Eesti Vabariik 1920 – 1939: Omariikluse rõõmud ja mured (0)

Eesti Vabariik 1920 – 1939: Omariikluse rõõmud ja mured
Eesti saavutas iseseisvuse 2. veebruaril 1920. aastal. Sellest ajast hakkas Eesti Vabariik arenema omasoodu ja oma riigina. Vaatamata meie poliitikute kogemuste puudumisele arenesid nii poliitika, kultuur kui ka majandus aastatel 1920 kuni 1939 küllaltki jõudsalt. Kahtlemata polnud alles tekkinud väikeriigi juhtimine kerge ning sai tehtud nii õigeid kui ka valesid otsuseid. Samas kaasnesid omariiklusega tingimata palju rõõmu, isegi kui vahel võis tunduda, et domineerivad pigem mured.
Oma riigi loomisel tuli eestlastel alustada tühjalt lehelt. Kuigi Jaan Poska saavutas rahulepingu sõlmimisel Eesti Vabariigile väga soodsad tingimused, saadi ju Venemaalt 15 miljonit kuldrubla mõningate kulude katmiseks ja Eestil polnud mingeid täiendavaid kohustusi Venemaa ees, tuli välja töötada täiesti uus põhiseadus. Esimene põhiseadus võeti Asutava Kogu poolt vastu 15. juunil 1920 aastal. See dokument oli demokraatlikkuse ja liberaalsuse poolest üks maailma eesrindlikemaid konstitutsioone, mis andis rahvale väga laialdased kodanikuõigused. Kuna valimisseaduse tõttu sai parlamenti palju erinevaid erakondi, oli koalitsiooni moodustamine keerukas ning süsteemi ebastabiilsuse tõttu tehti konstitutsioon 1933. aastal ümber. Suurim tagasilöök sel ajastul on vaieldamatult K. Pätsu ja J. Laidoneri poolt korraldatud riigipööre ja sellele järgnenud vaikiv ajastu.
Sisepoliitikas saavutati eestlaste suur poolehoid eduka maareformiga 1920. aastate alguses. Sellega riigistati mõisate ümbruses olevad põllumaad ja müüdi need pikaajaliste laenutähtaegadega või anti Vabadussõjas osalenutele. Mõisasüda jäeti enamasti endistele omanikele. Eestlastele tundus maareform kui lõplik vabanemine sakslaste võimu alt, sest kaotati seisused , mis tähendas balti rüütelkondade lõppu Eestis. Sisepoliitika kitsaskohaks võib nimetada erakondadevahelist võimuvõitlust, tänu millele vahetus valitsus Eestis sel perioodil tihti. Peeti kõige olulisemaks saada võimu juurde ja riigi üldise hüvangu nimel tegutsemine läks selle käigus meelest. Seda enam, et tuli võidelda ka erakonna tipus püsimise eest.
Kuna enne iseseisvumist oli Eesti majandus allutatud Venemaa huvidele, vajas majandussüsteem põhjalikke ümberkorraldusi. Pärast Vabadussõda algas ülikiire majandustõus: rajati sadu uusi tehaseid ja tööliste arv kolmekordistus. Selline kiire areng ja pankade kergekäeline laenude jagamine tõi kaasa majanduskriisi. Pärast uue majanduspoliitika käivitamist sekkus riik senisest enam majanduse suunamisse. Väliskaubandus orienteeriti Vene turult ümber Euroopa turule, tööstuse asemel seati esikohale Eestile jõukohasem põllumajandus. Kahjuks polnud sellestki tingitud majanduskasv pikaajaline ja ülemaailmne majanduskriis 1930. aastal mõjutas ka Eesti majandust rängalt. Kriisi kiireks ületamiseks tulnuks devalveerida Eesti kroon, mida tehti alles 1933. aastal. Olgugi, et selline teguviis vallandas ostupaanika ja nullis paljude inimeste säästud, oli see riigi arengus oluline: siitpeale algas kriisi taandumine.
Eesti välispoliitikas saadud suurimaks võiduks võib pidada Tartu rahu tingimustel saadud tunnustust Venemaalt, nii de facto kui ka de jure. Sellest sammust alates hakkasid Eesti Vabariiki tunnustama ka teised maailma suurriigid . Eesti võeti ka Rahvasteliidu liikmeks. Samas ei kadunud jätkuv oht Eesti iseseisvusele Venemaa poolt. Teravamaks läks olukord just aastast 1930. kui tugevnes Natsi Saksamaa ja ka Nõukogude Venemaa välispoliitika muutus agressiivsemaks. Loodi küll Balti Liit, kuid seegi oli pigem poliitiline ühendus ja liidu mõju jäi nõrgaks. Halvenesid suhted ka Soome ja Rootsiga ning 1930. aastate lõpuks jäi Eesti välispoliitilisse isolatsiooni. Lõpuks viis see ka Eesti taaskordse okupeerimiseni.
Kultuurivaldkonnas pandi 1925. aastal alus kultuurkapitalile, mis võimaldas loovisikutel elukutselisteks hakata. Arenes teadus, mille tegemiseks loodi Eesti Teaduste Akadeemia ning mitmed seltsid nagu Õpetatud Eesti Selts ja Akadeemiline ajalooselts. Tartu Ülikool oli maailmatasemel. Avati veel mitmeid era- ja riigikoole, mis andsid haridust tehnika, riigikaitse, muusika , kunsti ja ka lavakunsti valdkondades. Toimusid pidevad haridusreformid, mis soosisid rahva üldist haridustaseme kasvu. Kirjanduses tõusis esile Siuru rühmitus. Kirjanikest ja luuletajatest said tuntuks A. H. Tammsaare , A. Gailit, H. Visnapuu ja M. Under. Kahjuks ei suudetud saada tagasi Eestist Venemaale viidud raamatukogusid, arhiive ning teadusliku ja ajaloolisega tähtsusega asju, mis küll Tartu rahu tingimustega lubati Eestile tagastada.
Kuigi Eesti Vabariiki ei suudetud hoida rohkem kui 19 aastat, ei tähenda see seda, et sellega kaasnesid ainult vastutusrikkaid kohustused ja murettekitavaid otsused. Vastupidi selle aja jooksul oli rõõmustavaid faktoreid isegi rohkem kui murekohti. Peale selle said eestlased suhu maigu vabadusest ja just see sundis meid oma juuri mitte unustama ja ka kogu järgneva okupatsiooniperioodi vaikselt oma asja ajama , et taaskord saavutada omariiklus . Kuna vabadust peetakse suurimaks rõõmuks ning tänapäevase ühiskonna alustalaks võib väita, et aastatel 1920. kuni 1939. oli Eesti Vabariigi olemasolek pigem rõõm kui mure.