Omariikluse rõõmud ja mured (0)

Andrea Ainjärv
Omariikluse rõõmud ja mured
Aastad 1918-1940 olid Eesti esimeseks riikliku sõltumatuse perioodiks. Sõltumatuse periood algas Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 1918. aasta 24. veebruaril, katkes järgmisel päeval Saksa okupatsiooni tõttu, kuid jätkus juba sama aasta novembris kuni 1940. aastani, mil Nõukogude Liit Eesti okupeeris ja annekteeris.
Jaanuaris 1918 astuti esimesed konkreetsed sammud omariikluse poole. Selleks, et välja selgitada teiste riikide suhtumine Eesti iseseisvumisse, saadeti Lääne Euroopasse delegatsioon ning loodi sidemed suurriikide diplomaatidega. Algsed vastukajad olid lootustandvad. Siseriiklik propaganda Eesti iseseivsuse kasuka leidis samuti toetajaid. Rahva seal oli omariikluse isee levinud juba enne kui poliitikud sellest avalikult kõnelema-kirjutama hakkasid. Mida selgemaks sai enamlaste sõnade ja tegevuste lahknevus, seda suuremaks muutus rahulolematus nendega ning seda tugevamaks kasvas veendumus oma riigi vajalikkusest.
Ebaselgus valitses vaid iseseisvuse välja kuulutamise võimaluste osas. Peale Asutava Kogu valimiste katkemist otsustasid rahvuslikud poliitikud kuulutada Eesti iseseisvuse välja revolutsioonilisel teel ehk koostada rahvale adresseeritud manifest.
Saksa pealetung algas 18.veebruaril 1918. Vene armee riismed eelistasid vastupanule kiiret põgenemist. Kahe nädalaga olid enamlased Eestist välja löödud, paljudes valdades võtsid rahvuslikud jõud pagevatelt enamlastelt võimu üle veel enne sakslaste saabumist.
Riiklikult oli väga tähtis Päästekomitee loomine, see oli mõeldud tegutsemisekserakorralistes oludes, ennekõike aga iseseisvuse väljakuulutamiseks. Sinna kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik.
21. veebruaril kiitis vanematekogu heaks iseseisvusmanifesti („Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“) Ning kuna mitmed katsed sõita manifesti kuulutama ebaõnnestusid, siis tehti sellest koopiaid , et kohalikud rahvuslased manifesti esimesel sobival võimalusel rahvale ette saaks lugeda. Esimesena avanes säärane võimalus Pärnus 23. veebruaril. Tallinnas asusid enamlased ööl vastu 24. veebruari põgenema Petrogradi ning mõnel pool toimus ka tulevahetus enamlaste ja rahvuslaste vahel. Pärastlõunal sõitsid Päästekomitee liikmed salakorterist kesklinna ja juba samal õhtul moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mis koosnes kõigi demokraatlike erakondade esindajatest.
Samal ajal trükiti Tallinnas iseseisvusmanifesti, mille valminud eksemplarid kleebiti kohe tänavanurkadele ja kuulutustulpadele. Pärast iseseisvusmanifesti avalikku ettelugemist Reaalkooli trepil marssisid linna Saksa üksused ning Eesti üürike iseseisvus katkes ligi üheksaks kuuks.
Eesti saavutas iseseisvuse 2. veebruaril 1920. aastal. Sellest ajast hakkas Eesti Vabariik arenema omasoodu ja oma riigina. Vaatamata meie poliitikute kogemuste puudumisele arenesid nii poliitika, kultuur kui ka majandus aastatel 1920 kuni 1939 küllaltki jõudsalt. Kahtlemata polnud alles tekkinud väikeriigi juhtimine kerge ning sai tehtud nii õigeid kui ka valesid otsuseid. Samas kaasnesid omariiklusega tingimata palju rõõmu, isegi kui vahel võis tunduda, et domineerivad pigem mured.
Oma riigi loomisel tuli eestlastel alustada täiesti tühjalt lehelt. Isegi peale seda, kui Jaan Poska saavutas rahulepingu sõlmimisel Eesti Vabariigile väga soodsad tingimused, saadi ju Venemaalt 15 miljonit kuldrubla mõningate kulude katmiseks ja Eestil polnud mingeid täiendavaid kohustusi Venemaa ees, tuli välja töötada täiesti uus põhiseadus. Esimene põhiseadus võeti Asutava Kogu poolt vastu 15. juunil 1920 aastal. See dokument oli demokraatlikkuse ja liberaalsuse poolest üks maailma eesrindlikemaid konstitutsioone, mis andis rahvale väga laialdased kodanikuõigused. Kuna valimisseaduse tõttu sai parlamenti palju erinevaid erakondi, oli koalitsiooni moodustamine keerukas ning süsteemi ebastabiilsuse tõttu tehti konstitutsioon 1933. aastal ümber. Suurim tagasilöök sel ajastul on vaieldamatult K. Pätsi ja J. Laidoneri poolt korraldatud riigipööre ja sellele järgnenud vaikiv ajastu. Sisepoliitika kitsaskohaks võib nimetada erakondadevahelist võimuvõitlust, tänu millele vahetus valitsus Eestis sel perioodil tihti. Peeti kõige olulisemaks saada võimu juurde ja riigi üldise hüvangu nimel tegutsemine läks selle käigus meelest. Seda enam, et tuli võidelda ka erakonna tipus püsimise eest.
Majanduselus saavutati eestlaste suur poolehoid eduka Maareformiga 1920. aastate
alguses. Sellega riigistati mõisate ümbruses olevad põllumaad ja müüdi need pikaajaliste
laenutähtaegadega või anti kõigepealt Vabadussõjas osalenutele, hiljem ja ülejäänud soovijatele. Mõisasüda jäeti enamasti endistele omanikele. Maareformi tulemusel asendus mõisamajandus talumajandusega, kadusid varasemad teravad vastuolud ning tekkis Eesti Vabariigile lojaalne väikeomanike kiht. Eestlastele tundus maareform kui lõplik vabanemine sakslaste võimu alt, sest kaotati seisused , mis tähendas balti-rüütelkondade lõppu Eestis. Pärast Vabadussõja lõppu algas ülikiire majanduse tõus. Eriti kiiresti arenes tööstus. Kuid majandustõus esutus liiga kiireks ja tõi 1923. aastal kaasa kriisi.
Eesti välispoliitikas saadud suurimaks võiduks võib pidada Tartu rahu tingimustel saadud tunnustust Venemaalt, nii de facto kui ka de jure. Tartu rahuga määrati kindlaks Eestile sobiv riigipiir Sellest sammust alates hakkasid Eesti Vabariiki tunnustama ka teised maailma suurriigid. Eesti võeti ka Rahvasteliidu liikmeks. Samas ei kadunud jätkuv oht Eesti iseseisvusele Venemaa poolt. Teravamaks läks olukord just aastast 1930. kui tugevnes Natsi Saksamaa ja ka Nõukogude Venemaa välispoliitika muutus agressiivsemaks. Loodi küll Balti Liit, kuid seegi oli pigem poliitiline ühendus ja liidu mõju jäi nõrgaks. Halvenesid suhted ka Soome ja Rootsiga ning 1930. aastate lõpuks jäi Eesti välispoliitilisse isolatsiooni. Lõpuks viis see ka Eesti taaskordse okupeerimiseni.
Kultuurivaldkonnas pandi 1925. aastal alus kultuurkapitalile, mis võimaldas loovisikutel elukutselisteks hakata. Arenes teadus, mille tegemiseks loodi Eesti Teaduste Akadeemia ning mitmed seltsid nagu Õpetatud Eesti Selts ja Akadeemiline ajalooselts. 1. detsember 1919 avati Tartu Ülikool, mis oli maailmatasemel. Avati veel mitmeid era- ja riigikoole, mis andsid haridust tehnika, riigikaitse , muusika , kunsti ja ka lavakunsti valdkondades. Toimusid pidevad haridusreformid, mis soosisid rahva üldist haridustaseme kasvu. Kirjanduses tõusis esile Siuru rühmitus. Kirjanikest ja luuletajatest said tuntuks A. H. Tammsaare , A. Gailit, H. Visnapuu ja M. Under. Kahjuks ei suudetud saada tagasi Eestist Venemaale viidud raamatukogusid, arhiive ning teadusliku ja ajaloolisega tähtsusega asju, mis küll Tartu rahu tingimustega lubati Eestile tagastada.
Kuigi Eesti Vabariiki ei suudetud hoida rohkem kui 19 aastat, ei tähenda see seda, et sellega kaasnesid ainult vastutusrikkaid kohustused ja murettekitavaid otsused. Vastupidi selle aja jooksul oli rõõmustavaid faktoreid isegi rohkem kui murekohti. Peale selle said eestlased suhu maigu vabadusest ja just see sundis meid oma juuri mitte unustama ja ka kogu järgneva okupatsiooniperioodi vaikselt oma asja ajama , et taaskord saavutada omariiklus . Kuna vabadust peetakse suurimaks rõõmuks ning tänapäevase ühiskonna alustalaks võib väita, et aastatel 1920. kuni 1939. oli Eesti Vabariigi olemasolek pigem rõõm kui mure.