Barokkmuusika Inglismaal (0)

BAROKKMUUSIKA INGLISMAAL
Meie teadmised inglise barokkmuusikast on veelgi napimad kui prantsuse barokkmuusikast. Eelkõige on selle põhjustajaks ajaloosündmused. Pärast Tudorite dünastia viimase valitseja Elizabeth I surma (1603) haarasid Inglismaal võimu puritaanid , oli Oliver Cromwelli diktatuuri ajastu “vabariik”. Puritanism kui kalvinismi äärmuslik vorm pidas igasugust lõbutsemist — mille alla loeti ka laul ja pillimäng — kõlbluse­vastaseks. Cromwelli ajal hävitati noote ja kunstiteoseid, lõhuti kirikutest välja oreleid ning seeläbi hävitati sisuliselt ka kogu muusikahariduse vana süsteem (mõnel määral säilis see pooleldi põrandaaluse tegevusena vanades aristokraatlikes peredes ).
1660.a toimus Inglismaal kuningavõimu restauratsioon , troonile pääses Charles II. Lõbustusi ja hiilgust armastava valitsejana võttis ta igati eeskuju oma onupojast Louis XIV-st ning seega sattus inglise muusika tugeva prantsuse mõju alla. Muuhulgas on teada, et Londonisse püüti meelitada ka Lully `d.
Samas tunti ja lavastati Inglismaal ka itaalia oopereid. Sestap kujunes inglise ooper kohalike traditsioonide segunemisel võõramaistega.
Inglise muusikateatri eripäraks olid õukondlikud maskietendused, milliseid tunti juba enna 1600-ndaid aastaid. Nendesse mütoloogilise või allegoorilise sisuga draamateostesse oli põimitud palju muusikalisi numbreid (sooloaariad, koorid , balletistseenid) ning erilise tunnusena pantomiim .
Pärast Cromwelli ajastu lõppu oli Inglismaal suurmoeks kirjutada muusikat draamaetendustele, sellest arenes välja nn. semiooper (lad.k. semi- = pool, pooleldi). Selles žanris puuduvad retsitatiivid, nende asemel antakse dramaatilist tegevust edasi kõnedialoogide abil. Üks esimesi tuntud lavateoseid selles stiilis oli John Blow´ “ Venus ja Adonis” ( 1684 /85).
Barokiajastu suurim inglise helilooja oli Henry Purcell (1659-1695), kaasaegsete poolt kutsutud Briti Orpheuseks. Sündinud õukonna­muusiku pojana ning juba lapsena laulnud kuninglikus kapellis, sai ta oma aja kohta tipptasemel muusikahariduse (üheks õpetajaks ülalpool nimetet Blow). Juba 1675.aastal ilmusid trükist tema esimesed laulud, 1677 sai Purcellist kuninga kammermuusikahelilooja, 1679 Westminster Abbey (kuningate kroonimiskirik ja viimne puhkepaik) organist, 1682 kuningliku kapelli organist ja laulja.
Kuigi Purcell elas vaid 36-aastaseks (nagu ka Mozart ), jõudis ta vähem kui 20 aastat kestnud loometee jooksul luua kaalukaid teoseid nii vaimulikus kui ilmalikus žanris. Tema tähtsaimaks tööks jääb aga lavamuusika , viie semiooperi kõrval kirjutas ta ainsa tõelise barokk­ooperi inglise muusikaloos — “ Dido ja Aeneas”.
Muusikaliselt on see vähem kui tund aega kestev ooper ainulaadne segu prantsuse ja itaalia eeskujudest ning kodumaisest maskimuusikast. Teosel on tüüpiline prantsuse avamäng, karakterstseenid on aga iseloomulikult inglisepärased. Barokkooperis lausa kohustuslik kaebeaaria (kirjutatud ciacona tüüpi basso ostinato käigule) seevastu jälgib täielikult itaalia ooperi stiili:
Oma teenistuses kirjutas Purcell ka väiksemaid muusikalisi vorme — analoogseid itaalia kantaatidele. Tema vaimulikus loomingus sündis anthem, mis on sarnane saksa kirikukantaadile. Kirjutanud üle 100 soololaulu + ligi 150 lavamuusikast pärit laulu.
Purcelli koht inglise muusikas pole kindlasti tagasihoidlikum kui Mozartil oma ajastu Kesk-Euroopas. Kuid paraku jäi Purcell inglaste jaoks pikaks ajaks ainsaks oma rahvusest heliloojaks — pärast teda sai inglise muusika suurkujuks algul Georg Friedrich Händel, seejärel Joseph Haydn ning alles Edward Elgar (1857-1934) päästis 19.sajandi lõpul rahvusliku uhkuse.