Orel on muusikainstrument, mis tekitab heli õhuvoolu juhtimisega läbi erineva suurusega puidust või metallist vilede. Orelit nimetatakse pillide kuningaks. Orelil võib olla 1–5 klaviatuuri ehk manuaali. Oreli pedaal on samuti klaviatuur, mida organist mängib jalgadega. Oreli registrid on vilede read, milleta pole võimalik mängu ajal orelil heli tekitada. Oreli nähtav osa on prospekt, mis koosneb Principali registri viledest ja sageli rikkalikult kaunistatud oreli kapist. Oreleid eristatakse ehitusviisi ehk traktuuri järgi: mehaanilised, pneumaatilised ja elektriorelid. Oreleid kasutatakse peamiselt kontserdisaalides ja kirikutes. 2. Oreli Ajaloost Sõna "orel" tuleneb kreeka sõnast organon, mis tähendab tööriista, instrumenti. Oreli juured on muinasajas, sugulaseks ja prototüübiks võib pidada paaniflööti. Paaniflööt koosneb mitmest vilest ühisel vilereal. Orelil on ühisel tuulepõhjalmitu vilet, mis moodustavad oreliregistri. Vana-
5. Missugused pillid arenesid baroki ajal?. Kindlasti kuulsad viiulimeistrid! -Viiulid. Barokiajal algas Euroopas viiuli võidukäik. -Cremona koolkonda kuulusid : - Niccolo Amati, -Andrea Guarneri, -Antonio Stradivari -Parim viiulimängija - Niccolo Paganini -alus pannakse ka ülejäänud viiuliperek pillidele - vioola e altviiul, tsello, kontrabass -Puhkpillid : tropmet, fagott, oboe, + (ventiilideta)- metsasarv, tromboon -klahvpillid : klavessiin, orel -Oreleid hakati kõige rohkem valmistama Saksamaal, sest Martin Luther (1517)muutis kirikukorda. Sinnani valitsesid ladinakeelsed laulud, kuid nüüd hakati laulma emakeeles ja koos orelisaatega. Laulda võis istudes, laulud olid madalamad. Uus kirikukord nõudis oreleid, Saksamaal sai reformatsioon alguse, seetõttu ka orelite valmistamine. -Orelil on 2-5 manuaali (klaviatuuri), erinevad registrid tämbrite muutmiseks, all on pedaalid bassi mängimiseks -17. saj ansamblikoosseisud
Giid näitas ka meie esimese sajandi CD kuhu on tehtud väiksed tripsud ja siis panud leierkasti peale ja see hakkas häält tegema .Kõige suurem leierkastil oli ka lausa trummid peal see tegi väga kõva häält.Giid näitas ka eesti muusika ja teatri ajalugu seal oli eesti laulupeost ja dirigentidest.Sain teada et eesti rahvus pill on ka põsk sellega saab ka muusikat teha .Giid lubas meil ka osasi pille kasutada mina kasutasin parmupilli ja sikusarve.Muusemuis oli ka kodu oreleid ja giid näitas mis torud ja asjad mis seal sees sellist häält teevad .Muuseumi lõpus oli väga palju pille mida sai proovida ja see oli huvitav .
Bütsantis mängiti seda pidustustel. Oreli puldis asuvad kuni 7 manuaali s.o kätega mängitavad klaviatuurid; pedaal, s.o jalgadega mängitav http://www.fwembassytheatre.org/organ.htm klaviatuur, registrinupud. Erinevalt klaverist ei sõltu oreli kõlatugevus klahvile vajutuse tugevusest, vaid seda saab reguleerida erinevaid registreid kasutades. http://en.wikipedia.org/wiki/Organ_(music) Nüüd kasutatakse oreleid peamiselt kirikutes. Oreli kõla võib iseloomustada sõnadega "võimas" , "pidulik" , "värvikas". Eesti tuntumad organistid on Andres Uibo, AarePaul Lattik, Piret Aidulo, Ines Maidre. http://www.youtube.com/watch? v=hHZvMAJUN5g http://www.youtube.com/watch? v=VVWRg2YMGN8&feature=relmfu http://www.accordionsusa.com/ Veel 20.sajandini oli akordion rahvuspill Mängiti kohvikutes ja muudes rahvarohketes kohtades 1931
valmis 1771. aastal, ning selle klaveri valmistajaks on J. Zumpe. Muusikamuuseumis on ka palju teisi klavereid näiteks 19.sajandist pärit kaelkirjakklaver. See klaver saadeti Eestisse mõisapreili von Rammile kosjakingiks. Muusikamuuseumis on väljas ka klaver millel väidetavalt kirjutas 1944. aastal Gustav Ernesaks laulu ,,Mu isamaa on minu arm", mida nüüd lauldakse igal laulupeol ja mis on vaieldamatult üks eestlaste lemmiklaule. Muuseumis on väljas ka palju oreleid. Orelid on suured võimsad pillid mida enamasti mängitakse kirikutes, kuid on olemas ka koduoreleid. Orel töötab viledega, mida suurem vile, seda madalam heli ja mida väiksem vile, seda kõrgem. Eesti kuulsaim oreli valmistaja on A. Kristal. Muusikamuuseumis on ja väntorelid mille ajalugu ulatub 18.sajandisse. Neid pille mänigsid vanasti vaesed ja kerjused, kes sellega elatist teenisid. Eestisse jõudsid väntorelid sarnaselt teiste välismaiste muusikariistadega, koos
Liivimaa kroonika. Mõlemad kirjutavad Eesti- ja Liivimaa ristiusustamise ajast ning eestlasi kujutatakse seal sõdalastena, kes tundsid hästi laulu maagilist mõju. Koos ristiusuga toodi 13. sajandi Eesti- ja Liivimaale ka euroopalik muusikakultuur, mis levis Eestisse rajatud kirikutes ning nende juurde asutatud koolides. Euroopaliku kirikumuusikana toodi Eestisse nii ladinakeelne Gregori koraal kui ka polüfooniline koorimuusika. Varakult hakati kirikutesse ehitama ka oreleid. Juba 1329. Aastast on pärit teade, et leedulaste röövretkel hävitati oreleid Paistu ja Helme kirikutes. Aktiivselt tegutses Eestimaal Dominiiklaste mungaordu, mille ülesandeks oli rahva hulgas jutlustamine. Eestlaste muistset usku ja laulukultuuri ristiusk välja ei tõrjunud, vaid need kultuurid hakkasid segunema – seda näeme näiteks Eesti rahvakalendri ja kalendrilaulude puhul. Euroopa muusikakultuur elas alates 13. sajandist ka siinsetes orudulossides ja linnades
Tekso. Abiboone valmis ja pühitseti 1995. Sama aasta sügisel lõppes ka ligi aasta kestnud suur siseremont. Värvilahenduse kujundas Teddy Böckler. Kirik asub Pärnus tänaval Nikolai 22. Eliisabeti kirik on barokkperioodi väljapaistvamaid sakraalehitisi Eestis. Pärnu kesklinnas paiknev kaunis kirik kutsub sisse astuma ja uudistama 19. saj keskelt pärit neogooti stiilis kantslit ja altarit ning altarimaali “Ülestõusmine”. Eliisabeti kirikus asub üks Eesti paremaid oreleid ning muusikasõprade rõõmuks on kirik ka linna armastatud kontserdipaik. Praegu viiakse seal läbi erinevaid kirikutalitusi näiteks nagu: ristimine, meeleparandus ehk piht (regulaarne pihiaeg on pühapäeviti kell 16-17:30 pihitoolis), kinnitamine ehk konfirmatsioon, abielu ja laulatus, armulaud, haigete salvimine, matus, õnnistamis- ja pühitsemistalitused. Samuti toimub missade ette lugemine. Meie arvates kirik näeb välja väga tavaline. Väliseinu võiksid kaunistada reljeefid,
tunduvalt lihtsam ja "rahvalikum". Luule ja muus. on rüütlilaulus lahutamatud ja kõik luuletajad olid ühteaegu ka laulikud. Peamised on kangelas- ja armastuslaulud (seotud südamedaami kultusega). 13 saj II poolel algas truvääride ja minnesingerite luule linnastumine. 1 Tähtsamad pillid Suurte orelite kõrval on kasutatud ka väikeseid teisaldatavaid pille (positiivorelid) ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid oreleid (portatiivorelid). Keelpillides ilmub näpitavate pillide kõrvale ka palju poogenpille, põhilisteks poogenpillitüüpideks on lamedapõhjalise kõlakastiga fiidel ja ümarapõhjalise, pooliku pirni kujulise kõlakastiga rebekk. Näppepillidest on kõige iseloomulikum harf, samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot. Kandlesarnast psalteeriumi võidi mängida näppides, poognaga keeli tõmmates ja ka keeltele lüües
Eelkõige on selle põhjustajaks ajaloosündmused. Pärast Tudorite dünastia viimase valitseja Elizabeth I surma (1603) haarasid Inglismaal võimu puritaanid, oli Oliver Cromwelli diktatuuri ajastu "vabariik". Puritanism kui kalvinismi äärmuslik vorm pidas igasugust lõbutsemist -- mille alla loeti ka laul ja pillimäng -- kõlbluse- vastaseks. Cromwelli ajal hävitati noote ja kunstiteoseid, lõhuti kirikutest välja oreleid ning seeläbi hävitati sisuliselt ka kogu muusikahariduse vana süsteem (mõnel määral säilis see pooleldi põrandaaluse tegevusena vanades aristokraatlikes peredes). 1660.a toimus Inglismaal kuningavõimu restauratsioon, troonile pääses Charles II. Lõbustusi ja hiilgust armastava valitsejana võttis ta igati eeskuju oma onupojast Louis XIV-st ning seega sattus inglise muusika tugeva prantsuse mõju alla. Muuhulgas on teada, et Londonisse püüti meelitada ka Lully`d.
Tal oli imeilus sopranihääl ja lauldes 15-liikmelises valitud lauljatega kooris anti talle isegi väikest palgatasu laulmise eest. Lüneburgi kiri- kus käis parajasti oreli remont ja noor Sebastian oli igal vabal hetkel uudistamas, mis selle suure pilliga tehakse ja mida see pillide kuningas üleüldse endast kujutab. Tõenäoliselt jäi talle just sealt külge nö. orelipisik ja orelist sai talle lemmikpill. Hiljem kutsuti juba Bachi ennast oreleid testima ja nende pillide remondi puhul nõu andma. Lüneburgist 80 km lõunas asus Celle linnake, mille õukonnaorkester koosnes põhiliselt prantslastest. Lüneburgi kooli tantsuõpetaja oli sealse orkestri liige ja ta võttis noore Bachi vahel Cellesse kaasa, orkestrisse viiulit mängima. Seal kuuldud prantsuse õukonnamuusika olevat jätnud Bachile väga sügava mulje! Samuti võttis ta Lüneburgist ette reise Hamburgi, et õppida sealsete väljapaistvate organistide mängust. 1702
552 Pro organo pleno (Täie oreliga) ja 21 Koraalitöötlust (Choralbearbeitungen) BWV 669689. 4 Duetti (Vier Duette) BWV 802805. (jätkub) IV.Osa (1741) Goldbergvariarsioonid BWV 988. V.Osa (17401749) Fuuga Kunst (Die Kunst der Fuge) BWV 1080. On kirjutatud Gottfried Silbermanni poolt leiutatud Flügel klaverile. See oli haamerklaveri varajane eelkäija. Johann Sebastian Bach tegi tihedat koostööd Gottfried Silbermanniga, kes ehitas oreleid, mida Bach oli vastu võtnud. Bach soovis ise paigutada oma Fuuga kunsti eraldi köitesse. Seda teost võib pidada Johann Sebastian Bachi viimaseks. Bach alustas Fuuga kunsti kirjutamist 1740 aastal ja viimast osa lõpetas detsembris 1749 aastal. Esimest korda Fuuga kunst oli trükitud juba pärast Johann Sebastian Bachi surma 1751 ja 1752 aastal. Tuntud vokaalteosed Missa hmoll BWV 232 Matteuse Passioon BWV 244 toppletkooridele, orkestrile ja solistidele
Bõliina on jutustava sisuga, pikaldased omapärase poolkõnelise, poollaululise meloodiaga laulud, mida esitati üksi või mitmekesi. Gusli on kandletaoline rahvapill. 2. Kuidas on Vene laulutraditsioon mõjutanud vene klassikalist muusikat? Too näiteid Vene laulutraditsioon ja rahvamuusika on olnud peamiselt vokaalne, heliteostes kasutatakse puhtaid rahvaviise, omaloomingulise rahvateisega saranevaid meloodiaid ning teisi rahvamuusikast pärit võtteid. Vene õigeusu kirikutes ei ole oreleid, teenistustel ainult lauldakse. 3. Keda ja miks nimetatakse vene klassikalise koolkonna rajajaks? Vene klassikalise koolkonna rajajaks nimetatakse Mihhail Glinkat (1804- 1857 ). Ta oli mitmekülgne, õppis enda isa mõisas, seal tutvus ta pärisorjade orkestriga ning õppis tundma vene rahvamuusikat. Oskas mängida viiulit, flööti, klaverit. Ise õppis tundma kompositsiooni. Töötas veel riigiametnikuna. Sai tuttavaks Puskiniga. Kaukaasias tervist
loodusesse, inimestesse ja ellu. Omapoolne loovfantaasia otsis endal väljendusvõimalusi. Sõnalise väljenduse vahendav osa oli piiratud, ei olnud kellegagi suuliselt oma muljeid jagada, läbikäimist naabritega takistasid metsad ja soo. Loovfantaasia alatiseks saatjaks muutus muusika. Üksildane asupaik lõdvendas sidemeid rahvamuusika traditsioonidega. Seda tugevamini erutasid, võlusid ja jäid kõrvu kõlama kirikus kuuldud harmoonilised orelihelid. Hakati ehitama oreleid. Neil improviseerides tunti loova fantaasialennu piiramatut vabadust. Mart Saare vanaisa, nagu helilooja teadis jutustada, teinud kõiksugust "peenikest tööd" ja ehitanud ka oreleid (positiive). Vanaisa rääkinud, et sugulaste seas olla olnud neid, kes teinud oreleid. Ka Mart Saares hõõgus juba varakult eriline kiresäde 4 muusika vastu. Ta jutustas ise: "Vaevalt viieaastaselt olin pulmas. Mind pandi magama. Kuulasin siiski harmooniat
Muusika Eestis 19 sajandi keskpaigani Esimesed teated muusikast Eesti aladel viivad meid umbes aastasse 1200: need pärinevad taani ajaloolase Saxo Grammaticuse kroonikast "Gesta Danorum" (Taanlaste teod) ning Läti Henriku Liivimaa kroonikast Euroopaliku kirikumuusikana toodi siia nii ladinakeelne gregooriuse laul kui ka polüfooniline koorimuusika. Varakult hakati kirikutesse ka oreleid ehitama. Aktiivselt tegutses Eestimaal dominiiklaste mungaordu, mille ülesandeks oli rahva hulgas jutlustamine. Eestlaste muistset usku ja laulukultuuri ei tõrjunud ristiusk aga välja, vaid need kultuurid hakkasid segunema. 1520. aastatel jõudis Eestimaale reformatsioon, millega kaasnesid suured muutused kirikus ja koolis. Kui Liivi sõja (1558-1583) tagajärjel jõudis Lõuna-Eestisse ka katoliiklik vastureformatsioon
Mõlemad kujutavad Eesti- ja Liivimaa ristiusustamise aega ning eestlasi kujutatakse seal sõdalastena, kes tundsid hästi laulu maagilist mõju. Koos ristiusuga toodi 13. sajandil Eesti- ja Liivimaale ka euroopalik muusikakultuur, mis levis siia rajatud kirikutes ja kloostrites ning nende juurde asutatud koolides. Euroopaliku kirikumuusikana toodi siia nii ladinakeelne gregooriuse laul kui kapolüfooniline koorimuusika. Varakult hakati kirikutesse ka oreleid ehitama. Juba 1329. aastast on pärit teade, et leedulaste röövretkel hävitati orelid Paistu jaHelme kirikutes. Tallinnas aga on hiljemalt 1341. aastal ametis olnud linnaorganist. Aktiivselt tegutses Eestimaal dominiiklaste mungaordu, mille ülesandeks oli rahva hulgas jutlustamine. Eestlaste muistset usku ja laulukultuuri ei tõrjunud ristiusk aga välja, vaid need kultuurid hakkasid segunema - seda näeme näiteks eesti rahvakalendri ja kalendrilaulude puhul.
filmi toota Keeduse "Georgica". Peale seda sai ta aru, et ka kahe näitlejaga suveranna film võib osutuda uskumatult keeruliseks. Erika lisab, et kuigi enamus filme pole tegemise ajal lust ja lillepidu, siis peale võtteperioodi jäävad harilikult ikkagi meelde vaid ilusamad hetked. Kõige soojema mälestuse on Erikale jätnud Olav Neulandi dokumentaalfilm "Oreli sisse minek". Film rääkis orelimeistritest. Filmitegijad sõitsid nädalate kaupa ringi mööda Eestimaa kirikuid filmides oreleid ja orelimeistreid. Erika leiab, et selle kambaga mööda Eestit tiirutades möödus tal üks ilusaim suvi, millest on alles jäänud kõige kaunimad mälestused. Ja just nimelt vaid mälestused on need, mis Erikale jäänud on. Enamus neist inimestest on juba lahkunud. "Olemegi alles vaid mina ja Säde Enn," mõtiskleb Erika. Küsimusele, millest tekivad peamised probleemid loominguliste kavtatsuste teostamisel, vastab Laansalu, nii et peamised probleemid tekivad siis kui eeltöö on puudulik
Omapoolne loovfantaasia otsis endal väljendusvõimalusi. Sõnalise väljenduse vahendav osa oli piiratud, ei olnud kellegagi suuliselt oma muljeid jagada, läbikäimist naabritega takistasid metsad ja soo. Loovfantaasia alatiseks saatjaks muutus muusika. Üksildane asupaik lõdvendas sidemeid rahvamuusika traditsioonidega. Seda tugevamini erutasid, võlusid ja jäid kõrvu kõlama kirikus kuuldud harmoonilised orelihelid. Hakati ehitama oreleid. Neil improviseerides tunti loova fantaasialennu piiramatut vabadust. Mart Saare vanaisa, nagu helilooja teadis jutustada, teinud kõiksugust "peenikest tööd" ja ehitanud ka oreleid (positiive). Vanaisa rääkinud, et sugulaste seas olla olnud neid, kes teinud 4 oreleid. M. Saare 50-nda sünnipäeva puhul kirjutatakse: "Tema sugukonna liikmetel on nagu mingi eriline kirg muusika järele
Tänapäeval kasutusel olevatel pillidel on idamaine päritolu: nende eelkäija jõudsid Lääne-Euroopasse kas Bütsantsist või araabia kultuurist läbi Põhja-Aafrika ja Hispaania. 20. Missugust muusikat mängiti keskajal pillidega? Pille mängiti peamiselt laulu saateks. Üks traditsiooniline pillimuusika liik on olnud tantsumuusika, ent seltskondades võidi ka lauluviise pillidel mängida. 21. Oska nimetada ja piltide järgi ära tunda keskajal kasutatavaid oreleid ning keel-, puhk ja löökpillide rühma kuuluvaid pille. Keskajal kasutatavad orelid positiivid, portatiivid. Keelpillid fiidel, rebekk Näppepillid harf, lauto, psalteerium, rataslüüra Puhkpillid torupill, salmei Löökpillid trummid, taldrikud, kellad, kastanjetid Muusikateooria keskajal 22. Muusika koolisüsteemis Muusika koolisüsteemis koosnes kahest õppeainete tsüklist. Ta oli üks seitsmest vabast kunstist ning
1210.ja 1220. aasta vahel vaatasid neli arhitekti üle roosakna ja tornide alla ehitatava suurte saalide ehituse. Tornid lõpetati umbes 1245.aastal ja kogu katedraal lõpetati 1345.aastal. Pariisi Kommuuni ajal 1817.aastal põletati katedraal kommunaaride poolt peaaegu maha mõned allikad ütlevad, et suur kogus toole pandi kiriku sees põlemas. Mis iganes ka ei juhtunud, elas Notre Dame Kommuuni üles peaaegu vigastamatult. Orel Kuigi aja jooksul on paigaldatud mitmeid oreleid, siis kõige varemad ei vastanud kirikule ja olid puudlikud. Esimene mainimisväärt orel lõpetati 1700-te alguses tunnustatud ehitaja Cliquot' poolt. Mõned Cliquot' algsed oreli torutööd pedaaliosas kajavad siiamaani, 270 aastat peale paigaldamist. Orel oli peaaegu täielikult uuesti ehitatud ja uuendatud 19.sajandi kombel Aristide Cavaillé-Colli poolt. Organisti ametikohta Notre Dame'is koos Saint Sulpice'i organisti ametikohaga Saint Sulpice'i
Ka daamid ise võisid olla laulikud. Rüütlilaulude temaatika armastus- ja kangelaslaulud, südamedaami kultus. Prantsusmaal ja Saksamaal oli laul rohkem ilmalik, Itaalias ja Hispaanias peeti seoti seda veidi rohkem kirikuga. 12. Nimeta kuulsamaid rüütlilaulikuid: Lõuna-Prantsusmaal rüütel Bernant de Ventadorn Põhja-Prantsusmaal Adam de la Halle Saksamaal Walther von der Vogelweide Keskaegsed instrumendid Keskajal kasutati muusikainstrumentidest kirikus oreleid, sest muud pillid olid paganluse sümboliks; ilmalikus muusikas tiidel, rebekk, harf, lauto, flööt, salmei. Mitmehäälne muusika keskajal burdoon liikumatu või lühikestes korduvates motiivides liikuv saatehääl, tavaliselt meloodiast madalam. parafoonia sama meloodia dubleerimine mingi intervallic võrra kõrgemalt või madalamalt, häälte vahe on kvint või kvart. heterofoonia ühe meloodia pisut erinevate variantide kooskõla. Grupis
o Pea toes on (Peer Gynt) muusikal Muusika kuulamine · ,,Hommik" tulnuka hommik, valdise lahkumine (flööt) · ,,Mäekuninga koopas" pinge kasvab, multikas, lõpp äkkiline ja hakkiv Eesti rahvamuusika Eesti tänapäevamuusika · Muusikat tehti katoliku kiriku ja kloostri juures alates 13.saj · Lauldi gregoriuse laule (lad. Keeles) · Kasutati oreleid koos luteri kiriku reformiga levis ka eestis koraalide laulmise komme (eesti.k) · 18. Saj lõpul jõudsid eestisse vennaste koguduste liikumised ehk hernhuutlased o Nad tegelesid rahva arimisega o Laulmisele ja pillimängule pandi eriti rõhku o Lauldu tundelisi meloodiaid, mitme häälselt · Ilmalik muusika elu Tallinnas sarnanes muusikaelule kesk-Euroopa linnades (ooperi etendused, kontsertid jne) · Johann meder 17. Saj lõpus
Omaeluajal arendas ja mitmekesistas ta oluliselt eesti koorimuusikat. Ta oli üks parimaid rahvalaulude tundjaid, kasutas ilmalikke ja vaimulikke rahvaviise oma kooriloomingus. 2. LAPSEPÕLV 2.1 Mart Saar Mart Saar sündis metsavahi perekonda Viljandimaal ja veetis ka oma lapsepõlve seal. Tema isa oli orelimängija ja improviseerija. Orelimäng oli nende suguvõsa kirg olnud juba mitmeid põlvkondi. Mart Saare vanaisa tegi kõiksugut ,,peenikest tööd" ja ehitas ka oreleid. Kui Mart oli umbes 5-aastane, käisid nad isaga külas onul, kellel oli kodus oma orel. Pärast isa mängu kuulamist oli Mart orelisse nii kiindunud, et pika palumise järel toodi 1887.aastal ka Saarte koju orel. Ta alustas usinasti ise nooditundmist õppima ning harjutas igapäevaselt orelimängu. Raskuste tekkimisel palus ta abi oma isalt. Oma õpinguid alustas Mart Kaansoo vallakoolis, kuhu astudes oli ta juba vilunud orelimängija
Tervikliku ning harvaesimnevalt valgusküllasena mõjub suur peegellaega kirikusaal. Sisustuses barokselt kurvleva joonega orelväär kümnel toskaana sambal, kirikuga üheaegselt valminud stiilne varaklassitsistlik altarisein ja 19.sajandist II poolest pärit kantsel, historitsistlikud lühtrid ning plekahjud. (Raam, Eesti arhitektuur (Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa), 1999) Kirikus asub üks paremaid saksa orelimeistri Friedrich Ladegasti oreleid. Friedrich Ladegast on 19. saj. tuntuim orelimeister Gottfried Silbermanni järel. Tema oreleid on veel Merseburgis, Leipzigis, Weissenfelsis, Schwerinis, Poznanis, Tallinna Toomkirikus, Valmieras ja Vilniuses. Seda orelit on restaureerinud kuue aasta jooksul Olev Kents. Ta parandas selle vilesid, taastas algse puhta ja ilusa kola ning remontis lõõtsad. Algsest orelist on säilinud 95%. Kolmandik viledest on meistri enese kätetöö. Orel kuulub Euroopa
Liivimaa kroonikast. Mõlemad kujutavad Eesti- ja Liivimaa ristiusustamise aega ning eestlasi kujutatakse seal sõdalastena, kes tundsid hästi laulu maagilist mõju. [4] Koos ristiusuga toodi 13. sajandil Eesti- ja Liivimaale ka euroopalik muusikakultuur, mis levis siia rajatud kirikutes ja kloostrites ning nende juurde asutatud koolides. Euroopaliku kirikumuusikana toodi siia nii ladinakeelne gregooriuse laul kui ka polüfooniline koorimuusika. Varakult hakati kirikutesse ka oreleid ehitama. Juba 1329. aastast on pärit teade, et leedulaste röövretkel hävitati orelid Paistu ja Helme kirikutes. Tallinnas aga on hiljemalt 1341. aastal ametis olnud linnaorganist. [4] 3. Rahvakeelne kirikulaul pärast reformatsiooni 1520. aastatel jõudis Eestimaale reformatsioon, millega kaasnesid suured muutused kirikus ja koolis. Kui Liivi sõja (1558-1583) tagajärjel jagati Eesti alad Rootsi, Taani ja Poola vahel, jõudis Lõuna-Eestisse ka katoliiklik vastureformatsioon
On aga põhjust arvata, et see oli levinud palju varemgi. Esimesed teated kirikuorelitest on Aachenist ja Strasbourg'ist (9. sajand) ning Winchesterist (10. sajandi II pool). Üldse esimene teadaolev orel kristlikus Lääne- Euroopas olevat aga kingitud 757. aastal Frangi kuningale Pippin Lühikesele Bütsantsist, kus see oli õukonnamuusika pill. Edaspidi on suurte orelite kõrval kasutatud väge palju ka väikeseid teisaldatavaid pille (positiiv) ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid oreleid (portatiiv). Keskajast on andmeid suure hulga keelpillide kohta. Erinevalt vanast maailmastja kreeka-rooma kultuurist on näpitavate pillide kõrval ka palju poogenpille. Põhilisteks poogenpilli tüüpideks on lamedapõhjalise kõlakastiga fiidel, ning ümarapõhjalise, pooliku prni kujulise kõlakastiga rebekk. Fiidelist arenes renessansiaegne vioola ja hilisem viiul. Näppepillidest oli kõige iseloomulikum harf, mis tuli mandrile Iirimaalt ja Briti saartelt
Varased teated eesti muusikakultuuris Esimesed teated u 1200a taani kroonika ,,Gesta Danorum" ja Läti Henriku Liivimaa kroonikast. Eestlasi kujutatakse seal sõdalastena, kes tundsid hästi laulu maagilist mõju. 13.saj toodi siia euroopalik muusikakultuur, levis siia kirikutes ja kloostrites ning nende koolides. Toodi ladinakeelne gregooriuse laul kui ka polüfooniline koorimuusika. Hakati ehitama oreleid kirikutesse. Tallinnas on 1341.a ametis olnud linnaorganist. Dominiiklaste ordu jutlustamine rahvahulgas. Eestlaste muistne usk seguneslaulukultuur segunes ristiusuga. Linnamuusikud koondusid oma tsunftidesse, tegutsesid 15.sajandist. Neil oli ainuõigus musitseerida linna piires toimuvatel üritustel, sh perekondlikel üritustel. Rahvakeelne kirikulaul pärast reformatsiooni 1520 reformatsioon, suured muutused kirikus ja koolis. Eestisse jõudis ka katoliiklik vastureformatsioon
annaabi.ee 
