Alustaimestus kasvavad sellised liigid, nagu pohl, mustikas, kanarbik. Palju seeni. Palumetsad on levinud peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Põhja- ja Lääne-Eesti. *Loometsad Kasvavad paepealsetel muldadel (suvel kuivavad tugevasti läbi) Puurinne, milles domineerib mänd, on hõre ning varjutab alustaimestikku vähe. Alustaimestikus kohtab selliseid liike nagu leesikas, lubikas, nõmm-liivatee. Eestis esineb loometsi Saaremaal ning Põhja-Eesti paealadel. *Laanemetsad Gleistunud või näivleetunud mullad (keskmine) Üldiselt on domineerivaks puuliigiks kuusk, kuid see võib asenduda männi, arukase ja haavaga. Mustikas, jänesekapsas, laanelill. Levinud enamasti Lõuna-Eestis *Salumetsad Salumetsad kasvavad Eesti kõige viljakamatel ning kogu aasta jooksul veega hästi varustatud muldadel. Puurindes leidub kuuske, arukaske, mändi, haaba. Salulehtmetsades domineerivad laialehised puuliigid: saar, pärn, vaher, jalakas.
Paepealsed mullad (rendsiinad) on väga õhukesed, kõrge huumuse- ja toitainetesisaldusega, kuid väga kivised ja põuatundlikud. Levivad Põhja- ja Lääne-Eestis, kus lubljakividest aluspõhi on maapinna lähedal. Rähkmullad on kõrge huumuse-, toitaine- ja teravaservalise paemurendi (räha) sisaldusega keskmise tootlikkusega mullad, mis suures osas on üles haritud. Neil levivad liigirikkad puisniidud ja salumetsad. Levivad Põhja- ja Lääne-Eesti paealadel, mida katab paksem moreenihorisont. Leostunud pruunmullad on nii koostiselt kui ehituselt Eesti kõige viljakamad põllumullad. Seal, kus on säilinud looduslik taimkate, levivad liigirikkad puisniidud või salumetsad. Levivad enamasti Kesk-Eesti ja Pandivere kõrgustiku moreentasandikel. Leetunud mullad on iseloomulikud keemiliselt koostiselt vaestele liivadele. Leetunud mullad tekivad enamasti ilma rohttaimedate männimetsade alla ning neil puudub huumushorisont.
Mulla profiil e. läbilõige koosned erineva värvuse, tiheduse, paksusega mullakihtidest.(Eestis eristatakse kümmekond mulla tüüpi) Paepealsed mullad (rendsiinad): Põhja ja Lääne Eestis, kus lubjakividest aluspõhi on maapinna lähedal. Need on väga õhukesed, kõrge huumuse- ja toitainesisaldusega, kuid väga kivised ja põuatundlikud. Tänapäeval püütakse neid säilitada loodusliku taimkatte all, ning mitte põldudeks harida. Rähkmullad: Põhja ja Lääne-Eesti paealadel, mida katab paksem moreenihorisont. Kõrge huumuse-, toitaine- ja teravaservalise paemurendi (räha) sisaldus. Keskmise tootlikkusega mullad ja suures osas üles haritud. Kohtades, kus on säilinud looduslik taimkate, levivad neil liigirikkad puisniidud ja salumetsad. Leostunud pruunmullad(põllumuld): Kesk-Eesti ja Pandivere kõrgustiku moreentasandikel. Koostiselt ja ehituselt eesti kõige paremad põllumullad. Seal kus
rohttaimede all mõnele rikkamale lähtekivimile > leetunud mullad ) Soomuld. ( Eestis laialdase levikuga, 30cm + turbahorisont, mille all on gleihorisont ) Gleimuld. ( Suurima levikuga Eestis, rohkem LääneEestis, gleihorisondist koosnev ) Tehismullad. ( Esineb rohkem IdaVirumaal, põlevkivi ja fosforiidikarjäärides, suuremates kruusakarjäärides, muld tekib ning areneb ise ) Rähkmullad. ( Põhja ja LääneEesti paealadel, paksema moreenihorisondi peal, kõrge toitainega muld ) · Milliseid niite nimetatakse primaarseteks / sekundaarseteks niitudeks ? Primaarsed niidud on olnud tekkest peale niidud. Sekundaarsed niidud on tekkinud inimtegevuse tulemusena kunagiste metsade asemele. · Niidutüübid. Nõmmerohumaa e. nõmm. Puisniit. Looniit. Rannaniit. · Metsatüübid. Palumets ( mänd, pohl, mustikas, kanarbik ).
jälle vähem. Meie kliimas tekib erinevus eri piirkondade veebilansis eeskätt pinnase läbilaskvusest ja mulla veemahutavusest , sest nendest oleneb suurel määral sademetevoo äravoolu kiirus ning jaotus aasta kõikes. Auramist limiteerib meil eeskätt päikeselt tulev soojushulk, vähemalt määrab ka veekogus pinnases. Sademete hulka suurendavad kõrgustikud: nende kohal õhumassid tõusevad ning jahtuvad, mistõttu seal algab sageli sadu. Võib öelda, et lõhederohketel paealadel ning karstialaladel on pinnavee aastase äravoolu kadu põhjavette 20-30 mm. Lõuna-Eesti kõrgustike alal valguvad veed aluspõhja lõhedesse ega satu üldse enam jõgedesse (veekadu on kohati 40-50 mm). Ka soodest väheneb pinnavete äravool kuni 20 (40) mm, seda keskmisest suurema auramise tõttu. Siingi limiteerib auramist päikesesoojus, kuid auramine intensiivistub ümbrusest saadava soojuse arvel ( ümbrus soojeneb tugevamini kui veega rohkem küllastatud soo).
Sookask 5. Mille järgi otsustame, et seen on söödav? Välimuse peame tundma seeni! 6. Miks on oluline tunda, arvestades teie personaalset õpitavat eriala, mürgiseid taimi Eestis? Kuna minust võib saada bioloogiaõpetaja, siis on eluliselt oluline, et õpetaksin enda õpilasi õigesti mürgiseid taimi tundma. 7. Millised tingimused valitsevad loometsas (muld, niiskus)? Nimeta 4 tüüpilist taimeliiki. * Loometsad kasvavad paealadel, õhukestel (vähem kui 30cm) huumusrikastel muldadel, mis põua ajal kergesti läbikuivavad. * Põhjavesi on neil aladel sügaval ning seetõttu paljudele väikestele taimedele kättesaadaval. Seetõttu kasvavad seal lubja- ja kuivalembesed taimed. 1. Harilik mänd 3. Arukask 2. Harilik kuusk 4. Metsakäharik 8
· Tihti paiknes rehielamu küljes sealaut EHITUS Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (niinimetatud paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli kapaeplaatidest. Lagi tehti ümarpalkidest. Rehetoa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige
Veekogudesse sattunud happesademed muudavad vee happelisemaks, mõnede liikide( loomade,taimede ) eluks sobimatuks. Selletõttu võib elustik veekogus muutuda või isegi kaduda. Mitmetes Euroopa maades on tekkinud surnud järved selletõttu, seal on vesi nii happeline, et ei sobi elupaigaks ühelegi organismile. Happevihmade mõju keskkonnale Eestis ei ole igal pool ühesugune. Kesk-ja Lõunda- Eestis võib happesademete mõju olla suurem kui Põhja-ja Lääne-Eesti paealadel, sest seal muudab lubjakivi happed kahjututeks ühenditeks. Liigne süsihappegaas atmosfääris soodustab Maa kliima soojenemist Inimene põhjustab oma tegevusega Maa kliima soojenemist. Hoonete kütmiseks, tööstuses, autodes ja teistes kohtades kasutatakse peamiselt fossiilseid kütuseid, mis sisaldavad palju süsinikku. Nende põlemisel eraldub keskkonda palju süsihappegaasi. Lisaks sellele satub atmosfääri veel loomakasvatuses ja prügimägedel tekkivat metaani,
Korstnaid hakati ehitama alles 19.sajandi keskel. Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (nn. paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli ka paeplaatidest. Taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. 19. sajandi hakati tähelepanu pöörama ruumide esinduslikkusele. Rehetuba jäi kasutusse peamiselt köögina, vilja kuivatamiseks ja ka panipaigaks. Taluelu siirdus kambritesse, millede rohkus sõltus talu jõukusest
vallakogukond. Kogukond pidi hoolitsema vaeste eest, koguma viljavaru ikalduse puhuks, asutama koole, ehitama ja parandama teid. 19. sajandi algul oli eesti talupoja eluhooneks palkidest ehitatud rehielamu. Selle katuse all oli rehealune ja rehetuba. Eluruumi ülesandeid täitis rehetuba, mille suurus sõltus pere jõukusest. Seal kuivatati ka vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Rehetoas olid savi-või muldpõrandad. Põhja- Eesti paealadel tehti rehetoa põrand sageli ka paeplaatidest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Veel 19. sajandi algul ehitati rehetoad ilma akendeta. Valgust saadi avatud ukse või lauaga suletava ava kaudu. Küttekoldeks oli korstnata ahi. Ahjus küpsetati leiba ja ahju ees oleval leeasemel valmistati perele ja loomadele toitu. Suits lasti välja ukse või suitsuaugu kaudu. Rehetuba jagunes kindla korra kohaselt. Nii asusid rehealuse poolses seinas magamisasemed
Soostunud muld: Eestis laialdase levikuga; Jagunevad madalsoo-, siirdesoo- ja rabamuldadeks; Neid iseloomustab 30 cm paksune turbahorisont mille all on gleihorisont. Paepealne muld: Levivad Põhja- ja Lääne-Eestis kus lubjakividest aluspõhi on maapinna lähedal; Väga õhukesed, kuid samas kõrge huumuse- ja toitainesisaldusega; Väga kivised ja põuatundlikud; (Neid püütakse tänapäeval säilitada loodusli u taimkatte all) Rähkmuld: Levivad peamiselt Põhja- ja Lääne-Eesti paealadel, mida katab paksem moreenihorisont;Iseloomulik on kõrge huumuse-, toitaine- ja paemurendi sisaldus;Keskmise tootlikusega muld; Kohtades kus on säilinud looduslik taimkatte, levivad neil puisniidud ja salumetsad. Millest koosneb muld? Muld koosneb liivast, veest, savist, õhust, bakteritest ja huumusest. Mulla organismid moodustavad 5%, Õhk 20%, Vesi 20%, Orgaaniline aine 10% ja Mineraalne aine 45% Mis on mullaprofiil? Mullaprofiil on mullahorisontide läbilõige. Taimeliikide arv Eestis
omavahelisi konflikte,jälgisid koormiste täitmist ning määrasid väikseimaid karistusi. 3.Taluhooned,ruumid ja nende kasutamine. Üldiselt elati kõrge roo- või õlgkatusega suitsutares. Taluhoonete hulka kuulusid ka vilja- ja rõivaait, laut, suveköök, saun. Eluruumi ülesandeid täitis rehetuba, mille suurus sõltus pere jõukusest. Seal kuivatati ka vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Rehetoas olid savi-või muldpõrandad. Põhja- Eesti paealadel tehti rehetoa põrand sageli ka paeplaatidest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Veel 19. sajandi algul ehitati rehetoad ilma akendeta. Valgust saadi avatud ukse või lauaga suletava ava kaudu. Küttekoldeks oli korstnata ahi. Ahjus küpsetati leiba ja ahju ees oleval leeasemel valmistati perele ja loomadele toitu. Suits lasti välja ukse või suitsuaugu kaudu. Rehetuba jagunes kindla korra kohaselt. Nii asusid rehealuse poolses seinas magamisasemed
3) lubjarikaste muldade rohkus 4) muldade kivisus Mullalõimis-ehk mulla mehaaniline koostis Mullaprofiil- mullakihtide läbilõige Millised mullad on Eestis iseloomulikud? *Paepealsed mullad- levivad Põhja- ja Lääne-Eestis, kus lubjakividest aluspõhi on maapinna lähedal.Õhukesed, kõrge huumuse- ja toitainetesisaldusega, samas väga kivised ja põuatundlikud. Põldudeks neid ei harita. *Rähkmullad- levivad Põhja- ja Lääne-Eesti paealadel, mida katab paksem moreenihorisont. Kõrge huumuse- ja toitainte sisaldus. Neil levivad liigirikkad puisniidud ja salumetsad. Neid haritakse. *Leostunud pruunmullad- Kesk-Eestis ja Pandivere kõrgustiku moreentasandikel. Eesti parimad põllumullad. *Leetunud mullad- Mineraalosa huumusainete mõjul lagundatud ja toitained välja kantud. Tekivad männimetsade alla, neil puudub huumushorisont. Nende tunnuseks on valjkashall
mardikad sisse kukuvad. Ka püüniskoori (värskeid männikoore tükke), mis asetatakse mähapoolega allapoole ja vajutatakse mätta või kiviga vastu maad, võib edukalt männikärsakate püüdmiseks kasutada. Püüniskoorte alla kogunenud kärsakad tuleb iga paari-kolme päeva järel ära korjata ning kuivanud kooretüki alla asetada uus värske püüniskoor. Männi-koorelutikas esineb 5-20-aastastes hõredates männi noorendikes kehvadel kasvukohtadel, eelkõige liiva- ja paealadel, kuid neid võib leida ka rabamändidel. Kahjustust aitab vältida tihedamate segakultuuride kasvatamine. 10) Metsakultuuri ümberarvestamine noorendikuks Noorendikuks võib ümberarvestada sellise ala, mis vastab metsamajanduslikele nõutele. Noorendikuks loetakse ala, kus hektaril on vähemalt 1500 taime, 1,3 meetri kõrgust peapuuliiki ja keskmine rinnasdiameeter on 6 cm. Ümberarvastamisel tuleb proovitükki lugeda iga puuliigi
· Lisaks looduslikele järvedele on u 200 tehisjärve. Tehisjärvede arv muutub. Kuidas järved on tekkinud?: · Enamik järvi on mandijäätekkelised- Pühajärv, Pangodi, Saadjärv, Kuremaa, Neeruti, Aegviidu ja Jussi järved. · Rohkesti on ka soolaka veega rannajärvi- tekkinud neotektooniliselt kerkival mererannal ja kannavad lahe, lalsi või mere nime. Mullutu Suurlaht, Linnulaht, Sutlepa meri · Rabades laukad ja laugasjärved · Paealadel on karstiveest toituvaid ajutisi järvi- Võhmetu, Lemküla · Ainulaadne Euroopas on Saaremaal asuv meteoriiditekkeline Kaali järv · Inimese poolt rajatud tehisjärved- Narva, Paunküla ja Soodla veehoidla, Karksi ja Saessaare paisjärved. Eesti järvede suurus, sügavus ja veereziim: · 50% Eesti väikejärvedest on kuni 3ha suurused · 75% Eesti uuritud väikejärvedest on madalamad kui 10m · 63% järvedest vahetub vesi 4 kord aaastas
3) lubjarikaste muldade rohkus 4) muldade kivisus Mullalõimis-ehk mulla mehaaniline koostis Mullaprofiil- mullakihtide läbilõige Millised mullad on Eestis iseloomulikud? *Paepealsed mullad- levivad Põhja- ja Lääne-Eestis, kus lubjakividest aluspõhi on maapinna lähedal.Õhukesed, kõrge huumuse- ja toitainetesisaldusega, samas väga kivised ja põuatundlikud. Põldudeks neid ei harita. *Rähkmullad- levivad Põhja- ja Lääne-Eesti paealadel, mida katab paksem moreenihorisont. Kõrge huumuse- ja toitainte sisaldus. Neil levivad liigirikkad puisniidud ja salumetsad. Neid haritakse. *Leostunud pruunmullad- Kesk-Eestis ja Pandivere kõrgustiku moreentasandikel. Eesti parimad põllumullad. *Leetunud mullad- Mineraalosa huumusainete mõjul lagundatud ja toitained välja kantud. Tekivad männimetsade alla, neil puudub huumushorisont. Nende tunnuseks on valjkashall
Vanasti valmistati stikest puidust pisiesemeid, hobuselooki, korvide ja punutiste tegemisel, kuivatatud koore leotis oli tunnustatud ravim kõhulahtisuse vastu. Kuivatud lehtedest tee aitas alandada palavikku. Toominga vili sisaldab parkaineid, sukhruid, C-vitamiini. Vanasti tõrjuti putukaid toast õites toomingaokste suitsuga või pandi tassiga lauale toomingakoore leotis. 26) Tuhkpuud (Cotoneaster) Eestis kasvab 3 liiki tuhkpuud. Harilik tuhkpuu (Põhja- ja Loode-Eesti paealadel). Lehed on sirgservalised, tömbivõitu tipuga, 1-4cm pikad. Õied avanevad juunis, viljad on punast värvi. Must tuhkpuu(kasvab samades piirkondades, ent on haruldasem) õied asuvad kuni 12-kaupa kobaras, viljad on musta tooni. Lood-tuhkpuu- viljad valminult on tume- lillakaspunased. Kõige suurem kasutus ilupõõsana.(eelistatuim on Läikiv tuhkpuu). 27) Türnpuu (Rhamnus cathartica) Kasvab paarimeetrise haralise põõsana(kohata võib kõikjal). Sarnane Paakspuuga, ent
1. Nad võivad ise pakkuda elu- kasvukohta liikidele omades ressursse Keskkonna happestumine. Jääaja alguses jääkiht õhuke ja kohandus reljeefiga liigi eluks, paljunemiseks ja liikumiseks. Reoveepuhastus: Kogu ala madaldus kuni 50-60 m paealadel ning 100 m 2. Nad võivad täita ökoloogilise koridori funktsiooni, aidates liikidel Ammooniumlämmastik, nitraadid liivakivialadel liikuda aga ei oma tähtsust liigi paljunemises. (jääaja järgne elustik Pinnasesse või veekogudesse Ürgorud (sageli tektoonilistes lõhedes) laiemad (kuni 5 km) ja
paksus ei ületa looduslikus olekus 30 cm ning kuivendatult 25 cm) ning soometsad (turbakihi paksus üle 30 cm, kuivendatult üle 25 cm). 5 Arumetsade hulgas eristatakse soostunud metsi, kus turvast leidub laiguti või kuni 30 cm paksuse kihina. Loometsad kasvavad õhukesel huumusrikkal karbonaatsel mullal, mis on kujunenud paealadel või pae murenemisel tekkinud rähal. Põua ajal kuivab selline muld kergesti läbi, kuid kevadel võivad mullad olla liigniisked. Puurinne on hõre, koosneb peamiselt männist, harvem kuuskedest ja kaskedest, põõsarindes enamasti tihedalt kadakat, vähem pihlakat jt. Rohustus kserofüütsed (kuivustaimed) ja kaltsifiilsed (lubjalembesed) liigid: leesikas, kassikäpp, hobumadar, longus helmikas, verev kurereha, varretu ohakas, metskastik, mägitarn, sulg-aruluste jt.
ning Ida-Euroopa lauskmaa põhjaosas. Tumetaiga moodustavad tumedaokkalised ning varjurikkad kuusikud, nulu- ja seedermännimetsad suure toitainete ja veevaruga näivleetunud ja gleistunud muldadel. Heletaigas kasvavad hõredad ja valgusküllased männikud leetunud- ja leede-liivmuldadel ning rabades. Lõuna pool (Skandinaavia poolsaare lõunaosas ning Ida-Euroopa lauskmaa kuni Volga jõeni) kasvavad ka segametsad. Sealsed metsad kasvavad liivastel leede- ja leetunud muldadel. Paealadel Rootsi saartel ning Põhja- ja Lääne-Eestis leidub alvareid ehk loopealseid. Äärmises põhjaosas ja kõrgete massiivide lagedel on levinud tundra, kus esineb veel igikelts ning on kujunenud õhukesed glei- ja turvastunud gleimullad. Orgudes, nõgudes ja teistes tuule poolt varjatud kohtades kasvab üksikuid pajupõõsaid, ülejäänud taimestik on madal. (2; 7 lk 137, 138) Loomastiku elupaikade vööndilisus ei ilmne selgekujuliste kooslustena kui taimkattes
Samasse aega jääb Litoriinamere kujunemine, mil soolase merevee sissetungiga suurenes mereelustiku liigirikkus, c) Subboreaali keskosas (ca 4000 BP) seoses ulatuslikuma karjakasvatuse ja põllunduse algusega, mil suurenes inimkaaslejate liikide osatähtsus. Viimase liigirikkuse tõusuga käib kaasas mõningate inimpelglike pärismaiste liikide kadumine. Metsatüübid Loometsad kasvavad õhukesel huumusrikkal karbonaatsel mullal, mis on kujunenud paealadel või pae murenemisel tekkinud rähal. Põua ajal kuivab selline muld kergesti läbi, kuid kevadel võivad mullad olla liigniisked. Puurinne on hõre, koosneb peamiselt männist, harvem kuuskedest ja kaskedest, põõsarindes enamasti tihedalt kadakat, vähem pihlakat jt. Rohustus kserofüütsed (kuivustaimed) ja kaltsifiilsed (lubjalembesed) liigid: leesikas, kassikäpp, hobumadar, longus helmikas, verev kurereha, varretu ohakas, metskastik, mägitarn, sulg-aruluste jt. Jaotatakse
põhinebõietolmuanalüüsil, kasutabmuidtaimseid mikrojäänuseid(õhulõhesid, karvu) või setetessäilinud organismirühmi (rohe-jaränivetikaid, juurjalgseid, vesikirpe, dinoflagellaate). Palünoloogilisemeetodigaon saadud suurem osa teabest taimestiku ja taimkatte arengust Eestis ning neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustus euurijad. Metsatüüpide iseloomustus Loometsad kasvavad õhukesel huumusrikkal karbonaatsel mullal, mis on kujunenud paealadel või paemurenemisel tekkinud rähal. Põuaajal kuivab selline muld kergesti läbi, kuid kevadel võivad mullad olla liigniisked. Puurinneon hõre, koosneb peamiselt männist, harvem kuuskedest jakaskedest, põõsarindes enamasti tihedalt kadakat, vähem pihlakat jt. Rohustus kserofüütsed(kuivustaimed) ja kaltsifiilsed (lubjalembesed) liigid: leesikas, kassikäpp, hobumadar, longushelmikas, verevkurereha, varretuohakas, metskastik, mägitarn, sulg-arulustejt. Jaotatakse
ja õrna lehestikuga naistesõnajalg. Suurte kogumikena varjukates leht-ja segametsades esineb ohtene sõnajalg. Väga sage on ka kilpjalg, mis kasvab suurte kogumikena kuivades valgusküllastes metsades, raiesmikel ja teeservadel. Laialt levinud ja rahva hulgas hästi tuntud on maarjasõnajalg. Olles kohastunud erinevatele asukohatingimustele, on mitmed sõnajalgtaimed headeks indikaatoriteks, mis võivad hästi iseloomustada vastavaid asukohti. Paealadel ja lupjasisaldavatel muldadel kasvavad lubjalembesed liigid - müür-raunjalg, pruun raunjalg ja pae-kolmissõnajalg. Sootaimed on soosõnajalg, sooosi, konnaosi. Soodel ja rabaservadel kasvavad sugasõnajalg ja sookold, nende leidmine metsas näitab sageli rabastumise algust. Liivaaladele on iseloomulikud vareskold ja raudosi. Kõige rikkamad erinevate sõnajalgtaimede poolest on troopilised metsad: a) maapinnal kasvavad sõnajalad k.a. puukujulised sõnajalad;
Seetõttu saavad siin kasvada taimed, mis taluvad suvist kuivaperioodi kahjustusteta. Hõre puurinne varjutab alustaimestikku vähe ning seetõttu leiame loometsades kõrvuti kasvamas kuivalembeseid taimi - leesikas, kassikäpp, nõmm-liivatee ja lubjalembeseid niidutaimi - lubikas, angerpist, hobumadar, nurmenukk, aga ka laialehiste viljakate muldadega metsade taimi - sinilill, ussilakk, longus helmikas, sulg-aruluste. Loometsad on Eestis levinud saartel, Loode- ja Põhja-Eesti paealadel. Eesti metsadest moodustavad loometsad 3%. Puistute tootlikkus on madal, III IV boniteet. Looduslikult kasvavad siin peamiselt männikud. Loometsades eristatakse kolm kasvukohatüüpi. 1.1. LEESIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Ll) Reljeef: veidi lainjad paetasandikud Muld: väga õhukesed paepealsed mullad (paas tuleb kõrgemale kui 10 cm), tähis Kh´; väga õhuke rähkmuld K´ või klibumuld Kk. Kõduhorisont kas puudub või on kuni 3 cm,
umbrohtusid. Niidutaimkonda kuuluvad aruniitude, lamminiitude, soostuvate niitude ja rannaniitude kasvukohatüübiklass. Aruniitude klass Aruniitude klassi kuuluvad niidud (loo-, nõmme-, palu-, sürja- ja pärisaruniidud) on levinud kuivadel või niisketel mineraalmuldadel. Looniidud (alvarid) on väga õhukese (mõnest sentimeetrist paarikümne sentimeetrini) muldkattega ja suhteliselt tasase pinnamoega paealadel. Kohati on karstumist. Valdavalt on sealsed kasvukohad kuivad või väga kuivad, ajuti, eelkõige kevaditi võivad sulglohud ja karstialad olla veega täitunud. Muldadest on iseloomulikud kuivad või gleistunud paepealsed ja rähksed rendsiinad. Enamasti on looniidud tekkinud sekundaarselt inimtegevuse (raiete, karjatamise) mõjul varasemate loometsade asemele, esmatekkelisi (primaarseid) looniite leidub kõige õhema
annaabi.ee 
