanduslik aristokraatia. Proletaarid müüsid oma hääli jõukamatele kodanikele ja said riigilt vilja igapäevaseks eluks, neil oli ka võimalus tasuta külastada vaatemänge
Plebeidel olid kahte moodi pretensioonid: jõukad plebeid tahtis poliitilisi õigusi ja riigiametitesse, ja teiseks võlavabastust, sest keskelt läbi olid plebeid hästi vaesed, nad olid võlaorjuses (nexus) ja pidi teenima võlakatteks. Võlaseadused olid karmid: kui ei suutnud võlaorjusest välja tulla, siis müüdi päriselt orjaks (servus), aga väljapoole Roomat, või hukati. Võlaorjad ei langenud kodakontsusest välja, st et Rooma kodanike hulgas olid ka poolvabad inimesed. Suhe patroonide ja klientide vahel, kus patronus võttis vaesema roomlase kui sõltlase cliens oma kaitse alla. Kaitses kohtutes, aitas majanduslikult ja vastutasuks pidid olema ustavad, toetama patrooni kui too abi vajas ja vahel hääletasid nii nagu patroon soovis. Kliendid moodustasid ka kaitsesalku, väeosi. Paljud patroonid olid patriitsid, aga kliendid ei pruukinud olla vaesed plebeid. Ka jõukatel plebeidel võisid kliendid. Siit edasi plebeid hakkasid oma õigusi nõudma
patriitsid, nende hulgas oli vaesemaid inimesi, jaoli võla sõltuvus ja võlaorjus nexum. Paljud plebeid olid orjastatud ja pidid teenima võla katteks, võlaseadused olid varases roomas olnud karmid, kui ei suutnud oma kohustusi täita , võidi orjaks müüa servus.väljaspoole mitte seespool, üldiselt müüdi etruskidele. Võidi ka neid hukata. Nexused, ei langenud samal ajal ka kodakondsusest välja, jätkuvalt olid rooma kogukonnas. Roomlaste hulgas oli suhe patroonide ja klientide vahel . Patronus- eesseisja võttis vaesema roomlase kui cliens oma kaitse alla. Ta kaitses oma kliente kohtutes , andis poliitilist tuge, aitas häda korral majanduslikult, kliendid pidid olema patroonile ustavad ja toetama teda kui too abi vajas. Sageli need kliendid hääletasid nii nagu patroon käskis koosolekutel. Moodustasid ka kaaskondlike relvasalku. Paljud patroonid olid patriitsi päritolu ja kõikidel olid oma kliendid. Ei saa
annaabi.ee 
