Õpetaja tema arengus (0)

Õpetaja tema arengus
Sissejuhatavalt
Selle essee kirjutamise teeb raskeks asjaolu, et lisaks mingile ajaloolisele perioodile vastava üldistuse tegemine lähtuvalt sõnast õpetaja (kui see on võimalik) , tuleb kirjutajal rinda pista kogu inimkonna üldajalooga. Selle tulemusena võime rääkida n.õ “kahekordsest peegeldusest”, mis tähendab seda, et teatud juhtudel ma pean ajalugu ennast süvitsi mõistma ja siis peaks sealt peegelduma võimalik õpetaja roll mingis konkreetses ühiskonnas, mis reflekteerub uuesti käesolevaks kirjatõõks. Kuna minu teadmised ei võimalda ( eelnevast lähtuvalt) nii mahuka ja keerulise tõõ kirjutamist olen otsustanud loobuda sellisest (antud kontekstis) painajalikust sõnast nagu seda on õpetaja ja püüan uurida, analüüsida hariduse ja kasvatuse üldist arengut ning seeläbi leida ideid kirjeldamaks õpetajat tema arengus.
Ühes olen kindel et,... /Teadvuse seesmises struktuuris kuulub juhtiv koht kahtlemata teadmistele, millele toetudes inimene tegutsebki ratsionaalselt ning kujutab endast homo sapiensi / Lisaksin lausele veel selle, et mitte ainult ei kujuta homo sapiensi vaid kujundab homo sapiensi või homo homo sapiensi.
Hariduse ajaloona võib vaadata teooriate, meetodite ja hilisemalt ka mitmete administratiivüksuste n koolide arengut muistsest ajast kuni tänapäevani välja. Haridus ise on välja arenenud inimese võitlusest ellujäämise nimel /Inimkonna ajalugu – see on inimese vabanemise ajalugu, pideva paratamatuse painest / . Haridus võib olla formaalne , viidates seljuhul traditsionaalsele õppele kus õpetaja jagab instruktsioone õpilastele vastavalt õppesuunale ja teeb seda mingis kindlas õppeasutuses. Informaalne haridus viitab aga üldsotsiaalsele protsessile mille abil inimesed omandavad teadmisi ja oskusi mis on vajalikud nende kultuuri kestmiseks ja edasiseks funktsioneerimiseks. Kultuuri funktsioneerimine ei olegi midagi muud kui selle areng mille tulemiks on inimese poolt loodud noosfäär ehk mõistuse sfäär, mille täiustumine saadab omakorda inimühiskonna arengut. Mõistus on inimkonna valgustaja ja seda ka eetilis -moraalse poole pealt. Mõistus eritab mingit nähtamatut ollust – vaimsust, mis aeglaselt hakkab formeeruma millekski - tavadeks , milledel tunduvad olevat materjaalsed alused. Tavade abil omandab moraal ja koos temaga kogu vaimne kultuur sotsiaalse iseloomu /Moraal – see on kultuuri kool, millele toetudes inimene ületab ürgse barbaarsuse ning astudes tsivilisatsiooni ajastusse, hakkab juba üleüldisel, abstraktsel tasandil arutlema nii maailma kui ka iseenda üle /
Inimeste kooselu tingimustes peavad instinktiivne käitumine ja individualism oma koha loovutama. Mõtlemine ja keel ning eelkõige kiri, annavad uusi võimaluse omandatud kogemuste edasiandmiseks järeltulevatele põlvkondadele. Kujunevad käitumist reguleerivad normid ja reeglid-tabud, mis mängivad tsivilisatsiooni tekkes otsustavat osa. /Headusena hakatakse nägema keskkonna poolt heaks kiidetud tegu /!!!
ÕPETAJA: loodusinimene inimene kodanik Roomas
Enne seda kui inimesed kirjutama ja lugema hakkasid pidid nad igapäevaselt rinda pistma mitmete loodusjõududega, loomadega ja mis seal salata, eelkõige teise inimesega. Selleks, et ellu jääda pidid inimesed arendama erinevaid oskusi ja hankima erinevat infot ja seda kasvõi niigi palju tõõtlema, et on võimalik rääkida kultuuri tekkest ja seeläbi esimestest haridusilmingutest. Infot saadi loodusest ja seda põimiti inimese vaimse sünnitisega- usundiga, sealt tulenevad tavad ja kombestik. Arvata on, et vanemlik hool aitas seda olemasolevat teadmist põlvest põlve edasi kanda. Lisaks vanemlikule õpetusele olid tollastes kogukondades omad targad, teadjad kelle ülessanne oli olla välise maailmaga dialoogis enamgi kui tava hõimuliikmel. Sellist tarka võikski nimetada õpetajaks kuigi praeguse malli järgi oli ta mitu professiooni ühes. Loodusteadlane , vaimulik, arst, kohtumõistja kellel pidid olema väga head oraatorlikud võimed. Lisaks sellele, et õpetada väljavalituid ja tervikuna kogu hõimu, pidi selle aegne tark ka ise pidevalt teadmist sünteesima. Seega tark pidi olema tõepoolest tark. Muidugi vastutuse koorem oli sellel õpetajal suur ja ega kaashõimlastel ei olnudki vahest uskuda kedagi muud kui teda, sest teadmatuse ja paratamatuse painava olemusega ei ole inimesed kunagi hästi hakkama saanud. Seega võib õelda, et tark või õpetaja pidi olema hea jutuvestja ja ilmekas oma käitumises, sest kultuuris oli käitumikoodeksitel märkimisväärne roll. Olgugi, et sel ajal tunnetasid inimesed maailma läbi intuitiivsuse ja animaalsuse, pidid teadjad juba suutma ka analüütilisemalt mõelda, ärgitatuna inimloomuse omadustest. Sellest tulenevalt: keele täiustumisel ja ideede ja inimsuhete järkjärgulisel keerulisemaks muutumisel, hakkasid inimesed kasutama üha enam ja enam sümboleid ja märke ideede vahetamiseks. Sümbolitest said piktograafid ja kasutusse võeti ajapikku ka n.õ “rahamärkke” ning tee kirjutava inimeseni oli lahti. Kirjutava inimese võib juba ära tunda sumerlases ja egiptlases. Nende tsivilisatsioonide vajadused haridusele ja nõudmised õpetajale olid juba natuke teise taustaga kui varasemal loodusinimesel.
Sumeri õpetlased olid ühiskonnas kõrgelt hinnatud inimesed n.õ kõrgema klassi inimesed kes sarnaselt preestritele elasid head, majanduslikult kindlustatud elu. Sellist elu soovis oma pojale iga isa, nagu seda sooviks oma pojale ka tänapäevane lapsevanem. Sumeri õpetaja oli, juba siis, üks osake hiiglaslikust bürokraatlikust masinavärgist, täites oma kindlat ülessannet selles. Ütleksin, et sumeri õpetaja ülessanne oli sama mis praeguse aja õpetajal – omada teadmisi selle kohta mida teatakse ja anda need võimalikult täpselt edasi tulevasele põlvele. Teadmiste mahust, mida õpetlane pidi valdama, saab aimdust lugedes teksti “Eksamitekst A ehk kirjutaja tahab poega kontrollida”. Sealt peegeldub, lisaks keelelisele tarkusele, tarkusi matemaatika , maamõõdu ja igapäevaseks eluks vajaliku kohta, samuti on mainitud muusikat ja joonistamist mida juba siis loeti haritud inimese juurde käivaks. Sumerite riigis saab rääkida ka juba koolist kui institutsioonist oma hierarhiaga kus oli “kooli isa” ja vanem ning noorem õpetajad ning võib isegi õelda et abistav personal, järelvaatajad. Õpetajad olid karmid ja järjekindlad, sest õpetatav kiri oli keerukas ning nõudis hulga aega õppimiseks. Distsipliiniga oli probleeme sumerlastelgi, sest noor, energiline inimene oma olemuses ei ole arvatavasti muutunud tänapäevakski. Õppetõõ metoodika põhines peamiselt mahakirjutamisel ja pähe õppimisel, mis õppetõõ veel eriti puiseks tegi. Samuti nõudis see head mälu õpilastelt. Küll aga peab ütlema, et õpetajale oli suureks abiks just poisi isa kes vajalikul hetkel lapse ette võttis ja talle moraali luges, juhtus ka õpetaja külla kutsumist ja seeläbi asjade joonde ajamist.
Üldiselt võib õelda, et selline positsioon, nagu õpetajal oli, saab ühiskonnas olla vaid inimesel kelle tegevusest on väga otsest ja arusaadavat kasu kõigile. See majandus-kaubanduslik ja eraomandit austav ühiskond mis oli sügavalt jumalakartlik, pidi aru saama, et süsteemi püsimajäämiseks on vaja inimesi kes kõigi uuendustega kaasas käivad ja neid teadmisi ja oskusi on võimelised edasi andma. Tuleb õelda, õpetajat loeti jumalast olevaks, õpetamine kui protsess ning kirjaoskus ja kirjaoskaja kui selle tulem loeti olevat jumalast, niiet see aitas palju kaasa õpetaja positsioonile sumeri riigis ja nii samuti vanas egiptuses. Õpetaja oli jumaliku moraali tundja ja seeläbi teadja: kuidas elada nii, et jumalad inimesega rahul oleksid.
Vanas – Egiptuses oli samuti ausees kirjutamine ja lugeda oskamine. Võib õelda, et egiptlastel mängisid vanemad suuremat rolli, just nimelt hariduse andmisel alamates sotsiaalsetes klassides. Lapsed jäid tihti kauaks oma emade isade hoole alla ja omandasid eetilised ja usulised alusteadmised nendelt. Egiptuses peeti heaks tavaks seda kui poiss võttis ameti isalt üle ja jätkas oma isa tõõd. Kooli said üldjuhul ülema klassi inimesed . Õpiti grammatikat, matemaatikat ja eelkõige ikkagi kirjutamist, et saada tõõle vaarao lähedusse. Õpetajad olid väga karmid ja ihunuhtlus ei olnud haruldane , pigem vastupidi. Hariduse sisulise poole pealt õpetati kõnelemist ja tähtis oli “ilusti” rääkida. Tarkusesse suhtuti egiptuses kui millegisse mis ei pea olema kõrgema klassi või preestrite salateadmiste piirides. Tarkusi võis kuulata ka juhuslikult orjalt. Koolitamata, alama klassi inimest ei salatud maha vaid kuulati ka tema juttu, sest sealt võib kuulduda mõni tarkus mida mujalt ei teatagi.
Üldiselt või õelda, et nii egiptuses kui sumeris olid õpetajad moraalireeglite edasiandjad, kelle tegevuse õigsus oli jumalik ja seeläbi ka aktsepteeritud nende tegevus ja meetodid. Sellest ajast võib õelda, et õpetaja roll on ühiskonnas, massides, stabiilsuse tagamine põlvest põlve.
Hüppaksin siinkohal üle vahemere, vana-kreeka ja rooma kultuuri juurde.
Antiik – kreeka inimest iseloomustades tuleks mainida tema uudishimu kõige ümbritseva vastu. Ümbritsevat püüti mõtestada, et sobitada kokku mõistuslikku maailmapilti ja et leida inimese koht selles. Eelduseks selliseks arenguks võivad peituda orjanduslikus ühiskonnamudelis endas kus vaba kodaniku aja ja võimaluste ressurss oli suur, et tegeleda teaduse, kunsti ja haridusliku progressi vaatepunktist tähtsaima, filosoofiaga . Antiik-kreeka õpetajale võibki panna jurde liite filosoof e filosoof-õpetaja. Kreeka jumalad olid palju maalähedasemad ja vähem hirmu ja aukartust äratavad kui olid jumalad mujal lähikultuurides. Jumalatele omistati inimlikke omadusi ja nad esindasid tihti füüsilise maailma objekte ja nähtusi, ning seeläbi olid inimesele lähedasemad. Kreeklased leidsid seetõttu vaimset rahuldust igapäevasest n õ argisest maailmast.
Kreekas hakati teoretiseerima selle üle milline on õpetaja roll ühiskonnas, mida ta peaks õpetama ja kuidas. Väga tähtis on just see, et arutleti kasvatusteooriate ja hariduse andmise metoodikate üle. Eesmärk oli täisväärtusliku kodaniku kasvatamine riigile ja seetõttu nähti just riigi huve oma elanikonna harimisele. Kuulsate filosoofide mõtted ideaalriigist nägid ette riiklikult organiseeritud haridussüsteemi loomist kus hariduse omandamine ( alghariduse) on kohustuslik ja kõigile kättesaadav. Tegelikkus aga peegeldas ükskõiksust hariduse vastu ja peeti pigem eraasjaks oma lapsi harida ja nende eest maksta.
Kreeka õpetaja püüdis õpilastele selgeks teha mis on põhilised voorused ja milline on eetiline olemine, nii et riigil oleks inimesest kasu. Kasutati palju just vestlusvormi ja sokraatilist meetodit- dialoogi. Tähtis oli õpilases äratada see miski mida ta võiks nimetada endaks. Saada iseendaks! Rõhutati noore inimese harmoonilist arengut kus keha ja vaim arenevad võrdselt ja üksteist toetavalt. Samamoodi oli tätis õpilase ja õpetaja vaheline suhe mis määras palju õpetamisprotsessi kulgu ja tagajärgi, räägiti niiõelda platoonilisest armastusest. Õpetaja pidi olema eelkõige suunaja kes võtab oma tõõd väga tõsiselt ja kes oleks võimalikult lähedal ideedemaailmale, et olla adekvaatne sellest rääkima. Õpetajad ei sundinud pähe õppima vaid õhutasid leidma tekstidest ( n müütidest) just seda moraalset- eetilist iva.
Vanas- roomad olid koduõpetajad peamiselt orjad või vabakslastud. See näitab võibolla seda kuidas tegelikult haridusse ja selle andmisesse üldisemalt suhtuti. Koolid olid olemas ja neis õpetavad õpetajad olid üsna karmiloomulised ja mitte üldse nii loomingulised ja filosoofilised nagu kreekas seda ette kujutati, et milline õpetaja võiks olla. Hariduse andmine oli ikkagi veel kaunikesti seisusepõhine kuid siiski peab ütlema ka vanas roomas tegeldi mõttetõõga just selle kallal, milline õpetaja peaks olema oma metoodikas , kuidas käituma distsiplineerivana ja kuidas leida ülesse õpilase individuaalsed omadused, et tagada tema saamine normaalseks kodanikuks.
Kokkuvõtvalt võib õelda seda, et praeguse lääneliku haridusmudeli päritolu tuleb otsida vanast kreekast ja roomast.
Tahaksin lõpetuseks õelda, et - 2000 aastat tagasi sünteesis inimene omale teoreetilise baasi, et mida ja kuidas õpetada. Idealiseeriti õpetuse tähtsust ja idealiseeriti õpetajaid kuni kõige kõrgema ühiskondliku astmeni- riigijuhini- välja. Kas sealt edasi saame rääkida progressidest või regressidest - seda mina ei tea. Küll aga julgeksin õelda, et õpetaja arenguks võib lugeda seda, et karunaha asemele on tulnud selga ülikond või kostüüm. Tulevase õpetajana võiksin otsida sellele eelmisele lausele õigustust ja seda ma ka kindlasti teha kavatsen.