Keskaja muusika (1)

Keskaja muusika (V saj – a 1300)
Varakristlik laul
Kristliku muus. lähtepunktiks on esimesed kristlikud kogudused (nt Antiookias). Kristlik liturgia koos oma põhitekstidega ja kloostritraditsioon kujunesid eelkõige Süüria aladel. Pika aega oli kristlaste ühiskeeleks kreeka keel ( Kyrie ). Apostel Pauluse sõnul on kristlaste lauludeks psalmid , hümnid ja vaimulikud laulud. Pillide kasutamine kirikus algselt keelatud. 313 a saab ristiusk Milano ediktiga lubatud usundiks ning muutub varsti laguneva Rooma riigi ametlikuks usundiks.
Psalmoodia – psalmitekstide laulmine , aluseks on Vana Testamendi lauluraamat, nimetatud ka Taaveti lauludeks.
Hümnoodia – ühehäälne pidulik laul stroofilise värsstekstiga keskaegses vaimulikus muusikas.
Responsoorne laulmine – eeslaulja ja kooriga laulmisviis, nn küsimuste vastuste laul.
Antifooniline laulmine – laulmisviis, kus kaks koori laulavad vastastikku, n.ö vastukõlav laulmine.
Reekviem- on leinamissa , katoliku kiriku jumalateenistus, mida peetakse surnute mälestamiseks. Nii nagu missa, kujunes ka reekviem välja liturgilistest lauludest muusikaliseks suurteoseks ning sai hiljem kontsertžanriks. Reekviemi esitab koor ja kaasategevad võivad olla ka solistid , orkester ja orel . Ta koosneb kindlaks kujunenud ladinakeelse tekstiga lauludest. Kuid teos ei sisalda kõiki neid osi. Reekviemi laulud langevad osaliselt kokku missa omadega, ära jäävad Gloria ja Credo.
Reekviemi laulud: 1) Requiem aeternam - reekviemi avalaul,mis annab zanrile nimetuse. 2) Dies irae - viimsepäevakohus ja maailmalõpp.Tekst loodi katkuepideemia ajal. 3) Confutatis - kirjeldab patuste hirme ja piinaseid. 4) Lacrimosa - annab edasi kurbust ja hingevalu.
Gregooriuse koraal - On roomakatoliku kiriku ühehäälne saateta liturgiline laul. Laulu tekstid tavaliselt ladinakeelsed , kasutatakse enamasti proosatekste või väga vahelduva rütmiga vabavärssi. Nimetus tuleneb paavst Gregorius I, kes kogus ja süstematiseeris neid viise. Gregooriuse koraali meloodiad moodustasid keskaegse mitmehäälse muus. aluse, nn cantus firmus.
Rüütlilaul. Ilmalik muusika keskajal
Rüütlilaul ehk keskaegne õukondlik luule. Alguse sai 11 saj lõpul Provence’ist. Rüütlilaulikute nimetused: trubaduurid (12 saj, provatnsikeelsed), truväärid (13 saj, prantsuskeelsed, kuulsaim keskus Arras), minnesingerid (saksakeelsed). Kõige kõrgemat ja peenemat stiili esindab trubaduuri luule, truvääride ja minnesingerite luule on tunduvalt lihtsam ja “rahvalikum”. Luule ja muus. on rüütlilaulus lahutamatud ja kõik luuletajad olid ühteaegu ka laulikud . Peamised on kangelas - ja armastuslaulud (seotud südamedaami kultusega). 13 saj II poolel algas truvääride ja minnesingerite luule linnastumine .
Tähtsamad pillid
Suurte orelite kõrval on kasutatud ka väikeseid teisaldatavaid pille (positiivorelid) ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid oreleid (portatiivorelid). Keelpillides ilmub näpitavate pillide kõrvale ka palju poogenpille, põhilisteks poogenpillitüüpideks on lamedapõhjalise kõlakastiga fiidel ja ümarapõhjalise, pooliku pirni kujulise kõlakastiga rebekk . Näppepillidest on kõige iseloomulikum harf, samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot. Kandlesarnast psalteeriumi võidi mängida näppides, poognaga keeli tõmmates ja ka keeltele lüües. Keelpill oli ka organistrum (rataslüüra, hurdy-gurdy), mille keeled pani kõlama nahaga ületõmmatud vändaga pööratav ratas, mängija teine käsi sõrmitses klahve, millega muudeti ülemisel keelel helikõrgusi. Puhkpillidest kasutati erinevaid flööte (gemshorn, plokkflööt), levinud oli ka šalmei, eelkõige õukondlike rituaalide juurde kuulusid trompeti ja trombooni eelkäijad.
2