Õppimise kognitiivsed ja konstruktivistlikud käsitused (1)

Tartu Ülikool
Haridusteaduskond
Humanitaarained
Kadri Sado
Õppimise kognitiivsed ja konstruktivistlikud käsitused
Referaat
Juhendaja: Inger Kraav
Tartu 2009

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1.Kognitiiv- informatsiooniline õppimisteooria 4
2.Orienteerumisrefleks 4
3. Sensoorne register 5
4.Lühiajaline mälu 5
4.1.Õppimise tõhustamine 5
5.Pikaajaline mälu 6
5.1.Semantiline ja episoodiline mälu 6
5.2. Skeemid 6
6.Geshtaltpsühholoogia 6
7. Metakognitsioon 7
Kokkuvõte 7
Kirjandus 8

Sissejuhatus

Käesoleva töö eesmärgiks on anda lühiülevaade kognitiivsete õppimisteooriate olemusest ning lahti seletada tänapäevased arusaamad mälu talitlusest ja ja informatsiooni töötlemisest inimteadvuses. Järgnevalt võetakse vaatluse alla kognitiiv-informatsiooniline õppimisteooria, erinevad mälu liigid, geshtaltpsühholoogia ning tutvustatakse lühidalt ka metakognitsiooni. Abimaterjalina kasutatakse E. Krulli teost “Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat”.

Kognitiiv- informatsiooniline õppimisteooria

Suunad, mis käsitlevad õppimist informatsiooni vastuvõtmisena eeldavad, et õpetajad edastaksid õpilastele kindlapiirilist informatsiooni ja õpilased toimivad selle vastuvõtjatena. Õppetöö korraldamisel pööratakse palju tähelepanu õppe-eesmärkidele, õpetatava sisule ja selle edastamise meetoditele, kuid tihtipeale kipuvad ära ununema õpilased. Eeldatakse, et õige õpetamise tulemusena konstrueerivad kõik õpilased samalaadsed teadmisstruktuurid. Õpetamise meetoditena domineerivad loeng ja ühesuguste tööülesannete täitmine kõigi õpilaste poolt.
Kui õppetöö korraldatakse informatsiooni vastuvõtmisena, siis tulemuseks on valdavalt inertsed teadmised, mida õpilased on võimelised reprodutseerima, kui neil tuleb vastata küsimustele või kasutada teadmisi situatsioonis, mis on sarnane sellega, kus materjali omandati. Nii õppides kujunevad õpilasel süstemaatilised teadmised õppeainest.

Orienteerumisrefleks

Orienteermusmisrefleks on täidesaatva kontrolli poolt koordineeritud reageering. Mõned väliskeskkonna stiimulid kutsuvad esile orienteerumisrefleksi, teised mitte. Orienteerumisreageeringutele toetuvad õpetajad õpetamisel, andes õpilastele klassis mitmesuguseid osutusi ja käske, näiteks: „Tähelepanu!“ jne. Tähelepanu saavutamine on esimene eeldus õppimise käivitumiseks. Selleks kasutatavaid võtteid saab jaotada nelja gruppi:

märguanded, millele reageeritakse automaatselt

üllatused

lahenduste paljusus

vastuolude ja paradokside rõhutamine
Kuid õpetamisel tuleb tähelepanu esilekutsuvate võtetega ümber käia siiski säästlikult, vastasel juhul kaotavad need väljendid õpilaste jaoks oma esialgse tähenduse.

Sensoorne register

Tajuorganitest laekuv informatsioon säilib vähem kui poole sekundi vältel sensoorses registris. Sensoorse mälu ulatus on praktiliselt piiramatu. See sarnaneb ringlindile, millele pidevalt salvestub uut materjali, kus see taas kustub, kui enam huvi ei paku. Stiimulid tõmbavad tähelepanu, seejärel kodeeritakse sisalduv info, mis hoitakse sensoorses registris. Toimimine sõltub ümbrusest ja selle toimimist mõjutab ka õppetöö korraldus. Kui õpetajal õnnestub klassi ees õpitava suhtes tähelepanu esile kutsuda, siis tekib asja vastu ka õpilastel huvi ning tähelepanu koondub õpitavale.

Lühiajaline mälu

Inimese tähelepanu orbiiti sattunud informatsioon läheb sensoorsest registrist edasi lühiajalisse mällu. See on mälu osa, kus mõttetegevus ja töödeldav informatsioon teadvustub. Sõltuvalt individuaalsetest eripäradest säilib informatsioon lühiajalises mälus 15-20 sekundit, mõnel isegi 15-30 sekundit. Et informatsioon säiliks kauem, tuleb seda üle korrata. Ka mahuliselt võib nimetada piiranguid. Inimene suudab korraga hoida lühiajalises mälus plus /miinus 7 informatsiooniühikut. Lühiajalise mälu roll pikaajalise mälu kujunemisel : tajub , mis on tähtsam info ja talletab selle pikaajalisse mällu, samuti ka õppimisfunktsioon.

Õppimise tõhustamine

Et õppimine toimuks, on vajalik, et kujunev uus teadmine teadvustuks pikema aja kestel. Töötava mälu mahtu saab suurendada näiteks tajutava üldistamisega suuremateks ühikuteks. Sealhulgas on näiteks sõnu hea meelde jätta, kui grupeerida nad erinevatesse kategooriatesse. Teiseks lühiajalise mälu piiratuse ületamise võtteks on vastuvõetava informatsiooni jaotamine osadeks ja automaatsete reageeringute kujundamine. Kolmas hea võimalus on kujundada automatisme, mille sooritamiseks me praktiliselt mõtlemist ei vajagi.

Pikaajaline mälu

Informatsioon, mis võib meile edaspidi kasulik olla, salvestub pikaajalisse mällu. Meeldejäetava talletamine toimub lühiajalise mälu aktiivsuse tulemusena. Teabe organiseerimist pikaajalises mälus kirjeldavad kaks põhikontseptsiooni: semantiline ja skemaatiline. Pikaajaline mälu on panipaigaks informatsioonile, mis filtreeriti tähelepanumehhanismi, sensoorse aparaadi, sensoorse registri ja lühiajalise mälu abil.
See on koht, kus hoiame kodeeritult informatsiooni, mida teame, näiteks oma kogemusi, plaane, lootusi, veendumusi, järeldusi ja teooriaid. Põhiomadused:

• Informatsioon võib seal säilida minuti või paar, kuid ka kogu meie ülejäänud elu (püsivus sõltub tähtsusest).
  
• Materjal säilib kaua (aastakümneid).
  
• Selle mälu maht on suur, ent info kättesaamine on aeglasem kui primaarse mälu puhul.
  

Semantiline ja episoodiline mälu

Semantiline mälu:

• Säilitatakse informatsiooni kujul, mis on kirjeldatav lauselises vomis.
  
• Vabastatakse informatsioon kontekstuaalsetest ja situatiivsetest elementidest
  

Episoodiline mälu:

• Säilivad muljed isiklikest kogemustest, mis korjuvad meie elu vältel.
  
• Säilib informatsioonil nii ruumiline kui ka ajaline dimensioon.
  

Skeemid

Skeemide teooriad käsitlevad mälu subjektiivsemana. Selle kontseptsiooni kohaselt on meelespeetu seotud vahetu kontekstiga. Skeemid on sageli üles ehitatud subjektiivsetele kogemustele , koondudes oluliste võtmeideede ümber, millega omakorda seostuvad vähem olulised kogemused. Mälu kujutamisel skeemidena on palju sarnasust episoodilise mäluga.

Geshtaltpsühholoogia

Geshtaltistid tõestasid, et tajutu pole vastuvõetud informatsiooni koopia. Arvukate katsetega demonstreeriti, et inimesed hoomavad maailma juba valmis mudelite või skeemidena. Kõik tajutav peegeldub läbi inimese varasemate teadmiste ja kogemuste prisma . Et aga vältida õpilaste meelevaldset õppematerjali interpreteerimist, tuleks õpilasi aidata tõlgendamisel. Sealhulgas avastuslikule õppimisele saab aidata kaasa soodsate välistingimuste loomisega.

Metakognitsioon

Metakognitsioon on inimese mõtlemine oma tunnetustegevuse, sealhulgas informatsiooni töötlemise üle. Väga tähtsad on enesele esitatud küsimused:

• Mida tean?
  
• Kuidas suunata õppimist edasi?
  

Metakognitsioon mõjutab ka tunnetamis- ja õppimisprotsesse. Uurimused on ka näidanud, et metakognitiivsed oskused aitavad kaasa õppimisele nii kõrgete kui ka madalate õpioskustega laste puhul. Kui õpilane usub, et saab millegagi hakkama, hakkab ta automaatselt lahendusi otsima . Ja veel, kui õpilane küsib endalt küsimusi, siis ta arendab endas enesemonitooringuoskust. Need omakorda on oluliseks komponendiks üldise eneseregulatsioonioskuse formeerumisel.

Kokkuvõte

Mõtlemise ja õppimise mõistmisel on kesksel kohal arusaam mälust ja selle talitlusest. Tänapäeval on levinumaks viisiks analüüsida mäluprotsesse assotsiatiivsete ja konstruktivistlike mudelite abil. Uuritud materjalide põhjal võiks väita, et välja kujunenud erinevad skeemid ja tegevusmudelid täidavad tähtsat rolli nii igapäevaelus kui ka koolis õppimisel. Jääb vaid üle õppida tundma ja kasutama neid ressursse, mida inimkeha ja –mõistus meile endile pakuvad.

Kirjandus

Krull, Edgar 2000. Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat, lk 227- 260.