Oscar Wilde'i elu ja looming (1)

OSCAR WILDE (1854-1900)

Sündis Dublinis. Isa oli maa- aadlik . Erialalt aga arst, silma- ja kõrvahaiguste arst. Isa asutas ka kliiniku vaeste tarvis, keda seal tasuta raviti. Lisaks arstiametile huvitus antiigist , ajaloost, poliitikast, arheoloogiast. Samal ajal oli inimesena kõige räpasem kogu Iirimaal . Isa oli kuulus naistekütt, oli prassija, pidutseja, joodik , jõhkard, hoolimatu , aga ikka leidis naisi.
Ema oli pastori tütar. Vagast perest seega, kus jumalasõna oli olulisel kohal. Lisaks perenaiseks oölemisele armastas luuletada, kirjutada ajaviiteromaane, poliitilistel teemadel ajalehtedesse artikleid. Kogus iiri folkloori. Oli iirlaste eest seisja. Tal olid laialdased teadmised krijandusest, keeltest, oskas ka kreeka keelt hästi. Samas oli ka tal teine pool, oli edev, auahne, kiitleja, ekstsentriline. Riietus väljakutsuvalt, seltskonnas tahtis tähelepanu keskpunktis olla. Pidi kodus salongi, tahtis ise esiemst viiulit mängida.
Wilde on tagantjärele arvanud, et päris midagi isalt (põhjalikud teadmised antiigist ja rensessansist) ja midagi ka emalt ( kirjandusliku ande ja seltskondliku säravuse, uhkuse ja kõrkuse ja hiilgusearmastuse). Oscar kasvas koos venna ja õega, neid oli hellitatud ja hoitud ja juba varakult salongis ringi liikuda lastud. Väike Oscar käis juba tillukesena ringi ja kuulas suurte inimeste juttu . Kui koolis hakkas käima, siis pidas end juba teistest küpsemaks ja paremaks, see oli ka põhjus, miks ta oli üleolev ja ei leidnud väga sõpru. Kord anti talle ka peksa jne. Tal oli teiste üle valitsemise soov, silma paistmise soov. Koolis see teatud ainetes ka õnnestus, eriti just humanitaarsetes ainetes. Oskas kreeka keelt silmapaistvalt, inglise, prantsuse ja saksa kirjanduses polnud võistlejat. Loodusteadused aga ei edenenud. Muusikas oli ka karu kõrvale astunud . Sporti suhtus halvasti, sest tema oli esteet . Ülikoolipõlves õppis Oxfordis, teda huvitasid eriti esteetika ja eetika küsimused, samuti ka ajalugu ja kirjandus. Tegeles juba ülikooliajal luuletamisega. Inspireerisid paar käiku Kreekasse ja Itaaliasse, antiiksed kunstiväärtused.
Võitis ühe oma luuletusega Oxfordis suure esinemismeisterlikkusega publiku hulgas suure menu. Meisterlik ja osav sõnakasutus jäi talle iseloomulikuks. Tal oli hea jutuvestmisoskus. Lõpetas Oxfordi summa cum laude .
Asub Londonisse elama. Avaldab luuletusi ning soovib esiemst luulekogu trükki anda. Esialgu pole kirjastajat. Soovib enda nime kuulsaks teha. Hakkab väljakutsuvalt riietuma ja käituma, et tähelepanu võita. Pälvib sellega palju kriitikat ja vaenlasi , päädivad ta pingutused sellega, et luulekogu antakse välja ja müüakse kiirelt kõik läbi.
Rõhutab erilisust, üleolekut, käitub pealetükkivalt, on n-ö paha poiss. Otsustab minna Ameerikasse, et seal loenguid pidade skapitali teenida. Samuti soovis enda esimest näidendit lavastada, millest kohalikud teatrid ära ütlesid. NY-s see ka lavastati, kuid suurema eduta. Pälvis ka USAs tähelepanu. Esines loengutega inglise rensessansist, aga rääkis selle kõrval kunstist ja käsitöölisest ning maja sisseseadest. Tegi ameeriklaste aadressil teravaid märkusi.
1883ndal aastal on juba mõnevõrra taltunud ja võtab osa teatrist , liigub boheemlaste seltskonnas. Avalikkuse ette jõuab ka tema suunas süüdistus Whistleri plagieerimises.
Wilde’il olid ka oma eeskujud , keda ta hindas ja jäljendas, nt Balzac . Selle märgiks tellis samasuguse öökuue. Hugod hindas ka, kasutas sama paberit, millele Hugo kirjutas. Carslile’i kirjutuslaua hankis ka.
1883ndal aastal jõuab ta ka Pariisi minna, soovib ka seal silma paista. Lävib tolleaegsete tuntud kirjanike ja kunstiinimestega, nt Hugo, Concour, Picasso . Siiski ei õnnestunud tal Priisis tähelepanu keskpuntki jõuda isegi siis, kui käsi linnas ringi, päevalill vart pidi pihus. Lasi ka hotelli akna all seisvale kerjusele uued riided osta, sest vanad riided ei olnud esteetilised. Avalikud loengud, elab jõuka mehe elu.
Pöördub Inglismaale tagasi ja abiellub 30ndal eluaastal Constance Lloydiga. Tema luksuslik eluviis nõuab suuri väljaminekuid ning mõne aasta pärast hakkab välja andma naistelehte The Women ’s World. Kirjutab kõigest. Tal oli küll hea sulg , kuid lööb laiskuse tõttu käega ja pühendub kirjandusele. Tol ajal hinnatakse teda kui head jutuvestjat ja hakkab muinasjutte avaldama, nt muinasjutud „Õnnelik prints “ ja „Granaatõuntest maja“.
1890ndal kirjutab „ Dorian Gray portree“. Proosaga on rohkem jama , seega kirjutab pigem näidendeid, nt „Leedi Wintermere’i lehvik“, „Ideaalne abikaasa“, „Tähtis on olla tõsine“.
90ndate alguses on tema hiilgeaeg , on hinnatud kirjanikuna, seltskonnainimesena. Teist pidi oli tal ka vaenlasi, sest ta ei väsinud satiiritsemisest ja erilisuse rõhutamisest. Tähelepanu ja materiaalsete asjade rikkus viib inimese lodevuse ning elutüdimuseni. Wilde hakkab tasapisi alla käima, sest ta tunneb, et pole vaja pingutada. Loomingus hakkavad mõtted korduma, vestluses pole enam sära, füüsis muutub lodevaks.
90ndate keskpaigaks on tema suhted lord Alfred Douglasega arenenud nii kaugele, et Alfredi isa on väga pahane ja häiritud ning nõuab suhte katkestamist. Ta arvas , et Wilde rikub tema poega kõlbeliselt. Seda noormeest on Wilde’i sõbrad iseloomustanud kui tujukat ja tühist, on tal Oscari üle suur mõju ja Wilde ei loobu sellest suhtest.
95. aasta veebruaris püüdis Douglase isa teda peatada ning saadab Wilde’ile klubis avatud kirja, milles süüdistab teda ning see oli hrrasmehele solvav. Nüüd oli kaks varianti : kas eitada kõike või lahkuda Londonist (võtta omaks). Wilde annab asja kohtusse, kuid paaripäevase kohtuistungi järel saab temast kui hagejast hagetav. Ta arreteeritakse ja maine hakkab koost lagunema , vaenlased muutuvad üha julgemaks. Kui ta vanglast välja saab, pole tal enam kuhugi minna. Igal pool on tülinorijate kamp . Lõpuks leiab ema juures peavarju. Tal soovitatakse Inglismaalt põgeneda, et vältida vangistust, kuid ta jääb endale kindlaks. 25ndal mail mõistetakse süüdi noore inimese kõlbelises rikkumises, karistuseks 2 aastat vangistust koos paranduslikel töödel. Süüdistuse aluseks on suuresti „Dorian Gray portree“, sealsed pahateod kantakse üle. See on talle alguses ränk muudatus . Tema, kes oli end pidanud esteediks ja elunautlejaks, oli nüüd vangis , kus pea aeti paljaks ja pidi kümne mehega koos pesema .
Rongisõit Readingu vanglasse oli ka jube, alandati jne. Esimene aasta pidi rasket füüsilist tööd tegema, koheldi teistega võrdselt. Samas oli ka häid külgi, füüsis paranes . Emotsionaalsed üleelamised oli jubedad, ei pääsenud ema matustele. Samas õnnestus tal vangide hulgas teatud positsioon võita oma jutustamisoskusega. Teisel aastal sai pisut parema elu peale, sest vahetus vangimaja ülemus, kes oli ta loominguga tuttav ning hindas seda.
1897ndal aastal vabanes. Sõbrad olid talle väikese summa kokku pannud ja Wilde sõitis Prantsusmaa põhjarannikule ning elas esialgselt muretut elu, kuni raha jätkus. Teda kutsuti ka Pariisi, oli ka näidend „Salomé“, mida seal mängiti, kuid ta ütles, et ei lähe Pariisi enne, kui tal pole midagi ette näidata. Viimistles ka vanglas kirjutatud teoseid („Readingu vangla ballaad “ ja „De profundis“).
Wilde’il oli ju tegelikult ka veel pere ja lapsed. Naine seadis tingimuse, et ta peab aasta aega elama korralikku elu ja ei tohi kokku saada Alfrediga. Alfred ei jätnud kiusamist ja mõne aja pärast kohtusid ja reisisid. Isa Douglas keeras rahakraanid kinni  Wilde läheb Pariisi, sõbrad toetavad rahaliselt. Peavarju leiab hotellis , mille omanik on tema loomingu austaja. Oscar elab viletsat elu ja tervis hakkab tundma andma. Vanglas kukkus korra nii, et lõi pea ära ja arvati, et tegemist on vähiga. Operatsioon oleks päästnud, kuid raha selleks ei olnud. Jõi ja suitsetas, et valu leevendada.
30. novembril 1900 ta suri. Matused olid tagasihoidlikud. Esialgu maeti Priisi läheistele küla surnuaiale, mõned aastad hiljem maeti ümber Pére Lachaise’i surnuaiale.