Land Art (0)

LAND ART
Maastikukunsti mõistest
Land art ehk maastikukunst on 1960-te lõpus ja 1970-te alguses esile kerkinud kunstivorm , mille algne tegevusala hõlmas peamiselt (loodus) keskkonda. Kunstiteoste loomiseks kasutatakse tihti kive, puitu, pinnast, taimi ja muid looduslike materjale. Loodud kunstiteosed on enamasti ajutised , sest nad rajatakse välialadele ja nad kestavad kuni loomuliku lagunemiseni.
Maastikukunst põhineb installatsioonidel ja on tihti tihedalt seotud keskkonnaga, kuhu nad rajatakse. Kuigi oluline on teose füüsiline tajumine, näeb enamus publikust (ajalikke) töid ikkagi vaid (ajatute) fotode vahendusel. Taiesed on tihtipeale olnud suuremõõtkavalised, mis on üks kunstivoolu suhteliselt suure populaarsuse põhjuseks kunstnike seas – antud kunstivorm on andnud kunstnikele võimaluse teostada suuremaid töid, kui kui üheski galeriis mugavalt eksponeerida saaks ( Wikipedia , Land art).
Kättesaadavas kirjanduses on maastikukunsti jaotatud mitmeks erinevaks kategooriaks – land art, earthworks, keskkonna- ja ökoloogilinekunst. Suuremahuliste maastikukunsti tööde kohta öeldakse inglise keeles ka earthworks või earth art. Need on reeglina mittelooduslikud vormid avaral maastikul, mis mingil määral vastanduvad või eralduvad keskkonnast, kuhu nad on rajatud. Nagu paari aasta taguses vastavasisulises uurimustöös täheldati, kipuvad taolised tööd kannatama hüljatuse ja vandalismi all, samamoodi nagu näiteks mahajäetud industriaalhoonetki. Reaalsuses on teosed jällegi saamas looduse osaks, kuigi enamus meist teab ja tunnetab neid fotode järgi, mis on iseloomult muutumatud. (Spaid, 2002).
Keskkonnakunst on iseloomult vähem monumentaalne ja skulpturaalne – ta keskendub keskkonnale eelkõige kui meediumile, kus eesmärgiks on publiku tähelepanu tõmbamine loodusjõududele endile, selle protsessidele ja iseloomule . Ökoloogilise kunsti teemad käsitlevad selliseid teemasid nagu säästev areng, taastuvenergia , looduslik mitmekesisus jne. Nii-öelda ökokunstnikud ei pruugi sugugi oma teostega muuta kohaliku ökoloogiat . (Spaid, 2002).
Mõnes käsitluses on termin land art üldnimetus, mis hõlmab kõiki teoseid, mis on kuitahes pikalt või lühidalt maastiku üles seatud ning seda mõjutavad (Spaid, 2002), kuid mõnes teises käsitluses on või on olnud inglise keelne sõna land art kitsama tähendusega. Maastikukunsti töid tegevad Christo ja Jeanne- Claude ütlevad, et nende teosed ei ole land art, kuna need ei paikne kunagi “metsikus” looduses vaid ainult inimese poolt valmistatud, kujundatud ja muudetud keskkondades (Christo). Sellist suhtumist võib aga pidada kunstnike eksiarvamuseks – Suzan Boettgeri uurimusest „Earthworks: Art and the Landscape in the Sixties ” tuleb välja, et termin earthworks kehtib rangelt võttes varase, 60-te lõpu ja 70-te alguse maastikukunsti kohta. Termin land art võeti kasutusele hiljem ning see on olemuselt laiem kategooria. Earthworks-i teosed ei tohtinud Boettgeri sõnul olla kallilt hinnatud kunstiobjektid, kuigi tegemist oli siiski esteetiliselt väärtuslike teostega, mille valmimist toetasid patroonid .
Maastikukunsti ideelised allikad
Et mõista mingi kunstivoolu olemust, on tarvis tunda tema juuri ja mõjutajaid – nii kunstivoole, kunstnikke, ühiskonnas toimuvaid protsesse jne. Suhteliselt noore maastikukunsti kohta on ilmunud vaid mõned üksikud raamatud ning kättesaamatud on põhjalikumad uurimused. Mõningase ülevaate voolust saab, kui koondada kättesaadavaid infokillukesi, mida alljärgnevalt ka teha üritan.
Maastikukunsti peetakse tihti kontseptsuaalkunsti üheks osaks, mis kujutab endast nii-öelda ideekunsti, kus erinevalt näiteks esteetilistele väärtustele rõhuvast formalismist on põhirõhk teose tähendusel ja selle reaalne teostamine on teisejärguline – suur osa töid jääbki nii-öelda vaid paberile, mis pole siiski maastikukunstile omane. Kontseptuaalkunsti “hiilgeaeg” langeb enam-vähem kokku maastikukunsti omaga . Üheks paralleeliks võib pidada seda, et mõlemad kunstivormid kasutavad tihtipeale lihtsaid, odavaid ja kättesaadavaid materjale. Kontseptuaalkunsti puhul on see mitmetele kunstnikele oluline selle pärast, et nende teosed poleks kõlblikud muuseumieksponaatidena. (Wikipedia, Land art).
Maastikukunsti teisteks lähteallikateks peatakse kunstistiilidest de stijli, kubismi ja minimalismi. (Wikipedia, Land art):

• De Stijl  on 1920-te kunstivool , millele iseloomulikud maalid püüdlevad abstraktsete lihtsate ainult horisontaalsete ja vertikaalsete kujundite (peamiselt) ja põhivärvide, musta ja valgega hingelise rahu ja tasakaalu poole.
  
• Kubism on 20. sajandi alguse avangardistlik kunstivool, mis raputas senist arusaama maalikunstist ja skulptuurist. Kubistliku kujutusviis tähendab üldjoontes seda, et kujutatavad objektid lõhutakse teosel väiksemateks tükkideks, ja seatakse abstraheeritult taas kokku, kusjuures tükikesed võivad olla kujutatud erinevatest vaatenurkadest. 
  
• Minimalism on 1960-te 2. poolel tekkinud kunstivool, mis taotleb kunstiteose (peamiselt maali ja skulptuuri) vormi taandamist miinimumi ehk algsete struktuurideni .(Võõrsõnade leksikon, 2000).
  

Maastikukunsti suhteliselt kiire ilmumine 1960-te lõpus võib olla vastukaja ühiskonna kõrgendatud poliitilisele aktiivsusele – sellal tõstis USA-s pead roheline ja naisõiguslaste ja sõjavastane liikumine, millest esimene on ilmselt mõjukam tegur, kuid nagu allpool näha, on see seos kahtluse alla seatud. Esimesed maastikukunstnikud olidki valdavalt ameeriklased ning maastikukunsti põhirõhk tema kõrgperioodil jäigi USA-sse. (Wikipedia, Land art).
Kirjutatakse , et maastikukunsti ilmet on mõjutanud kunstnikud Constantin Brâncuşi (1876-1957) ja Joseph Beuys (1921-1986). Brâncuşit peetakse kuulsaimaks Rumeenia skulptoriks, kes oli üks esimesi abstraktse skulptuuri viljelejaid, kuigi kunstnik ise kutsus neid imbetsillideks, kes tema töid abstraktseks nimetasid. Joseph Beuys on Saksa kunstnik, kes viljeles videokunsti ja skulptuuri, teostas installatsioone ja perfomance’eid. Teda peetakse 20. sajandi 2. poole üheks mõjukamaks kunstnikuks Euroopas (Wikipedia, Land art). Maastikukunstiga seob teda ilmselt see, et ta oli aktiivne keskkonnakaitsja, mis avaldus ka tema töödes. Üheks ehedamaks näiteks on sellest 1982. aastal algatatud projekt “7000 tamme” (“7000 Eichen”), mis oli võimalik tänu Saksamaal Kasselis toimuvale ülemaailmsele kunstinäitusele. Projektis oli ette nähtud, et üle kogu suure linna istutatakse 7000 puud, kus igaühe kõrval seisab umbes meetrikõrgune basaldist sammas. Beuys lootis, et projektist saab esimene etapp tervet maailma haaravast puudeistutuslainest, mille eesmärk oli positiivses suunas mõjutada elukeskkonna kvalitatiivset ja sotsiaalset muutust. (Dia Art Foundation, Joseph Beuys – 7000 Oaks).
Alternatiivsed seisukohad
Levinud on eelarvamus , et maastikukunsti teosed loodi suures osas selleks, et lõhkuda sidemed kunstimaailma mõningase kommertslusega. Tööde iseloom vihjab küll, et neid polnud praktiliselt võimalik müüa, aga seda enam tähendab see seda, et nende rajamine oli võimalik ainult tänu patroonide suurtele erainvesteeringutele. Suzan Botteger kirjutab oma raamatus „Earthworks: Art and the Landscape of the Sixties”, et maastikukunsti viljelejate sidemed oma rahastajatega olid hoopis tugevamad ja isiklikumad, kui paljude teiste, näiteks traditsiooniliste kunstiliikide puhul. Bottegar seab kahtluse alla senise arusaama, et maastikukunst oli loogiline väljund ühiskonna „tagasi loodusesse ” liikumise peale – see olevat liiga lihtsustatud seletus. Kuigi kunstivoolu teke ja roheline liikumine langevad samasse dekaadi, on nende omavaheline seos keeruline ja mitmepalgeline. Paljud maastikukunsti teosed tunnevad küll looduse ees aukartust, kuid võib ka avalduda soov seda hävitada või seda valitseda. Ehedaks näiteks on sellest allpool kirjeldatud Michael Heizeri „Double Negative ”. Kriitikud on tihtipeale teinud selle vea, et nad peavad land art-i looduse austamist ja keskkonnasõbralikkust iseenesest mõistetavaks, kuid ajastu trendi laiendamine kõikidele kunstiteostele ei pruugigi üldse tõele lähemale viiv samm olla